325 km 45 tunniga, on see võimalik?

Juba kolmandat aastat järjest osales Eesti Reservohvitseride Kogu (EROK) esindus Soomes Utti Jäägerrügementi poolt korraldataval pikamaa patrullsuusatamisel – kaukopartiohiihtol. Suusatamine on pühendatud Soome kaugluure patrullide tegevusele Talvesõjas.

Kaukopartiohiihto näol on tegemist võistlusega, kus hinnatakse fikseeritud ajaga teatud vahemaa läbimist:

24 tunni jooksul 75 km – pronksmedal
48 tunni jooksul 150 km – hõbemedal
48 tunni jooksul 200 km – kuldmedal
48 tunni jooksul 300 km – tammelehtedega kuldmedal
Suusatada tuleb matkasuuskadega, jalas peavad olema saapad või kummikud. Muid piiranguid korraldajate poolt ei ole.

2004 aasta läbis EROKi meeskond 48 tunniga 200 km, 2005 aastal sama ajaga 300 km ja 2006 aastal 325 km. Kaukopartiohiihto ajaloo jooksul (võistlust korraldatakse alates aastast 1998) oli 2005 aasta seisuga 300 km läbitud kokku 19 korral. Mehi, kes 300 km on läbinud, on arvatavasti veel vähem, kuna osad on kõige pikemat distantsi suusatanud mitmel korral.

Kaukopartiohiihto start anti Eesti Vabariigi aastapäeval 24. veebruaril. Oli väga ülev tunne alustada suusaretke just Vabariigi aastapäeval. Enne starti heiskasime Utti Jäägerrügemendi välikasarmu ees Eesti lipu ning pärast seda asusime teele.

Esimesena läksid rajale rms Alar Nigul (2005: 300 km) ja ltn Kaido Ruul (2005: 300 km). Järgnesid n-ltn Tanel Järvet (2005: 225 km) ja ltn Indrek Reismann (2005: 300 km) eesmärgiga läbida 300 km ning n-ltn Tiit Riisalo (2005: 225 km), Signe Kaplan ja rms Janno Remmelgas eesmärgiga läbida 150 km. Raja ääres oli meid aitamas lpn Anne Must ja ltn Margus Hergauk.

Suusatamine toimus Utti ja Lahti vahelisel ala. Läbi ala kulges kaks erineva pikkusega lumesaanidega kinnisõidetud rada. Üks rada oli 75 km ja teine 100 km. Kohati kattusid 75 km ja 100 km rajad omavahel ning samuti kulges osa distantsi mööda korralikke suusaradasid, kuid valdav enamus distantsist on siiski ilma korraliku jäljeta. Head suusajäljed tekkisid alles pärast esimest päeva. 300 km läbimiseks tuli suusatada 4 korda 75 km, 200 km läbimiseks 2 x 100 km jne.

Kuna olin Alariga juba eelmisel aastal 300 km suusatanud, siis otsustasime sellel aastal proovida enamat. Otsustasime minna esimesel etapil Uttist Lahtisse mööda 100 km rada. Startisin koos Alariga sellele hullumeelsele ettevõtmisele 24.02 hommikul 07:20. Ilm oli suusatamiseks väga soodne, külma oli ca 5 kraadi. Esimesse kontrollpunkti oli 9 km ning nagu ikka algus oli lihtne. Liikusime enamus distantsi paaristõugetega. Punkti jõudes oli kulunud algusest ca 45 minutit. Esimene kontrollpunkt asus RMK tüüpi metsamajas, kus on aastaringi avatud puhvet. Pikka peatust ei teinud, registreerisime punktis olnud vihikusse aja, täiendasime joogivarusid ning asusime teele. Järgmisse kontrollpunkti suusatamisel läks 100 km rada lahku 75 km rajast. Varsti oli meil selge, et olime esimesed suusatajad 100 km rajal, kuna rada kattis ca 5 cm paksune värske lumi. Järgmised 16 km pidime ise läbi värske lumekatte rada lükkama. Teine kontrollpunkt asus jälle metsamajas. Maja ise oli lukus. Tegime lühikese peatuse, registreerisime aja, sõin paar banaani, jõin ja asusime teele. Kuna teises kontrollpunktis vett juurde ei saanud, siis lõppes mul vesi ca 7 km enne kolmandat kontrollpunkti otsa. Õnneks vedeliku lõppemisest midagi hullu ei juhtunud, pigem sain hea õppetunni et 0,75 l veepudelile tuleb võtta lisaks kaasa 0,5 l pudel. Kolmandasse punkti suusatades tegime ca 20 minutise eksirännaku, kuid jõudsime peagi õigele rajale tagasi. Poolel teel kolmandasse punkti jõudsime tagasi 75 km rajale. Kolmas kontrollpunkti oli taas metsamajas, kus oli avatud puhvet. Seal ootas meid tugimeeste soe vastuvõtt. Uuriti, et kus me nii kaua olime, et teised (75 km suusatajad) läksid juba tund aega tagasi sealt läbi jne. Lubasime endid edaspidi parandada. Selleks hetkeks oli meil läbitud ca 50 km. Esimese asjana kontrollpunkti jõudes määrisime suusad. Varasemate aastate kogemusena kasutasime kitsamat tüüpi Madshus matkasuuski (mudel Nordmarka ja Lillehammer). Kitsamat tüüpi matkasuuskade eeliseks on, et neil ei ole keskel kalasaba ning parem libisemine võrreldes laiemat tüüpi suuskadega. Suuskade määrimiseks kasutasime nii libisemiseks kui pidamiseks kiirmäärdeid: Rex Universal Wax&Go (tempvahemik 0 kuni -20 C). Suuskade määrimine kiirmäärdega on väga lihtne: suusapõhi tuli katta õhukese määrde kihiga ning lasta u. 10 minutit kuivada. Kolmandas punktis tegime ca 20 minutise pausi. Sõime, jõime ning tõmbasime hinge.

Kolmandast kontrollpunktist väljudes läks 100 km rada taaskord 75 km rajast lahku. Jällegi olime esimesed suusatajad 100 km rajal. Järgmisel etapil oli suusarada väga kehv. Mitu lumesaanid olid kuidagi üksteise radade ristudes kitsaste puude vahelt läbi ukerdanud. Lumesaanide risti-rästi radade ületused on suusatajale ebamugavad, kuna tekkinud olid rööbaste sarnased moodustised. Neljas kontrollpunkt asus rahvamajas. Kuna rahvamaja oli suletud, siis panime aja vihikusse kirja ja jätkasime teekonda. Edasi kulges rada ca 4 km mööda järve. Järvelt ära keerates sattusime varsti keelusildile. Nimelt oli mingi agar mammi keset suusarada ajanud püsti sildi: „Suusatamine keelatud. Golfi väljak!”. Arutasime seal Alariga mõne minuti, et mis kahju me suusatamine ikka teeb kui golfi väljakut katab poole meetrine lumi. Läksime sildist lihtsalt mööda. Ei läinud palju aega, kui varsti ootas teeületuskohas meid üks tädi, kes kukkus kohe õiendama, et mis me tema golfi väljakul teeme. Alar vabandas inglise keeles. Õnneks tädi eriti inglise keelt ei osanud ja jättis meid rahule. Kuid õnnetuseks kaotasime järgmisel lõigul õige suusaraja. Õigemini usun, et olime õigel rajal kuid raja all oli küntud põld, mille mullavaalud ulatusid läbi lume välja. Rada läks nõnda kehvaks, et otsustasime sellest loobuda ning püüdsime edasi liikuda mööda teed. Kahjuks ei olnud ka tee suusatamiseks hea ning pidime ca 1-2 km käima suusad käes. Siis silmas Alar teeääres kulgevat rada. See ei olnud küll õige rada kuid vähemalt läks õiges suunas. Radasid otsides jõudsime lõpuks järgmisse kontrollpunkti, mis asus maanteeäärses tanklas. Võiks öelda et lõppenud etapp oli meile kaukopartiohiihtol kõige raskem. Tanklasse jõudes olime läbinud 75 km ning kell oli ca 16:45. Teised EROKi liikmed olid tanklast lahkunud ca 1,5 tundi tagasi. Määrisime suusad, registreerisime aja, sõime, jõime ja puhkasime kokku ca 25 minutit ning asusime jälle teele. Järgmine 25 km lõik oli meile hästi teada juba varasematest aastatest. Vahetult enne pöördepunkti tuli meile hämaras vastu Tanel ja Indrek, kes olid asunud tagasiteele. Pöördepunktis määrisime suusad, sõime, jõime, venitasime kokku ca 40 minutit. Seejärel asusime tagasiteele ca 19:30. Tagasitee tundus meile juba lihtsam, kuna enam ei olnud vaja teha lisaks 25 km paunasid.

Rajal tuleb ikka ette, et mõnel hetkel tahaks suusatada natukene aeglasemalt, kuid iga aeglasem liigutus tähendab seal sinu enda une aja vähenemist. Tagasi suusatamisel meil erilisi probleeme ei olnud. Eksimist ei olnud ning jõudsime Uttisse tagasi 25.02 ca 05:20. Sain vaevalt pikali heita kui juba ajasid teised meid uuesti ülesse. Selgus, et kell oli märkamatult 07:00 saanud ning Tanel ja Indrek tegid ettevalmistusi rajale minekuks. Tõusin samuti. Määrsisin suusad. Sõin ja jõin. Puhkasin. Mäletasin eelmisest aastast veel väga hästi kui raske oli järgmisel päeval uuesti liikuma saada. Sellel aastal ei tundunud järgmisel päeval liikuma saamine raskena. Olin üsna kindel, et järgmised 150 km suudan samuti suusatada. Alustasime Alariga viimast 150 km 08:20. Algus läks jällegi väga hoogsalt. Otsustasime teisel päeval loobuda 100 km etapist ja minna mööda 75 km rada. Jõudsime pöördepunkti ca 17:30 paiku. Selleks hetkeks oli meil suusatatud 250 km. Järgnes tavapäevane rutiin: suuskade määrimine, söömine, joomine, venitus. Vahetasime märgasid riideid kuivade vastu. Pidasime plaani tund või kaks magada, kuid tundsin, et mul ei tuleks und ning asusime ca 18:15 viimasele 75 km etapile.

Peab tunnistama, et viimane öö oli päris raske. Samm läks aeglasemaks. Lisandus uni. Kordus sama, mis eelmisel aastalgi, et 30 km enne lõppu tundsin kohutavat und ja väsimust. Mõtlesin juba, et jään Alarist maha, kuna tema jätkas suusatamist endises tempos. Unisena suusatamisest meenub üks huvitav seik, kus rada kulges mööda raudtee äärt. Nimelt kuulsin rongi häält ning nägin ees puudevahel kolme väikest lambikest. Mõtlesin, et rong on veel päris kaugel ja libistasin end laugest mäest paraja hooga alla. Rongi hääl läks aina valjemaks, kuid puudevahelt paistvat rongituled tundusid ikka kuidagi väikesed. Ühel hetkel tabasin, et need väiksed rongituled on ca 3-4 m kaugusel. Tegin järsu põike kõrvale ja suutsin vaevu mööduda vastutulevatest suusatajatest, kes mööda lauget nõlva üles ronisid. See vahejuhtumi ehmatus peletas mõneks ajaks une. Järgnevat suusatamist lihtsustas oluliselt kontrollpunktis joodud kange kohvi, mille mõju kestis ca 20 km. Pärast kohvi joomist saabus selline tunne, et lõpuni suusatamine läheb nagu lennates. Kuid 2 km enne viimasesse kontrollpunkti jõudes tundsin iga sammuga kuidas kohvi mõju kaob. Varsti hakkas minu suusatamine meenutama suuskadega astumist. Kuid teadsin, et tuleb jõuda kuidagi viimasesse kontrollpunkti. Seal saab puhata. Too öö oli tunduvalt külmem (ca -15 C) võrreldes eelmisega (ca -8 C). Hästi enam ei mäletagi kuidas ma viimasesse punkti jõudsin, kuid ühel hetkel olin kohal. Võtsin suusad alt. Suuskade alt võtmine tundus õues nii raske, et kui lasin ennast kükki, et klambreid avada, siis uuesti püsti ajades oli selline tunne nagu oleks kangiga 10 kükki teinud. Jällegi hingeldasin. Koperdasin vaevu tuppa. Uksel tuli vastu Alar, kes asus finishi poole teele. Haarasin tooli. Istusin ja hingeldasin. Kogusin end ca 10 minutit, siis jõudsin tellida suure kohvi. Jõin selle ära. Tunne eriti paremaks ei läinud. Samas teadsin, et väga pikalt ka passida ei ole mõtet, sest enam midagi vaevalt paremaks läheb. Mida varem ma viimase 9 km alustan seda varem saan puhkama. Viimased 9 km eriti pikana siiski ei tundunud. Tunda oli kohvi mõju. Viimast etapil möödusin veel kahest paarist, kes liikusid väga vaevaliselt lõpu poole. Lõpuks jõudsin finishisse ca 04:30. Jällegi oli suuskasid alt võttes selline tunne nagu oleks kangiga kümme kükki teinud. Hingeldasin.

