Need, kes on lugenud minu raamatut "Võitlus kahel rindel" ja mäletavad peatükki "Ševani keretäis". Need ehk mäletavad ka, et seal oli üks zampolit, kelle rumala otsuse pärast 4 meie meest hukka sai ja 12 meest haavata, rääkimata loendamatutest vastaste inim- ja materiaalsetest kaotustest.
No näed siis, tundub, et saatus on õiglane.
Alloleval lingil peaks olema sama mehe foto ja lõik tema saatusest: http://74.125.77.132/search?q=cache:DJlEASo7TeoJ:www.afganvro.ru/mvrs_mp3.htm+koshelev+farahrud&cd=1&hl=et&ct=clnk&gl=ee&lr=lang_ru
neljapäev, 10. detsember 2009
reede, 27. november 2009
teisipäev, 17. november 2009
SRC VI osa
Pärast edukat taktikalise faasi sooritamist alustasime rõõmsalt, kuid üsna väsinult viimast jalgsietappi, mis viis meid taas vaenlase alale. Tuli liikuda kas 15 km põhiliselt teed mööda ja seejuures arvestada vastutegevusele sattuda või siis liikuda üle mägede ilma teid kasutamata. Esimesel juhul oli vaja laskuda umbes 600m, teisel puhul oleks vaja olnud tõusta kokku vahest isegi kuni pool kilomeetrit ja siis omakorda kilomeetri laskuda. Meie jalad tegid otsuse meie eest. Kuna tegemist oli kohati suhteliselt järsu langusega ja mõnes mõttes oli ka pinge veidike langenud, siis minul ja Tiidul oli tõsine tegu igat järgmist sammu sooritada oma keharaskust reielihasega hoogsalt peatades. Reied olid nii valusad, et järsemates kohtades keerasin külje ette või proovisin selg ees liikuda, et reied „ei lõhkeks“, sest just niisugune tunne oli kahe ööpäeva jooksul lihastesse kogunenud piimhappesoolade tagajärjel tekkinud. Tiidul oli lisaks lihasvalule jalalabad ära haudunud ja nahk oli liha küljest lahti tulnud. Enam ei saanudki rääkida rakkudest või villidest, kogu tald oli liha küljest lahti. Sellegipoolest pidas mees meeskonnaga sammu ja ei kurtnud kordagi. Selle kogemuse taustal oli järgmise päeva lõpubanketil imelik kuulata lihasvalu tõttu katkestanud võistleja kurtmist, et: „maru raske oli trepist WC-sse laskuda, jalad on ikka päris valusad!“
Paaril korral hüppasime kuristiku suunas põõsasse, vastutegevuse sõidukeid nähes või teiste võistlejate järgi. Õnneks kontakti vaenlasega ei tekkinud.
Milline kergendus oli ühel kaunil hetkel mäeveerult alla orgu vaadates näha kopterite maandumisala märke. See tähendas meie jaoks, et olime sisenenud nn turvaalasse, kus vaenlaste patrulle enam kartma ei pidanud ja rohkem polnud meil enam midagi võimalik teha, et oma võistlustulemust mõjutada. Võistlus oli meie jaoks praktiliselt lõppenud. Me polnud teinud taktikalises – kõige „kallimas faasis“ – mitte ühtegi viga! Kõik oli sujunud ideaalselt! Nüüd jäi oodata ainult teiste võistkondade soorituste tulemusi.
Saime kiiresti kopterile ja juba paari minuti pärast olime turvaliselt tuttavaks saanud linnakese Aigle staadionil ja liikusime rõõmsat
e nägudega tuule käes pungitava plagu poole, kus seisis kiri: „Ziel! Arrivee!“. Üks telereporter tahtis minult veel teada, et noh kuidas oli kah? Mis ma oskasin vastata, eks ikka „Great“ ja et „seekord oli päris raske, füüsilise faasi pärast peamiselt“. Vahetult pärast finišit suunati meid otsejoones pidulikule lõunasöögile. Kaido ja Tiit olid kopterile joostes karjamaal hooletusest värskete lehmakookide sisse astunud ja olid nüüd põlvini rohelise ja „lõhnava“ massiga koos, viimane takistus söögilaua taha istumiseks. Ise õgisin oma kõhu juba silmadega täis, sest korraliku prae lõhnad ajasid silmanägemise sassi. Trassil tarvitavate energiabatoonide imal maitse ja lõhn olid selleks korraks unustatud. Isegi külma õlut pakuti prae kõrvale. Küll see maitses hästiJ
Meie tugimees Toomas lähenes meie lauale ühe Šveitsi ohvitseriga, kes oli väga õhinas ja soovis meid oma silmaga näha, nagu ta väitis. Tema ähmis oleku põhjustas see, et ta oli olnud
Selektsiooni faasi ajal staabitööl ja oli imestades jälginud, kuidas „mingi“ Eesti võistkond järjest suuri punktisaake kogub ja esimeste kohtade eest kuni lõpuni võitles. Tal tekkis suur huvi meid elusast peast näha. Meie küsimuse peale, et mitmendad me olime, vaatas ta luurava pilguga kahele poole ja lausus, et ta tegelikult ei tohiks sellest enne homset lõputseremooniat rääkida. Kuna saladus aga põletas ta huuli, siis lobises ta mittešveitslaslikult välja, et olime väga napilt teisel kohal, esimesest kohast puudu vaid paar millimeetrit, nagu tema käemärgist välja võis lugeda.
Kuna meil oli viimane osa hästi läinud, siis jäi üles vaid üks küsimus – kui hästi oli läinud favoriitidel. See mõte oli nii ärevakstegev, et püüdsin seda jõuga tahaplaanile tõrjuda.
Ka viimane öö oli võimalik prii Šveitsi leiva peal pommivarjendis ööbida. Me otsustasime vabadust ja hommikust vedelemist nautida ning teades, et lõputseremoonia toimub Montreux linnas Genfi kaldal, otsustasime peaväljaku läheduses ööbida. See andis meile võimaluse kella 08.00-ni magada, baasis oli äratus kell 06.00. Montreux linn on ehitatud mäeküljele, mis otse Genfi järve laskub. Meie motell oli mäe otsas, mis tähendas, et alla peateele laskudes tuli meil veel palju lihasvalu taluda alla-üles komberdades. Endal oli lausa naljakas.
Sõime oma võistkonnaga koos tugimeeste Toomase ja Lauriga piduliku õhtusöögi ning lasime külmal õllel hea maitsta. Rääkisime trassist ning püüdsime mitte ennustustega tegeleda, need mõtted ajasid pea pööritama.
Hommikul olid linna keskväljakule katusealusele turuplatsile kogunenud võistlejad juba sootuks teises vormis. Rõhuv enamus neist olid uhketes paraadvormides ja kõlisevate aurahadega rinnas. Kui mehed poolkaares valvel käsutati, oli meeleolu ülev ja vaatepilt võimas. Swiss Raid Commandol on veel üks võistlejaid motiveeriv tava. Nimelt ei saa ükski võistkond kahte auhinda! See tähendab, et kõik auhinnalised kohad on nende maine järgi pingeritta seatud. Esimene ja kõige tähtsam on loomulikult üldkolmik. Kui mõni meeskond on muuseas ka mõnel etapil esikolmikus olnud, siis koht üldkolmikus on tähtsam kui alavõit. See tähendab seda, et alavõidu eest saaks mõni meeskond auhinnaks näiteks toimiva automaatrelva, kuid esikolmiku teise koha eest saab ta nüüd au olla II üldjärjestuses, kuid auhinnaks on „kõigest“ tääk, mis käib automaadi otsaJ Teises järjekorras tuleb taktikalise faasi esikolmik, kolmas tase on selektsiooni faasi kolmik ning viimane oli füüsilise faasi kolmik. Auhindu hakati jagama tagurpidi (esimesena kutsuti välja füüsilise faasi III jne.) Meil oli sel hetkel info, et me lõpetasime füüsilise faasi esimesena ja olime selektsiooni faasis teised.
Šveitsi lipu marss on suurepärane ja kaasakiskuv, sellega algas ja lõppes tseremoonia. Kui välja kuulutati füüsilise faasi võitjad ja meid nende hulgas polnud, hingasime kergendatult (olime ju tegelikult võitnud), kuna selle ala esikoht sai auhinnaks toimivad automaatrelvad, mida aga ei luba omada Eesti RelvaseadusJ. Kui me ka peale Selektsiooni faasi esikolmiku väljakuulutamist veel rivis seisime, oli lootust olla veelgi eespool (olime siin ju teisena lõpetanud). Sama lugu taktikalise faasiga. Olime ikka veel rivis oma kohtadel. See tähendas nüüd, et olime esikolmikus! Pärast üldjärjestuse kolmanda koha ettelugemist hingasin siiralt kergendatult. Kuid nüüd hoidsime hinge kinni juba ülisuures ärevuses, mitte nüüd, mitte nüüd, mitte teine koht! II Šveits, meie suur konkurent nr. 87 Gren Mont/Char! Vaatasin ülierutunult Kaidole otsa, kes kavala näoga nimetissõrme suule asetas,
andes mõista vanade Eestlaste kombel: „Ära nüüd ära sõna!“ Ärevus sai olla ainult meie võistkonna südametes, sest mitte kunagi ajaloos polnud ükski välisvõistkond Šveitslasi veel võita suutnud! Küllap ootasid kõik võistlejad huviga, milline Šveitsi võistkond 80 hulgast seekord võidu võttis. Võistluste teadustaja alustas: „I will announce now, the winner of the overall ranking of the Swiss Raid Commando zero nine …“ pidas korraliku kahesekundilise pausi, enne kui jätkas „…is EROK DL, ESTONIA!“ See oli paljudele šokk, sealhulgas meile endile. Sammusime oma rõõmu tagasi hoides pjedestaalile, surudes pjedestaali teise ja kolmanda koha meeste käsi. Mõne mehe käsi olid nagu kiviraiduril, kuhu enda, mitte just väike käsi, lupsti ära kadus. Pärast pidi kätt veidi lõdvestama, et valust vabanedaJ Meie triumfist oli tulnud osa saama ka suursaadik Jüri Seilenthal. Pika aplausi saatel ulatati igaühele auhinnana Mousquet K-31, valmistamisaastaks väärikas 1950. See oli sümboolne ja absoluutselt väärikaim pitser meie võistkonna ühistele pingutustele läbi aastate. Ükskõik mida keegi edaspidi selles plaanis teha kavatses, absoluutne tipp oli saavutatud. Teadaolevalt pole maailmas mitte ühtegi sama taseme ja mainega militaarspordiüritust. See on võrdne Vasaloppeti suusamaratoniga suusamaailmas. Edasi fotografeerisime Eesti lipu taustal ja suundusime reisilaeva pardale, kus toimus lõpubankett. 
Ka see on SRC raames erinev Eesti võistlustest, et võistlusel on suurepärased „raamid“, pean silmas, et võistlusel oli emotsionaalne ning väärikas algus- ja lõputseremoonia. Samuti lõpubankett. Laeval tekkis huvitav olukord, kus kõik meie võistkonna liikmed olid kui taevased saadikud, kelle ees seisid võistlejad lausa järjekorras ning sõbralike õnnesoovide järel pärisid meilt, kuidas selline edu võimalikuks osutus. Olime ju II kohta võitnud tervelt 3000 punktiga. See tähendas, et meie lähikonkurendid selektsioonifaasi järel olid suurelt eksinud taktikalises faasis. Päriti põhjalikult meie treeningute k0hta ja ka võistluste kohta, mis selles valdkonnas Eestis korraldatakse. 
Pajatasime Prantsuse, Saksa ja Inglise keeles kümnetele huvilistele väga tugevatest võistkondadest üle Euroopa, kui huvitav ja raske võistlus on ERNA retk. Meil on kõigil aastatega tekkinud palju kontakte, keda võiks kodustele võistlustele kutsuda, kuid siiani pole seda erinevatel põhjustel tehtud. Selleks on põhjuseid, kuid sellest teine kord ja teises kontekstis.
Kokkuvõtteks tahaks ennast korrata – selle võistluse edu võti sisaldub selle
võistluse deviisis. Voloir, croir et oser! (tahta, uskuda ja julgeda). Inimene suudab korda saata uskumatuid asju. Ta peab seda tahtma, ta peab endasse uskuma, ta peab julgema proovida!
Tahan lõpuks tänada kõiki võistkonna liikmeid, sh tugimeest, tänu kellele oleme midagi taolist korda saatnud. See on minu el
u parim meeskonnatöö kogemusJ
Pärast edukat taktikalise faasi sooritamist alustasime rõõmsalt, kuid üsna väsinult viimast jalgsietappi, mis viis meid taas vaenlase alale. Tuli liikuda kas 15 km põhiliselt teed mööda ja seejuures arvestada vastutegevusele sattuda või siis liikuda üle mägede ilma teid kasutamata. Esimesel juhul oli vaja laskuda umbes 600m, teisel puhul oleks vaja olnud tõusta kokku vahest isegi kuni pool kilomeetrit ja siis omakorda kilomeetri laskuda. Meie jalad tegid otsuse meie eest. Kuna tegemist oli kohati suhteliselt järsu langusega ja mõnes mõttes oli ka pinge veidike langenud, siis minul ja Tiidul oli tõsine tegu igat järgmist sammu sooritada oma keharaskust reielihasega hoogsalt peatades. Reied olid nii valusad, et järsemates kohtades keerasin külje ette või proovisin selg ees liikuda, et reied „ei lõhkeks“, sest just niisugune tunne oli kahe ööpäeva jooksul lihastesse kogunenud piimhappesoolade tagajärjel tekkinud. Tiidul oli lisaks lihasvalule jalalabad ära haudunud ja nahk oli liha küljest lahti tulnud. Enam ei saanudki rääkida rakkudest või villidest, kogu tald oli liha küljest lahti. Sellegipoolest pidas mees meeskonnaga sammu ja ei kurtnud kordagi. Selle kogemuse taustal oli järgmise päeva lõpubanketil imelik kuulata lihasvalu tõttu katkestanud võistleja kurtmist, et: „maru raske oli trepist WC-sse laskuda, jalad on ikka päris valusad!“
Paaril korral hüppasime kuristiku suunas põõsasse, vastutegevuse sõidukeid nähes või teiste võistlejate järgi. Õnneks kontakti vaenlasega ei tekkinud.
Milline kergendus oli ühel kaunil hetkel mäeveerult alla orgu vaadates näha kopterite maandumisala märke. See tähendas meie jaoks, et olime sisenenud nn turvaalasse, kus vaenlaste patrulle enam kartma ei pidanud ja rohkem polnud meil enam midagi võimalik teha, et oma võistlustulemust mõjutada. Võistlus oli meie jaoks praktiliselt lõppenud. Me polnud teinud taktikalises – kõige „kallimas faasis“ – mitte ühtegi viga! Kõik oli sujunud ideaalselt! Nüüd jäi oodata ainult teiste võistkondade soorituste tulemusi.
Saime kiiresti kopterile ja juba paari minuti pärast olime turvaliselt tuttavaks saanud linnakese Aigle staadionil ja liikusime rõõmsat
e nägudega tuule käes pungitava plagu poole, kus seisis kiri: „Ziel! Arrivee!“. Üks telereporter tahtis minult veel teada, et noh kuidas oli kah? Mis ma oskasin vastata, eks ikka „Great“ ja et „seekord oli päris raske, füüsilise faasi pärast peamiselt“. Vahetult pärast finišit suunati meid otsejoones pidulikule lõunasöögile. Kaido ja Tiit olid kopterile joostes karjamaal hooletusest värskete lehmakookide sisse astunud ja olid nüüd põlvini rohelise ja „lõhnava“ massiga koos, viimane takistus söögilaua taha istumiseks. Ise õgisin oma kõhu juba silmadega täis, sest korraliku prae lõhnad ajasid silmanägemise sassi. Trassil tarvitavate energiabatoonide imal maitse ja lõhn olid selleks korraks unustatud. Isegi külma õlut pakuti prae kõrvale. Küll see maitses hästiJMeie tugimees Toomas lähenes meie lauale ühe Šveitsi ohvitseriga, kes oli väga õhinas ja soovis meid oma silmaga näha, nagu ta väitis. Tema ähmis oleku põhjustas see, et ta oli olnud
Selektsiooni faasi ajal staabitööl ja oli imestades jälginud, kuidas „mingi“ Eesti võistkond järjest suuri punktisaake kogub ja esimeste kohtade eest kuni lõpuni võitles. Tal tekkis suur huvi meid elusast peast näha. Meie küsimuse peale, et mitmendad me olime, vaatas ta luurava pilguga kahele poole ja lausus, et ta tegelikult ei tohiks sellest enne homset lõputseremooniat rääkida. Kuna saladus aga põletas ta huuli, siis lobises ta mittešveitslaslikult välja, et olime väga napilt teisel kohal, esimesest kohast puudu vaid paar millimeetrit, nagu tema käemärgist välja võis lugeda.Kuna meil oli viimane osa hästi läinud, siis jäi üles vaid üks küsimus – kui hästi oli läinud favoriitidel. See mõte oli nii ärevakstegev, et püüdsin seda jõuga tahaplaanile tõrjuda.
Ka viimane öö oli võimalik prii Šveitsi leiva peal pommivarjendis ööbida. Me otsustasime vabadust ja hommikust vedelemist nautida ning teades, et lõputseremoonia toimub Montreux linnas Genfi kaldal, otsustasime peaväljaku läheduses ööbida. See andis meile võimaluse kella 08.00-ni magada, baasis oli äratus kell 06.00. Montreux linn on ehitatud mäeküljele, mis otse Genfi järve laskub. Meie motell oli mäe otsas, mis tähendas, et alla peateele laskudes tuli meil veel palju lihasvalu taluda alla-üles komberdades. Endal oli lausa naljakas.
Sõime oma võistkonnaga koos tugimeeste Toomase ja Lauriga piduliku õhtusöögi ning lasime külmal õllel hea maitsta. Rääkisime trassist ning püüdsime mitte ennustustega tegeleda, need mõtted ajasid pea pööritama.
Hommikul olid linna keskväljakule katusealusele turuplatsile kogunenud võistlejad juba sootuks teises vormis. Rõhuv enamus neist olid uhketes paraadvormides ja kõlisevate aurahadega rinnas. Kui mehed poolkaares valvel käsutati, oli meeleolu ülev ja vaatepilt võimas. Swiss Raid Commandol on veel üks võistlejaid motiveeriv tava. Nimelt ei saa ükski võistkond kahte auhinda! See tähendab, et kõik auhinnalised kohad on nende maine järgi pingeritta seatud. Esimene ja kõige tähtsam on loomulikult üldkolmik. Kui mõni meeskond on muuseas ka mõnel etapil esikolmikus olnud, siis koht üldkolmikus on tähtsam kui alavõit. See tähendab seda, et alavõidu eest saaks mõni meeskond auhinnaks näiteks toimiva automaatrelva, kuid esikolmiku teise koha eest saab ta nüüd au olla II üldjärjestuses, kuid auhinnaks on „kõigest“ tääk, mis käib automaadi otsaJ Teises järjekorras tuleb taktikalise faasi esikolmik, kolmas tase on selektsiooni faasi kolmik ning viimane oli füüsilise faasi kolmik. Auhindu hakati jagama tagurpidi (esimesena kutsuti välja füüsilise faasi III jne.) Meil oli sel hetkel info, et me lõpetasime füüsilise faasi esimesena ja olime selektsiooni faasis teised.