Finishis sain higi ja vaevaga välja teenitud diplomi koos medaliga. Selleks hetkeks oli mul suuskadest juba rohkem kui kõrini, kuid ometi pidin nad veelkord jalga panema ja 800 m kaugusel olevasse kasarmusse suusatama. Tanel ja Indrek jõudsid 300 km läbida ning jõudsid aega üsna napilt kella 07:00 paiku (ehk üle jäi ainult ca 30 minutit). Janno, Tiit ja Signe saavutasid oma eesmärgi ja läbisid 150 km. Tanel ja inderk jõudsid tagasi täpselt õigel ajal. Nad jõudsid endid kiirelt pesta ja pakkida kotid ning istuda autodele, et asuda teele Eestisse.

Läbida matkasuuskadega 325 km ja 45 tunniga tundub täiesti uskumatu. Sellist distantsi on raske ette kujutada, näiteks Tallinnast Riiga on 314 km. Isegi autoga sõites on selline distants üsna väsitav. Veelgi muljet avaldavam on, et 2005 aastal läbis üks soomlane 48 tunniga 350 km. Võib ju tunduda, et kui 300 või 325 või 350 suurt vahet enam ei ole. Kuid arvestama peab sellega, et kõik need lisa 25 või 50 km suusatatakse pärast seda kui 300 km on läbitud.

Eraldi peab ära märkima tugiisikute Anne Musta ja Margus Hergauki ootusi ületava panuse. Pea igas kontrollpunktis ootasid meid rõõmsad tugiisikud. Kord Margus siis jälle Anne seejärel mõlemad koos. Usun, et kõigil suusatajatel on põhjust olla uhked ja tänulikud meid suusatamisel toetanud tugiisikute üle. Tore et on olemas selliseid inimesi, kes aitavad kaasa eesmärkide saavutamisele. Selline teadmine on väga meeli ülendav.

Mis on oluline sellise soorituse puhul ?

Sellistel pikamaa üritustel ei ole niivõrd määrav füüsiline vorm kuivõrd see mis sulle meeldib või mida sa tahad saavutada. Tuleb uskuda, et see on võimalik. Muidugi on vajalik teatud tasemel treenitus. Treenitus on aitab ära hoida võimalikke vigastusi ja lihtsustab pingutust. Kuid tähtsam treenitusest on see mida sa mõtled pingutuse ajal. Selle laadsetel võistlustel olen püüdnud leida alati meeldivaid elemente, mida imetleda. Näiteks Soomes on väga ilus loodus, inimesed kes vastu suusatavad on väga toredad. Näiteks tuli meile vastu talvesõja jaopatrull hallides soome vormides koos soome konedega. Alar, kellega ma koos suusatasin, on väga hea kaaslane. Alar on juba ca 40 aastane ja õppinud ülikoolis suusatamist. Ta õpetas mulle suusatamise ajal väga vajalikku tehnikat. Nimelt kuidas teha matkasuusa tõuget: kepid pikalt ette ning ühe jalaga tõuge, liugled, seejärel uuesti kepid pikalt ette ja teise jalaga tõuge, liugled jne. Sellise suusatamise ajal on kaaslasest väga palju abi. Vahest langeb sinu tempo, siis vaatad natuke aega kaaslase kandasid ning kosud, kuni tuleb sinu kord tempot teha. Väga lahe on öösel suusatamine: pimedas metsavahel, loodus on hoopis teistsugune. Öösel loodus tavaliselt muutub rahulikumaks. Esimesel aastal üllatas mind mitmel korral öösel tõusev külm udu. Koos suusatamine aitab samuti joogipause kontrollida. Üksinda võid joomise ära unustada, mis võib hiljem valusalt kätte maksta.

Varustuse poolelt kasutasime kitsamat sorti Madshus matkasuuskasid (mudel Lillehammer ja Normarka), kuna need libisevad paremini. Väga tähtis on omada kiirmäärdeid eriti pidamist, sest ilma pidamiseta kaua ei suusata (käed väsivad ära ning pidev suusa tagasi andmine hakkab ajudele). Kummikutena kasutasime Soome Nokia talvekummikuid, mille sisse käib poolkõrge vilt ja sokid. Keppide poolelt on tähtis kasutada ümber randmete krõpsudega kinnituvaid sidemeid. Samuti on tähtis, et keppide otsad oleksid teravad, sest muidu mööda jäist teed suusatades ei saa keppidega korralikult hoogu lükata. Jalas olid mul tavalised veekindlad matkapüksid - materjal meenutab pigem Gore Texi. Pükste all võib kanda sooja Brynje pesu, kuid mulle isiklikult ei meeldi. Palav hakkab. Panen soojad püksid jalga alles siis kui temp. on alla -15C. Tähtis on, et püksid oleksid ilma voodrita. Sest tendents on vooder märjaks higistada ja siis see ei kuiva ning ühel hetkel hakkab hoopis külmetama. Jopena kasutasin ilma voodrita GoreTex laigulist jopet. Üks aasta käisin ka võrkvoodriga spordijopega, kuid selle jopega läks täpselt nõnda, et esmalt higistad voodri märjaks ja kui öösel temp langeb -15C kanti, siis muuutb jope selliseks koorikuks. Kui õues on kuni -8 kuni - 10C siis on tavaliselt jope all ainult Brynje soojapesu särk. Kaelas sall. Peas ISC suusamüts. Kui on külmem, siis panen Brynjele peale Helli Hanseni tihedama soojapesu särgi ja sellest piisab. Sellel aastal oli mul kaasas ka Helli Hanseni peamask. Kolme aastaga kogunenud kogemusest oleme kaalunud kasutada ka hingamisteede ette käivat respiraatorit (vt. http://www.psolar.com/). Respiraatorit läheks vaja kui temp langeb alla -15C. Eelmisel aastal oli öösel ca -15C -18C ja selle tagajärg oli, et pärast suusatamist köhisin kopsust selliseid kollaseid tatitükikesi. Kuid köhimine möödub päeva paariga. Pöördepunktides (see on iga 75 km tagant) tuleb vahetada võimalikult palju märgasid riideid kuivade vastu ning panna märjad riided kuivama.

Sellel aastal ei pääsenud ma erinevalt eelmisest aastast füüsilistest vaegustest. Pärast finishit ei olnud erilisi probleeme (muidugi on uni ja väsimus, kuid see ei ole midagi hullu). Nimelt nädal pärast suusatamist muutus vasaku jala kand tuimaks. Kand oli neli päeva tuim. Seejärel hakkas tuimus mööda jalalaba välimist serva päka alla liikuma. Eelmisel teisipäeval (07.03) oli mul selline tunne, et pean hankima kargu, sest tuimus pigem süvenes kui paranes. Seejärel helistasin enamusele oma sportitegevatele tuttavatele ja uurisin, et milles võib probleem olla. Soovitatid magneesiumi tablette. Ostsingi. Kohe järgmisel päeval läks märgatavalt paremaks. See oli vist pigem psühholoogiline efekt. Väga raske oli saada spordiarsti juurde mõistlikku aega. Esimene aeg, mis mulle Audentesest ja Atrost pakuti, oli sellel kolmapäeval (15.03). See tundus mulle täiesti lootusetu. Seejärel kaebasin oma muret Alarile, kes soovitas mulle pöörduda taastusravi arsti Tiit Ilves poole. Käisingi eelmine nädal tema vastuvõtul ning selgus, et on kerge vasaku jala närvikahjustus. Nimelt tuli välja, et probleem on jalalaba tööliigutusest. Paremal jalal liigub jalalaba tööd tehes mööda sääre kujutlevat telge otse üles alla. Kuid vasaku jala laba kaldub teljest sisse poole kõrvale. Seetõttu oli vasaku jala põlvest mööda jala välimist säärt alla kulgev närv pitsunud (vist pingule tõmbunud) ja saanud hulgalisest valest liigutusest kerge kahjustuse mistõttu jalalaba vasak pool muutus tuimaks. Õnneks midagi tõsist ei ole, sest närvi kolm elementi (pindmine tundlikkus, süvatundlikkus ja motoorika) olid kõik säilinud. Edaspidi pean vasakut jalga teipima ja harjutama õiget liigutust. Huvitav on see, et jalg on sedasi tööd teinud juba rohkem kui 15 aastat, sellest 12 aastat võrkpalli mängides ja juba neli aastat orienteerumist ja militaarporti tehes. Täna käisin juba esimest kergemat jooksutreeningut tegemas.

Kaido Ruul

Šveitsi täpsus

Käisin täna 2009 aastal Swiss Raid Commandol auhinnaks saadud Šveitsi vintpüssi Musket K-31 sisse laskmas.
Laskmise aeg osutus väga kasinaks. Põhjus? Püss oli nii täpne, et polnud vaja midagi sättida. Lasksin Männikul lamades 100m tiirus ning märkleheks valisin väikesed, 50m märklehed. Esimest pauku kartsin, kuna tegemist siiski trofeerelvaga, mis antud alusele kinnitatuna. Võiks arvata (oma nõukogude taustaga), et trofee auhind on kahjutuks tehtud ja ei võimalda lasta. Selle kartusega seoses esimene lask 5 silma kella 12 peal. Teine lask juba kindlamalt ja 10. Kolmas ja neljas taas veidi üles kella 12 peal ning viiendat juba sihtisin tsipa allapoole ning 9 kell kuus. Mis sa oskad paremat tahta. Kokkuvõtteks võib kindel olla, et püss laseb täpselt, kõikumine vaid veidi üles-alla, super:)

augustitorm Vapramäel

08.08.2010 kiire ja tõhus augustitorm liikus üle meie suvituskoha ja jättis endast järele päris korraliku kaose. Kohale, kus me oma abikaasaga omautosid pargime, langes 4-5 suurt mändi. Õnneks olime päeval sealt lahkunud. Nii hästi ei läinud aga meie suvilanaabritel, kellele oli sõber külla sõitnud oma sõiduautoga. Külast tagsi tuli tol õnnetul sõita bussiga ja autost oli järel vaid pannkook, mis läks mahakandmisele. Üks naaber jäi langevate puude taha lõksu ja kulus hulk aega ja energiat, enne kui ta auto välja saeti.
Naabruses on ka Šmigunide perele kuuluv suvila, kus nad aastaid tagasi oma vaba aega veetsid. Sellele langes võimas kuusk ja lõhkus osaliselt katuse, mitu kuuske on murdunud ja kaldu maja poole, kuid toetuvad hetkel teiste puude najale. Kauaks!
Igatahes oli meie perel töökas nädalavahetus ja saime sauna ja kamina jaoks mitme aasta puud. Igal asjal on oma positiivne külg.
Pealegi ei pidanud mitu päeva lisatrenni tegema, üldkehaline koormus puudega rassimisel võttis palavuses kohati lausa pildi eest :)
Järg 21.-22.08.2010
Tööd olid jõudnud puuraiumise, vedamise ja ladustamise faasi. Eesti Taasiseseisvumispäev kinkis meile ühe lisapäeva töödeks, mille jooksul sai kõik pakud raiutud ja talgute korras kuuri tassitud ning riita laotud. Tulemus oli ilus ning kuur maast laeni puid täis:)

Hollandis toimunud militaarvõistluse Two-day Military Performance Trials (TMPT) järelkaja (2osa)