Šveitsi lipu marss on suurepärane ja kaasakiskuv, sellega algas ja lõppes tseremoonia. Kui välja kuulutati füüsilise faasi võitjad ja meid nende hulgas polnud, hingasime kergendatult (olime ju tegelikult võitnud), kuna selle ala esikoht sai auhinnaks toimivad automaatrelvad, mida aga ei luba omada Eesti RelvaseadusJ. Kui me ka peale Selektsiooni faasi esikolmiku väljakuulutamist veel rivis seisime, oli lootust olla veelgi eespool (olime siin ju teisena lõpetanud). Sama lugu taktikalise faasiga. Olime ikka veel rivis oma kohtadel. See tähendas nüüd, et olime esikolmikus! Pärast üldjärjestuse kolmanda koha ettelugemist hingasin siiralt kergendatult. Kuid nüüd hoidsime hinge kinni juba ülisuures ärevuses, mitte nüüd, mitte nüüd, mitte teine koht! II Šveits, meie suur konkurent nr. 87 Gren Mont/Char! Vaatasin ülierutunult Kaidole otsa, kes kavala näoga nimetissõrme suule asetas,
andes mõista vanade Eestlaste kombel: „Ära nüüd ära sõna!“ Ärevus sai olla ainult meie võistkonna südametes, sest mitte kunagi ajaloos polnud ükski välisvõistkond Šveitslasi veel võita suutnud! Küllap ootasid kõik võistlejad huviga, milline Šveitsi võistkond 80 hulgast seekord võidu võttis. Võistluste teadustaja alustas: „I will announce now, the winner of the overall ranking of the Swiss Raid Commando zero nine …“ pidas korraliku kahesekundilise pausi, enne kui jätkas „…is EROK DL, ESTONIA!“ See oli paljudele šokk, sealhulgas meile endile. Sammusime oma rõõmu tagasi hoides pjedestaalile, surudes pjedestaali teise ja kolmanda koha meeste käsi. Mõne mehe käsi olid nagu kiviraiduril, kuhu enda, mitte just väike käsi, lupsti ära kadus. Pärast pidi kätt veidi lõdvestama, et valust vabanedaJ Meie triumfist oli tulnud osa saama ka suursaadik Jüri Seilenthal. Pika aplausi saatel ulatati igaühele auhinnana Mousquet K-31, valmistamisaastaks väärikas 1950. See oli sümboolne ja absoluutselt väärikaim pitser meie võistkonna ühistele pingutustele läbi aastate. Ükskõik mida keegi edaspidi selles plaanis teha kavatses, absoluutne tipp oli saavutatud. Teadaolevalt pole maailmas mitte ühtegi sama taseme ja mainega militaarspordiüritust. See on võrdne Vasaloppeti suusamaratoniga suusamaailmas. Edasi fotografeerisime Eesti lipu taustal ja suundusime reisilaeva pardale, kus toimus lõpubankett. 
Ka see on SRC raames erinev Eesti võistlustest, et võistlusel on suurepärased „raamid“, pean silmas, et võistlusel oli emotsionaalne ning väärikas algus- ja lõputseremoonia. Samuti lõpubankett. Laeval tekkis huvitav olukord, kus kõik meie võistkonna liikmed olid kui taevased saadikud, kelle ees seisid võistlejad lausa järjekorras ning sõbralike õnnesoovide järel pärisid meilt, kuidas selline edu võimalikuks osutus. Olime ju II kohta võitnud tervelt 3000 punktiga. See tähendas, et meie lähikonkurendid selektsioonifaasi järel olid suurelt eksinud taktikalises faasis. Päriti põhjalikult meie treeningute k0hta ja ka võistluste kohta, mis selles valdkonnas Eestis korraldatakse. 
Pajatasime Prantsuse, Saksa ja Inglise keeles kümnetele huvilistele väga tugevatest võistkondadest üle Euroopa, kui huvitav ja raske võistlus on ERNA retk. Meil on kõigil aastatega tekkinud palju kontakte, keda võiks kodustele võistlustele kutsuda, kuid siiani pole seda erinevatel põhjustel tehtud. Selleks on põhjuseid, kuid sellest teine kord ja teises kontekstis.Kokkuvõtteks tahaks ennast korrata – selle võistluse edu võti sisaldub selle
võistluse deviisis. Voloir, croir et oser! (tahta, uskuda ja julgeda). Inimene suudab korda saata uskumatuid asju. Ta peab seda tahtma, ta peab endasse uskuma, ta peab julgema proovida!
Tahan lõpuks tänada kõiki võistkonna liikmeid, sh tugimeest, tänu kellele oleme midagi taolist korda saatnud. See on minu el
u parim meeskonnatöö kogemusJ
esmaspäev, 16. november 2009
SRC 2009 V osa
Punkt Alfa, kuhu meid transporditi paiknes mõned kilomeetrid üle mägede järvest Lac de Hongerin kirde suunas. Nagu eelnevalt öeldud, oli ala vaenlase kontrolli all, mis muutis meid ettevaatlikuks liikumisel. Liikumist segas pilkane pimedus ja karjamaade ebaühtlane pinnas koos okastraataedadega. Sellegipoolest oli karjamaal kõndimine turvaline, sest vastutegevus liikus meile teadaolevalt ainult kõva kattega teedel. Minu ülesandeks oli öövaatlusseadmega liikumissuuna jälgimine.
Olime mõnda aega vaikselt lehmakellade saatel liikunud ja mõnus liikumisrütm oli juba meeldivaks muutunud, kui nägin öövaatlusseadme abil inimesi meie suunas liikumas. Ehmatus oli asjatu, kuna tegemist oli teise võistkonnaga. Laskusime Hongerini järve äärsele kõvakattega teele ja liikusime südame põksudes mööda seda tammi suunas. See oli suure riski võtmine vaenlasega kontakti sattumise tõttu, kuid mägedest ringi minna oleks tähendanud mitut lisakilomeetrit ja sadu meetreid üles-alla kõrgustevahe läbimist. Peagi liikus meiega sama tee peal ligikaudu 4 võistkonda, mis andis võimaluse kasutada teisi „kahurilihana“ ehk siis, kui oleks ees- või tagapool kontakt vaenlasega toimunud, oleks meil olnud teoreetiline võimalus veel midagi ette võtta. Järvest möödudes pöörasime taas metsarajale ja järgmised kilomeetrid toimus loodusliku takistusraja läbimine, kus matkarajale oli langenud palju meetrise läbimõõduga kuuski, mis üles-alla lookleva raja veelgi raskemaks muutis. Meil oli niigi vedanud, sest kandsime ju ainult oma varustust ja relva, samas seltskonnas liikus ka paar võistkonda, kus nelja mehe kanda oli lisaks oma asjadele ka kaks 15 kg raskust Panzerfausti. Sellega üle okste turnimine oli väga keeruline. Pani aga imestama, kui kergelt mõned vägilased selle „rauast palgijupiga“ hakkama said, nagu oleks karjasekeppi õlal hoidnud. 
See jättis võimsa mulje. Tegime vahepeal ka puhkepause, kuna väga kiirustama ei pidanud ning meist mööduvate saksakeelsete võistlejate jutt pani muigama. Üks kurtis teisele: „Võtke tempot maha, ma ei jõua nii kiiresti!“ Vastus: „Ma suren ära, kui me veel tempot aeglustame!“ Selline meeleolu teisel magamata ööl oli vägagi tuttav, iga pisiasi, mis on sinu eesmärkidega vastuolus hakkab kurnatud mehi irriteerima. Õnneks oli selline vestlus meie võistkonnale täiesti võõras, see oli kahtlemata üks meie eelis võistkonnana.
Liikusime edasi vahelduvalt mööda kõvakattega teed ja mägiteed edela suunas ja hüppasime iga auto kiirtevihu eest põõsasse, meie eesmärk oli vaenlasega kontakte vältida viimase võimaluseni. Me polnud harjutanud oma treeningutel vaenlase hävitamist soomukitel, see rutiin oli puudulik. Samas nägime järgmisel hommikul ka üht Šveitsi tiimi tee peal liikumas, mis mulle isiklikult äärmiselt sügava mulje jättis. Mehed liikusid malelaua mustri järgi kahel pool teepeenral ja hoidsid väsimusele vaatamata automaatrelvi kogu aeg laskevalmis, näpud päästikupesal. Kõige tagumine mees tegi iga paarikümne sammu järel kohapeal ringi ümber oma telje, et tagalat kontrollida. Hämmastav oli nende rutiinitaluvus ja distsipliin, sest liikusime nende järel paarikümne meetrise vahega mitu kilomeetrit, kuid sellegipoolest tegi tagumine mees pidevalt oma piruette, meie olemasolu ei läinud neile korda, nad ei arvestanud meist tuleneva kaitsekilbiga! Järsku tuli ootamatult kaljunuki varjust välja G-Mercedes, mis oli teatavasti vastutegevuse sõiduk.
Kui meie esimene mõte oli varjuda ja seejärel lahing vastu võtta, siis Šveitsi võistkond reageeris hoopis agressiivsemalt. Koheselt võttis iga mees vastavalt oma paigutusele ühe autoukse sihikule ning oli valmis ühe sekundi jooksul tulistama autost väljujaid. Neil polnud mingit šanssi „elusalt“ autost väljuda. Seekord oli aga tegemist ajakirjanikega ja lahing jäi ära. See vaatepilt andis aimu, kuhu suunas oma rutiine treenida. ERNA aastatepikkune kogemus on kahjuks tekitanud meis täiesti vale ja enesehävitusliku instinkti. Kuna ERNA võistlejatel pole ette nähtud muud võimalust oma kaitseks, kui ainult väledad jalad, siis keeratakse selg ja lidutakse jänese kombel nii kiiresti kui võimalik eest ära, isegi lagedatel väljadel. Siin võistlusel oleks see aga tähendanud endast lihtsa märklehe tegemist vaenlasele. 
Teine oht, mis siin riigis kraavi hüppamisel varitses olid kuristikud. Tavapärane tee kulgeb ümber mägede nii, et ühel pool on kalju ja teisel pool kuristik. Vasta kaljut pole mõtet hüpata, aga kuristikku hüpates pole pimedas aimu, kui kõrge on vabalangemineJ
Jõudsime oma ülesande starti kell kuue paiku hommikul, ülesanne avati kell 7.00 ja järjekord pandi paika selle järgi, mis kell võistkond laekus. Olime neljandad, kahe Norra võistkonna vahel ja meie stardi ajaks märgiti 8.30. Ka siin mägede vahel, kus oli maalilisi metsatukki, näidati meile lintidega märgitud betoonplatsil 10 ruutmeetrine plats, kus tohtisime puhata. Sõime kiiresti võileiva ja meile jäi ligikaudu 1,5 tundi magamisaega niiskes udus. Meie võistkond oli paari aasta eest ERNA võistluse võidu puhul saanud EROK –lt tänutäheks selleks tarbeks CAMP firma vastavad magamiskotid. See kaalus 0,5 kg, oli kokkusurutud asendis saiapätsi suurune ja kannatas isegi paari miinuskraadi. Need kulusid siin marjaks ära – nii kui pea niiskeid rakmeid puutus, olin ma sügavas unes ja ärkasin järgmisel hetkel, kui äratuspiiksud häält tegema hakkasid. See tundus lühikesena, kuid oli see-eest väga kosutav.
Meie ülesanne algas sellega, et tutvusime infoga, mida siss meile teadis rääkida pantvangidraamast. See sisaldas hoone asukohta, maja üldist plaani, „pahade“ arvu jms. Saime teada, et meil tuli liikuda 800m karjamaal mäest alla külani, m meie objekt oli barakk tüüpi maja, kus koridor jooksis maja ühes servas ja majas oli 12 piklikku tuba, mis tuli kõik vaenlasest „puhastada“.
Siseneda tuli kolmandast 2 m kõrgusel paiknevast aknast, enamus aknaid olid luukidega kaetud, mis tähendas, et sees valitses pimedus. Meile jagati üpris rasked killuvestid ja 3 Sig Sauer tüüpi püstolit ning üks HK MP-5 tüüpi automaatrelv, mis lasid värvikuule. Meil tuli ka demonstreerida oma oskusi kõrval ülesseatud kilest valmistatud õppehoone peal, kuidas me kavatseme ülesannet täita. Selle tegemata jätmine oleks võinud tähendada karistuspunkte. Kui meie stardini jäi viis minutit, tundsin nagu ikka enne tähtsat starti, et keha vajas kergendamist. Selleks otstarbeks oli metsa alla ehitatud uhke kilega ümbritsetud välikäimla. Sinna suundudes adusin, et ka meie järel startivast Norra võistkonnast oli üks mees sinnapoole teel ja kiirendas silmnähtavalt liigutusi mind nähes, et esimesena kohale jõuda. Lasin ta viisakalt ette, kuid too ei mõelnudki kiirustada, lasi vaid vilet ja kõigutas jalga, minutid aga kulusid. Ei jäänud muud üle, kui loodust väetada. See situatsioon polekski muidu oluline, kuid mulle jäi väike kahtlus, et see oli taktikaline käik meie konkurentide poolt. Nemad teadsid hästi, et me konkureerime kõrgetele kohtadele, olime eelmisel korral mõlemad poodiumile pääsenud. Ette rutates võin öelda, et nad said punkte vaadates ilmselt 2 tabamust sisse, mis neid üldkonkurentsist esimesele kohale kõrvaldas.
Saanud selga vestid ja kätte püstolid, igaüks 15 padruniga, alustasime jooksu objekti suunas, sissi järel. Meile öeldi, et kogu soorituse jaoks koos liikumisega sinna ja tagasi, on meil aega 90 minutit. See oli piisav. Maja lähedusse jõudes kohtusime instruktoriga, kelle ülesanne oli meid kogu vabastamise jooksul jälgida. Olime harjutanud selliselt, et liikusime ees koos Tiiduga nii, et mina üritasin avada ruume ja Tiit valgustas ülevalt ülitugeva Lupine Betty pealambiga ruumi sisemust, sellega vaenlasi pimestades. Kaido ja Raul liikusid meid turvates tagant ja külgedelt. Majja sisenedes kuulsime väga valju muusikat, milleks oli Rammsteini „Feuer frei!“. See muutis võimatuks häälekasutuse, läksime üle käemärkidele. Esimese kurikaela saime kätte kolmandast toast, kus ta varitses meid nurgas istudes ja ust sihtides – nii kui uks praokile läks, tulid tema suunast lasud. Ja siis läks lahti: „üks, kask kolm, valgus!“ , mille peale sisestas Tiit ülevalt Valguse ja mina alt tulistasin. Kostiks kolksatus, mis tähendas püstoli kukkumist ja vaenlase „laipa“. Tuba puhas liikusime edasi. Teise saime kätte kuuendast toast, kui tema andis alla pärast seda, kui tema suunas tulistasin. Ajas käed taeva poole ja tekitas minus kimbatust. Meenus, et 4 aasta ees, oleksime 1500 miinuspunkti saanud, kui kurikael oleks „ellu jäänud“. Käsutasin ta kõhuli ja käed seljale ning ikka veel võbeles näpp päästikul, et „kuul sisse kihutada“. Siis aga meenus Genfi konventsioonileping ning Tiidu abiga sidusime tõmmitsatega käed seljale ja liikusime edasi.
Vahepeal puhastas Kaido rotatsiooni põhimõttel mõned ruumid, kuni oli jäänud viimane tuba. Järgi oli veel 2 kurikaela ja pantvang.
Viimast ust avades algas kohe laskmine ukse suunas ja ma ei saanud aru kust suunast see tuli. Samas enda varjamine koridoris oli võimatu, tuli tegutseda hirmule vaatamata. Otse ees paistis mingi tume kilejas sein, mis lambivalguse endasse neelas. Õnneks adusin ühel hetkel laskmise suunda, mis tuli paremalt nurgast ja Tiiduga kahekesi koos töötades saime mehe kiirest maha. Ruumi sisenedes selgus, et ühte nurka oli kilest sein ehitatud, mis varjas kõigest 4-5 ruutmeetrit põrandapinda, mille taga pidi varjuma kaks inimest. Kiire pilk katte taha andis teada, et pantvang istus maas, käed selja taha ümber posti seotud, mis ulatus maast laeni ning nägu varjas pähe tõmmatud kott. Tema selja taga istus kurikael ja sihtis meid. Teist korda vaadates või lastes oleks ma ilmselt saanud sihitud lasu näkku 1,5 meetri kauguselt, sellega ei saanud riskida. Seega ei jäänud muud üle kui sättisin püstoli seina taga mälu järgi õigesse asendisse, tõstsin ta veidi kõrgemale ja suunasin käe kile taha sooritasin kaks lasku. Kolksatus tähendas, et see oli õnnestunud. Tormasime kileseina taha ja hakkasin pantvangi käsi köidikust päästma, samal ajal, kui Tiit tema jalgu köidikust vabastas. Kui see tehtud, küsisin, kas ta liikuda saab ning positiivset vastust kuuldes ajasin ta püsti. Samal hetkel röögatas Raul Seis! Ta seisis minu suhtes 90 kraadise nurga alla ja oli külje pealt vaadates avastanud lõksmiini. Granaat oli seotud tala ja istmiku vahele, nööri abil randme ümber kinnitatud. Püsti tõustes oleks granaat plahvatanud ja kogu ülesanne meie jaoks fiaskoga lõppenud. Tänu Rauli tähelepanekule seda ei juhtunud. Välja joosta tuli koos pantvangiga ukse kaudu maja esisele väljakule, kus toimus väike vahekokkuvõte. Meid kontrolliti tähelepanelikult, et kuskil poleks pihtasaamise märke. Seekorf olime puhtalt pääsenud. Iga pihtasaamine oleks tähendanud 1000 punkti kadu. Instruktor kiitis meid osava liikumise eest hoones, nad olid meie sooritust aknaluukide vahelt imetlenud. Ka pantvangivõtjad olid välja rivistunud ja kiitsid meie tegevust. Kõik paistis liigagi ilus, kuni pantvang lausus: „Mulle lasti pähe, ma olen surnud!“ Olin keeletu, püüdsin kinnitada, et see pole võimalik. Õnneks tõttas üks kurikael hoonesse ja tõi koti, mis oli pantvangil peas olnud. Seal polnud ühtegi märki tabamusest, milline kergendus. Kuulid olid nii väikeselt distantsilt lihtsalt nii lähedalt lagipeast möödunud koos järgneva lööklainega, mis jättis tunde pihtasaamisest. Olime sooritusega ka ise väga rahul ja alustasime sörki mäest üles ülesande algusesse. Poole tee peal avastasime, et meil on üle poole etteantud aja alles ning kõndisime kiirkõnnakuga lõpuni. Edasi oli meil vaja eksfiltreeruda ligikaudu 15 km kogunemisalale kopterite juurde läbi vaenlase ala. Kui võistkonna kapten Tiit meie juurde pika aja pärast saabus, selgus, et meie instruktor oli ühe pisikese detaili meile selgitada unustanud. Seda me teadsime, et üldajana oli ette antud 90 minutit, kuid kogu soorituse aeg oli samuti oluline, iga minut trassil röövis punkte vähemaks, kusjuures iga minuti hind oli -10 punkti. Kohtunikud tunnistasid oma eksimust ja olid nõus meie soorituse ajaks märkima kolme kiireima võistkonna keskmise aja. Selle otsusega me võitsime ilmselt 50 punkti ringis, mis meil kõnnakuks kulus. Seekord see pisike võit ei määranud lõppjärjestust, kuid kõik oleks võinud ka teisiti olla. Siit õppetund, ka surmväsinuna tuleb meeled erksad hoida ja võidelda iga detaili eest. Swiss Raid Commando võistlustel on veel üks meeldiv eripära Eesti koduste võistlustega võrreldes. Siin on võimalik saada ka selektsiooni faasis instruktaaži, kui ülesannet ei osata sooritada. See käib küll sinu enda ajast, kuid eesmärk on inimesi õpetada. Samuti öeldakse sulle koheselt pärast sooritust tulemus koos punktisummaga. Võistkonna kaptnen annab sellele allkirjaga nõusoleku ja punktid liiguvad mööda sidekanaleid staapi. Ka protestid lahendatakse kohapeal. Eesti võistlustel on sageli tunne, et kohtunike soov on võistlejatele "ära teha". Pole haruldased olukorrad, kus näiteks meie eliitvõistlused ERNA retk saavad KÕIK võistkonnad 0 punkti. Ja selle peale hõõruvad ala kohtunikud käsi, et "ära tegime, meie võit". Alati on ju võimalik ülesannet niimoodi üles ehitada, et keegi seda läbida ei suuda, pigem näitab see suhtumist ja oskamatust ülesannet üles seada. Või siis olles lindiga piiratud võistlusala ettevalmistusalas üesannet harjutamas, kuhu ei lasta ligi teisi võistlejaid ning avastad äkki, et kohtunikud on võistkonna relvad selja tagant ära varastanud! Sellele järgneb irvitades mingi suvalise hulga miinuspunktide lisamine, mis võistkonna viimaseks jätab. Ja hiljem ei küsi ükski nn "Delfi lugeja", et kust need miinuspunktid tulid, vaid kõlama jääb, et võistkond oli nii vilets, ei saanud ülesannetega hakkama. Sellist olukorda pole mitte kordagi SRC puhul tekkinud.