Teine võistluspäev algas väga ebameeldiva ilmaga. Kell 5.45 ärgates oli temperatuur 7 kraadi ja sadas tugevat vihma tinahallist taevast. Kuigi eelmisel päeval magama heites väga suurt väsimust polnud, olid hommikul ärgates jalad väga valusad ja keha kange - päev oli siiski ränk olnud vaatamata linade vahel magamisele soojas kasarmus. Lisaks oli jalgadel kokku 4 hõõrdunud kohta, neist parema jala väike varvas väga pahasti. Uued Lundhags Scoudid kahjuks pole nii sobivad minu jalgadele, kui vanad olid olnud. Startisime Tiiduga kell 6.55 ligikaudu 90km rattaorienteerumisele tugevas vihmasajus vastu tuult. Päev tõotas tulla väljakutsuv. Esimene KP oli 13km kaugusel asuv järveke Zeumeren, kus tuli sooritada kajaki orienteerumine. Olime seda vahetult enne ärasõitu Jägala kiirevoolulisel jõel harjutanud, seetõttu oli siinne järv selle kõrval lihtne. Leidsime oma 4 KP-d suhteliselt kergesti. Konks oli selles, et maha oli märgitud erinevad rajad ja pidi täpselt kaarti jälgima, et mitte valesid KP-d võtta. Iga eksimus oleks olnud +15min ajale. See läks libedalt ja jätkasime ratastel, ise läbinisti külmunud, näpud kangestunult ümber lenkstangi, külma vihma näkku peksmas. Eriti irooniline oli fakt, et jalad sõdurissabastes, mis olid kaetud kahe paari sokkidega, hakkasid korralikult külmetama, kuna vesi, mis peksis läbi vormipükste, voolas mööda säärt saabastesse ja pani jalad lirtsuma. Umbes 30km-l tuli sooritada järgmine katsumus, milleks oli "survival course" ehk siis takistusriba. Aega puhta soorituse jaoks oli 6min (karistus lisaks üldpenaltile oli 1km jooksu 1min ületamisel, 2km jooksu 2min ja 3km kuni 3 min aja ületamisel). Rada oli võrreldav ERNA tavapärase takistusribaga, asja tegi raskemaks vettinud atribuudid ja külmunud näpud. Liikusime Tiiduga üpris edukalt kuni eelviimase alani milleks oli ligikaudu 10m pikkune köis tõusva nurga all mis ulatus maapinnast umbes 4-5m kõrgusele. Käed olid väsinud ja külmunud ning üleminekuks teisele nööriharjutusele tuli üks käsi nöörist laht lasta ja nii juhtuski õnnetus, mida võib ette tulla ilma julgestuseta harjutustel. Tiidu käsi, mis köiest hoidis libises järsku lahti ja mees kukkus selg ees alla vastu maapinda ning jäi sinna liikumatult lamama. Tundus, et meie võistlus oli selleks korraks lõppenud, kõrgus maapinnast oli hirmuäratav. Kohale jooksid kaks kohtunikku Tiitu turgutama, ise jätkasin harjutust lootuses, et kui me ei katkesta ja Tiit on võimeline jätkama, siis on vaja siit mingi aeg kirja saada. Pärast sooritust aitasime Tiidu püsti ja selgus, et tugevale üldpõrutusele vaatamata oli Tiit valmis jätkama. Läksime oma 3km trahviringile, kuid tuju oli siiski hea, et õnnetus oli õnnelikult lõppenud. Tiidul oli küll tõsiseid raskusi algul liikumisega, kuid me siiski liikusime edasi. Ka meie teine paar oli saanud siit 2km trahviringi. Seega oli meil mõlemal üks penalti kirjas - eksida võis veel vaid ühe korra! 6 km rattasõidu järel jõudsime jalgsi orienteerumise alale, mis toimus liigendatud luidete ja hõreda metsaga kaetud alal Beekhuizerzandis. Kaardimõõt 1:10 000, raja pikkus 9km ja KP-d 20. Iga KP puudumine oleks lisanud üldajale 15min. Võtsime asja rahulikult, käisime kogu trassi, paaril korral ekslesime väheke, kuid saime kõik KP-d kätte 2 tunniga. Teine lahingpaar läbis raja pisut alla pooleteise tunniga (parim aeg, nagu hiljem selgus, oli 1.05). Taas rataste selga ja hakkas põnev orienteerumine läbi Leuvenumse parkmetsa suunaga finiši poole. Maastik oli väga ilus külmale vihmale vaatamata, ka kõige suuremas padrikus vonkles sile asfalttee ratturitele. Kulgesime ühtlaselt läbi Gardereni sõjaväelinnakusse Gen Maj Kootkazerne, kus toimus NATO takistusriba koos 16kg padrunikastiga. Rada oli pisut erinev tavapärasest, ka mõned elemendid olid välja jäetud, kuid sellegipoolest tundus 6min norm ülikõrge, kui me takistusi seirasime. Tuli kahel korral 5m kõrgusest takistusest üle saada, rääkimata roomamisest ja erinevate sügavusega aukude ületamisest. Aega raisata polnud mõtet, alustasime koheselt. Jalad olid selleks hetkeks juba väga valusad ja kere kange. Pingutasime Tiiduga kuis jaksasime, pidevalt 16kg kasti endaga kaasa tarides ja vahetades. Lõpujoone ületasime hingetuna, kuid endale üllatusliku 5.39 ajaga. Olime teisest penaltist pääsenud, see tundus uskumatuna. Ka meie teine paar oli raja läbinud puhtalt, täpselt 6 minutiga. Selle eneseületusega tõusis enesetunne taevastesse kõrgustesse ja edasi väntamine tundus hoopis kergem:)Edasi tuli vändata raadiomajaka juurest läbi polügoni 20km kuni kasarmuni. Kohale jõudes oli jäänud veel viimane katsumus - 3km kiirmarssi 19 minutiga. Aega raisata polnud mõtet, startisime trassile koheselt. Joosta oli kahtlemata väga raske, jalad ei tahtnud kuidagi maapinnalt tõusta, kuid läbisime distantsi 17 minutiga seejuures kordagi peatumata. Olime läbinud teise päeva trassi 8h55minutiga ja ühe penaltiga. Samuti ühe penaltiga lõpetas meie teine lahingpaar. Tänane skoor: 90km rattaorienteerumist külmas vihmas, 9km jalgsi orienteerumist liivas, 2x takistusriba (+3km karistjooks), 2km kajakiorienteerumist ning 3km kiirmarssi "kirsina tordil". Olime tulemusega rahul, medal oli ausalt kätte võidetud. Olime veendunud, et sooja päikesepaistelise ilmaga oleks pingutus kergem olnud.
Samal õhtul kell 20.00 viidi läbi kantiinis pidulik lõpetamine, kuhu koguneti paraadvormis. Pika 30 minutilise hollandikeelse kõne lõpus jagati kätte medalid raja nõuetekohaselt läbinud lahingpaaridele. Ürituse muutsid rahvusvaheliseks lisaks meile veel sakslased, taanlased ja prantslased. Järgmisel päeval alustasime ratastel tagasiteed Amsterdami suunas. Pärast 36km sõitu tundsime siiski suurt väsimust ja otsustasime lõpu Shipholisse katta rongiga.
Oli ilus võistlus ilusa lõpuga:)

Hollandis toimunud militaarvõistluse Two-day Military Performance Trials (TMPT) järelkaja (1osa)

Hollandis toimus 11.-12.05.2010 järjekorras 62 rahvusvaheline militaarvõistlus lahingpaaridele: http://www.tmpt.nl/ Tegemist on väga tugevat füüsist nõudva ettevõtmisega, kuhu mütsiga lööma minna igatahes ei tasu. Tegemist ei ole otseselt võistlusega, kuna võitjat välja ei selgitata. Küll aga on sel võistlusel kaotajad. Need on lahingpaarid, kes võistlust ei lõpeta. Seekord oli kaotajaid 112 lahingpaari (registreerinud ~270 lahingpaarist). Osalesime oma tavapärase koosseisuga, kusjuures lahingpaarideks olid Raul Hindov ja Kaido Ruul ning Tiit Riisalo ja mina. Sõitsime kohale paar päeva varem, kusjuures Amsterdamist Harskampi ~90km sõitsime ratastel.
Umbes poolel teel sattusime endale ootamatult Giro d`Italia rattatuuri tunnistajateks, mille trass lausa kahel korral meie omaga ristus ja saime näha tõelisi proffe oma igapäevatöös. See oli muljetavaldav kiirus.
Meie võistluse üldplaan oli järgmine: võistlus toimub kahel päeval. Kummalgi päeval on kuni 10 tundi aega etteantud trass ja ülesanded läbida. Kolmas ebaõnnestumine aja või ülesande nõutava tasemega soorituse suhtes lõpetab lahingpaari jaoks võistluse. Seega eksida võis maksimaalselt kahel alal. Stardiaeg on vabalt valida ajavahemikus 6.30-7.30. Lahingpaarid olid jagatud gruppidesse ja alad sooritati erinevates järjekordades. Sõjaväevorm saabastega rangelt kohustuslik. Enamus trassist toimus ratastel (võidusõiduratas pole lubatud). Olime lootnud sooja ja päikselist ilma, kuid mõlemal päeval oli temperatuur vahemikus 8 kuni 12 kraadi ja teisel päeval sadas enamuse ajast vihma. Meie startisime teisipäeva hommikul kell 6.55 ja esimeseks alaks oli 25km marss. Start anti Harskampi kasarmust ning trass lookles baasist põhja pool Hollandi ainsal metsaga kaetud alal. Teadsime oma kogemusest, et käimine tapab jalad kiiresti, seetõttu sörkisime vahepeal, mis tundus oodatust kergem. Möödusime paljudest varem startinud paaridest, kuigi see polnud eesmärgiks. Esimene lisaala toimus 20 kilomeetril, kus toimus laskeharjutus. Üks paariline pidi valima püstolilaskmise 25m pealt inimfiguuri, teine 100m pealt automaatpüssist. Kummalgi oli 10 lasku 10 sihtmärgi jaoks ja tabama pidi kahe peale kokku 16 sihtmärki. Meil õnnestus pihta saada 18 märgile, kusjuures Tiit lasi lamades puhtalt. Meie teine paar sai hakkama 19 sihtmärgiga. Seejärel jätkasime marssi ja umbes 3 tunniga jõudsime baasi alale tagasi. Meile jagati välja 1:50 000 topokaardid ning andmed koordinaatidega, mis tuli ise kaardile kanda (12 KP-d). Igas punktis oli vaja vastata nõutud küsimusele, mis oli selle punktiga seotud. Iga eksimus oleks lisanud lõppajale 25 minutit. Enne rattaorienteerumist oli vaja sooritada veel 3 km kiirmarss, milleks oli ette nähtud kuni 19 minutit. Kuigi selja taga oli 25km marssi, tundus jooks piisavalt kerge, sooritasime selle ajaga 16.30 ning edasi saime hüpata rataste selga. Tegemist oli valikorienteerumisega ja trassi pikkus ligikaudu 65 km. Rada kulges meie paarile päripäeva Barneveldi ümbruses. Küsimused KP-s nägid välja umbes seesugused: mitu piimapütti on kahel pool alleed; mitu tiiba on veskil; mis number on vasakpoolsel postkastil, mitu km on Barneveldi jne. Külakeses De Glind toimus kauguste hindamine, kusjuures eksimus oli lubatud +/- 20%. Olime selleks otstarbeks käepärased vahendid valmistanud, et mõne km kaugusel asuvaid veokeid hinnata. Tegelikult aga küsiti umbkaudu 55m kaugusel oleva maja täpset kaugust. Mahtusime piiridesse, kuid tegelikku kaugust ei öeldudki meile. Tagasi kasarmusse jõudes oli veel jäänud viimane keskendumist nõudev ala - granaadi täpsusvise. Vaja oli koguda 18 punkti. Kummalgi liikmel oli 5 viset ja valida sai 20m ja 15m vahel. Tuli tabada ringi diameetriga 2m või 4m. 20m kaugusel asuvasse väiksemasse ringi tabamus andis 3 punkti, suuremasse 2 punkti ning lähemal asuvasse väiksemasse ringi 2 punkti ja suuremasse 1 punkt. Olime seda Tallinnas juba harjutanud ja asi tuttav. Viskasin esimesena ja kogusin 14 punkti jning Tiit lisas ülejäänud, mille järel lõpetasime oma päeva Tiiduga kell 15.40 ehk siis 8h45minutiga.
Esimese päeva konto: 66km rattaorienteerumist, 25km marssi, 3km kiirmarssi ehk jooksu, laskmine, kauguste hindamine ja granaadi täpsusvise. Saime läbi "puhaste paberitega" nii ka meie teine lahingpaar.