Punkt Alfa, kuhu meid transporditi paiknes mõned kilomeetrid üle mägede järvest Lac de Hongerin kirde suunas. Nagu eelnevalt öeldud, oli ala vaenlase kontrolli all, mis muutis meid ettevaatlikuks liikumisel. Liikumist segas pilkane pimedus ja karjamaade ebaühtlane pinnas koos okastraataedadega. Sellegipoolest oli karjamaal kõndimine turvaline, sest vastutegevus liikus meile teadaolevalt ainult kõva kattega teedel. Minu ülesandeks oli öövaatlusseadmega liikumissuuna jälgimine.
Olime mõnda aega vaikselt lehmakellade saatel liikunud ja mõnus liikumisrütm oli juba meeldivaks muutunud, kui nägin öövaatlusseadme abil inimesi meie suunas liikumas. Ehmatus oli asjatu, kuna tegemist oli teise võistkonnaga. Laskusime Hongerini järve äärsele kõvakattega teele ja liikusime südame põksudes mööda seda tammi suunas. See oli suure riski võtmine vaenlasega kontakti sattumise tõttu, kuid mägedest ringi minna oleks tähendanud mitut lisakilomeetrit ja sadu meetreid üles-alla kõrgustevahe läbimist. Peagi liikus meiega sama tee peal ligikaudu 4 võistkonda, mis andis võimaluse kasutada teisi „kahurilihana“ ehk siis, kui oleks ees- või tagapool kontakt vaenlasega toimunud, oleks meil olnud teoreetiline võimalus veel midagi ette võtta. Järvest möödudes pöörasime taas metsarajale ja järgmised kilomeetrid toimus loodusliku takistusraja läbimine, kus matkarajale oli langenud palju meetrise läbimõõduga kuuski, mis üles-alla lookleva raja veelgi raskemaks muutis. Meil oli niigi vedanud, sest kandsime ju ainult oma varustust ja relva, samas seltskonnas liikus ka paar võistkonda, kus nelja mehe kanda oli lisaks oma asjadele ka kaks 15 kg raskust Panzerfausti. Sellega üle okste turnimine oli väga keeruline. Pani aga imestama, kui kergelt mõned vägilased selle „rauast palgijupiga“ hakkama said, nagu oleks karjasekeppi õlal hoidnud. 
See jättis võimsa mulje. Tegime vahepeal ka puhkepause, kuna väga kiirustama ei pidanud ning meist mööduvate saksakeelsete võistlejate jutt pani muigama. Üks kurtis teisele: „Võtke tempot maha, ma ei jõua nii kiiresti!“ Vastus: „Ma suren ära, kui me veel tempot aeglustame!“ Selline meeleolu teisel magamata ööl oli vägagi tuttav, iga pisiasi, mis on sinu eesmärkidega vastuolus hakkab kurnatud mehi irriteerima. Õnneks oli selline vestlus meie võistkonnale täiesti võõras, see oli kahtlemata üks meie eelis võistkonnana.Liikusime edasi vahelduvalt mööda kõvakattega teed ja mägiteed edela suunas ja hüppasime iga auto kiirtevihu eest põõsasse, meie eesmärk oli vaenlasega kontakte vältida viimase võimaluseni. Me polnud harjutanud oma treeningutel vaenlase hävitamist soomukitel, see rutiin oli puudulik. Samas nägime järgmisel hommikul ka üht Šveitsi tiimi tee peal liikumas, mis mulle isiklikult äärmiselt sügava mulje jättis. Mehed liikusid malelaua mustri järgi kahel pool teepeenral ja hoidsid väsimusele vaatamata automaatrelvi kogu aeg laskevalmis, näpud päästikupesal. Kõige tagumine mees tegi iga paarikümne sammu järel kohapeal ringi ümber oma telje, et tagalat kontrollida. Hämmastav oli nende rutiinitaluvus ja distsipliin, sest liikusime nende järel paarikümne meetrise vahega mitu kilomeetrit, kuid sellegipoolest tegi tagumine mees pidevalt oma piruette, meie olemasolu ei läinud neile korda, nad ei arvestanud meist tuleneva kaitsekilbiga! Järsku tuli ootamatult kaljunuki varjust välja G-Mercedes, mis oli teatavasti vastutegevuse sõiduk.
Kui meie esimene mõte oli varjuda ja seejärel lahing vastu võtta, siis Šveitsi võistkond reageeris hoopis agressiivsemalt. Koheselt võttis iga mees vastavalt oma paigutusele ühe autoukse sihikule ning oli valmis ühe sekundi jooksul tulistama autost väljujaid. Neil polnud mingit šanssi „elusalt“ autost väljuda. Seekord oli aga tegemist ajakirjanikega ja lahing jäi ära. See vaatepilt andis aimu, kuhu suunas oma rutiine treenida. ERNA aastatepikkune kogemus on kahjuks tekitanud meis täiesti vale ja enesehävitusliku instinkti. Kuna ERNA võistlejatel pole ette nähtud muud võimalust oma kaitseks, kui ainult väledad jalad, siis keeratakse selg ja lidutakse jänese kombel nii kiiresti kui võimalik eest ära, isegi lagedatel väljadel. Siin võistlusel oleks see aga tähendanud endast lihtsa märklehe tegemist vaenlasele. 
Teine oht, mis siin riigis kraavi hüppamisel varitses olid kuristikud. Tavapärane tee kulgeb ümber mägede nii, et ühel pool on kalju ja teisel pool kuristik. Vasta kaljut pole mõtet hüpata, aga kuristikku hüpates pole pimedas aimu, kui kõrge on vabalangemineJJõudsime oma ülesande starti kell kuue paiku hommikul, ülesanne avati kell 7.00 ja järjekord pandi paika selle järgi, mis kell võistkond laekus. Olime neljandad, kahe Norra võistkonna vahel ja meie stardi ajaks märgiti 8.30. Ka siin mägede vahel, kus oli maalilisi metsatukki, näidati meile lintidega märgitud betoonplatsil 10 ruutmeetrine plats, kus tohtisime puhata. Sõime kiiresti võileiva ja meile jäi ligikaudu 1,5 tundi magamisaega niiskes udus. Meie võistkond oli paari aasta eest ERNA võistluse võidu puhul saanud EROK –lt tänutäheks selleks tarbeks CAMP firma vastavad magamiskotid. See kaalus 0,5 kg, oli kokkusurutud asendis saiapätsi suurune ja kannatas isegi paari miinuskraadi. Need kulusid siin marjaks ära – nii kui pea niiskeid rakmeid puutus, olin ma sügavas unes ja ärkasin järgmisel hetkel, kui äratuspiiksud häält tegema hakkasid. See tundus lühikesena, kuid oli see-eest väga kosutav.
Meie ülesanne algas sellega, et tutvusime infoga, mida siss meile teadis rääkida pantvangidraamast. See sisaldas hoone asukohta, maja üldist plaani, „pahade“ arvu jms. Saime teada, et meil tuli liikuda 800m karjamaal mäest alla külani, m meie objekt oli barakk tüüpi maja, kus koridor jooksis maja ühes servas ja majas oli 12 piklikku tuba, mis tuli kõik vaenlasest „puhastada“.
Siseneda tuli kolmandast 2 m kõrgusel paiknevast aknast, enamus aknaid olid luukidega kaetud, mis tähendas, et sees valitses pimedus. Meile jagati üpris rasked killuvestid ja 3 Sig Sauer tüüpi püstolit ning üks HK MP-5 tüüpi automaatrelv, mis lasid värvikuule. Meil tuli ka demonstreerida oma oskusi kõrval ülesseatud kilest valmistatud õppehoone peal, kuidas me kavatseme ülesannet täita. Selle tegemata jätmine oleks võinud tähendada karistuspunkte. Kui meie stardini jäi viis minutit, tundsin nagu ikka enne tähtsat starti, et keha vajas kergendamist. Selleks otstarbeks oli metsa alla ehitatud uhke kilega ümbritsetud välikäimla. Sinna suundudes adusin, et ka meie järel startivast Norra võistkonnast oli üks mees sinnapoole teel ja kiirendas silmnähtavalt liigutusi mind nähes, et esimesena kohale jõuda. Lasin ta viisakalt ette, kuid too ei mõelnudki kiirustada, lasi vaid vilet ja kõigutas jalga, minutid aga kulusid. Ei jäänud muud üle, kui loodust väetada. See situatsioon polekski muidu oluline, kuid mulle jäi väike kahtlus, et see oli taktikaline käik meie konkurentide poolt. Nemad teadsid hästi, et me konkureerime kõrgetele kohtadele, olime eelmisel korral mõlemad poodiumile pääsenud. Ette rutates võin öelda, et nad said punkte vaadates ilmselt 2 tabamust sisse, mis neid üldkonkurentsist esimesele kohale kõrvaldas.Saanud selga vestid ja kätte püstolid, igaüks 15 padruniga, alustasime jooksu objekti suunas, sissi järel. Meile öeldi, et kogu soorituse jaoks koos liikumisega sinna ja tagasi, on meil aega 90 minutit. See oli piisav. Maja lähedusse jõudes kohtusime instruktoriga, kelle ülesanne oli meid kogu vabastamise jooksul jälgida. Olime harjutanud selliselt, et liikusime ees koos Tiiduga nii, et mina üritasin avada ruume ja Tiit valgustas ülevalt ülitugeva Lupine Betty pealambiga ruumi sisemust, sellega vaenlasi pimestades. Kaido ja Raul liikusid meid turvates tagant ja külgedelt. Majja sisenedes kuulsime väga valju muusikat, milleks oli Rammsteini „Feuer frei!“. See muutis võimatuks häälekasutuse, läksime üle käemärkidele. Esimese kurikaela saime kätte kolmandast toast, kus ta varitses meid nurgas istudes ja ust sihtides – nii kui uks praokile läks, tulid tema suunast lasud. Ja siis läks lahti: „üks, kask kolm, valgus!“ , mille peale sisestas Tiit ülevalt Valguse ja mina alt tulistasin. Kostiks kolksatus, mis tähendas püstoli kukkumist ja vaenlase „laipa“. Tuba puhas liikusime edasi. Teise saime kätte kuuendast toast, kui tema andis alla pärast seda, kui tema suunas tulistasin. Ajas käed taeva poole ja tekitas minus kimbatust. Meenus, et 4 aasta ees, oleksime 1500 miinuspunkti saanud, kui kurikael oleks „ellu jäänud“. Käsutasin ta kõhuli ja käed seljale ning ikka veel võbeles näpp päästikul, et „kuul sisse kihutada“. Siis aga meenus Genfi konventsioonileping ning Tiidu abiga sidusime tõmmitsatega käed seljale ja liikusime edasi.
Vahepeal puhastas Kaido rotatsiooni põhimõttel mõned ruumid, kuni oli jäänud viimane tuba. Järgi oli veel 2 kurikaela ja pantvang.
Viimast ust avades algas kohe laskmine ukse suunas ja ma ei saanud aru kust suunast see tuli. Samas enda varjamine koridoris oli võimatu, tuli tegutseda hirmule vaatamata. Otse ees paistis mingi tume kilejas sein, mis lambivalguse endasse neelas. Õnneks adusin ühel hetkel laskmise suunda, mis tuli paremalt nurgast ja Tiiduga kahekesi koos töötades saime mehe kiirest maha. Ruumi sisenedes selgus, et ühte nurka oli kilest sein ehitatud, mis varjas kõigest 4-5 ruutmeetrit põrandapinda, mille taga pidi varjuma kaks inimest. Kiire pilk katte taha andis teada, et pantvang istus maas, käed selja taha ümber posti seotud, mis ulatus maast laeni ning nägu varjas pähe tõmmatud kott. Tema selja taga istus kurikael ja sihtis meid. Teist korda vaadates või lastes oleks ma ilmselt saanud sihitud lasu näkku 1,5 meetri kauguselt, sellega ei saanud riskida. Seega ei jäänud muud üle kui sättisin püstoli seina taga mälu järgi õigesse asendisse, tõstsin ta veidi kõrgemale ja suunasin käe kile taha sooritasin kaks lasku. Kolksatus tähendas, et see oli õnnestunud. Tormasime kileseina taha ja hakkasin pantvangi käsi köidikust päästma, samal ajal, kui Tiit tema jalgu köidikust vabastas. Kui see tehtud, küsisin, kas ta liikuda saab ning positiivset vastust kuuldes ajasin ta püsti. Samal hetkel röögatas Raul Seis! Ta seisis minu suhtes 90 kraadise nurga alla ja oli külje pealt vaadates avastanud lõksmiini. Granaat oli seotud tala ja istmiku vahele, nööri abil randme ümber kinnitatud. Püsti tõustes oleks granaat plahvatanud ja kogu ülesanne meie jaoks fiaskoga lõppenud. Tänu Rauli tähelepanekule seda ei juhtunud. Välja joosta tuli koos pantvangiga ukse kaudu maja esisele väljakule, kus toimus väike vahekokkuvõte. Meid kontrolliti tähelepanelikult, et kuskil poleks pihtasaamise märke. Seekorf olime puhtalt pääsenud. Iga pihtasaamine oleks tähendanud 1000 punkti kadu. Instruktor kiitis meid osava liikumise eest hoones, nad olid meie sooritust aknaluukide vahelt imetlenud. Ka pantvangivõtjad olid välja rivistunud ja kiitsid meie tegevust. Kõik paistis liigagi ilus, kuni pantvang lausus: „Mulle lasti pähe, ma olen surnud!“ Olin keeletu, püüdsin kinnitada, et see pole võimalik. Õnneks tõttas üks kurikael hoonesse ja tõi koti, mis oli pantvangil peas olnud. Seal polnud ühtegi märki tabamusest, milline kergendus. Kuulid olid nii väikeselt distantsilt lihtsalt nii lähedalt lagipeast möödunud koos järgneva lööklainega, mis jättis tunde pihtasaamisest. Olime sooritusega ka ise väga rahul ja alustasime sörki mäest üles ülesande algusesse. Poole tee peal avastasime, et meil on üle poole etteantud aja alles ning kõndisime kiirkõnnakuga lõpuni. Edasi oli meil vaja eksfiltreeruda ligikaudu 15 km kogunemisalale kopterite juurde läbi vaenlase ala. Kui võistkonna kapten Tiit meie juurde pika aja pärast saabus, selgus, et meie instruktor oli ühe pisikese detaili meile selgitada unustanud. Seda me teadsime, et üldajana oli ette antud 90 minutit, kuid kogu soorituse aeg oli samuti oluline, iga minut trassil röövis punkte vähemaks, kusjuures iga minuti hind oli -10 punkti. Kohtunikud tunnistasid oma eksimust ja olid nõus meie soorituse ajaks märkima kolme kiireima võistkonna keskmise aja. Selle otsusega me võitsime ilmselt 50 punkti ringis, mis meil kõnnakuks kulus. Seekord see pisike võit ei määranud lõppjärjestust, kuid kõik oleks võinud ka teisiti olla. Siit õppetund, ka surmväsinuna tuleb meeled erksad hoida ja võidelda iga detaili eest. Swiss Raid Commando võistlustel on veel üks meeldiv eripära Eesti koduste võistlustega võrreldes. Siin on võimalik saada ka selektsiooni faasis instruktaaži, kui ülesannet ei osata sooritada. See käib küll sinu enda ajast, kuid eesmärk on inimesi õpetada. Samuti öeldakse sulle koheselt pärast sooritust tulemus koos punktisummaga. Võistkonna kaptnen annab sellele allkirjaga nõusoleku ja punktid liiguvad mööda sidekanaleid staapi. Ka protestid lahendatakse kohapeal. Eesti võistlustel on sageli tunne, et kohtunike soov on võistlejatele "ära teha". Pole haruldased olukorrad, kus näiteks meie eliitvõistlused ERNA retk saavad KÕIK võistkonnad 0 punkti. Ja selle peale hõõruvad ala kohtunikud käsi, et "ära tegime, meie võit". Alati on ju võimalik ülesannet niimoodi üles ehitada, et keegi seda läbida ei suuda, pigem näitab see suhtumist ja oskamatust ülesannet üles seada. Või siis olles lindiga piiratud võistlusala ettevalmistusalas üesannet harjutamas, kuhu ei lasta ligi teisi võistlejaid ning avastad äkki, et kohtunikud on võistkonna relvad selja tagant ära varastanud! Sellele järgneb irvitades mingi suvalise hulga miinuspunktide lisamine, mis võistkonna viimaseks jätab. Ja hiljem ei küsi ükski nn "Delfi lugeja", et kust need miinuspunktid tulid, vaid kõlama jääb, et võistkond oli nii vilets, ei saanud ülesannetega hakkama. Sellist olukorda pole mitte kordagi SRC puhul tekkinud.
pühapäev, 15. november 2009
SRC 2009 IV osa.
Pärast ”Selektsiooni faasi” lõppu suunati meid otsejoonelt veoauto kasti ning kui kast võistlejatest täis sai (alati 16 meest –kummaski poordis 8), hakkasid veoautod vurama reorganisatsioonipaika, mis oli St-Maurice linnakese lähistel mägedes. Sinna sõitsime ligi tunni. Tegemist oli taas sõjaväele kuuluva territooriumiga, kus paiknes pisike baraki tüüpi hoone, kus igale võistkonnale eraldati umbes 6 ruutmeetrit külma betoonpõrandapinda. Puhata seal pinnal oli ebameeldiv, kuid ega selleks eriti aega ei jäänudki. Võtsime esimest korda oma jalad lahti ja väänasime märgi sokke ning sisetaldu.