Võhandu maraton 2010

Photo: JAndrei IMG 9263 111 | 4. Võhandu maraton 2009 album | JAndrei | Fotki.comeile osalesime Tiiduga esmakordselt Võhandu paadimaratonil. Seekord oli sinna registreerunud rekordiliselt 316 paatkonda. Distants on 100 km, see algas Võrus Tamula järvel 5km "prooviringiga", kus hajutati võistlejad ära, et nad jõele ära mahuksid. Prooviringiks kutsusime seda sellepärast, et see oli koht, kus hea oma võimeid hinnata, et kas tasub jätkata või mitte. Kui inimestega rääkisin ja mainisin, et maratoni pikkus on 100km, siis panin tähele oma ämma peal, et see ei avaldanud talle mingit muljet. Reaktsioon oli hoopis midagi seesugust nagu, me omal ajal sõitsime paadimatkal ka sama palju, mis seal siis nii rasket on. Ka ise ei osanud enne starti väga distantsi karta. Olime plaaninud läbida distantsi kahese kanuuga 14-15 tunniga. Kui selle kestvuse peale mõtlesin, siis tundus küll asi väga pikk ja kurnav. Seda kinnitas ka enesetunne, mis oli tekkinud pärast 15km läbimist. Tagumik valutas, õlavöö ja kerelihased olid juba kanged, sõnaga enesetunne oli nigel, kuid sõita oli veel 85km ehk 85% distantsist. Esimene toitlustuspunkt oli 41km stardist. Raske oli juba kanuust välja saada, jalad olid kanged nagu koolnul. Hernesupp rukkileivaga maitses ülihää. Vesi välja ja edasi, tunne oli ülimalt sant, olematud lihased tegid piina, tagmik tulitas, jalad kanged ja pihud rakkus. Õnneks oli ilm nagu tellitud, tuul oli küll tugev, kuid enamasti tagant, see-eest siras päike pilvitus taevas:) Enne starti olime Tiiduga arutanud, et pole juba mõnda aega startinud võistlusele, kus sa ei tea täpselt, mis enesetunne võiks finišis olla. Uuele kestvusspordialale esmakordselt startides on alati teadmatus enesetunde kohta ning finišis reeglina hirmus olla. Nii on see olnud ERNA-l, Xdreamil või Utti 300km suusaretkel. Paistis, et Võhandu maraton polnud erand. Imelik oli vaid see, et enesetunne ei läinud eriti kehvemaks teisel distantsipoolel. Sant nagu ta oli, kestis lõpuni. Olime valmistunud veidi raskemateks kärestikeks, kuid õnneks päris kummuli mineku olukorda ei tekkinudki. Paarist veskitammist alla sõites rüüpas kanuu tublisti vett, mis tuli välja kallata. Tiidu kanuu oli erinevalt teistest tehtud käsitööna metallist Rootsis ja nägi väga uhke välja. Tal oli ka see eelis, et vesi voolas kergesti ja kiiresti välja. Lõppu Peipsile jõudsime alla 12 tunniga, täpsemalt 11h 48min ja olime seega enda ootusi aja suhtes ületanud. Asjade pakkimine ja autole laadimine ning riietumine olid äärmiselt vaevanõudvad ja piinarikkad, keha oli justkui läbi kolgitud. Tagasiteel möödusime vahepunktist, kust finišini oli veel 24km. Seal oli näha mitmeid paate jõel triivimas - kiire arvestus näitas, et neil tuli sõita oma tempot arvestades veel vähemalt 4-5 tundi, see mõte tekitas külmavärinaid. Täna neid ridu kirjutades on küll jube seljavalu, kuid mmeeleolu on positiivne - jälle üks uus ja huvitav kogemus juures.
Pilte ja videosid lisan siia kohe, kui need kodulehele ilmuvad: http://www.vohandumaraton.ee/maraton/finish2010.php

Soome - imedemaa

Olen hetkel lesimas voodis ja ei saa lahti kummastavast tundest, mida üllatustemaa Soome ikka aeg ajalt pakub. Koha nimi on Harjavalta, mis on tegelikult Helsingist veidi üle 200km loode suunas enne Pori, kuid sisuliselt on see "in the middle of nowhere". Siin on väike suusakeskus, kuid kuna lumi on läinud, pole siin hetkel justkui midagi tarka teha. Samas on aga pisike restorani moodi maja, mis on ühtlasi hotelli vastuvõtt ja täna - teisipäeval - on siin elava muusika pidu. Brošüürist võib lugeda, et see toimub nii igal teisipäeval. Esmpilgul paneb õlgu kehitama. Kui aga pilk tantsusaali heita, avaneb justkui mingi kummaline võlumaa. Majaesine parkla on autosid pungil täis, niisamuti tantsusaal. Vanus kõigub 25 ja 85 vahel. Kõik soomlased on õnnelikud, rahulikud, enam-vähem kained ja muudkui tantsivad. Kogu aeg. Ja pidu kestab kella 02.00-ni öösel. Kordan, et on teisipäev ja need peod on IGAL teisipäeval. Vaatan seda ilusat pilti koos 20 Sankt Peterburi ja Moskva venelasega ja püüan selgitada Soomlaste traditsioone ja juuri justkui teaks sellest midagi. Midagi pole parata, tunnen väikest kadedust Soomlaste suhtes, nendel on see mingi ürgne traditsioonide austamine justkui veres. Ilmselt läheks nad ka täna õlg õla kõrval suurest vanusevahest hoolimata vaenlase vastu, kui see peaks vajalik olema, nagu see juhtus pisut rohkem kui poole sajandi eest.
Ise jätkan aga venelaste koolitamist homme. Päris kummaline kompott - eestlane õpetab venemaa venelasi soome agulis vene keeles. Nimetame seda rahvaste sõpruseks. Või kõlab rahvusvaheline äri ilusamini? :)

ISAF tegevus Afganistanis 2010

Päis õõvastavad kaadrid tänapäevastest sõjapidamisvõimalustest.
http://www.youtube.com/watch?v=_CjOG2rJQNE&feature=related

Täiendused raamatule "Võitlus kahel rindel" (4)

Peatükk Herati linna tänavail", leidsin netist ja lisasin nende meeste fotod üleriiklikest ajalehstedest, kes rünnakus surm said. Saate võrrelda tekste.
...II
10.–11. juulil 1985. aastal sõitis meie luurerühm reidile nn vanasse Herati. Meie polk kogus lahingukogemusi, sest olime siinmail ju päris rohelised veel. Toimus jõudemonstratsioon Herati linnas, kus tankid ja BTR-id sõitsid kitsastel linnatänavatel elumajade vahel. Kas see tuli ohvitseride kogenematusest või lausrumalusest, kuid selle otsusega anti modžaheedidele ideaalne võimalus lihtsate vahenditega kallist tehnikat ja vaeseid sõdureid hävitada. Kitsal linnatänaval sõites oli ju väga lihtne majade katustelt igasugu vahendeid masinatele heita, alates „Molotovi kokteilist” lõpetades tankitõrje granaadiheitjatega RPG-7. Nii kõik ka juhtus.
Meie polgust sai neil päevil surma tankipataljoni ülem ja seitse sõdurit, haavata sai kolmkümmend kaheksa võitlejat, hävitati neli tanki ja neli BTR-i.

Täiendused raamatule "Võitlus kahel rindel" (3)

Peatükk "Ševani keretäis" täpsustatud tekst,
...Sidumise ajal oli Zenka saanud kuulitabamuse pähe ja seetõttu surnud. Abdurahmanovi jäänused korjati samuti tee pealt üles, niipalju, kui neid leiti. Ärevaks tegi, et Romas, kes oli mööda põlluäärt jooksnud, ning samuti Uuralitest pärit Dima Ljapitšev olid teadmata kadunud. Dima leiti veidi aja pärast arõkist rohupuhma varjus istumas, ta oli oma kaks automaadisalve välja lasknud, kusjuures automaat oli teise salve laskmise ajal muda tõttu kinni kiilunud ning ühe F-1 granaadi vastase suunas visanud. Nüüd istus vaene mees külmast ja hirmust värisedes, viimane granaat F-1 peos ning ootas hetke, kui see pea juures lõhata, et mitte vangi langeda. Õnneks jõudsime meie varem.
Leedukas Romas saadi viljapõllult kätte alles tüki aja pärast. Ta oli duhhide eest viljapõllule jooksnud, pikali visanud ja elu eest roomates püüdnud ennast duhhide eest peita. Duhhid kammisid põllu läbi ja olid enam kui tunni jagu otsimise tulemusena sattunud korra isegi temast paari meetri kaugusele. Romase korjas põllult üles Heiki poolt juhitud BTR. Vaene mees oli vapustusest keeletu, värises üle kere, oli näost hall ja põsed aukus, kuid sellegipoolest terve. Nii kui ta oli masinasse istunud, püüdis pataljoni julgeolekuülem, kes samuti kaasa oli sõitnud, tema käest välja pinnida, kas tollel oli olnud kontakte kohalikega! Romas ainult vabises üle keha, vaatas julgeoleku ohvitserile juhmi arusaamatu pilguga otsa ega vastanud midagi. Võimalik, et ta ei suutnud küsimuse mõttest aru saada, oli ta ju elus ja ühes tükis ainult seetõttu, et TA POLNUD sattunud kontakti vaenulike „elementidega“...

Täiendused raamautule "Võitlus kahel rindel" (2)

Peatükk "Kannapööre" III (uus osa)
Dessantvägede tegutsemisviis erines tublisti jalaväe omast, seetõttu tuli meil kohapeal läbida mõnenädalane erialane väljaõpe. Põhiliseks muutuseks meie jaoks oli vaenlase piiramine õhust. Meie transportimiseks kasutati Mi-8 tüüpi koptereid, kuhu mahtus korraga kuni 16 meest. Väljaõppe käigus selgus, et meid valmistati ette põhiliselt kahte tüüpi operatsioonideks. Õppisime sisenema asulasse õhust selliselt, et võimalikult lühikese ajaga hävitada või vangistada mõni tähtis tegelane, naasma kopteritesse ning lahkuma tuldud teed. See oli väga ohtlik operatsioon, kuid õnneks minul seda kasutada ei tulnudki. Teine operatsiooni tüüp oli relvakaravanide püüdmine ja kahjutuks tegemine nii õhust kui maal. Sellest sai peaaegu aastaks meie põhitegevus. Kuna olime värvatud maavägedest, pakkus meie jaoks põnevust väljaõpe kopteritel. Meile õpetati langevarju avamist, kehaasendeid väljahüppel ja maandumisel. Väike pabin oli sees, kui langevarjud seljas 1500 meetri kõrgusele tõusime. Õnneks hüpet tegema ei sunnitud, kuna see oleks olnud olukorda arvestades üpris tragikoomiline. Meie pataljoni poolt turvatud territoorium polnud suurem kui mõned ruutkilomeetrid. Kilomeetri kõrguselt hüppamine ja tasahilju maa poole liuglemine oleks meid seadnud modžaheedi võitlejatele heaks treeningmärklauaks. Lähim vaenulik küla oli linnulennult 6 km kaugusel. Kopteri piloodid kartsid hirmsasti Stinger tüüpi maa – õhk rakette, mis liikusid sihitud märklaua poole kuni 4 kilomeetri kõrgusele ja nende andurid olid tundlikud soojusele. Seetõttu tulistas kopter iga paari sekundi tagant vasakule ja paremale signaalraketi sarnaseid laenguid, mille ülesandeks oli rakett kuumuse mõjul enda peale peibutada. Sama taktikat kasutati ka kõikidel lennukitel.
Mõned korrad tõusime õppustel veel enam kui kilomeetri kõrgusele, mis tekitas sees üpris õõvastava tunde – kõik võitlejad jälgisid pingsalt maapinda kartuses, et kohe lendab kuskilt meie suunas Stinger rakett. See ootus oli rusuv, sest kuigi kandsime langevarje, oleks Stinger raketiga pihtasaamise korral üsna ebatõenäoline olnud tervena kopteri uksest välja hüpata. Peagi muudeti lendamise taktikat ja edaspidi pikeerisime enam kui 200 km tunnikiirusega maapinnast 10 – 20 meetri kõrgusel. Sageli järgisime lendamisel jõeorgude lookeid, ise järsult paremale – vasakule pöördeid tehes nii, et kopter kuni 45 kraadiseid kaldeid võttis. Tunne oli sarnane lunapargi atraktsioonidega. Maapinna lähedal lennates ei näinud me ise samuti eriti kaugele, kuid relvakaravanidele sattudes lisandus alati üllatusmoment, sest ka nemad ei näinud meid enne, kui me neist madalalt üle lendasime.
Harjutasime lisaks relvakaravanide varitsusi maapinnal, mis oli sarnane modžaheedide poolt kasutusel võetud taktikaga. See nägi ette külgmiinide paigaldamist relvakaravani oletatava liikumistee kõrvale. Esimesena püüti käsitulirelvade tule või miini abil peatada ees liikuv masin, siis rivis viimane ja lõpuks keskmised veokid. Kui vastu tulistamine lõppes, tuli karavani kontrollima minna. See oli ühelt poolt põnev kuid teisalt äärmiselt ohtlik, sest haavatud tegid kõik endast oleneva, et mõni Nõukogude sõdur või veel parem - ohvitser – endaga Allahi juurde kaasa võtta. Õppuste ajal oli kõige tüütum endale laskepesa kaevamine. See oli sapöörilabidaga vaevaline külmunud ja kivise maapinna tõttu ning tundus mõttetu higivalamisena. Muutsime oma suhtumist peagi, kui esimestesse tulevahetustesse sattusime. Siis sai kohe selgeks, kui tähtis oli õige varjumine ja kaitsevalli paksus… Siin polnud meil loota turvalisele raskerelvastusele, mis meid jalaväes reeglina pidevalt saatmas oli olnud. Siin tuli oma rühmaga ise hakkama saada, abi saabumiseni kulus tavaliselt tund või enam.