Meenus meie esimene öö peale kohalejõudmist võistluspaika ja sisse registreerumist Sioni linnas. Õhtuks sõidutati meid Savièsi linnakese ooperiteatri ette ja paluti lahkesti sisse astuda! Nimelt oli ooperiteatri peaukse all teine uks, mis viis maa-alusesse pommivarjendisse! Sinna oli ehitatud väga viisakas kasarm, kuid ööbida tuli akendeta umbes 20 ruutmeetrises ruumis, kus kolmekordsetele naridele mahtus ühtekokku 26 meest. Pilt oli veidi õõvastav, siiski talutav, kui ainult keegi ei norskaksJ
Nüüd kraamisime rakmetest välja priimuse ning Travellunch kuivtoidu, olime olnud katkematus liikumises ühtejärge 16 tundi stardist alates. Tegelikult olime viimati söönud 24 tunni eest õhtul enne avatseremooniat, vahepeal ainult energiabatoone käigupealt põske pistnud. Ise olin vahepeal ka ühe võileiva jaoks hetke leidnud. Mitte ühtegi nn söögipeatust polnud me teinud, see tundus meile ajaraiskamisena. Olime enne starti täpselt planeerinud oma söögikorrad ja leidsime, et sooja toidu valmistamiseks jääb ainult see peatus siin, ka edasisel trassil me sooja toidu valmistamise aega ette ei näinud. Seega tuli Travellunchist ”välja imeda” viimnegi kalor, sest edasi kestis võistlus veel umbes 19 tundi, mille jooksul saime arvestada ainult võileibade, batoonide ja energiageelidega. Olgu veel lisatud, et Swiss Raid Commandol peab olema kogu trassil vajalik varustus, sh toit, kaasas stardist alates. Vahepeal mitte midagi tugimehelt võtta või ära anda polnud võimalik. See tähendas ka seda, et iga ära söödud asi rakmetest, muutis selle kaalu teatud grammide võrra kergemaks. Olles keha kinnitanud, tuli meil minna oma relvi ”sisse registreerima”. See tähendas seda, et kõik 640 võistlejat oli suunatud jalgpalliväljaku suurusele maa-alale, kus kümmekond Šveitsi sõjaväelast jagas välja laserrakmed, kinnitas laseranduri relvale, laadis selle ja abistasid selle sisselaskmisel. Lasersüsteemid anti kõigile võistlejatele, sest järgmises – Taktikalises faasis liitus ka reaalne vastutegevus. Ka neil olid seljas laservestid ja relvadel laserandurid, nagu meilgi. Põhimõte käis nii, et kui tabelvarustuse automaatrelv lasi paukmoona välja, siis samas suunas läks välja ka laserkiir. Kui see sattus anduri alasse vastase kehal või peas, siis vastase andurid hakkasid piiksuma ja relv lakkas töötamast. Pärast sellist vahejuhtumit tuli vastutegevuse masinalt maha kohtunik, võttis allkirja ”haavatud” võistlejalt ja lülitas tema relva ja süsteemi uuesti tööle.
Relvadele andurite paigaldamine oli korraldatud korrektselt ja täpselt, kuid võistlejate hulk ja ühes järjekorras asjaajamine tähendas seda, et meie võistkond seisis püsti järjekorras täpselt 1,5 tundi enne, kui relvad korda said. See tähendab, et enamuse reorganiseerumise ajast seisime püsti. Olime järjekorda läinud paljajalu, et saapad saaksid veidi taheneda, kuid väljas oli siiski septembri lõpp ja pimenedes oli suhteliselt jahe muru peal seista. Vähemalt polnud meil muret, kuidas külmal betoonpõrandal pikutadaJ Kui kell hakkas üheksale lähenema, jättis meie võistkonna kapten Tiit oma relva meie hoolde ja tõttas uuele briifingule, et saada infot viimase – Taktikalise faasi jaoks. Briifingul anti üldine ülevaade, milliste ülesannetega on tegu, mis kell ja kustkohalt on start ning kuhu pärast ülesannet eksfiltreeruda ja koguneda. Briifingu läbiviija julgustas võistkonna kapteneid omal moel – „Teil on võimalus oma taktikaline ülesanne läbi viia hästi või halvasti, kui igal juhul tehke seda!“ Briifingul selgus ka tõehetk, kui hästi sinu võistkonnal siiani läinud oli. Nimelt ei saadud teada täpset järjekorda, kuid võistkonnad olid seni kogutud punktisummade alusel kümne kaupa blokkidesse jaotatud ja ülesannet valima saadeti samade blokkide kaupa järjekorras. Taktikalise faasi alasid oli 13 ning kõik need oli kenasti kirjeldatud pabertahvlitel. Juures oli kaart, kus piirkonnas ülesanne toimus, kui pikk oli distants infiltreerumise ja eksfiltreerumise faasis jms.
Trikk oli aga selles, et valiku jaoks oli aega 4 minutit! S.t. aega ei jagunud kõikide ülesannetega tutvumiseks, tuli võtta üks ülesanne ja sellega rahulduda. Ülesanded olid aga väga erineva iseloomuga ja samas ka väga erinevate maksimum punktidega, varieerudes kümnest tuhandest kuni kolmekümne kuue tuhandeni. Tiidu jaoks oli aga ülesanne lihtne, kuna tuli vaadata ainult ühte numbrit – millise ülesande eest anti kõige rohkem punkte. Olime kokku leppinud, et võtame kõige „kallima“ ülesande, ükskõik mis see ka poleks. Tiit pääses ülesannet valima esimeses kümneliikmelises blokis, mis tähendas, et osalesime konkurentsis kõrgetele kohtadele. Etteaimatult oli kõige „kallimaks“ ülesandeks pantvangi vabastamine vaenlase alalt, hoonest. Olime seda ülesannet treeninud läbi kogu suve. Olime saanud parimatelt Afganistani kogemustega Scoutspataljoni instruktoritelt sõjaväelise väljaõppe, kuidas täna ja praegu näiteks Helmandi provintsis eluhooneid puhastatakse. Olime korduvalt osalenud Julgestuspolitsei parimate instruktorite käe all Sisekaitseakadeemia hoonete puhastamisel pantvangivõtjatest. Seega me olime väga tõsiselt just taoliseks ülesandeks valmistunud lootuses, et me oleme selle hetkeni konkurentsis kõrgetele kohtadele ja see ülesanne on taas nagu ka kahe aasta eest suurima punktiarvuga. Siiani oli kõik selles plaanis ülihästi läinud, nüüd tuli ka viimane faas vigadeta läbida. Ülesanne oli lühidalt öeldes järgmine, esiteks anti meile pantvangi vabastamiseks ja vaenlase alal liikumiseks laskemoona automaatidele ja III põlvkonna öövaatlusseade. Võtsime igaüks ainult ühe salve padrunitega, et kaalu madalal hoida. Edasi oli plaan lennata Super Puma kopteritega pilkases pimeduses öövaatlusseadmete abil navigeerides punkti Alfa kuskil mägedes, infiltreeruda vastavalt trassi valikule 15-20 km punkti Bravo, kus pidime kohtuma sissiga, kes pidi meile legendi järgi pantvangi asukoha teatama ja kus meil tuli keeruline päästmisoperatsioon läbi viia. Edasi eksfiltreeruda taas vastavalt trassi valikule ~15 km vaenlase alalt kogunemispunkti Charlie, kust oli plaan meid kopteritega võistluse finišisse toimetada.
Teised taktikalised ülesanded olid seotud näiteks sabotaažiülesannetega, kus tuli vaenlase valvepatrull hävitada ja vaenlase raadiomast õhkida. Ja seda muide päriselt! Tuli niisiis TNT tüüpi lõhkeaine metoodiliselt mastile paigaldada, koos süütenööriga ning ülesanne loeti õnnestunuks, kui masti pärast plahvatust selles paigas enam polnud. Veel kuulsime pantvangi vabastamisest autokolonnist, kus võistkonnal tuli 2 Panzerfaust tankitõrjevahendiga täiskiirusel liikuvad soomukid peatada ning pantvang lahingu abil päästa ja seejärel koos põgeneda jms. Üks Panzerfaust kaalub koos sihikuga ligikaudu 15 kg, mis oli lisakaal oma varustusele.
Meid suunati kopteri ootealale kella 22.30 paiku öösel. Ühte kopterisse mahtus 4 võistkonda.
Ootasime pilkases pimeduses, kuni see lõpuks tugeva mürina saatel, samas ilma valgustuseta meie nina ette maandus. Jooksime kopterini ja saime juba jala masinasse, kui meid tagasi käsutati ja pooleks tunniks teadmatusse ootama jäeti. Lõpuks suunati meid taas veokitele ja algas ratastel sõit punkti Alfa. Nimelt tuli info, et mägedes oli paks udu, mis muutis dessandi liiga ohtlikuks. Asjaajamine oli aga täpne nagu Šveitsi kell ja veokid juba valmis seatud, ei mingit peataolekut. Meie jaoks tähendas see umbes tunni-pooleteise võrra ajakadu trassil, see kulus nüüd autokastis sõitmisele. Oma jalgsimatka algusesse, punkti Alfa jõudsime peale keskööd.
Pärast ”Selektsiooni faasi” lõppu suunati meid otsejoonelt veoauto kasti ning kui kast võistlejatest täis sai (alati 16 meest –kummaski poordis 8), hakkasid veoautod vurama reorganisatsioonipaika, mis oli St-Maurice linnakese lähistel mägedes. Sinna sõitsime ligi tunni. Tegemist oli taas sõjaväele kuuluva territooriumiga, kus paiknes pisike baraki tüüpi hoone, kus igale võistkonnale eraldati umbes 6 ruutmeetrit külma betoonpõrandapinda. Puhata seal pinnal oli ebameeldiv, kuid ega selleks eriti aega ei jäänudki. Võtsime esimest korda oma jalad lahti ja väänasime märgi sokke ning sisetaldu.
Meenus meie esimene öö peale kohalejõudmist võistluspaika ja sisse registreerumist Sioni linnas. Õhtuks sõidutati meid Savièsi linnakese ooperiteatri ette ja paluti lahkesti sisse astuda! Nimelt oli ooperiteatri peaukse all teine uks, mis viis maa-alusesse pommivarjendisse! Sinna oli ehitatud väga viisakas kasarm, kuid ööbida tuli akendeta umbes 20 ruutmeetrises ruumis, kus kolmekordsetele naridele mahtus ühtekokku 26 meest. Pilt oli veidi õõvastav, siiski talutav, kui ainult keegi ei norskaksJ
Nüüd kraamisime rakmetest välja priimuse ning Travellunch kuivtoidu, olime olnud katkematus liikumises ühtejärge 16 tundi stardist alates. Tegelikult olime viimati söönud 24 tunni eest õhtul enne avatseremooniat, vahepeal ainult energiabatoone käigupealt põske pistnud. Ise olin vahepeal ka ühe võileiva jaoks hetke leidnud. Mitte ühtegi nn söögipeatust polnud me teinud, see tundus meile ajaraiskamisena. Olime enne starti täpselt planeerinud oma söögikorrad ja leidsime, et sooja toidu valmistamiseks jääb ainult see peatus siin, ka edasisel trassil me sooja toidu valmistamise aega ette ei näinud. Seega tuli Travellunchist ”välja imeda” viimnegi kalor, sest edasi kestis võistlus veel umbes 19 tundi, mille jooksul saime arvestada ainult võileibade, batoonide ja energiageelidega. Olgu veel lisatud, et Swiss Raid Commandol peab olema kogu trassil vajalik varustus, sh toit, kaasas stardist alates. Vahepeal mitte midagi tugimehelt võtta või ära anda polnud võimalik. See tähendas ka seda, et iga ära söödud asi rakmetest, muutis selle kaalu teatud grammide võrra kergemaks. Olles keha kinnitanud, tuli meil minna oma relvi ”sisse registreerima”. See tähendas seda, et kõik 640 võistlejat oli suunatud jalgpalliväljaku suurusele maa-alale, kus kümmekond Šveitsi sõjaväelast jagas välja laserrakmed, kinnitas laseranduri relvale, laadis selle ja abistasid selle sisselaskmisel. Lasersüsteemid anti kõigile võistlejatele, sest järgmises – Taktikalises faasis liitus ka reaalne vastutegevus. Ka neil olid seljas laservestid ja relvadel laserandurid, nagu meilgi. Põhimõte käis nii, et kui tabelvarustuse automaatrelv lasi paukmoona välja, siis samas suunas läks välja ka laserkiir. Kui see sattus anduri alasse vastase kehal või peas, siis vastase andurid hakkasid piiksuma ja relv lakkas töötamast. Pärast sellist vahejuhtumit tuli vastutegevuse masinalt maha kohtunik, võttis allkirja ”haavatud” võistlejalt ja lülitas tema relva ja süsteemi uuesti tööle.
Relvadele andurite paigaldamine oli korraldatud korrektselt ja täpselt, kuid võistlejate hulk ja ühes järjekorras asjaajamine tähendas seda, et meie võistkond seisis püsti järjekorras täpselt 1,5 tundi enne, kui relvad korda said. See tähendab, et enamuse reorganiseerumise ajast seisime püsti. Olime järjekorda läinud paljajalu, et saapad saaksid veidi taheneda, kuid väljas oli siiski septembri lõpp ja pimenedes oli suhteliselt jahe muru peal seista. Vähemalt polnud meil muret, kuidas külmal betoonpõrandal pikutadaJ Kui kell hakkas üheksale lähenema, jättis meie võistkonna kapten Tiit oma relva meie hoolde ja tõttas uuele briifingule, et saada infot viimase – Taktikalise faasi jaoks. Briifingul anti üldine ülevaade, milliste ülesannetega on tegu, mis kell ja kustkohalt on start ning kuhu pärast ülesannet eksfiltreeruda ja koguneda. Briifingu läbiviija julgustas võistkonna kapteneid omal moel – „Teil on võimalus oma taktikaline ülesanne läbi viia hästi või halvasti, kui igal juhul tehke seda!“ Briifingul selgus ka tõehetk, kui hästi sinu võistkonnal siiani läinud oli. Nimelt ei saadud teada täpset järjekorda, kuid võistkonnad olid seni kogutud punktisummade alusel kümne kaupa blokkidesse jaotatud ja ülesannet valima saadeti samade blokkide kaupa järjekorras. Taktikalise faasi alasid oli 13 ning kõik need oli kenasti kirjeldatud pabertahvlitel. Juures oli kaart, kus piirkonnas ülesanne toimus, kui pikk oli distants infiltreerumise ja eksfiltreerumise faasis jms.
Trikk oli aga selles, et valiku jaoks oli aega 4 minutit! S.t. aega ei jagunud kõikide ülesannetega tutvumiseks, tuli võtta üks ülesanne ja sellega rahulduda. Ülesanded olid aga väga erineva iseloomuga ja samas ka väga erinevate maksimum punktidega, varieerudes kümnest tuhandest kuni kolmekümne kuue tuhandeni. Tiidu jaoks oli aga ülesanne lihtne, kuna tuli vaadata ainult ühte numbrit – millise ülesande eest anti kõige rohkem punkte. Olime kokku leppinud, et võtame kõige „kallima“ ülesande, ükskõik mis see ka poleks. Tiit pääses ülesannet valima esimeses kümneliikmelises blokis, mis tähendas, et osalesime konkurentsis kõrgetele kohtadele. Etteaimatult oli kõige „kallimaks“ ülesandeks pantvangi vabastamine vaenlase alalt, hoonest. Olime seda ülesannet treeninud läbi kogu suve. Olime saanud parimatelt Afganistani kogemustega Scoutspataljoni instruktoritelt sõjaväelise väljaõppe, kuidas täna ja praegu näiteks Helmandi provintsis eluhooneid puhastatakse. Olime korduvalt osalenud Julgestuspolitsei parimate instruktorite käe all Sisekaitseakadeemia hoonete puhastamisel pantvangivõtjatest. Seega me olime väga tõsiselt just taoliseks ülesandeks valmistunud lootuses, et me oleme selle hetkeni konkurentsis kõrgetele kohtadele ja see ülesanne on taas nagu ka kahe aasta eest suurima punktiarvuga. Siiani oli kõik selles plaanis ülihästi läinud, nüüd tuli ka viimane faas vigadeta läbida. Ülesanne oli lühidalt öeldes järgmine, esiteks anti meile pantvangi vabastamiseks ja vaenlase alal liikumiseks laskemoona automaatidele ja III põlvkonna öövaatlusseade. Võtsime igaüks ainult ühe salve padrunitega, et kaalu madalal hoida. Edasi oli plaan lennata Super Puma kopteritega pilkases pimeduses öövaatlusseadmete abil navigeerides punkti Alfa kuskil mägedes, infiltreeruda vastavalt trassi valikule 15-20 km punkti Bravo, kus pidime kohtuma sissiga, kes pidi meile legendi järgi pantvangi asukoha teatama ja kus meil tuli keeruline päästmisoperatsioon läbi viia. Edasi eksfiltreeruda taas vastavalt trassi valikule ~15 km vaenlase alalt kogunemispunkti Charlie, kust oli plaan meid kopteritega võistluse finišisse toimetada.Teised taktikalised ülesanded olid seotud näiteks sabotaažiülesannetega, kus tuli vaenlase valvepatrull hävitada ja vaenlase raadiomast õhkida. Ja seda muide päriselt! Tuli niisiis TNT tüüpi lõhkeaine metoodiliselt mastile paigaldada, koos süütenööriga ning ülesanne loeti õnnestunuks, kui masti pärast plahvatust selles paigas enam polnud. Veel kuulsime pantvangi vabastamisest autokolonnist, kus võistkonnal tuli 2 Panzerfaust tankitõrjevahendiga täiskiirusel liikuvad soomukid peatada ning pantvang lahingu abil päästa ja seejärel koos põgeneda jms. Üks Panzerfaust kaalub koos sihikuga ligikaudu 15 kg, mis oli lisakaal oma varustusele.
Meid suunati kopteri ootealale kella 22.30 paiku öösel. Ühte kopterisse mahtus 4 võistkonda.
Ootasime pilkases pimeduses, kuni see lõpuks tugeva mürina saatel, samas ilma valgustuseta meie nina ette maandus. Jooksime kopterini ja saime juba jala masinasse, kui meid tagasi käsutati ja pooleks tunniks teadmatusse ootama jäeti. Lõpuks suunati meid taas veokitele ja algas ratastel sõit punkti Alfa. Nimelt tuli info, et mägedes oli paks udu, mis muutis dessandi liiga ohtlikuks. Asjaajamine oli aga täpne nagu Šveitsi kell ja veokid juba valmis seatud, ei mingit peataolekut. Meie jaoks tähendas see umbes tunni-pooleteise võrra ajakadu trassil, see kulus nüüd autokastis sõitmisele. Oma jalgsimatka algusesse, punkti Alfa jõudsime peale keskööd.
teisipäev, 10. november 2009
SRC 2009 III osa.
Neljanda alana valikalade ehk selektsiooni faasis otsustasime minna lõunapoolseimasse punkti, mis paiknes St-Maurice lõunaküljel ja oli komplekspunkt. Tegemist oli publikule avatud punktiga ja kuna see oli lõunapoolseim punkt, siis olid korraldajad otsustanud premeerida kõiki võistkondi, kes selles komplekspunktis kõik kuus ülesannet täidavad 1000 lisapunktiga. Esimeses KP-s tuli igal mehel lasta ~300m kaugusel asuvat kahte langevat märklehte 5,6mm kuulipildujaga, mis oli varustatud punatäpp sihikuga, Aega selleks oli 10 sekundit ja kõik mehed said sellega kenasti hakkama.