Täiendused raamatule "Võitlus kahel rindel" (1)

Lisasin pisut teksti oma raamatu mõnedele peatükkidele.
Peatükk "Kohtumine seene all",
...Eestlasi oli tegelikult 12. polgus palju, minu hinnangul ligi paarkümmend meest. See fakt, et inimene oli Eestist, ei andnud aga kahjuks automaatset garantiid, et tegemist oli toreda semu ja sõbraga. Näiteks Eestist pärit venelastega polnud meil mitte mingisugust kaasmaalase tunnet, pigem vastupidi. Reeglina nad ei sallinud meid ja otsisid kontakti ikka venelastega. Kord olime Andrusega parajasti reidile minemas, mul oli terav gastriit, nagu hiljem arsti pandud diagnoosist selgus ja ma ei saanud peale tee, suhkru ja valge leiva suurt midagi süüa. Teadsime, et üks meist pool aastat enam teeninud Gunnar V. nimeline eestlane on leivalõikaja, ehk siis kamandab kogu polgu leivamajandust. Küsisime temalt paar pätsi reidile kaasa, kuid ootamatult hakkas ta keerutama, et ei saa anda ja midagi seesugust. Olime jahmunud, sest tema käe alt käis läbi tuhande mehe leivaportsjon ja nüüd ei saanud ta meile kahte leivapätsi anda. Nuputasime parajasti jagamisluugi kõrval, mida edasi teha, kui juurde astus kamp tumedat nahavärvi ajateenijaid. Üks neist käratas korra ja meie kaasmaalane tõi neile lisaks leivale ka võid ja suhkrut. Mehed vajasid seda ainult õhtuseks meelelahutuseks. Selliste eestlastega polnudki nagu rohkem midagi rääkida, ka täna, kakskümmend aastat hiljem pole mul neile midagi öelda.
Samas meenub ka täpselt vastupidiseid näiteid. Muutusin eespool kirjeldatud maohaiguse tagajärjel nii nõrgaks, et palusin ühel eestlasel mulle üheks ööks oma telgis peavarju anda. Tegemist oli meie lennu TPI tudengi Eke K-ga. Tema rood oli täies koosseisus laiali paisatud erinevatesse valvepunktidesse betoonteel Herati ja Šindandi vahel, mida Nõukogude väed oma kontrolli all püüdsid hoida. Tema koos kahe tšurkaga oli I pataljoni I roodu telki valvama jäetud. Mehed püüdsid teda igal sammul kamandada, kuigi kumbki polnud tema ülemus. Nägin seda ülekohut mõnda aega pealt, kuni astusin ühe vennikese juurde ja urisesin madalal ja ähvardaval toonil nagu metsloom, et ta minu kaasmaalase rahule jätaks. Valetasin oma teenistusajale pool aastat juurde ja lubasin tal silma peal hoida, kui mu sõbraga midagi juhtuma peaks. Mõneks ajaks sellest ähvardusest piisas, sain ühe öö I roodu telgis rahulikult puhata, Ekega juttu puhuda ja valget leiba või ja teega süüa ilma, et keegi oleks meie turjal pidevalt kärkinud. Muud me ei vajanudki, kui veidi mõistmist, raasuke abi, head tahet õlg-õla tunnet kaasmaalasega, keda häbenema ei pidanud. Nii tekkis sõprus, mis on kestnud tänaseks aastakümneid...

Presidendi palee - Valkla suusamatk, 24.02.2010a.

Hommikul 7.30 Pika Hermanni torni juurde Eesti lipu heiskamisele Eesti Vabariigi 92 sünniaastapäeva auks. Edasi suundusime Signe, Tiidu ja Kaidoga Presidendi lossi juurde, et alustada suusamatka Valklasse. Miks sinna? Nimelt pandi selles paigas seisma punaarmeelaste pealetung Eesti Vabariigile 1919 aastal. Olime sõpradega otsustanud sõita sinna suuskadega, et tunnetada vahetult omal nahal, kui lähedale jõudsid vaenlased meie iseseisvuse kukutamisele. Jõudsime kohale rahulikult liikudes 15.30, mis tähendab, et meie iseseisvuse kukutamine oli suuskadel mõõtes alla 8 tunni kaugusel. Oli ilus päev, ilus matk ja ilus tunne südames. Hoidkem seda IGA HINNA EEST armsad sõbrad.

Tartu Maraton 2010a.

Kui 2009 aastal sai ka piisavalt treenitud, siis võistluste ajal sain aru, et koha eest lõpuprotokollis võisteldes tuleb ka suuskadele parim määre osta. Kurb on sõita, kui enamus võistlejaid, kes sinust mööduvad, teevad seda laskumisel ja trööstitu vahega. Seega 2010 otsustasin lisaks piisavale treeningule ka määrded osta. Kuna määrded on kallid ja neid on vähe saada, tuli valik teha maratoninädala algul. Valisin kesktee, arvestasin temperatuuriga -6 -8C ringis. Ostsin Holmenkol -2 -6 kõrge fluorisisaldusega parafini (890.- kr), gruntparafini Holmenkol -4 -14C (89.-kr) ning pulbritest oli ainukesena selleks ajaks müügil Rex -2 -8C (1800.- kr). Pidamnismäärded olid mul varasemast olemas ja seekord oli määrimine lihtne, kasutasin Swix -4 -12C ja panin 4 kihti. Väike hirm oli eelmisel õhtul, kui termomeeter näitas -14C, kuid õnneks oli see hommikuks tõusnud ja arvestasime -10C temperatuuriga. Tõepoolest on hea motivatsioon, kui sa libised teistega võrdselt. Ei saa öelda, et libisemine oleks eraklordselt teistsugune tundunud (kasutasin elus esmakordselt kallist pulbrit), kuid sellest olulisem oli võrdlus kaasvõistlejatega. Ainult mõni üksik libises ehk veidi kiiremini. Seega sõita oli mõnus, tehnika hakkas lagunema alles kuskil 40km peal, aga õnneks algasid seal ka pikemad lausiku osad, kus sai paaristõuget kasutada, kus tehnika lagunemine pole mõeldav. Kokkuvõtteks tubli 358 koht (eelmine aasta 512) ja aeg 4.04.20. Jäin igati rahule:)
Protokoll: http://www.tartumaraton.ee/maraton/63.html

Eesti Televisioon > Dokumentaalfilmid

Eesti Televisioon > Dokumentaalfilmid

Kel suurem huvi SRC vastu, millest sügisel pika jutu kirjuatsin, saab 24 veebruaril ETV-st näha prantslaste dok. filmi.
Film annab päris hea ülevaate, kuidas näeb võistlus välja neis paigus, kuhu kaameramehed ligi lasti või kuhu nad oskasid ise minna. Kahju, et seal pole ülevaadet pntvangi vabastamise harjutusest, mis oli äärmiselt põnev ja vaadatav. See eest on teistest missioonialadest hea pilt edastatud. Igal juhul soovitan vaadata, tegemist hea tööga.

ETV Ringvaade meenutus Afganistanist dets. 1979 - dets 2009

ETV Ringvaade palus mul eelmise aasta lõpus kommenteerida oma raamatu ja kogemuste valguses tänast olukorda. Põhjuseks oli Nõukogude vägede Afganistani sissetungimise 30 aastapäev. Panen siia ka lingi telepildile: http://uudised.err.ee/index.php?06188429

Terevisioon 26.01.2009, mõtteid Afganistani olukorrast

Rasmus Kagge leidis, et ma võiksin välja öelda oma arvamuse koalitsioonivägede ISAF missiooni kohta Afganistanis. Siit Terevisiooni killuke 8 min: http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=29756