Järgmine laskmisharjutus oli vintraua alla kinnituvast 40mm granaadiheitjast. Tabada tuli akna- ja ukseavasid. Kõikides KP-des oli võimalik infot ülesande kohta saada kas prantsuse, saksa või inglise keeles. Selle poolest on SRC võistlus väga hariv, et kohtunike eesmärk on võistlejaid vajadusel õpetada. Samuti sai punktisumma teada kohe pärast sooritust, mille võistkonna kapten signeeris. Seekord tekkis aga väike kommunikatsiooniprobleem, kuna kohtunik õpetas joonise järgi, et sihtida tuleb märklaua alla äärde. Tegelikult oli see aga viga, mistõttu kaotasime ühe lasu. Õige oli sihtida ikka keskele. Järgmisena oli tankitõrjevahendi Panzerfausti laskmine, mis eeldas kõigepealt veidi naljakate Šveitsi kiivritega ning 14 kg Panzerfaustiga roomamist paarkümmend meetrit ja seejärel tankimaketi laskmist väljalendava mulaažiga. Saime ka sellega kenasti hakkama. 
Edasi tuli 300m laskmine kahest relvast. Üks oli 5,5mm kaliibriga Šveitsi armee kunagine lahtise sihikuga tabelrelv K-31 ja teine sama kaliibriga automaatrelv. Ning viimane laskmine selles kompleks KP-s oli 25m tiirus püstoliharjutus, kus tuli 5 lasku 30 sekundi jooksul märki tabada. Olin lasknud neli kümmet ja viiendat lasku ei paistnud algul üldse märklehes olevat, siis aga osutasin ühele, minu arvates suuremale augule ja arvasin kõheldes, et seal on kaks lasku ühes augus. Selle peale oli kohtunik koheselt nõus: "Aus mäng - viis kümmet!" Jah, neli kümmet on piisav argument, et kohtunikuga säärast vestlust alustada :). Viimane harjutus selles KP-s oli NATO takistusriba. Kes sellega kursis teab, mis katsumust see endast kujutab liiati veel väsinud meestele nagu me ennast tundsime. Selle läbinuna hingeldasin röötsakil olles paar minutit, et hingamisrütmi taastada - see oli mind päris ära kurnanud.
Sellega olime siin komplekspunktis lisaks kogutud punktidele veel preemiaks 1000 punkti teeninud. Kell oli 11.00 saanud ja hüppasime taas ratastele, et suund põhja poole võtta. 10 ala oli meie jaoks osavust nõudev takistusriba, kus meeskond pidi väga keerulise ronimis-pugemis-turnimisharjutuse sooritama, endaga kahte lauajuppi kaasa tarides. Üks neist oli umbes 5m ja teine 3 m pikkune. Lauad olid jämedad ning raskem neist kaalus paarkümmend kilo. Ülesanne läks ladusalt ja võtsime ette ka järgmise ülesande samas kõrval, mis kujutas endast raadio- ning käemärgiharjutust. See oli meile midagi uut, meid jaotati ringile ligikaudu 150m vahedega nii, et kõikide meeste vahel silmsidet polnud. Tiit sai ülesande ja näitas mulle käemärkidega, millest pidin info välja lugema ja raadiosaatja teel Raulile edastama, kes omakorda käemärkide abil minult saadud info Kaidole täpselt edastas. Maksimumpunktid rõõmustasid meid väga. Harjutus oli väga lihtsasti koostatud ja samas väga hariv. Kuidas annaksid Sina lugeja edasi teate 2 minuti jooksul: "Two enemy planes are doing lowflight in Nord direction!" Järgmisena sõitsime lääne poole ja saime ülesandeks lasta soomuki sisemuses laskekohal istudes 12,7mm simulaatoriga vaenlase liikumisvahendeid, milleks olid soomukid, kopterid ja sõidukid. Päris põnev harjutus. Taas ratastel ja kihutasime põhja poole, jäänud oli veel pisut alla kuue tunni valikfaasi. Meie ühe lemmikala - takistriba kõrval paiknes vibulaskmise KP ja pidasime mõistlikuks "jooksult" ka mõned nooled lasta, kuna järjekorda polnud. See oli aga viga, me polnud seda kordagi harjutanud ja palju ei puudunud, et oleksime oma senikogutud punktisaaki lausa vähendanud, kuna siin anti miinusmärgiga punkte möödalaskude eest. Tulemus - raiskasime 15 minutit ja 0 punkti. Kobisime kärmesti takistusrajale, kus taas prisked 1000 maksimumpunkti noppisime. Seekord oli lisaks seinaronimisele, köiel enda edasi libistamisele ja paralleelköite ületamisele ka meeskonnatööd nõudev "suusatamisharjutus", kus neli meest pidid samamaegselt suuskadel koos astuma. See kõik oli teadagi limiteeritud ajaga. Taas põhja poole ning järgmisena tuli põnev pantvangi vabastamine automaatpüstolist HK MP-5. Ülesanne seisis selles, et algul tuli kahel võitlejal 3 sekundi jooksul hävitada esimesed kaks valvurit ilma, et püssi oleks saanud enne märgile sihtida. Saime sellega napilt hakkama, kuna Raul jõudis tabada vaenlast kolmanda lasuga, siiski pihtas. Seest võttis õõnsaks, sest möödalasuga oleks harjutus lõppenud ja prisked 800 punkti kadunud. Edasi tuli teises faasis 10 sekundiga kõigil neljal mehel lasta ühtekokku 10 vaenlast, kusjuures mõni neist oli VIP (pantvang, keda ei tohi lasta) õla taga varjul. Ülesanne õnnestus ja saime sooritada ilma järjekorrata samas ka teise harjutuse, milleks oli taas Mousquet K-31 lahtise sihikuga 300m laskmine. Kui meilt küsiti abivalmilt, et kas me vajame õpetust relva sihiku ja laadimise kohta, saime uhkusega vastata, et abi pole vaja, kuna meil on kõigil kodus need püssid olemas. "Meil ka!" vastas naerusuine Šveitslane. Olime 2007 aastal need püssid saanud auhinnaks missiooni faasi võitmise eest. Ülesanne õnnestus ja suundusime taas põhja poole. Järgmine ülesanne oli meie jaoks juba 17-s ja selle nimi oli haavatule abi andmine ja maastikul kandmine. Kohtunik arvas, et meil tuleb oodata kuni 15 minutit ja otsustasime siiski ootama jääda, mille jooksul oleks ka võileiva jõudnud põske pista. Mõne minuti pärast kutsuti meid aga välja ja ülesanne algas. Esmalt osutas kohtunik ühele meie võistkonna liikmele ja ütles, et ta sai haavata, kusjuured läbi on lastud õlavars ja reieluu. Panime jalale lahase ja õlavarrele tugeva sideme. Kahjuks nullis õlavarre sideme punktid ära sideme asetamine Crafti sooja pesu peale.
Olime pisut pahased, et meile sedasi "ära tehti", sest õige oleks olnud sellisel juhul 600 kroonine särk ribadeks rebida, mis tundus absurdne. Takistusriba läbimiseks pidime 60 kg inimkujulise liivakoti kanderaamile siduma ja ettevaatlikult läbima ülipika ja keerulise teekonna, ilma kanderaami maha pillamata. Maksimumsoorituse oleks andnud 10 min aeg, kuid meie aeg oli 15 minutit ja saime sellelt ülesandelt kõigest 250 punkti 800-st kusjuures olime totaalselt kurnatud ja kubemeni märjad ja porised. See ülesanne oli ilmselgelt valesti planeeritud, sest maksimaalne punktisumma, mis sel päeval saadi oli 550(!) ning meie oma kehva saagiga olime kuuendad. Kuna meie jaoks oli aega järele jäänud vähe, siis me ei hakanud saapaid veest tühjaks kallama ega sokke väänama - 10 minutit sellele kulutada tundus liiga pikk aeg. See otsus maksis aga valusalt kätte 12 tunni pärast järgmisel etapil, kui haudunud jalad hõõrduma ning purunema hakkasid. Järgmisena jäi meie teele relvade lahtivõtt-kokkupanemine. Kuna järjekorda polnud, siis suundusime sinna. Neli erinevat relva tuli "elementaarosadeks" jagada ;) ja seejärel tuli need siis taas kokku panna 3 minutiga. Ühe saime kokku, kuid endal oli päris piinlik, et MG-3 oli paari aastaga täiesti ununenud ja sinna see jäigi. Samas oli teinegi ülesanne, kus tuli igal mehel teleobjektiiviga suurekaliibrilisest relvast märki tabada. See läks taas libedalt.
Ka põhja pool oli võimalik teenida 1000 preemiapunkti, kui vastavad viis ala läbida. Olime nõuks võtnud maas lebavad punktid kindlapeale üles korjama. Veelgi põhja poole liikudes valisime vahva ülesande, milleks oli Willys tüüpi džiibil kõik 5 velge (koos tagavararattaga) vahetada nii, et tuli auto toestada, velg eemaldada, selle asemele uus paigaldada ja nii teha ring kogu masinale. Aega selleks oli 5 minutit. Maksimum aega ei saanud, kuid 700 punkti taas „kotis“ ja liikusime edasi juba lausa Genfi järve kallastele. Seal tuli meil ühes angaaris sooritada lennumasinate tundmise test, millega saime peamiselt tänu Kaido teadmistele kenasti hakkama. Hoopis põnevam oli aga järgmine harjutus, kus tuli kaks objekti metoodiliselt õige koguse lõhkeainega varustada, ehitada süütenöör pikkusega min 30 sek ja seda kõike limiteeritud aja jooksul. Seekord linnarahva seas objekti päriselt lõhkama ei pidanud, seda oli rakendatud varasemast kogemusest missioonifaasis. Taas maksimumpunktid. Nüüdseks oli k
ell juba peaaegu 16.00 saanud ja võtsime suuna Aigle poole. „Koduteele“ jäi järgmisena elustamisharjutus, mis tuli teha paaris ja nuku peal. Nukk oli varustatud elektroonikaga, mis näitas, kas 5 minuti jooksul sooritatud elustamine oleks tulemusi andnud. Meie nukkudel vedas, nad „jäid ellu“J Järgmine KP oli taas üks takistusrada, kus meeskond kaheks jagati ning erinevaid ülesandeid sooritama suunati. Olin juba üsna läbi ja valisin veidi kergema. Tiit ja Kaido läbisid pikema ja keerulisema harjutuse, mida sain ka ise lõpuosas jälgida. Olime juba ligikaudu 14 tundi pidevas liikumises ja magamata olnud ning see andis tunda. Sellegipoolest saime siit väga kõrged 900 punkti. Nüüdseks oli kell juba viis läbi, olime läbinud 24 KP-d üsna edukalt, väga suuri prohmakaid polnud, tuju oli hea ja suundusime oma viimasele harjutusele, mis oli meile täiesti uus. 
Selleks oli BMX ratastel krossiraja läbimine, milleks oli aega 45 sekundit. Jala mahapanek oleks tähendanud 0 punkti. Küngastel perutamine oli vahva, kuid ohtlik just tasakaalu kaotamise hirmus. Läbisime raja veidi alla minutiga ja saime kahjuks ainult 320 punkti priskest 800-st, mida olime lootnud. Mis seal´s ikka, aega oli veel pool tundi, kuid rohkem KP-sid läheduses polnud ja saime rahulikult vahefinišisse vurada. Aigles andsime ära rattad ja registreerisime end sisse. Reeglite järgi oleks iga minut üle 18.00 sulatanud meie punktiarvet 100 punkti võrra. Karm värk. Päevi hiljem saime teada, et olime kokku läbinud 25 KP-d ja saavutanud 13317 punkti maksimaalsest 17025-st, mis nende ülesannete kogusumma andis. Sinna lisandus siis vastavalt kogutud 2000 preemiapunkti. Ka seda saime hiljem teada, et olime selle punktisummaga teisel kohal, kaotades esimesele kohale 124 punktiga. Sisetunne ütles meile, et olime selle etapi üpris edukalt läbinud, kuid kas sellest piisas, et esimestega rinda pista, seda me ei võinud kuidagi teada. Kui meid veoauto kasti suunati, istusime koos ühe Šveitsi võistkonnaga, kes oli kõhutunde pealt veendunud, et nad on ilmselt parima punktiskooriga sellelt etapilt. Mina ei suutnud väsinud peaga mõista, et kuidas nad saavad midagi seesugust arvata, kui neil polnud mitte mingisugust infot teiste võistkondade sooritusest. Aga olgu pealegi, kui see neile lisajõudu andis. Teiste võistkondadega suhelda puhkehetkedel oli sel võistlusel äärmiselt huvitav, kohal oli ju siiski kõigile teada-tuntud eliitüksuste esindused. Näiteks autokastis füüsilise faasi starti sõites jutustas Briti SAS üksuse võitleja, et on kahel korral osalenud missioonil Iraagis ja Afganistanis ja nädal pärast võistlust suundub taas Afganistani. Või siis lõpubanketi ajal Genfi järvel laevaga sõites, kui sinu juurde tuleb sirge selja, tugeva lõua ja sihikindla pilguga ning hallinevate juustega väga heas vormis ohvitser ja teatab, et ta on Swiss Raid Commando võistlust 4 korda võitnud (!) ning sel aastal ei osalenud esimest korda, kuna on liiga vana - 51 aastane. Mis sa oskad kosta.
Neljanda alana valikalade ehk selektsiooni faasis otsustasime minna lõunapoolseimasse punkti, mis paiknes St-Maurice lõunaküljel ja oli komplekspunkt. Tegemist oli publikule avatud punktiga ja kuna see oli lõunapoolseim punkt, siis olid korraldajad otsustanud premeerida kõiki võistkondi, kes selles komplekspunktis kõik kuus ülesannet täidavad 1000 lisapunktiga. Esimeses KP-s tuli igal mehel lasta ~300m kaugusel asuvat kahte langevat märklehte 5,6mm kuulipildujaga, mis oli varustatud punatäpp sihikuga, Aega selleks oli 10 sekundit ja kõik mehed said sellega kenasti hakkama.
Järgmine laskmisharjutus oli vintraua alla kinnituvast 40mm granaadiheitjast. Tabada tuli akna- ja ukseavasid. Kõikides KP-des oli võimalik infot ülesande kohta saada kas prantsuse, saksa või inglise keeles. Selle poolest on SRC võistlus väga hariv, et kohtunike eesmärk on võistlejaid vajadusel õpetada. Samuti sai punktisumma teada kohe pärast sooritust, mille võistkonna kapten signeeris. Seekord tekkis aga väike kommunikatsiooniprobleem, kuna kohtunik õpetas joonise järgi, et sihtida tuleb märklaua alla äärde. Tegelikult oli see aga viga, mistõttu kaotasime ühe lasu. Õige oli sihtida ikka keskele. Järgmisena oli tankitõrjevahendi Panzerfausti laskmine, mis eeldas kõigepealt veidi naljakate Šveitsi kiivritega ning 14 kg Panzerfaustiga roomamist paarkümmend meetrit ja seejärel tankimaketi laskmist väljalendava mulaažiga. Saime ka sellega kenasti hakkama. 
Edasi tuli 300m laskmine kahest relvast. Üks oli 5,5mm kaliibriga Šveitsi armee kunagine lahtise sihikuga tabelrelv K-31 ja teine sama kaliibriga automaatrelv. Ning viimane laskmine selles kompleks KP-s oli 25m tiirus püstoliharjutus, kus tuli 5 lasku 30 sekundi jooksul märki tabada. Olin lasknud neli kümmet ja viiendat lasku ei paistnud algul üldse märklehes olevat, siis aga osutasin ühele, minu arvates suuremale augule ja arvasin kõheldes, et seal on kaks lasku ühes augus. Selle peale oli kohtunik koheselt nõus: "Aus mäng - viis kümmet!" Jah, neli kümmet on piisav argument, et kohtunikuga säärast vestlust alustada :). Viimane harjutus selles KP-s oli NATO takistusriba. Kes sellega kursis teab, mis katsumust see endast kujutab liiati veel väsinud meestele nagu me ennast tundsime. Selle läbinuna hingeldasin röötsakil olles paar minutit, et hingamisrütmi taastada - see oli mind päris ära kurnanud.
Sellega olime siin komplekspunktis lisaks kogutud punktidele veel preemiaks 1000 punkti teeninud. Kell oli 11.00 saanud ja hüppasime taas ratastele, et suund põhja poole võtta. 10 ala oli meie jaoks osavust nõudev takistusriba, kus meeskond pidi väga keerulise ronimis-pugemis-turnimisharjutuse sooritama, endaga kahte lauajuppi kaasa tarides. Üks neist oli umbes 5m ja teine 3 m pikkune. Lauad olid jämedad ning raskem neist kaalus paarkümmend kilo. Ülesanne läks ladusalt ja võtsime ette ka järgmise ülesande samas kõrval, mis kujutas endast raadio- ning käemärgiharjutust. See oli meile midagi uut, meid jaotati ringile ligikaudu 150m vahedega nii, et kõikide meeste vahel silmsidet polnud. Tiit sai ülesande ja näitas mulle käemärkidega, millest pidin info välja lugema ja raadiosaatja teel Raulile edastama, kes omakorda käemärkide abil minult saadud info Kaidole täpselt edastas. Maksimumpunktid rõõmustasid meid väga. Harjutus oli väga lihtsasti koostatud ja samas väga hariv. Kuidas annaksid Sina lugeja edasi teate 2 minuti jooksul: "Two enemy planes are doing lowflight in Nord direction!" Järgmisena sõitsime lääne poole ja saime ülesandeks lasta soomuki sisemuses laskekohal istudes 12,7mm simulaatoriga vaenlase liikumisvahendeid, milleks olid soomukid, kopterid ja sõidukid. Päris põnev harjutus. Taas ratastel ja kihutasime põhja poole, jäänud oli veel pisut alla kuue tunni valikfaasi. Meie ühe lemmikala - takistriba kõrval paiknes vibulaskmise KP ja pidasime mõistlikuks "jooksult" ka mõned nooled lasta, kuna järjekorda polnud. See oli aga viga, me polnud seda kordagi harjutanud ja palju ei puudunud, et oleksime oma senikogutud punktisaaki lausa vähendanud, kuna siin anti miinusmärgiga punkte möödalaskude eest. Tulemus - raiskasime 15 minutit ja 0 punkti. Kobisime kärmesti takistusrajale, kus taas prisked 1000 maksimumpunkti noppisime. Seekord oli lisaks seinaronimisele, köiel enda edasi libistamisele ja paralleelköite ületamisele ka meeskonnatööd nõudev "suusatamisharjutus", kus neli meest pidid samamaegselt suuskadel koos astuma. See kõik oli teadagi limiteeritud ajaga. Taas põhja poole ning järgmisena tuli põnev pantvangi vabastamine automaatpüstolist HK MP-5. Ülesanne seisis selles, et algul tuli kahel võitlejal 3 sekundi jooksul hävitada esimesed kaks valvurit ilma, et püssi oleks saanud enne märgile sihtida. Saime sellega napilt hakkama, kuna Raul jõudis tabada vaenlast kolmanda lasuga, siiski pihtas. Seest võttis õõnsaks, sest möödalasuga oleks harjutus lõppenud ja prisked 800 punkti kadunud. Edasi tuli teises faasis 10 sekundiga kõigil neljal mehel lasta ühtekokku 10 vaenlast, kusjuures mõni neist oli VIP (pantvang, keda ei tohi lasta) õla taga varjul. Ülesanne õnnestus ja saime sooritada ilma järjekorrata samas ka teise harjutuse, milleks oli taas Mousquet K-31 lahtise sihikuga 300m laskmine. Kui meilt küsiti abivalmilt, et kas me vajame õpetust relva sihiku ja laadimise kohta, saime uhkusega vastata, et abi pole vaja, kuna meil on kõigil kodus need püssid olemas. "Meil ka!" vastas naerusuine Šveitslane. Olime 2007 aastal need püssid saanud auhinnaks missiooni faasi võitmise eest. Ülesanne õnnestus ja suundusime taas põhja poole. Järgmine ülesanne oli meie jaoks juba 17-s ja selle nimi oli haavatule abi andmine ja maastikul kandmine. Kohtunik arvas, et meil tuleb oodata kuni 15 minutit ja otsustasime siiski ootama jääda, mille jooksul oleks ka võileiva jõudnud põske pista. Mõne minuti pärast kutsuti meid aga välja ja ülesanne algas. Esmalt osutas kohtunik ühele meie võistkonna liikmele ja ütles, et ta sai haavata, kusjuured läbi on lastud õlavars ja reieluu. Panime jalale lahase ja õlavarrele tugeva sideme. Kahjuks nullis õlavarre sideme punktid ära sideme asetamine Crafti sooja pesu peale.