Reis Vietnami ja Kambodžasse, 2005

Järgnev reisikirjeldus on (Kirsten, Ahto ja Alar) Vietnami ja Kambodžasse 28. dets. 2004– 17.jaanuar.2005.
Otsustasime kaasa minna esimese lennupiletite kampaaniaga septembris, kui pakuti lende Helsingist Heathrow kaudu Hong Kongi. Kuna mina polnud ka Hong Kongis varem käinud, polnudki see perspektiiv väga kehv. Hiljem tuli veel kaks kampaaniat, kus oleks vabade kohtade olemasolul parema logistika saanud Tallinn- München- Bangkok.
Välja olime ostnud lennupiletid ka liinidel Hong Kong- Hanoi sinna minnes ja Phnom Penh-Saigon ning Saigon-Hong Kong tagasi tulles.
Planeerisime oma reisi eelnevalt 80% ulatuses, kuid jätsime endale vabad käed muudatusteks, ei sidunud end hotellidega. Olime teinud veidi kodutööd, küsitlenud sõpru, kes sealkandis varasemalt käinud ja ise ka Lonely Planetit lugenud. Me teadsime, millisesse firmasse Hanois pöörduda (Handspan on OK) ja sealt ostsime 3 päevase giidiga tuuri Sapas. Teadsime ka seda, et grupp komplekteeritakse kuni 6 inimest, st. meiega liitub paar võõrast. Reisi saab ka teha täiesti omal käel, mis oleks ehk veidi odavam, kuid aja mõttetu raiskamine ja närveldamine ei tasu end ära. Saime endale kaks kaaslast, kellest Albrecht oli 49 aastane saksa ärimees ja 24 aastane Jon Kanadas sündinud Hiina päritolu Austraalia üliõpilane. Saime kiiresti väga hea klapi (mida väga sageli ei juhtu, kuna me ei viitsi iga pisiasja peale võltsilt ohata wonderful või amazing ja see ajab tavaliselt turistid segadusse, arvatakse, et meil on koduigatsus).
Matkakaaslased kujunesid selle reisi parimateks, kellest ka hiljem palju head rääkisime. Tao Cai on lõpppeatus, kuhu rong Hanoist viib ja sõitsime sinna kogu öö. Hommikul sõidutati meid bussiga üles mägedesse Sapasse, mis on ilus väike mägilinnake. Hea fantaasia korral meenutab see isegi Šveitsi mägiküla. Sealt liitus meiega kohalik giid, kes suht OK inglise keelt purssis ja alustasime oma 3 päevast jalgsimatka oru nõlvadel. Me ei pidanud oma sööki kaasa tassima, kuna peatuskohad olid ette planeeritud ja kinni makstud, samuti ka nn homestay ehk kohalike kodus ööbimine. Kindlasti saab ilma igasuguse planeeringuta igas majas öömaja, kuid seal on oma riskid…
Nimelt majutatakse välismaalased kohalikest oludest parimates ja puhtaimates majades, mis küll küüni mõõdu vast välja annavad, kuid ega sealkandis rohkem ei ootagi. Käisime vabalt ka teistes majades, kuid seal on valdavalt kõik loomad ja linnud koos, mis tähendab automaatselt kubemesatikaid. Olen seda kogenud korra Afganistanis, kus teadmatuses magasin sellises kohas, järgmine päev oli üks õudne kratsimine…
Uue aasta vastuvõtmine oli oluline rohkem meile- turistidele, kuna nemad seal peavad uut aastat veebruaris. Sellegipoolest oli meil peomeeleolu ja sõime kohalikus mõttes head-paremat, olin tassinud kaasa ka Hanoist hangitud Šampuse, mis riisiveini kõrval meeleolu ülendas. Matkal saatsid meid aeg ajalt kohalikud kauplejad ja lapsed, kes uudistasid valgeid ja suuri inimesi. Seal piirkonnas elasid inimesed, kes olid täiesti erinevad inimestest, keda ülejäänud reisi jooksul kohtasime. Nägime põhiliselt kolme erinevat hõimu. Red Zhao hõimuliikmed olid väga sarnased inkadega Peruust, ka riietusid sarnaselt, punane värv oli domineeriv. See oli väga kummaline. Teine enamlevinud hõim on H`Mong, kes kandsid peamiselt indigo siniseid rõivaid ja naised sidusid endale huvitavaid sääriseid (veidi nõuka sõjaväe „bartjankade kombel).
Kolmas hõim, keda kohtasime oru lõpus, olid Thai inimesed, kes ainukestena ei püüdnud meile midagi müüa ja tundus, et nad ei pidanud seda väärikaks. Usk sealkandis oli valdavalt budism, kuigi silmapaistvaid templeid me seal ei kohanud. Ju siis pole nende usk piisavalt tugev või piirab võimalusi vähene raha. Ilm oli seal külm, +7-10 kraadi vahel, mis tähendas, et koos rongisõiduga ei saanud me fliisi ja jopet seljast ära 4 öö järjest, H`Mongi lapsed olid aga valdavalt paljajalu või plätadega ja beebid olid lausa palja tagumikuga (et mitte pükse märjaks lasta).
Öösel langes temperatuur +5 kraadi peale ja hiljem lugesime lehest, et see oli nii külm, et 5 vesipühvlit oli Sapas külma kätte koolnud. Teisel päeval liitus meie grupiga üks Šveitsi naisterahvas koos oma giidiga ja ta kurtis viimase rumaluse üle. Peagi saime aru, kui viisakalt oli see naine ennast väljendanud, sest giidi lollus oli kirjeldamatu. Seega saime aru, kuidas meil enda omaga oli vedanud.
Üks huvitav seik vana aasta õhtul, kui olime kohustuslikud 7 ringi riisiveini ära joonud ja meie Dõki nimeline giid purju jäi, siis viis ta jutu poliitikale ning küsis, kas me Leninit teame ja mis me temast arvame. Minu isiklik arvamus temast pole just kõrge, kuid õnneks ei jõudnud ma ennast väljendada, sest giid vastas ise oma küsimusele südantlõhestava lauluga Ho Chi Minhist (Vietnami Lenin, kes viis läbi sotsialistliku revolutsiooni eelmise sajandi neljakümnendatel) ja Sotsialistlikust Vietnamist. Ta tänas südamest NLiitu abi eest, mida nad on neile osutanud nii sõjalises kui ka majanduslikus mõttes. Hakkasin mõtlema, et see on täiesti mõistetav, kuna NLiit pole ju kunagi Vietnami okupeerinud, on alati eemal seisnud ja justkui aidanud. Meie ajalugu ju sootuks teistsugune. Hiljem nägime ka mitmeid vene päritolu veoautosid ja vene sõjaväe džiipe põhja Vietnamis. Muide, on oluline teada, et Vietnam on läbi aegade koosnenud kahest keisririigist, mis jagasid maa pooleks (piir jookseb Huest veidi lõuna poolt). Nad on pidevalt läbi ajaloo sõdinud omavahel. Viimase sõja amidega võitsid NLiidu abiga põhja vietnamlased ning nüüd domineerivad nemad kogu riigis. Lõunavietnamlased olid enamuses amide poolel ja kui viimased sõja kaotasid ja lausa paanikas põgenesid lennukite ja kopteritega, siis kohalikud püüdsid ka ise põgeneda või oma sülelapsi kopteritesse loopida, et neid surmast päästa ja ehk ka tulevik kinkida.
Sapast tagasisõit kujunes üle 3 tunni pikemaks, kui oli sõiduplaanis. Muidu poleks sellest midagi olnud, kuid olime ära maksnud ka järgmise reisi Halong Bay`sse, kuhu buss sõitis 5 tundi. Organiseerijatel oli õnneks info olemas ja meid oodati siiski ära. Meiega samas bussis sõitis ka Jon, kuigi hiljem me paiknesime erinevatel laevadel. Laeva ülejäänud seltskond oli üsna igav (kokku 8 reisijat meile lisaks) ja suhtlemist meie vahel ei tekkinud. Laev oli samas mugav ja saime end lõpuks pesta ja kasida. Polnud 4 ööd jopet seljast saanud. Mina armastan mereande ja mulle avanes seal paradiis, sest meile pakuti igasugu krabilisi söögiks, mida varem näinudki polnud. Halong Bay on seetõttu maaliline paik, et Lõuna Hiina lahes paikneb üle 3000 kaljusaarekese, mis on rohelised ja kus inimesi ei ela. Pilt on maaliline ja pilt ise kuulub world heritage hulka. Laevad, millega turiste veetakse, on mugavate kajutitega ja neil on ka 2 purjemasti, kuid liikumine toimub mootori abil.
Korra heisati ka purjed (ilmselt pildistamise jaoks), aga mulle tundus, et neist poleks piisanud laeva liikuma saamiseks. Laev peatus ühel saarel, kus ronisime koobastesse. Kaks esimest olid tavalised, kuid kolmandasse sisenedes jäi üllatusest hing kinni, sest see oli niiiii suur ja avar, et täielikult muutis minu ettekujutust koopa olemusest (näiteks Piusa koopad). Kuidas see kalju üldse koos püsis, kui ta seest täiesti tühi oli? Edasi sõitsime ühte lahesoppi, kuhu ööseks ankrusse jäime. Plaanis oli ette nähtud ujumine meres, kuid kuna ilm oli kehva, siis keegi meie laevas ega ka teistel laevadel (mis olid kõik samasse lahte kogunenud) ei mõelnud tõsiselt ujumisele. Välja arvatud kolm eestlast… Tundsime huvi, mitu kraadi vesi on ja saime vastuseks 12… Kui me vette hüppasime, siis oli üllatus suur, kuna vesi osutus vähemasti 20 kraadiseks. Nii me siis sulistasime seal nagu hülged ja ehmunud inimesed pildistasid ja pärisid meie päritolumaa kohta. Niisiis olime teenimatult kangelaste staatuses.
Halong Bayst Hanoisse naastes organiseerisime järgmiseks hommikuks lennupiletid Da Nangi. See oli reisi 3. osa, kus veetsime 2 ööpäeva. Vaatamisväärsustest on seal marmormägi, mis ongi üleni marmorist. Mäe otsa on ehitatud mitmeid suursuguseid templeid ja üks võimas pagood, mis oli väärtus omaette. Sealkandis oli juba palju budamunki liikumas näha. Nagu arvate võite, elatub kogu linnmarmori töötlemisest ja skulptuuride lihvimisest. Ülevalt mäe otsast vaadates on kogu linn kaetud valge tolmuga ning saagide ja lihvimismasinate vinguvad helid saatsid meid kõikjal kogu ööpäevaringselt. Marmorkujusid olid pungil täis kõik ärid, alates pisikestest mungakujudest kuni inimesest kõrgemate lõvikujudeni.
Hinnad imeodavad, aga kahjuks endasuurust lõvikuju oleks olnud raske kaasas tassida. Postiga saatmise oleks olnud kordi kallim kuju enda hinnast. Niisiis sõitsime taksoga edasi Hoi Ani, kus on võimas mererand ja vanalinn, kus palju ilusaid templeid. Piirkonna sümbol on Mi Son, mis tähendab ilus mägi ja seal paiknevad IV sajandil loodud templite varemed. Templite ehitamise ajal oli valitsenud matriarhaat ja seda ilmestasid kõiksugu kujud ja ohvrikivid, mis olid kujundatud naise anatoomia järgi. Üks kummaline detail oli see, et templi ehitamise ajal polnud veel teada, et maakera on ümmargune. Naise üsa pühitsetud vee anumana oli kujutatud ruudukujulisena. Kurb oli näha ja kuulda sellest, et viimases sõjas olid VC-d (viet congid) oma laagri teinud templitesse just selle arvestusega, et amid ei ründaks, kuid nad eksisid. Saadeti peale B-52 d, mis korralikult piirkonna üles kündsid. Praegugi oli veel näha 3meetri sügavusi pommikraatreid haigutamas templite vahel. Seal ära käinud, põlesime soovist näha Vietnami majanduspealinna Saigoni ehk Ho Chi Minh Cityt, millest palju filme nähtud, muusikale ja lugusid kuuldud.
Saigon võttis meid vastu juba sootuks teistsuguse temperatuuriga kui eelmised paigad. See küündis meeldivalt +30 soojakraadini ja siit edasi kulges reis lühikestes pükstes. Organiseerisime kärmelt linna keskusesse hotelli ning ostsime reisi järgmiseks päevaks. Varahommikul suundusime pisikese seltskonnaga linnast välja ja tee viis meid ühte huvitavasse templisse, mille asukad olid Caodai usulised. Tähelepanuväärsed on nende ülikirevad pühakojad, kus missat peetakse 4x ööpäevas, kell 6.00, 12.00, 18.00 ja 24.00. missa kestab 20 minutit ja nii kogu aeg lõpmatult… Nägime keskpäevast missat. See usk sai alguse 1926 aastal ja nende usk on segu erinevatest nagu hinduism, budism ja veel palju muud. Nad nimetavad ennast kolmanda alliansi täideviijateks jumala ja inimkonna vahel (esimene allianss oli Mooses, teine Jeesus Kristus). Neil on 3 pühakut: Sun Jat-Sen Hiina revolutsiooni liider 1911a, Victor Hugo (!) prantsuse kirjanik ja Nguyen-Binh-Khiem Vietnami esimene poeet.
Kuigi neid värve ja ehitisi oli ilus vaadata, pidavat neil vietnamlaste seas narrikuulsus olema, ei tea… Sealt sõitsime edasi Chu Chi tunnelitesse, kus VC-d elasid ja sõdisid amide vastu viimases sõjas. Tee peal möödusime kohast, kus , kus oli fotografeeritud üks tuntud Vietnami sõja pilte, millest on sümbol saanud. Umbes 10 aastane tüdruk jookseb pildistaja suunas hirmunud ja õudust täis näoga, tal on riided napalmida ära sulanud, temast vasakul jookseb tema 6 aastane vend, kes on samal põhjusel paljas. Taamal lõhkevad pommid džunglis. See naine elab ikka veel (Kanadas, nüüdseks juba surnud), tema vend oli aga ühe kuu eest surnud. Tunneleid hakati kaevama juba Prantsuse sõja ajal, kuid tõelise hoo sai see sisse ikka amide ajal. Kokku on tunneleid kaevatud 248 km ja amid ei teadnus pikka aega sellest midagi. Meile anti ülevaade arhitektuurist ja kaevamistehnikast. Kui amid hiljem peamise tunnelite piirkonna avastasid, siis saadeti peale jällegi pommitajad B-52 ja tümitati džunglit täiega, samuti lasti napalmil voolata. VC-d aga olid kavalad, nad kaevasid oma tunnelid amide baaside alla, et nood pommitada ei saaks. Tähelepanuväärne on seegi, et amid ei kaotanud ühtegi lahingut selles sõjas, aga sõja kaotasid sellegipoolest… ka meid lasti tunnelisse, algul paari meetri sügavusele ja paarikümne meetri pikkusesse. Kui aga julgust piisavalt oli tekkinud, siis suunati meid 120m pikkusesse urgu 6m sügavusel ja pean siinjuures tunnistama, et oli äärmiselt vastik ja õudne. Oli pime nagu saatana kõhus kusjuures minu digikaamera ekraan oli taskulambiks selles klaustrofoobses urkas. Kuidas nad küll seal elada suutsid ligi 10 aastat? Edasi näidati meile erinevat tapatehnikat, millest püüniste näidised olid verd tarretama panevad. Oli võimalik ka erineva kaliibriga relvadest lasta, aga loobusime sellest.
Tagasi Saigoni jõudsime 18.00 paiku ja nägime meie jaoks suhteliselt haruldast liiklust äärelinnas, mis oli erakordselt tihe just motikate tõttu. Üldse pidi vietnamlaste 80 miljoni inimese kohta riigis olema 20 miljonit mootorratast. Imestama pani meid liikluskultuur nii Vietnamis kui ka hiljem Kambodžas. Nimelt käib sõitmise juurde pidev tuututamine, igal võimalusel antakse signaaliga märku enda liikumisest. See paistis kõrvalt justkui oma eksistentsi õigustamisena, et ma ikka olen olemas, kui suudan signaaliga teiste thlp võita. Aega ajalt tegid uhkemate autode omanikud minu hinnangul lausa sigadusi, kui peateele ette keerati või möödasõitu takistati. Hämmastama pani aga sealjuures juhtide rahulikkus, mitte kordagi ei saatnud huligaane kurjad pilgud, hõiked ega näpunäitamised. Mitte sinnapoolegi. Valitses tõeline tolerants inimeste vahel. Loodan, et see mälestus ka minu kui autojuhti positiivse jälje on jätnud.
Ühes peenemas kohas õhtust süües olime tunnistajaks, kuidas hiidkrevette õigesti serveerima peab. Nimelt toodi suur klaasnõu täis elavaid krevette meie laua äärde, kallati piiritusega üle ja pandi põlema. See tegi nad uimaseks, misjärel heideti nad keevasse vette ja seejärel taldrikule. Teadagi olid nad erakordselt värsked ja maitsvad.
Järgmisel päeval šoppasime linnas ringi ja külastasime ka militaarset täikat. Ostsime sealt Andrusele Zippo tulemasina, millel peal graveeringud. Müüja sõnul võetud hukkunud amilt, mine tea… järgmisel hommikul lendasime Kambodžasse Siem Repi.
Huvitav, kuid samas ebameeldiv detail lennupiletite juures on see, et kui Vietnami siselennul maksab ~1000km lendu ~60 USD, siis Siem Repi, kuhu on hinnanguliselt ~400km, maksab pilet 110 USD. Ilmselt lendavad sellel liinil ainult välismaalased või kohalikud rikkad. Kohale jõudsime 40 minutiga ja lennukist väljudes olime meeldivalt üllatunud, kui meeletu leitsak meid endasse mähkis. Temperatuur taksojuhi sõnul oli uskumatud +38 kraadi, kuigi olime põhja poole lennanud. Olles ära klaarinud viisaformaalsused (25 USF piirilt ostes), organiseeriti meile 5 USD eest ametlik takso, mille juht meid hiljem 3 päeva sõidutas. Oli äärmiselt sümpaatne noormees, kes hästi inglise keelt valdas ja hiljem, kui olime pisut usaldust võitnud, meile oma eluloo ja riigi poliitilise situatsiooni ära rääkis. Ta oli khmeer ja pärit külast, kus ta oma vanemate ja õe-vennaga väikses hütis elasid ja riisi kasvatasid. Noormees oli läinud linna õppima vanemate keelust hoolimata, lõpetas tasulise keskkooli (töötades öösiti hotelli adminina ja muudel tööotstel, et kooliraha teenida) ning autokooli, mille load läksid talle maksma reisi Phnom Penhi + 170 USD. See on sealkandis tavakodanikule ülisuur raha, kuid see võimaldas tal saada taksojuhi ameti. Takso, mille üle ta väga uhke oli (ei kuulu loomulikult talle), oli 1990 a Toyota Camry ja tema väitel maksis see 4000 USD (mis tähendab, et isegi palju pruugitud auto hankimine on maapoisile peaaegu võimatu). Niisiis oli ta teinud oma seisuses eduka karjääri ja vanemad olid tema üle uhked. Samal ajal, kui ta on hea ameti saanud, korjab ta raha ülikooli astumiseks (turismi korraldamise alal(, mille õppeaasta maks on 400 USD ja 25 aastane mees elab linna lähedal (5km) üürikorteris koos kahe teise taksojuhiga (kuhu ta igal õhtul jalgrattaga sõidab) ja kulutavad koos päevas kokku ~1 USD, süües peamiselt paljast riisi!!! Nüüd tahab tema noorem vend sama tee jalge alla võtta. Vot niimoodi elavad kuskil täna nüüd ja praegu inimesed.
Järgmisel päeval kavatsesime üle vaadata Angkor Wat`i templid, kuid samal päeval jõudsime külastada veel krokodilli farmi, mis rahustas maha minu põlguse inimeste üle, kes krokodilli- või maonahast esemeid kannavad. Keegi ei küti tänapäeval massiliselt (vähemast sealkandis) krokodille ja ei ohusta liiki, vaid nad kasvatatakse üles farmis täpselt samamoodi nagu sead ja veised. Kui inimesed seda ei aktsepteeri, siis tuleks loobuda igasuguse liha söömisest ja nahkesemete kasutamisest, kuid see on vastuolus loodusseadustega. Niisiis otsustasin ka mina rahuliku südamega mõned krokodillinahast esemed soetada.
Hilisõhtul viis takso meid linnalähedasse suurde halli, kus toimus buffet stiilis õhtusöök koos rahvatantsuga. Buffet maksis 11 USD ja pakkus vabas valikus ja koguses Vietnami, Kambodža, Hiina, Korea ja Jaapani kööki. Sõime endid ümmarguseks. Tants oli samuti meeldiv, esinejateks peamiselt orbudekodu suured kasvandikud, kes tegid oma tööd hästi ja olid ka ise lummavad ning kenad.
Järgmisel hommikul alustasime kella 9.00-st Angkor Wat külastamist, kus inimesed veedavad tavaliselt 3 päeva. Meie tunnistasime oma harimatust ning ettevalmistuse puudulikkust ja piirdusime ühega. Sellest piisas täielikult ülevaate saamiseks, kuigi vaatamisväärsused olid võimsad. Eriti hämmastas tõik, et kõik seinad templitel olid kaetud imepeene graveeringuga, aga seinapinda kokku oli nii mõnigi hektar. Ajaloost on teada, et templid ehitati VIII sajandil, kusjuures ehitusmaterjaliks olev liivakivi veeti kohale 75-100km kauguselt nii laevadega mööda Mekongi jõge kui ka elevantidega, keda oli ehitusel paar tuhat. Muide, nad olnud sõjajalal Vietnamis Mi Sonis paiknevate hõimudega (millest oli eespool juttu), kuigi vahemaa oli ligi 1000km. Templite kirjeldamisega siin mina hakkama ei saaks, seda peaks eraldi raamatust lugema. Elu lakkas templites XV sajandil ja taas tuldi (avastati) tempel 1860 aastal. Kuni eelmise sajandi alguseni oli kogu piirkond džungli alla jäänud ja läbi kasvanud,
täpselt nagu Indiana Jonesi lugudes. Fantastilised ja võimsad tunded valdasid mind seal templites… Templeid on tänapäeval palju rüüstatud nii punaste khmeeride poolt kui ka kunstikaupmeeste tellimusel, kuid õnneks on ehitisi ja kujusid nii palju, et varastatud detailide puudumine väga silma ei torkagi. Samuti käib suure hooga restaureerimine.
Järgmisel päeval käisime väikese paadiga ühel järvel vaatamas, kuidas elavad vee elanikud oma parvedel ja majakestes, mis seisavad jalgadel. See oli üks tülgastav vaatepilt. Asi selles, et vesi järves on läbipaistmatu pruun-kollane ning kogu elu toimus selle vee ümber-sees-peal-all. Sealt said kohalikud elanikud oma söögi kalade näol, seal nad pesid ennast ning lapsed jahutasid-hullasid järve pruunides voogudes… Sinnasamasse tegid nad ka oma ihuhädad.
Hais oli tappev, kuid meie taksojuht sõnas, et just selle lõhna puudumine ei lase külaelanikel kolida linna, nad hakkavad sellest puudust tundma! Ettekujutus puhta vee tähtsusest inimesele jõudis seal järvel viibides täielikult teadvusse.
Järgmisel hommikul kell 7.00 kiirkaater ankru Siem Repis (laev nagu Sputnik või Raketa Emajõel ennemuiste) ja suundus Phnom Penhi. Sõit kestis 5 tundi ja maksis 25 USD. (Angkor Wat 1 päeva pilet maksis 20 USD ja 2 või 3 päeva 40 USD. Takso hind päevaks oli 25 USD, hea hotellituba 2-le konditsioneeriga ja buffet hommikusöögiga oli 40 USD).
Reis Phnom Penhi möödus üllatavalt kiiresti, liiati veel kaatri vööritekil päikest nautides. Meeldiv tuul jahutas kõrvetavat päikesekiirgust, mis suurendas põletusohtu, kuid ei hoolinud sellest. Pealinna jõudes oli ootuspäraselt kirju küüti pakkujate mass meid piiramas ja panime kolmekesi koos oma pagasiga motorikša proovile. Pakun kogumassiks 300kg, kuid ära ta meid vedas ja kokku ei varisenud. Olime otsustanud pealinnas ööbimise kõrvale jätta ja joonelt Sihanukville edasi põrutada. Bussijaamas selgus, et liinibussile oleks saanud piletid alles järgmiseks päevaks. Seega pidime veidi kallima minibussi kasuks otsustama. Muidu poleks selles midagi märkimisväärset, päevinäinud mikrobussi suruti täpselt niipalju reisijaid, kui bussis oli kohti, kuigi turistid olid suurekasvulised ja suuremõõtmelise pagasiga. Meie vastuhakk taandus peagi vaikseks olukorraga harjumiseks, kuna kõigi eesmärk oli veel sama päeva õhtuks Sihanukville jõuda. Peagi harjusime ära oma uue olukorraga. Mis ei tapa, teeb tugevaks! Sõita tuli hinnanguliselt 250 km. Umbes poole reisi peal tegime ühe kummalise peatuse. Meie juhi abi võttis ühest anumast kopsikuga vett, kastis pühitsetud veega esmalt bussi esiklaasi ning seejärel kõiki rattaid ükshaaval. Hiljem tagasi sõites nägime samas kohas lausa autodest tekkinud järjekorda, kuid siis meie juht ei peatunud.
Täpselt pimeduse saabudes jõudsime pärale ja võtsime kiiresti toad esimese korralikus III korruselises kivist hotellis, kus kahene tuba duši, WC ja ventilaatoriga maksis 8 USD päev! See tundus uskumatuna, kui hiljem nägime, et päris rannas olid toad lausa 5 USD, kuigi sees ma ei käinud. Esimesed kaks ööd mina selles hotellis praktiliselt ei maganud, kuna esimesel ööl ärkasin päikesest tekitatud põletusvalude sunnil ning „nautisin“ alates kella 3.00 –st öösel kukkede kiremist. Meie akna all oli suur kanala, mis ilmselt kogu rannaala munade ja linnulihaga varustas. Teisel ööl võitlesin sääskedega. Minu kaaslased magasid seevastu õndsalt. Kolmas öö olin rampväsinud või aitas mind sõber OFF või olin juba jõudnud kukelauluga harjuda. Magasin nagu nott. Minu üllatus oli suur, kui ma esimesel hommikul Sihanukvilles vihmasadu kuulsin ja hommikul pilves taeva eest leidsin. Olime oodanud päikselist troopikat. Lonkisime hommikupoolikul ringi ja otsisime sukeldumisvõimalusi. Meie hotelli kõrval pakuti 50 USD eest kahte sukeldumist korraliku varustusega. Käisime ka ühes kaugemas kohas uudistamas, kuid seal küsiti sama asja eest 65 USD. Valisime odavama ja lähedama, seega oli järgmise päeva plaan paigas. Kella 11.30 paiku oli taevas selginenud ja päike kõrvetas täiega. Vaatasime ka ranna üle ja olime kolmekesi sama meelt, et see oli meie kogemuste põhjal maailma ideaalseim rand meiesugustele. Täiesti puhas liivarand, mis vette minnes 10-15m pärast ujumiseks parajat sügavust pakkus, vesi +28 kraadi. Lõõmav päike, mida jahutamas piisav tuul, võimsad lained, kus sai kaua igavust tundmata möllata. Asustatud rand oli umbes 0,5 km ja koosnes 15 m laiustest bubide ribadest, mis kõik tasuta lamamistoole ja päikesevarje pakkusid. Võisid terve päeva tooli ekspluateerida ilma, et keegi oleks sulle märku andnud, et aeg on ostma hakata. Julgen väita, et pooled toolidest olid vabad meie sealoleku ajal. Lisaks baarist ostmise võimalusele tiirutasid rahva seas ringi kenad kaubitsejad (mitte väga närvesööva sagedusega), kes pakkusid söögiks krabilisi (6 hiidkrevetti koorituna 1 USD), massaaži, maniküüri ja muud pudi-padi. Baarides maksis korralik soe söök 2.50-4 USD, 0,33l külma õlut 0,75 USD ja 0,64l külma Angkori õlut 1.50 USD. Sõnaga, tundsime endid hästi ja nautisime puhkust täiega. Turistid olid minu pilgule pigem hipilikud ja nn „Samsonite“ turiste silm ei püüdnud, seega kes tahab segamatult ja odavalt superranda nautida, minge Sihanukville. Ehk peab see paradiis veel oma 5 aastat sellisena vastu…
Järgmisel hommikul kella 7.00 paiku kogunesime oma põlevat ihu trotsides sukeldumisklubi katuse alla, kus peale meie veel üks sakslane küüti ootas. Väikese hilinemisega korjati meid kollase džiibi peale, ja veeti linna teise serva, kus väga räpases sadamas meid munakoorega kalalaevale sõidutati. Klubi omanikuks osutus prantslane, kes sõnagi inglise keelt ei osanud, kuid oli vitaalne ja elujõuline. Seda tõestas tema uus kohalik abikaasa, kes talle äris abiks oli ja kellega neil alla aastane laps oli kasvatada. Suundusime merele ilma, et keegi meie mõõte oleks pärinud. Muuli tagant avamerele tüürides oli ilmne, et tuul oli vali ja paarimeetrine laine liialt kõrge avamerel sukeldumiseks. Seetõttu suundusime silmapiiril oleva saarekese poole, mille varjus esimest sukeldumist alustasime. Calipso proovimisel selgus tõsiasi, et olime Ahtoga suuremad kui ette nähtud ja saime õhukesed ja venivad calipsod. Õnneks oli vesi ligi 30 kraadi. Sellega, et sügavat sukeldumist ei tule olime nüüdseks arvestanud, kuid et nähtavus on 2-4 m, ei osanud me ette näha. Oli küll põnev põhi suure hulga kalade, karpide, korallidega kuid üldpilt ei erinenud palju kodusest Läänemerest. Teist sukeldumist me tormi tõttu teha ei saanudki ja nii läks see sukeldumine meile maksma 35 USD nägu. Kuna järgmise päeva ilmaennustus oli muutumatu, otsustasime sukeldumise lõppenuks lugeda. Seega minu paaniline hilissügisene kursus Eestis +7 kraadises vees, et litsents enne Kambodža reisi kätte saada, ei saanud seekord uhke krooniga pärjatud. Ehk järgmine kord.
Kolmandal päeval me enam päikest võtta ei saanud, kuna keha lõõmas niigi. Seega istusime varju all ja nautisime jaanuarikuid pehmet Kambodža kliimat malemängu harrastades.
Hommikune taksosõit Phnom Penhi jäi meelde vaid selle poolest, et parempoolse liiklusega Kambodžas omas meie taksojuht parempoolse rooliga autot ning kihutas enamuse teest 130 km tunnikiirusega, kusjuures sealmaal on palju motikaid, külasid, mille elanikud tee ääres ja peal elavad. Seega tekkis reisi jooksul mitmeid meie jaoks ohtlikke liiklussituatsioone. Minuski tõstis pead „back seat driveri“ sündroom.
Tagasilend Tallinna toimus 5 erineva lennukiga, kusjuures pagas jõudis viperusteta kohale! Seda ma ei oodanud. Tagasi Tallinna jõudsime 17. jaanuari pärastlõunal. Olin pikast reisist väsinud aga üliõnnelik ja soovitan kõigil oma sõpradele, kes plaanivad saada sarnaseid elamusi, Vietnami ja Kambodžat kogu südamest. Väga lahedad paigad siin planeedil aastal 2004/5.