Olime pisut pahased, et meile sedasi "ära tehti", sest õige oleks olnud sellisel juhul 600 kroonine särk ribadeks rebida, mis tundus absurdne. Takistusriba läbimiseks pidime 60 kg inimkujulise liivakoti kanderaamile siduma ja ettevaatlikult läbima ülipika ja keerulise teekonna, ilma kanderaami maha pillamata. Maksimumsoorituse oleks andnud 10 min aeg, kuid meie aeg oli 15 minutit ja saime sellelt ülesandelt kõigest 250 punkti 800-st kusjuures olime totaalselt kurnatud ja kubemeni märjad ja porised. See ülesanne oli ilmselgelt valesti planeeritud, sest maksimaalne punktisumma, mis sel päeval saadi oli 550(!) ning meie oma kehva saagiga olime kuuendad. Kuna meie jaoks oli aega järele jäänud vähe, siis me ei hakanud saapaid veest tühjaks kallama ega sokke väänama - 10 minutit sellele kulutada tundus liiga pikk aeg. See otsus maksis aga valusalt kätte 12 tunni pärast järgmisel etapil, kui haudunud jalad hõõrduma ning purunema hakkasid. Järgmisena jäi meie teele relvade lahtivõtt-kokkupanemine. Kuna järjekorda polnud, siis suundusime sinna. Neli erinevat relva tuli "elementaarosadeks" jagada ;) ja seejärel tuli need siis taas kokku panna 3 minutiga. Ühe saime kokku, kuid endal oli päris piinlik, et MG-3 oli paari aastaga täiesti ununenud ja sinna see jäigi. Samas oli teinegi ülesanne, kus tuli igal mehel teleobjektiiviga suurekaliibrilisest relvast märki tabada. See läks taas libedalt.Ka põhja pool oli võimalik teenida 1000 preemiapunkti, kui vastavad viis ala läbida. Olime nõuks võtnud maas lebavad punktid kindlapeale üles korjama. Veelgi põhja poole liikudes valisime vahva ülesande, milleks oli Willys tüüpi džiibil kõik 5 velge (koos tagavararattaga) vahetada nii, et tuli auto toestada, velg eemaldada, selle asemele uus paigaldada ja nii teha ring kogu masinale. Aega selleks oli 5 minutit. Maksimum aega ei saanud, kuid 700 punkti taas „kotis“ ja liikusime edasi juba lausa Genfi järve kallastele. Seal tuli meil ühes angaaris sooritada lennumasinate tundmise test, millega saime peamiselt tänu Kaido teadmistele kenasti hakkama. Hoopis põnevam oli aga järgmine harjutus, kus tuli kaks objekti metoodiliselt õige koguse lõhkeainega varustada, ehitada süütenöör pikkusega min 30 sek ja seda kõike limiteeritud aja jooksul. Seekord linnarahva seas objekti päriselt lõhkama ei pidanud, seda oli rakendatud varasemast kogemusest missioonifaasis. Taas maksimumpunktid. Nüüdseks oli k
ell juba peaaegu 16.00 saanud ja võtsime suuna Aigle poole. „Koduteele“ jäi järgmisena elustamisharjutus, mis tuli teha paaris ja nuku peal. Nukk oli varustatud elektroonikaga, mis näitas, kas 5 minuti jooksul sooritatud elustamine oleks tulemusi andnud. Meie nukkudel vedas, nad „jäid ellu“J Järgmine KP oli taas üks takistusrada, kus meeskond kaheks jagati ning erinevaid ülesandeid sooritama suunati. Olin juba üsna läbi ja valisin veidi kergema. Tiit ja Kaido läbisid pikema ja keerulisema harjutuse, mida sain ka ise lõpuosas jälgida. Olime juba ligikaudu 14 tundi pidevas liikumises ja magamata olnud ning see andis tunda. Sellegipoolest saime siit väga kõrged 900 punkti. Nüüdseks oli kell juba viis läbi, olime läbinud 24 KP-d üsna edukalt, väga suuri prohmakaid polnud, tuju oli hea ja suundusime oma viimasele harjutusele, mis oli meile täiesti uus. 
Selleks oli BMX ratastel krossiraja läbimine, milleks oli aega 45 sekundit. Jala mahapanek oleks tähendanud 0 punkti. Küngastel perutamine oli vahva, kuid ohtlik just tasakaalu kaotamise hirmus. Läbisime raja veidi alla minutiga ja saime kahjuks ainult 320 punkti priskest 800-st, mida olime lootnud. Mis seal´s ikka, aega oli veel pool tundi, kuid rohkem KP-sid läheduses polnud ja saime rahulikult vahefinišisse vurada. Aigles andsime ära rattad ja registreerisime end sisse. Reeglite järgi oleks iga minut üle 18.00 sulatanud meie punktiarvet 100 punkti võrra. Karm värk. Päevi hiljem saime teada, et olime kokku läbinud 25 KP-d ja saavutanud 13317 punkti maksimaalsest 17025-st, mis nende ülesannete kogusumma andis. Sinna lisandus siis vastavalt kogutud 2000 preemiapunkti. Ka seda saime hiljem teada, et olime selle punktisummaga teisel kohal, kaotades esimesele kohale 124 punktiga. Sisetunne ütles meile, et olime selle etapi üpris edukalt läbinud, kuid kas sellest piisas, et esimestega rinda pista, seda me ei võinud kuidagi teada. Kui meid veoauto kasti suunati, istusime koos ühe Šveitsi võistkonnaga, kes oli kõhutunde pealt veendunud, et nad on ilmselt parima punktiskooriga sellelt etapilt. Mina ei suutnud väsinud peaga mõista, et kuidas nad saavad midagi seesugust arvata, kui neil polnud mitte mingisugust infot teiste võistkondade sooritusest. Aga olgu pealegi, kui see neile lisajõudu andis. Teiste võistkondadega suhelda puhkehetkedel oli sel võistlusel äärmiselt huvitav, kohal oli ju siiski kõigile teada-tuntud eliitüksuste esindused. Näiteks autokastis füüsilise faasi starti sõites jutustas Briti SAS üksuse võitleja, et on kahel korral osalenud missioonil Iraagis ja Afganistanis ja nädal pärast võistlust suundub taas Afganistani. Või siis lõpubanketi ajal Genfi järvel laevaga sõites, kui sinu juurde tuleb sirge selja, tugeva lõua ja sihikindla pilguga ning hallinevate juustega väga heas vormis ohvitser ja teatab, et ta on Swiss Raid Commando võistlust 4 korda võitnud (!) ning sel aastal ei osalenud esimest korda, kuna on liiga vana - 51 aastane. Mis sa oskad kosta.
esmaspäev, 9. november 2009
SRC 2009 II osa.Me alustasime selle võistluse ettevalmistust 2008 aasta sügisel, kui SRC kodulehele ilmus info võistlusala kohta. Seejärel said Kaido ja Tiit alustada topograafiliste 1:20000 kaartide tellimist internetist, mis aitasid võistlustest ülevaadet saada ja mis maksid kokku ligi 3000 krooni. Lennupiletid ostsime ära Stockmanni väljamüügilt. Oleme selles koosseisus -Raul, Tiit, Kaido ja mina ning tugimees Toomas varem korduvalt ja üsna edukalt võistelnud nii Eestis kui väljaspool ja meil on aegade jooksul tekkinud eriline klapp. Leppisime kohe alguses kokku, et võistleme samas koosseisus ka SRC2009 ja me sõnastasime juba tookord, et läheme võistlust võitma! See tähendas oma unistuse sõnastamist, seda, et kõik treenivad vastavalt oma võimalustele läbi aasta ja viivad ennast kõigis alades parimasse vormi. See tähendas automaatselt kollektiivset vastutust võistkonna ees. Me tahtsime justnimelt neljakesi koos võistelda, kuna uskusime, et see sünergia on parim selle formaadi jaoks. Sellest tuli ka pahandusi. Nimelt oleme me aastaid võistlenud uhkelt EROK nime all (oleme kõik Eesti Reservohvitseride Kogu liikmed) ja see MTÜ on ka jõudumööda meid toetanud osavõtumaksude tasumisel jms. Samas ei ole EROK organisatsioonina organiseerinud sellistele võistlustele minekut või meeskondade komplekteerimist, rääkimata kvalifikatsioonivõistlustest. Kõik huvilised on saanud meilt infot, kuidas sinna registreeruda ja kui soovijaid oli rohkem jagus toetussumma mitme võistkonna vahel. Nüüd ilmus välja aga tublisid võitlejaid, kellele tundus, et nad on kõrvale jäetud, neid polnud osalema kutsutud. See tegi meele mõruks, sest tegemist on meeskonnavõistlusega ja olime omale ülikõrge eesmärgi seadnud, liikmete vahetus oleks tähendanud ka eesmärgi muutmist, millega keegi nõus polnud.
Ettevalmistus jätkus sellega, et planeerisime märtsis 2009 samasse piirkonda nädalase mäesuusalaagri, et ümbrusega harjuda ja maastikuga kohaneda. Käisime Kaidoga mööda sõjaväelinnakuid ja lasketiire ning pildistasime ja mõõtsime vahemaid ning planeerisime trasse. Meil polnud täpset infot, kuid oma kogemustest oletasime, kus saaks teha ülesandeid ja tagantjärele võib öel
da, et võistluste käigus väga mitmed kohad olid meile tuttavad ja teada. Maastikuga harjutasime ennast ka kaks päeva enne võistlust kohale minnes ja lihtsalt mööda võimalikke võistluspaiku ringi sõites. Sellega "võtsime piirkonna omaks" ja võisteldes tundus see justkui kodurajal treenimine, me tajusime vahemaid.
Selektsiooni faasile ratastega startides oli väljas juba valgeks läinud ja pealambid võis kotti peita, rajale startisime kümmekond minutit peale seitset. Võistluste korraldajad olid järjekordade leevendamiseks punktides otsustanud vähemalt esimese otsa võistkonnad saata järjekorra alusel vastavalt lõuna või põhja poole, kus nad pidid oma esimese ülesande sooritama. Aigle asus selektsiooni teritooriumi keskosas. Edasi võisid võistlejad ise valida, kuhu poole suundusid. Meid suunati lõunasse ja esimeseks ülesandeks valisime kaljuronimise. Kohtunikud olid üllatunud meid nii varakult kontrollpunktis (KP) nähes. Ilmselt ootasid nad esimesi võistlejaid pisut hiljem.
Ülesande soorituseks oli aega 3 minutit mille me sooritasime veidi üle kahe minutiga. See tundus lihtne, kuna olime seda mitmel korral nii Lasnamäe kui ka Mustamäe ronimisseinal harjutanud. Maksimum 1125 punkti tõstsid veelgi niigi kõrget enesetunnet ja liikusime kiiresti üksteise tuules sõites Montet mäe suunas, mis kõrgus 400m tasapinna kohal. Mägi oli üllatavalt järsk ja kõrge, isegi käe kõrval oli ratast väga raske üles upitada, sest tee keeras ümber mäe ja ei tahtnud kuidagi lõppeda. Lõpuks tippu jõudes olime üpris hingetud ja alustasime väga rasket ala milleks oli kompleks takistusriba. Taas ehmatasime esimese võistkonnana kohtunikke. Aega soorituseks oli 20 minutit ja see ülesanne oli karm sisaldades nii tuletõrjujate pimedates ning kitsastes katakombides orienteerumist-roomamist, kui lae all kõrgustes trapetseid, võrke, palke ja muid vidinaid. Ajast jäi lõpus veidi napiks, kuid saime väga tublid 1100 punkti 1200-st. Samas oli ka teine KP kus pandi proovile meie kõrgusekartus. Sõjaväe lihtsad kuid kindlad rakmed üll, köiega ühendatud, tuli astuda üle barjääri umbes 30 m kõrgusel maapinnast ja lasta ennast alla kukutada. Minut anti aega otsustamiseks, kas on julgust või mitte. Meie ronisime keskendunud nägudega käsipuule ja lasime endid järgemööda alla kukutada, köide rippuma jäädes, teenides sellega kerged 800 punkti. Mäest ratastega pidurite suitsedes laskudes pressisid ennast mäest üles konkurendid Norrakad ja üks tugev Šveitsi võitskond. Lehvitasime neile naeratades - teadsime milline katsumus neid ees ootas.
da, et võistluste käigus väga mitmed kohad olid meile tuttavad ja teada. Maastikuga harjutasime ennast ka kaks päeva enne võistlust kohale minnes ja lihtsalt mööda võimalikke võistluspaiku ringi sõites. Sellega "võtsime piirkonna omaks" ja võisteldes tundus see justkui kodurajal treenimine, me tajusime vahemaid.Selektsiooni faasile ratastega startides oli väljas juba valgeks läinud ja pealambid võis kotti peita, rajale startisime kümmekond minutit peale seitset. Võistluste korraldajad olid järjekordade leevendamiseks punktides otsustanud vähemalt esimese otsa võistkonnad saata järjekorra alusel vastavalt lõuna või põhja poole, kus nad pidid oma esimese ülesande sooritama. Aigle asus selektsiooni teritooriumi keskosas. Edasi võisid võistlejad ise valida, kuhu poole suundusid. Meid suunati lõunasse ja esimeseks ülesandeks valisime kaljuronimise. Kohtunikud olid üllatunud meid nii varakult kontrollpunktis (KP) nähes. Ilmselt ootasid nad esimesi võistlejaid pisut hiljem.
Ülesande soorituseks oli aega 3 minutit mille me sooritasime veidi üle kahe minutiga. See tundus lihtne, kuna olime seda mitmel korral nii Lasnamäe kui ka Mustamäe ronimisseinal harjutanud. Maksimum 1125 punkti tõstsid veelgi niigi kõrget enesetunnet ja liikusime kiiresti üksteise tuules sõites Montet mäe suunas, mis kõrgus 400m tasapinna kohal. Mägi oli üllatavalt järsk ja kõrge, isegi käe kõrval oli ratast väga raske üles upitada, sest tee keeras ümber mäe ja ei tahtnud kuidagi lõppeda. Lõpuks tippu jõudes olime üpris hingetud ja alustasime väga rasket ala milleks oli kompleks takistusriba. Taas ehmatasime esimese võistkonnana kohtunikke. Aega soorituseks oli 20 minutit ja see ülesanne oli karm sisaldades nii tuletõrjujate pimedates ning kitsastes katakombides orienteerumist-roomamist, kui lae all kõrgustes trapetseid, võrke, palke ja muid vidinaid. Ajast jäi lõpus veidi napiks, kuid saime väga tublid 1100 punkti 1200-st. Samas oli ka teine KP kus pandi proovile meie kõrgusekartus. Sõjaväe lihtsad kuid kindlad rakmed üll, köiega ühendatud, tuli astuda üle barjääri umbes 30 m kõrgusel maapinnast ja lasta ennast alla kukutada. Minut anti aega otsustamiseks, kas on julgust või mitte. Meie ronisime keskendunud nägudega käsipuule ja lasime endid järgemööda alla kukutada, köide rippuma jäädes, teenides sellega kerged 800 punkti. Mäest ratastega pidurite suitsedes laskudes pressisid ennast mäest üles konkurendid Norrakad ja üks tugev Šveitsi võitskond. Lehvitasime neile naeratades - teadsime milline katsumus neid ees ootas.
pühapäev, 8. november 2009
SRC 2009, I osa
24.-26 septembril 2009 toimunud võistlusest Swiss Raid Commando on ka ajakirjanduses räägitud. Tahan lisada ka oma mälestused sellest "sõjaväelaste olümpiamängudest", nagu neid vastavates ringkondades tunnustavalt nimetatakse. www.src.ch
Swiss Raid Commando 2009, toimus Prantsusmaa ja Šveitsi territooriumil, täpsemalt Chablais Valais, Vaud ja Savoy. 160 neljaliikmelist võistkonda, 640 võistlejat, 19 riigist. Taha! Usu! Julge! ehk originaalis Voloire, croire et oser! Need on sõnad, mis 2005 aastal äratasid tähelepanu pigem oma haukuva ja käriseva kõla poolest, kui need ööpimeduses SRC brigaadikindral Michel Chablozi suust kõlasid. Nende sõnade tegeliku tähenduseni jõudsime alles 2009 aasta võistluste stardis. See toimus Prantsusmaa territooriumil La Pantiax küla servas kell 02.30 öösel, kui me Rauliga koos seisime ja startikäsklust üliraskele võistlusele ootasime. Nimelt saime oma teiselt lahingpaarilt teate, et nemad kavatsevad joosta nii kiiresti ja nii kaua esimestega koos, kuni jaksavad ja edasi siis paistab... See oli kõige otsesemas tähenduses usu- ja julguseproov, nii imelik, kui see ka esmapilgul ei tundu. Me teadsime oma varasemast kogemusest, mis meid järgmisel kahel päeval ees ootab, kuid meil polnud aimugi, kuidas 25 km jooksudistants seekord, mida nimetati lihtsalt "füüsiliseks faasiks", meie sooritusi järgnevatel päevadel mõjutab. Kaardiinfo järgi tuli orienteerudes tõusta Alpides seljakotiga umbes 900m, ületada Prantsuse-Šveitsi piir ja laskuda seejärel 1500m ning lipata lõpuspurdina veel 8 km mööda lauget jõekallast Aigle linna, kus toimus üleminek teisele etapile. Kuidas me seda deviisi siis mõistsime? Nimelt oli hirm suur, aga me uskusime, et me peame tempole vastu ning alustasime peale stardipauku jooksuga ja jätkasime niimoodi kõik rajalõigud, kus sai joosta. Vahepeal oli tõusunurk nii järsk, et jooksmine polnud otstarbekas, kuid esimeste hulgas püsides saime sellegipoolsest ise vabalt tempot valida - tagapool mööda jalgrada tõustes tuli ju oma tempo eelkõndijate järgi seada. Seega - väga paljud meeskonnad ei uskunud oma tugevusse, andsid juba enne starti alla ning alustasid "rahulikult", nagu nad väitsid, sest nii pikk võistlus oli ju veel ees. Tegelikult oli aega väga vähe, kui oli soov kõrgete kohtade eest võidelda, kõik on ju suhteline. Asi nimelt selles, et esimene etapp algas kell 03.00 ja järgmise etapi ehk "selektsiooni faasi" võistluspaigad avati kell 07.00, kuid need paiknesid Aigle linnast väljas ja sinna tuli veel jalgratastega sõita. Mäkke tõustes võis pealampide järgi aimata, et me olime esimese kümne võistkonna hulgas ja kui alustasime langust taas joostes, oli läbi külma udu näha paari võistkonda mitusada meetrit allpool kärmelt laskumas. Olime oma tempoga siiski rahul, kuna punkte selle etapi eest ei antud, võistluse korraldaja eesmärk oli meid vaid väsitada enne "päris" võistlust. Kui me eelviimase KP läbisime ja jäi veel viimased 8km tasast pinda küsisin, mitu võistkonda enne meid KP on läbinud. Minu üllatuseks ainult kaks, kusjuures üks lahingpaar oli meie nägemisulatuses saja meetri kaugusel. Seega mõned võistkonnad siiski eksisid orienteerudes ja olid seega meist tahapoole jäänud.
24.-26 septembril 2009 toimunud võistlusest Swiss Raid Commando on ka ajakirjanduses räägitud. Tahan lisada ka oma mälestused sellest "sõjaväelaste olümpiamängudest", nagu neid vastavates ringkondades tunnustavalt nimetatakse. www.src.ch
Swiss Raid Commando 2009, toimus Prantsusmaa ja Šveitsi territooriumil, täpsemalt Chablais Valais, Vaud ja Savoy. 160 neljaliikmelist võistkonda, 640 võistlejat, 19 riigist. Taha! Usu! Julge! ehk originaalis Voloire, croire et oser! Need on sõnad, mis 2005 aastal äratasid tähelepanu pigem oma haukuva ja käriseva kõla poolest, kui need ööpimeduses SRC brigaadikindral Michel Chablozi suust kõlasid. Nende sõnade tegeliku tähenduseni jõudsime alles 2009 aasta võistluste stardis. See toimus Prantsusmaa territooriumil La Pantiax küla servas kell 02.30 öösel, kui me Rauliga koos seisime ja startikäsklust üliraskele võistlusele ootasime. Nimelt saime oma teiselt lahingpaarilt teate, et nemad kavatsevad joosta nii kiiresti ja nii kaua esimestega koos, kuni jaksavad ja edasi siis paistab... See oli kõige otsesemas tähenduses usu- ja julguseproov, nii imelik, kui see ka esmapilgul ei tundu. Me teadsime oma varasemast kogemusest, mis meid järgmisel kahel päeval ees ootab, kuid meil polnud aimugi, kuidas 25 km jooksudistants seekord, mida nimetati lihtsalt "füüsiliseks faasiks", meie sooritusi järgnevatel päevadel mõjutab. Kaardiinfo järgi tuli orienteerudes tõusta Alpides seljakotiga umbes 900m, ületada Prantsuse-Šveitsi piir ja laskuda seejärel 1500m ning lipata lõpuspurdina veel 8 km mööda lauget jõekallast Aigle linna, kus toimus üleminek teisele etapile. Kuidas me seda deviisi siis mõistsime? Nimelt oli hirm suur, aga me uskusime, et me peame tempole vastu ning alustasime peale stardipauku jooksuga ja jätkasime niimoodi kõik rajalõigud, kus sai joosta. Vahepeal oli tõusunurk nii järsk, et jooksmine polnud otstarbekas, kuid esimeste hulgas püsides saime sellegipoolsest ise vabalt tempot valida - tagapool mööda jalgrada tõustes tuli ju oma tempo eelkõndijate järgi seada. Seega - väga paljud meeskonnad ei uskunud oma tugevusse, andsid juba enne starti alla ning alustasid "rahulikult", nagu nad väitsid, sest nii pikk võistlus oli ju veel ees. Tegelikult oli aega väga vähe, kui oli soov kõrgete kohtade eest võidelda, kõik on ju suhteline. Asi nimelt selles, et esimene etapp algas kell 03.00 ja järgmise etapi ehk "selektsiooni faasi" võistluspaigad avati kell 07.00, kuid need paiknesid Aigle linnast väljas ja sinna tuli veel jalgratastega sõita. Mäkke tõustes võis pealampide järgi aimata, et me olime esimese kümne võistkonna hulgas ja kui alustasime langust taas joostes, oli läbi külma udu näha paari võistkonda mitusada meetrit allpool kärmelt laskumas. Olime oma tempoga siiski rahul, kuna punkte selle etapi eest ei antud, võistluse korraldaja eesmärk oli meid vaid väsitada enne "päris" võistlust. Kui me eelviimase KP läbisime ja jäi veel viimased 8km tasast pinda küsisin, mitu võistkonda enne meid KP on läbinud. Minu üllatuseks ainult kaks, kusjuures üks lahingpaar oli meie nägemisulatuses saja meetri kaugusel. Seega mõned võistkonnad siiski eksisid orienteerudes ja olid seega meist tahapoole jäänud.
Meil õnnestus kell 06.50 oma teise lahingpaariga kokku saada ja I etapp esimesena lõpetada (!) Meenus ühe tiimi pealiku küsimus briifingul, kui taheti teada, et mis siis saab, kui nad esimese etapi palju enne kella seitset lõpetavad. Selle peale kõrge ohvitser ainult muigas kavalalt ja kordas ennast, et siis tuleb kella seitsmeni oodata kuni järgmise etapi punktid avatakse. Nüüd oli vastus tema muigele selgeks saanud - nemad teadsid, millise katsumusega oli tegu. Infoks niipalju, et l etapi mediaanaeg oli kell 8.30! Seega pooled lõpetasid I etapi veelgi hiljem (ja osa jäid sööma -puhkama). Meie saime alustada Šveitsi armee jalgrataste ettevalmistust. Tuli sadulaid kõrgemale tõsta, kumme pumbata, kaardialus lenksu külge sättida ja relvad raami külge kinnitada - ees ootas siiski ligi 60 km rattasõitu 11 tunni jooksul, mille jooksul tuli valida endale sobiv maršruut võistluspaikade vahel. Tuli lahendada keeruline ülesanne, kus oli vaja otsustada, mida oskasid sooritada ja samas ka maksimaalselt punkte koguda. Võistluse võitja selgus lõpuks selle järgi, kes kõige rohkem punkte kogus. Sooritused olid erineva punktiskooriga varieerudes 200-1500-ni. http://src.ch/live/ See ülesanne oli seekord Tiidu kanda, millega ta suurepäraselt hakkama sai.
Hiljuti sai käidud ühel väga ilusal üritusel, millega sai tasutud väike võlg oma armsa riigi ees. Nimelt olin kutsutud Reservõppekogunemisele miinipildujarühma juhina. Kirjuatsin sellest väikese kokkuvõtte, mida soovi korral siin lugeda võite.
Miinipilduja rühma Reservõppekogunemine (MPR RÕK) Kirnas 4.-17.10.2009 a.
Pühapäeva hommikul 4. oktoobril kell 9.00 Nõmme kogunemispunkti jõudes oli meeldiv tõdeda, et õppekogunemisele kutsututest suurem enamus oli kohale saabunud. Registreerimine, kiire arstlik küsitlus ja suundusime varustust kätte saama laohoonesse. Meid abistasid abivalmilt tublid kaitseliitlased vbl. Raik Kuusemetsa juhendamisel ja rõõm oli tõdeda, et varustust jagus piisavalt kõigile ja see oli uus ning mugav. Olin varem osalenud Kaitseväe jalaväe väljaõppel ning seega olin igaks juhuks kaasa pakkinud kõiksugu mugavusvarustust, mida hiljem selgus, et läinudki vaja.
MPR RÕK oli planeeritud selliselt, et õppuste esimesel nädalal kutsuti kohale ohvitserid ja allohvitserid, kes õpetati välja kõiki 4 MP valdkonda tundma ja juhtima. Neli valdkonda on - mõõdistamine, tulejuhtimine, arvestamine ja MP meeskonna juhtimine. Teisel nädalal oli osalema kutsutud lisaks reakoosseis, kelle ülesandeks oli spetsialiseeruda ühele ametile ja õppida see selgeks automaatsuseni. Kohal olid MP rühmad Kaitseliit (edaspidi KL) Tallinna-, Harju-, Alutaguse-, Põlva- ja Võru malevatest.
Kirnasse, KL jõgeva malevkonna uude ja kenasse õppekeskusesse jõudes, oli meel ülev ja ootused suured. Siinkirjutaja peab tunnistama, et oli positiivselt üllatunud, et sellises mahajäetud, soodest ja rabadest ümbritsetud kohas, kus puudus mobiililevi, oli niivõrd kaasaegsete õppevahenditega, avarate ruumidega ilus elu- ja õppekeskus. Magala oli soe, puhas ja uue voodivarustusega. Toitlustamine puhtas ja avaras sööklas oli korraldatud ladusalt ning söögid olid väga maitsvad ja seda oli alati piisavalt. Ka kokad olid lisaks headele söögivalmistamisoskustele ülimalt positiivsed ja sõbralikud.
Linnalegendid räägivad Nõukogude aegsetest kordusõppustest peaasjalikult üht ja sama – kahe nädala jooksul löödi lihtsalt aega surnuks, sageli alkoholi kuritarvitades ja kaarte tagudes. Nüüd aga algasid õppused veel samal pühapäeval, ei mingit aja raiskamist! Kõigepealt kell 15.00 kursuse veebli tund, kus vbl. Art Pajusoon selgitas meile kodukorda. Edasi läks kell 16.50 res-ltn. Rein Lindre juhtimisel lahti õppetöö, kus saime teada üldinfo suurtükiväe ja täpsemalt MP kohta ja edasi liikusime juba konkreetsemalt MP meeskonna töö põhimõtete selgitamiseni. Esimese päeva õpe kestis kuni kella 20.40-ni! Õhtul tutvustati meile ka RÕK ülemat, kelleks oli mjr. Joe Lepp.
Esmaspäev algas kell 7.00 äratuse ja hommikvõimlemisega nagu ka kõik ülejäänud päevad, mis oli väga hea võimalus luua päevaks tegus ja värske olemine. Ltn. Rein Lindre juhtimisel jätkus meie õpe kell 8.00 ja saime kohe ka päris 81mm miinipildujat käega katsuda ja rännakasendisse kokku pakkida. Õppisime tundma 81mm miinipilduja osi, milleks on toru, harkjalg- lafett, tugiplaat ja sihik ning samuti erinevaid laskemeetodeid, milleks on otselaskmine, lähiülekanne ja koordinaatmeetod. Huvitav oli ka teada saada, et suurtükiväe kaitsepühak on tuttavlik Saint Barbara.
Õige lühidalt öeldes tuli meelde jätta, et miinipilduja tuleb orientiiri järgi õigesse suunda sättida, loodis hoida ning paigaldada sihikule näit ja nurk. Edasi tuleb vaid käsu peale vastavalt protseduurile miin torust sisse lasta ja tehtud see ongi J.
Lisaks MP-le võtsime läbi ka topograafiaõppe 1:50 000 Kaitseväe kaardil. Saime teada, et kaardid polegi „päris täpsed“, et kõikidel topograafilistel kaartidel on viga, mis iga aastaga suureneb. Käisime looduses kaardiparandust käsibussooliga mõõtmas ning saime teada, et 2000a. kaardi parandus oli keskmiselt + 01-30 (tuhandikud). See number oli meile orientiiriks ja kõneaineks kõikidel ülejäänud päevadel ja õppustel ja tekitas kohati mõningat segadustJ.
Teisipäeva hommikul jagati õpperühm kaheks osaks, millest üks alustas tulejuhtimisõpet ja teine arvestusõpet. Arvestusõppe grupp, kuhu ka siinkirjutaja kuulus, viidi läbi ltn. Martin Šlengi poolt. Õppisime kasutama arvestaja põhitöövahendit „saabast“ ja huumoriga pooleks põhilist abitöövahendit – kohvitassi, millega külmas olles käsi soojendada, et mitte eksida. Õpe oli taas väga põnev ja uus, saime ka aru arvestaja vastutusest, sest tema annab miinipildujale sihikunäidu koordinaatmeetodil laskmisel. Ehk teisisõnu arvestaja keerab MP torud vaenlase peale kuni 4,9 km kaugusel, sageli üle omade peade lastes… Sama päeva pärastlõunal suundusime õppeplatsile, kus proovisime usinalt oma teadmisi praktikas rakendada. Selleks toodi välja ja seati üles 81mm MP ning lasti õppemiine ligikaudu 100m kaugusele. Kuigi tegemist oli õppemiinidega, oli vaatepilt väga tõetruu, miin lendas nii kõrgele, et peaaegu kadus silmist ning langes siis sihtmärgile valju kärgatusega ning ligi meetri sügavusele kõnnumaasse. Harjutasime kokkutöötamist erinevate üksuste vahel.
Kolmapäeva hommikul 07.10.09 alustas meie grupp kpt. Heino Rebase käe all tulejuhtimisõpet. Saime teada, et tulejuht on MP silmad, kes edastab vastase koordinaadid ja annab tulekäsu. Ta „töötab“ seega vastase nägemisulatuses ja on seega vastase sihtmärk nr. 1. Alati! Õppisime hindama kaugusi maastikul tuntud objektide abil nagu tikutoos, soomuk, joonlaud, elektripost jms ning koostama tule tellimust.
Neljapäeva hommikul 08.10.09 alustasime mõõdistusõpet ltn. Janel Säkki juhendamisel. Mõõdistaja põhiülesanne on rühma põhi MP asukoha täpne määramine ning laskekoha ja juurdesõiduteede ettevalmistamine. Mõõdistaja töö on sarnane maamõõtja tööga, kus meile vajaliku paiga koordinaadid tuleb maastikul välja mõõta käsitsi 50 m trossi abil kahe teadaoleva punkti abil. Asi tundus klassis keerulisem, kui hiljem looduses praktiseerides. Oli siingi ülim täpsus ja eksimatus primaarne, nagu teistegi MP jagude töö puhul.
Samal päeval tegime ka paari km kaugusel laskeväljal komplekstreeningu, kus grupid vaheldumisi sooritasid maamõõdistust ning õppelaskmisi M-Golfist. Viimane oli taas üks võimalus „päris“ miini lasta kuni paarisaja meetri kaugusele ning „laenguks“ oli seekord süsihappegaas. Väga põnev oli näha, kuidas osavamad 70 meetri kauguselt sõiduauto rehvi tabasid. Päev läks taas nagu lennates ja põnevaid töövõtteid omandades.
Reedel ja laupäeval kinnistasime veelgi oma tärkavaid teadmisi 81mm miinipildujast ning laupäeva pärastlõunal toimus malevate vaheline võistlus M-Golfist, mille nimeks oli uhkelt „Pange laskmine“. Meeskondade eesmärgiks oli aja peale otselaskmisega 6 lasuga ligikaudu 60 meetri kauguselt pange sisse lasta. Võistlus oli põnev ja saadi pangele väga lähedale, kuid tšempion jäi veel välja selgitamata. Laupäeva õhtul oli võitlejatele köetud tubli saun, mis oli auga välja teenitud.
Pühapäeva hommikul 11.10.09 toimus teadmiste kontroll kõigis neljas aines ning peale lõunat selgus, et meie teadmised olid piisavad, et jätkata reakoosseisu väljaõpetamisele kaasaaitamist instruktorite kõrval ning kinnistada malevate MPR SA meeskondi.
Rühmad reorganiseeriti ning rühmaülemad määrati erinevate jagude juurde väljaõppele kaasa aitama. KL Tallinna maleva MPR 32-st ametikohast sai selle RÕK kaadri põhjal täidetud 18, kusjuures kasutasime 2 MP meeskonda ja jagasime mehed kogemuse põhjal sobilikesse ametitesse. Tagantjärele tundub, et kõik üksused said oma ametikohtadel hästi hakkama ja mis kõige tähtsam – mehed on valmis ja võimelised oma teadmisi-oskusi jagama.
Edasi muutusid õppused veelgi pingelisemaks, kuna kokku oli juba ligi 75 meest, siis toimus söömine kolmes vahetuses ja äratuse aega oli veelgi varasemaks tõstetud – 6.30. Siinkirjutaja lihvis enda arvestusoskusi lisaks koos arvestajate grupiga terve esmaspäeva 12.10.09 ning nähes, et teadmised- oskused arenevad KL Tallinna maleva meestel kiiresti, otsustas liituda MP meeskondade juhtimisega „põllul“. Põhjuseks motivatsioon, et pärast RÕK-i tuleb rühmaülemal KL õppustel juhtida eelkõige MP-de paigutust looduses, ehitada üles töötavat „lehvikut“ ja olla suuteline tulekäsk nagu kord ja kohus täide viia. Aega oma MP rühma juhtimise lihvimiseks oli järgnevatel päevadel piisavalt ja silmnähtava kiirusega õppisid kõik reservistid oma ameteid kord-korralt paremini teostama. MP meeskondi oli tulnud lisaks meie tublidele instruktoritele juhtima ka legendaarse Kaiu MP meeskonna rühmaülem ltn. Kalev Kiviste koos oma tublide allohvitseridega, samuti kogenud res-kpt. Valeri Ulitski. Saime lisaks tugevale teoreetilisele pagasile ka väga praktilisi näpunäiteid. Erinevaid koolkondi kuulates sai siinkirjutajale veelgi selgemaks, kui tähtis on KL Tln maleva MPR praktiline koosharjutamine, mille läbi kõik mõisted üheselt mõistetavaks muutuvad ja käskluste sisu automaatseks muutuks.
Aeg möödus lennates ja neljapäeva hommikul 15.10.09 istusime mugavatesse bussidesse ning alustasime sõitu Sirgala karjääri suunas, kus pidi toimuma õppelaskmine 81mm kild-fugassmiinidega märklehtede pihta. KL Tallinna maleva III MP meeskonna ülem kpr. Tanel Viks üllatas RÕK ülemat mjr. Joe Leppa sooviga võtta kaasa lisa MP komplekt, eesmärgiga Sirgalas aega ratsionaalselt kasutada kuivalt drillides. Selline initsiatiiv teeb teadagi ainult rõõmu. Pärast enam kui 2 tunnist mugavat bussisõitu olime kohal ja alustasime positsioonide ettevalmistamist ja märklehtede ülesehitamist. Kui kõik oli valmis, said esimesed kolm MP meeskonda ülesandeks 7 miini laenguga 1 ette valmistada. Nüüd nägime ka esmakordselt päris miine ja peab ütlema, et aukartus oli suur. Samas olime oma tublide instruktorite käe all saanud väga hea ettevalmistuse, mistõttu tuli kõike korrata täpselt nii nagu õppustel ja kõik lihtsalt pidi korda minema.
Niisiis sai iga MP meeskond lasta kokku 7 miini ning kokkuvõtteks kahest märklauast üks sai 2 otsetabamust ning teine sai palju tabamusi sihtmärgi suhtes tapvas kauguses ehk 50m raadiuses. Üks miin tegi tõrke, mis protseduuri kohaselt ära märgistati ja pioneeridele teatati. Oma tööd tegid õppustel hästi ka tulejuhid, arvestajad ja mõõdistajad.
Reedel 16.10.09 toimus hommikul viimane teadmiste kinnistamine ning peale lõunat viidi läbi mastaapne teadmiste kontroll kõikidele meeskondadele ja jagudele. Soov eksamit edukalt sooritada oli niivõrd suur, et nii mõnigi meeskond „mõtles üle“ ehk unustas rutiiniks muutunud tegevused ja lasi sisse lipsata lapsikutel vigadel, mida treeningul suudeti vältida. Õnneks polnud tegu nii suurte eksimustega, et eksamit oleks tulnud korrata, vaid motiveeris meeskondi uuesti ja uuesti drillima käsklusi automaatsuseni.
Ja lõpuks tuli tasuda vana „võlg“. Mitte ühtegi MP õppust ei lõpetata Kirnas ilma parima „Pange laskja“ selgitamiseta. Võeti taas välja juba tuttavaks saanud M-Golf ja hakati paugutama meeskondade mõõduvõtmisel, kes saab kiiremini tabamuse. Tiheda konkurentsi tingimustes väljus võitjana tubli KL Harju maleva meeskond, kes suutis finaalis pange lasta 54 sekundiga ehk teise lasuga! Tublid mehed need Harju mehed!
Edasi toimus väike pingelangus ja taas saun eeskujuliku leiliruumiga. RÕK hakkas lähenema oma lõpule ja oli isegi kuidagi nukker tunne, et kahe nädala jooksul tekkinud uued kamraadid ilmselt samas koosseisus 100% enam kokku ei trehva. See tunne tekitas aga siinkirjutajal veelgi suuremat soovi küsida üle reservväelastelt, kes on huvitatud jätkama KL Tln maleva MPR kooseisus õppusi ja liituma seetõttu Kaitseliiduga. Veel selle aasta numbri sees teeme aastaks 2010 MPR õppuste plaani ning lisaks lepime kokku mentorprogrammid teadmiste edastamiseks uutele MP rühma liikmetele.
Omalt poolt tahan lisada, et siinkirjutajale jätsid äärmiselt positiivse ja sügava jälje järgmised asjad: RÕK ülema inimlikkus, abivalmidus ja austus alluvate vastu; samad sõnad kõikide instruktorite kohta; õppekogunemisele kutsutud ohvitseride, allohvitseride ja reakoosseisu distsipliin ja pühendumus; õppuste ladusus ja põhjalikkus; olmega seotud küsimuste tase (söök, kasarmutarbed jms); ja kõikide osalejate hoolivus igas olukorras. Sellist riiki olen alati tahtnud!
Laupäeval 17.10.2009 toimus RÕK lõpurivistus, kus mjr. Joe Lepp koos teiste instruktoritega saatsid meid teele soojade sõnade ja tänuga ladusate ja eeskujulike õppuste eest. Ltn. Rein Lindre nimetas meid tunnustavalt suurtükiväelasteks, mis teadagi paneb meie õlule raske kuid meeldiva kohustuse tiitlit auga kanda ja levitada kodustes KL malevates.
Jõudu selleks sõbrad!
Alar Nigul
KL Tln malev MPR ülem.
Tallinnas 27.10.2009
Avaldan siinkohal tänu kõigile tublidele meestele, kes oma ametikohta õppustel väärikalt esindasid.
Pühapäeva hommikul 4. oktoobril kell 9.00 Nõmme kogunemispunkti jõudes oli meeldiv tõdeda, et õppekogunemisele kutsututest suurem enamus oli kohale saabunud. Registreerimine, kiire arstlik küsitlus ja suundusime varustust kätte saama laohoonesse. Meid abistasid abivalmilt tublid kaitseliitlased vbl. Raik Kuusemetsa juhendamisel ja rõõm oli tõdeda, et varustust jagus piisavalt kõigile ja see oli uus ning mugav. Olin varem osalenud Kaitseväe jalaväe väljaõppel ning seega olin igaks juhuks kaasa pakkinud kõiksugu mugavusvarustust, mida hiljem selgus, et läinudki vaja.
MPR RÕK oli planeeritud selliselt, et õppuste esimesel nädalal kutsuti kohale ohvitserid ja allohvitserid, kes õpetati välja kõiki 4 MP valdkonda tundma ja juhtima. Neli valdkonda on - mõõdistamine, tulejuhtimine, arvestamine ja MP meeskonna juhtimine. Teisel nädalal oli osalema kutsutud lisaks reakoosseis, kelle ülesandeks oli spetsialiseeruda ühele ametile ja õppida see selgeks automaatsuseni. Kohal olid MP rühmad Kaitseliit (edaspidi KL) Tallinna-, Harju-, Alutaguse-, Põlva- ja Võru malevatest.
Kirnasse, KL jõgeva malevkonna uude ja kenasse õppekeskusesse jõudes, oli meel ülev ja ootused suured. Siinkirjutaja peab tunnistama, et oli positiivselt üllatunud, et sellises mahajäetud, soodest ja rabadest ümbritsetud kohas, kus puudus mobiililevi, oli niivõrd kaasaegsete õppevahenditega, avarate ruumidega ilus elu- ja õppekeskus. Magala oli soe, puhas ja uue voodivarustusega. Toitlustamine puhtas ja avaras sööklas oli korraldatud ladusalt ning söögid olid väga maitsvad ja seda oli alati piisavalt. Ka kokad olid lisaks headele söögivalmistamisoskustele ülimalt positiivsed ja sõbralikud.
Linnalegendid räägivad Nõukogude aegsetest kordusõppustest peaasjalikult üht ja sama – kahe nädala jooksul löödi lihtsalt aega surnuks, sageli alkoholi kuritarvitades ja kaarte tagudes. Nüüd aga algasid õppused veel samal pühapäeval, ei mingit aja raiskamist! Kõigepealt kell 15.00 kursuse veebli tund, kus vbl. Art Pajusoon selgitas meile kodukorda. Edasi läks kell 16.50 res-ltn. Rein Lindre juhtimisel lahti õppetöö, kus saime teada üldinfo suurtükiväe ja täpsemalt MP kohta ja edasi liikusime juba konkreetsemalt MP meeskonna töö põhimõtete selgitamiseni. Esimese päeva õpe kestis kuni kella 20.40-ni! Õhtul tutvustati meile ka RÕK ülemat, kelleks oli mjr. Joe Lepp.
Esmaspäev algas kell 7.00 äratuse ja hommikvõimlemisega nagu ka kõik ülejäänud päevad, mis oli väga hea võimalus luua päevaks tegus ja värske olemine. Ltn. Rein Lindre juhtimisel jätkus meie õpe kell 8.00 ja saime kohe ka päris 81mm miinipildujat käega katsuda ja rännakasendisse kokku pakkida. Õppisime tundma 81mm miinipilduja osi, milleks on toru, harkjalg- lafett, tugiplaat ja sihik ning samuti erinevaid laskemeetodeid, milleks on otselaskmine, lähiülekanne ja koordinaatmeetod. Huvitav oli ka teada saada, et suurtükiväe kaitsepühak on tuttavlik Saint Barbara.
Õige lühidalt öeldes tuli meelde jätta, et miinipilduja tuleb orientiiri järgi õigesse suunda sättida, loodis hoida ning paigaldada sihikule näit ja nurk. Edasi tuleb vaid käsu peale vastavalt protseduurile miin torust sisse lasta ja tehtud see ongi J.
Lisaks MP-le võtsime läbi ka topograafiaõppe 1:50 000 Kaitseväe kaardil. Saime teada, et kaardid polegi „päris täpsed“, et kõikidel topograafilistel kaartidel on viga, mis iga aastaga suureneb. Käisime looduses kaardiparandust käsibussooliga mõõtmas ning saime teada, et 2000a. kaardi parandus oli keskmiselt + 01-30 (tuhandikud). See number oli meile orientiiriks ja kõneaineks kõikidel ülejäänud päevadel ja õppustel ja tekitas kohati mõningat segadustJ.
Teisipäeva hommikul jagati õpperühm kaheks osaks, millest üks alustas tulejuhtimisõpet ja teine arvestusõpet. Arvestusõppe grupp, kuhu ka siinkirjutaja kuulus, viidi läbi ltn. Martin Šlengi poolt. Õppisime kasutama arvestaja põhitöövahendit „saabast“ ja huumoriga pooleks põhilist abitöövahendit – kohvitassi, millega külmas olles käsi soojendada, et mitte eksida. Õpe oli taas väga põnev ja uus, saime ka aru arvestaja vastutusest, sest tema annab miinipildujale sihikunäidu koordinaatmeetodil laskmisel. Ehk teisisõnu arvestaja keerab MP torud vaenlase peale kuni 4,9 km kaugusel, sageli üle omade peade lastes… Sama päeva pärastlõunal suundusime õppeplatsile, kus proovisime usinalt oma teadmisi praktikas rakendada. Selleks toodi välja ja seati üles 81mm MP ning lasti õppemiine ligikaudu 100m kaugusele. Kuigi tegemist oli õppemiinidega, oli vaatepilt väga tõetruu, miin lendas nii kõrgele, et peaaegu kadus silmist ning langes siis sihtmärgile valju kärgatusega ning ligi meetri sügavusele kõnnumaasse. Harjutasime kokkutöötamist erinevate üksuste vahel.
Kolmapäeva hommikul 07.10.09 alustas meie grupp kpt. Heino Rebase käe all tulejuhtimisõpet. Saime teada, et tulejuht on MP silmad, kes edastab vastase koordinaadid ja annab tulekäsu. Ta „töötab“ seega vastase nägemisulatuses ja on seega vastase sihtmärk nr. 1. Alati! Õppisime hindama kaugusi maastikul tuntud objektide abil nagu tikutoos, soomuk, joonlaud, elektripost jms ning koostama tule tellimust.
Neljapäeva hommikul 08.10.09 alustasime mõõdistusõpet ltn. Janel Säkki juhendamisel. Mõõdistaja põhiülesanne on rühma põhi MP asukoha täpne määramine ning laskekoha ja juurdesõiduteede ettevalmistamine. Mõõdistaja töö on sarnane maamõõtja tööga, kus meile vajaliku paiga koordinaadid tuleb maastikul välja mõõta käsitsi 50 m trossi abil kahe teadaoleva punkti abil. Asi tundus klassis keerulisem, kui hiljem looduses praktiseerides. Oli siingi ülim täpsus ja eksimatus primaarne, nagu teistegi MP jagude töö puhul.
Samal päeval tegime ka paari km kaugusel laskeväljal komplekstreeningu, kus grupid vaheldumisi sooritasid maamõõdistust ning õppelaskmisi M-Golfist. Viimane oli taas üks võimalus „päris“ miini lasta kuni paarisaja meetri kaugusele ning „laenguks“ oli seekord süsihappegaas. Väga põnev oli näha, kuidas osavamad 70 meetri kauguselt sõiduauto rehvi tabasid. Päev läks taas nagu lennates ja põnevaid töövõtteid omandades.
Reedel ja laupäeval kinnistasime veelgi oma tärkavaid teadmisi 81mm miinipildujast ning laupäeva pärastlõunal toimus malevate vaheline võistlus M-Golfist, mille nimeks oli uhkelt „Pange laskmine“. Meeskondade eesmärgiks oli aja peale otselaskmisega 6 lasuga ligikaudu 60 meetri kauguselt pange sisse lasta. Võistlus oli põnev ja saadi pangele väga lähedale, kuid tšempion jäi veel välja selgitamata. Laupäeva õhtul oli võitlejatele köetud tubli saun, mis oli auga välja teenitud.
Pühapäeva hommikul 11.10.09 toimus teadmiste kontroll kõigis neljas aines ning peale lõunat selgus, et meie teadmised olid piisavad, et jätkata reakoosseisu väljaõpetamisele kaasaaitamist instruktorite kõrval ning kinnistada malevate MPR SA meeskondi.
Rühmad reorganiseeriti ning rühmaülemad määrati erinevate jagude juurde väljaõppele kaasa aitama. KL Tallinna maleva MPR 32-st ametikohast sai selle RÕK kaadri põhjal täidetud 18, kusjuures kasutasime 2 MP meeskonda ja jagasime mehed kogemuse põhjal sobilikesse ametitesse. Tagantjärele tundub, et kõik üksused said oma ametikohtadel hästi hakkama ja mis kõige tähtsam – mehed on valmis ja võimelised oma teadmisi-oskusi jagama.
Edasi muutusid õppused veelgi pingelisemaks, kuna kokku oli juba ligi 75 meest, siis toimus söömine kolmes vahetuses ja äratuse aega oli veelgi varasemaks tõstetud – 6.30. Siinkirjutaja lihvis enda arvestusoskusi lisaks koos arvestajate grupiga terve esmaspäeva 12.10.09 ning nähes, et teadmised- oskused arenevad KL Tallinna maleva meestel kiiresti, otsustas liituda MP meeskondade juhtimisega „põllul“. Põhjuseks motivatsioon, et pärast RÕK-i tuleb rühmaülemal KL õppustel juhtida eelkõige MP-de paigutust looduses, ehitada üles töötavat „lehvikut“ ja olla suuteline tulekäsk nagu kord ja kohus täide viia. Aega oma MP rühma juhtimise lihvimiseks oli järgnevatel päevadel piisavalt ja silmnähtava kiirusega õppisid kõik reservistid oma ameteid kord-korralt paremini teostama. MP meeskondi oli tulnud lisaks meie tublidele instruktoritele juhtima ka legendaarse Kaiu MP meeskonna rühmaülem ltn. Kalev Kiviste koos oma tublide allohvitseridega, samuti kogenud res-kpt. Valeri Ulitski. Saime lisaks tugevale teoreetilisele pagasile ka väga praktilisi näpunäiteid. Erinevaid koolkondi kuulates sai siinkirjutajale veelgi selgemaks, kui tähtis on KL Tln maleva MPR praktiline koosharjutamine, mille läbi kõik mõisted üheselt mõistetavaks muutuvad ja käskluste sisu automaatseks muutuks.
Aeg möödus lennates ja neljapäeva hommikul 15.10.09 istusime mugavatesse bussidesse ning alustasime sõitu Sirgala karjääri suunas, kus pidi toimuma õppelaskmine 81mm kild-fugassmiinidega märklehtede pihta. KL Tallinna maleva III MP meeskonna ülem kpr. Tanel Viks üllatas RÕK ülemat mjr. Joe Leppa sooviga võtta kaasa lisa MP komplekt, eesmärgiga Sirgalas aega ratsionaalselt kasutada kuivalt drillides. Selline initsiatiiv teeb teadagi ainult rõõmu. Pärast enam kui 2 tunnist mugavat bussisõitu olime kohal ja alustasime positsioonide ettevalmistamist ja märklehtede ülesehitamist. Kui kõik oli valmis, said esimesed kolm MP meeskonda ülesandeks 7 miini laenguga 1 ette valmistada. Nüüd nägime ka esmakordselt päris miine ja peab ütlema, et aukartus oli suur. Samas olime oma tublide instruktorite käe all saanud väga hea ettevalmistuse, mistõttu tuli kõike korrata täpselt nii nagu õppustel ja kõik lihtsalt pidi korda minema.
Niisiis sai iga MP meeskond lasta kokku 7 miini ning kokkuvõtteks kahest märklauast üks sai 2 otsetabamust ning teine sai palju tabamusi sihtmärgi suhtes tapvas kauguses ehk 50m raadiuses. Üks miin tegi tõrke, mis protseduuri kohaselt ära märgistati ja pioneeridele teatati. Oma tööd tegid õppustel hästi ka tulejuhid, arvestajad ja mõõdistajad.
Reedel 16.10.09 toimus hommikul viimane teadmiste kinnistamine ning peale lõunat viidi läbi mastaapne teadmiste kontroll kõikidele meeskondadele ja jagudele. Soov eksamit edukalt sooritada oli niivõrd suur, et nii mõnigi meeskond „mõtles üle“ ehk unustas rutiiniks muutunud tegevused ja lasi sisse lipsata lapsikutel vigadel, mida treeningul suudeti vältida. Õnneks polnud tegu nii suurte eksimustega, et eksamit oleks tulnud korrata, vaid motiveeris meeskondi uuesti ja uuesti drillima käsklusi automaatsuseni.
Ja lõpuks tuli tasuda vana „võlg“. Mitte ühtegi MP õppust ei lõpetata Kirnas ilma parima „Pange laskja“ selgitamiseta. Võeti taas välja juba tuttavaks saanud M-Golf ja hakati paugutama meeskondade mõõduvõtmisel, kes saab kiiremini tabamuse. Tiheda konkurentsi tingimustes väljus võitjana tubli KL Harju maleva meeskond, kes suutis finaalis pange lasta 54 sekundiga ehk teise lasuga! Tublid mehed need Harju mehed!
Edasi toimus väike pingelangus ja taas saun eeskujuliku leiliruumiga. RÕK hakkas lähenema oma lõpule ja oli isegi kuidagi nukker tunne, et kahe nädala jooksul tekkinud uued kamraadid ilmselt samas koosseisus 100% enam kokku ei trehva. See tunne tekitas aga siinkirjutajal veelgi suuremat soovi küsida üle reservväelastelt, kes on huvitatud jätkama KL Tln maleva MPR kooseisus õppusi ja liituma seetõttu Kaitseliiduga. Veel selle aasta numbri sees teeme aastaks 2010 MPR õppuste plaani ning lisaks lepime kokku mentorprogrammid teadmiste edastamiseks uutele MP rühma liikmetele.
Omalt poolt tahan lisada, et siinkirjutajale jätsid äärmiselt positiivse ja sügava jälje järgmised asjad: RÕK ülema inimlikkus, abivalmidus ja austus alluvate vastu; samad sõnad kõikide instruktorite kohta; õppekogunemisele kutsutud ohvitseride, allohvitseride ja reakoosseisu distsipliin ja pühendumus; õppuste ladusus ja põhjalikkus; olmega seotud küsimuste tase (söök, kasarmutarbed jms); ja kõikide osalejate hoolivus igas olukorras. Sellist riiki olen alati tahtnud!
Laupäeval 17.10.2009 toimus RÕK lõpurivistus, kus mjr. Joe Lepp koos teiste instruktoritega saatsid meid teele soojade sõnade ja tänuga ladusate ja eeskujulike õppuste eest. Ltn. Rein Lindre nimetas meid tunnustavalt suurtükiväelasteks, mis teadagi paneb meie õlule raske kuid meeldiva kohustuse tiitlit auga kanda ja levitada kodustes KL malevates.
Jõudu selleks sõbrad!
Alar Nigul
KL Tln malev MPR ülem.
Tallinnas 27.10.2009
Avaldan siinkohal tänu kõigile tublidele meestele, kes oma ametikohta õppustel väärikalt esindasid.
No nii, taas minu jaoks üks uus lehekülg kaasaegses suhtlemises avanemas. Palju räägitakse blogimisest ja olen isegi erinevatel blogilehtedel uudiseid lugenud, kuid nüüd proovin ka ise midagi toota. Midagi juhtub iga päev, kas sellest aga ka avalikult kirjutada tasub? Vaevalt. Pigem püüan siia vähemalt alguses panna oma kirjatükke, mida olen produtseerinud viimasel ajal. See oleks siis justkui raamaturiiul või -kogu, kuhu oma asju kokku koguda.
Eile sai teist korda elus jahil käidud ajajana. Küll olma püssita, kuna pole jahiluba ja alles püüan aru saada, kas see oleks asi, mida edaspidi harrastama hakata. Esimene jaht oli täpselt nädala eest ja pärast seda tituleerisin end loomade ingliks, sest kogu päeva ja viia aju jooksul ei ytehtud ühtegi pauku, jahisaagist rääkimata. Seekord ole asi palju põnevam, nägin suurt emapõtra paarikümne meetri kauguselt üle põllu pagemas. Luba oli jahimeestele antud aga vasika laskmiseks ja seda ka lõpuks tehti. Üks vasikas lippas emapõdra järel üle tee ja teda haavati kergelt ning siis algas tõsine jaht mööda metsa. Lippasin ühe vintske jahimehega ligi 2 tundi mööda metsi haavatud põtra taga ajades. Algul aitas meid GPS seade, mis oli koera kaelarihma küljes ja mis näitas täpselt kui kaugel koer paiknes, mis suunas ja mida ta parajasti tegi - kas jooksis või haukus uluki kõrval.
Lippasime tihedas võpsikus ilmselt kuni 10 km aga lõpuks ajasime ta siiski kütiliini, kus tema kannatused kiiresti lõpetati. Oli põnev ja viljakas. Tean, et maailmas on kahte sorti inimesi - need, kes jumaldavad jahti ja need, kes vihkavad jahimehi nende tegude pärast. Olen eluaeg olnud pigem nende teiste hulgas, näis, kas vanusega see arvamus muutub?
Tellimine:
Postitused (Atom)