Reisikiri Bali/Indoneesia, 4.-20.07.2006.
Kaaslasteks Ahto, Kirsten (5,5 kuud rase) ja Mathilde (5 a.). Praktilisuse tõstmiseks lisan ka hinnad. Kursid 1USD=12,5EEK; 1USD=9000Rp.
Seekordset reisi ettevalmistust alustasime nagu tavaliselt piletite broneerimisega aprillis (~20 000EEK nägu) ja Lonely Planeti ostmisega, et reisi marsruuti ja vahepeatusi planeerida ja end saare eripäraga kurssi viia. Alguses mõtlesime ka Lombokil ära käia, kuid kuna seal on suhteliselt kõrge malaaria oht, siis jätsime selle ära. Vaevalt Lariam lootele head oleks teinud. Meie lennuk pidi saabuma Denpasari õhtul poole kümne paiku, seetõttu broneerisin neti kaudu esimeseks ööks hotellikoha Masa Inn`i (220 000Rp) Kutas, mis oli meie kohtumispaiga vahetus naabruses (Ahto saabus teise lennuga sama päeva lõunal ja kohtumispaigaks valisime Fat Yogise resto).
Maandumisel Amsterdami hakkas nohusel lapsel kõrv nii hullusti valutama, et ostsime valuvaigisteid ja laps magas tunnikese nende mõjul ning ärgates oli kui ümbersündinud- rõõmus ja krapsakas. Lend Singapuri kesti veidi üle 12 tunni ja ebamugav nagu ikka pikka kasvu inimestele „economy” klassis. Singapuri lennujaamas sattusime väga hea müügimehe otsa ja Denpasari poole lendasime juba videokaamera võrra raskema kotiga. Denpasari viisaformaalsused möödusid märkamatult, tollikontroll oli see eest väga karm. Lennujaamas ei maksa suurt summat raha vahetada, kuna seal kurss 1USD=8800Rp, mujal linnas on see 1USD=9100Rp ümber. Takso lennujaamast hotelli (45 000Rp) on ametlik ehk siis kassasse maksmine. Tormasin kohe taksojuhi kohale, kuna olin unustanud, et seal ju vasakpoolne liiklus. Hotell oli väga ilus ja kahe basseiniga, mis Mathildele erilist heameelt valmistas. Ette rutates pean ütlema, et kui keegi tahab teada, kas odavamaid hotelle on saada, siis võin kinnitada, et kogu saarel võib leida korralikke öömaju alla 10 USD. Meie soovisime seekord veidi mugavamalt ära elada ja valisime nn „Mid range” taseme. Ahtoga kohtusime kokkulepitud kohas, maitsesime kohalikku õlu Bintang, mida serveeritakse seal 320ml ja 640ml pudelites. Kõik õllemargid saarel on max 5%. Suur õlu on söögikohtades 16 000-26 000Rp (poes 8-12 000Rp), alati tasub menüü allservast järgi vaadata, kas maksud lisatakse arvele. Enamus kohtades Kutast väljaspool lisandus arvele 11% riigimaks ja 10% teenustasu, seega kokku 21%! Tippi nad eriti ei oota, aga on meeldivalt tänulikud seda saades.
Meie plaanis oli järgmise päeva hommikul (6.07) auto rentida ja Kutast minema kihutada saare läänetipu suunas. Rentisime hotelli receptioni kaudu auto, milleks oli Toyota Kijang aastast ~95, mis on neljarattaveoga ja kliimaseadmega džiibihakatis ning kokkuvõttes päris mugav sõiduvahend (hinnaks saime 10 päevaks 1,4mlj Rp + kindlustus 233 000Rp, seega ~18USD päev). Meie hotell paiknes väga kitsal tänaval, kus 2 autot teineteisest mööduma ei mahtunud. Olles just rendiautoga sõitu alustanud tuli mulle vastu teine auto ja nägin peeglist, kuidas omanik mulle järgi jooksis ja kisendas „keep left side, left side!” Seega, kuigi olin endale mõttes sisendanud parempoolse rooliga auto juhtimise eripärad, siis peamine jäi kahe silma vahele- sõita tuleb vasakul pool teed.
Tee peal tegime vahepeatuse väga kenas templis Taman Wisata, mis asub väikese kaljusaare peal. Kalju on veega ümbritsetud tõusu ajal ja kuiva jalga pääseb sinna vaid mõõnaga. Huvitav fakt on see, et väikese Bali saare peal, mille mõõtmed on ~140 km x 80 km, elab 3,1 mlj inimest ja seal on ~18 000 templit! Bali saarel on valdav hinduism, muslimi kogudusi on üksikutes kohtades. Kohalikud on väga tugevate usutraditsioonidega; näiteks igal hommikul panevad poekeste omanikud pisikestes palmilehekorvikestes väikese anni puuvilja, riisi ja lilleõite näol kas siis lähima kuju ette või lihtsalt oma poekese ukse ette maha. Poodi sisenedes on viisakas jalanõud ära võtta, kuigi turistid reeglina seda kommet eiravad.
Taman Wisata tempel on aga lisaks oma ilule eriline veel selle pooles, et seal näis toimuvat usuteenritel aktiivne elu ja turiste sisse ei lastud.
JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5426278410172503202" />
Kell 9 viidi meid siis sadamasse, kust sõitsime paadiga Menjangani saarele. Meiega autos oli veel auväärt Hollandi vanapaar, kes olid otsustanud samas snorgeldada. Mul on olnud siiani väga hea arvamus Hollandlastest, kuid seoses hiljutise suursaadiku jamaga Tallinnas ja selle reisi kildudega, on see kahjuks veidi langenud. Hollandlasi on Balil ilmselt kõige rohkem turistide seas, kuna siiski alles hiljuti (1949) sai Indoneesia iseseisvaks Hollandlaste võimu alt. Niisiis küsis palju reisinud vanapaar süütult, et kas Eesti on nüüd iseseisev riik! Euroopa Liidu liikmetest ei tea nad suurt midagi. Sõitsime mööda täisrelvastuses sõduritest, kes maanteel rännakut sooritasid. Püüdsin neid pildistada, kuid Hollandi härra oli sellest ülimalt häiritud vihjates režiimile ja võimalikele probleemidele ja palus, et ma seda jamade vältimiseks ei teeks. Tal oli tõsi taga!
Menjangani saare korallrahn algab kohe rannast ja sukeldutakse praktiliselt rannalt. Järsk sein langeb ~40m peale. Minu silmade jaoks oli see võrratu vaatepilt- kogu Nemo filmi kalad olid esindatud oma kirevate rüüdega, korallid olid võimsad ja värvilised. Tegime kaks sukeldumist tunnise vahega 24m ja 20m peale. Vahepeal jalutasime saarel ja imetlesime 4 budistlikku templit. Laps sulistas terve päeva soojas basseinis, isegi katkine jalg ei seganud, side lendas kus see ja teine. Merre musta liiva ja kivide peale ta siiski väga ei soovinud minna, lisaks olid seal ka väga suured lained. Õhtul broneerisime ka väikese jalgsimatka rahvuspargi džunglis. Koos giidiga 3h maksis erakordset palju -360 000Rp täiskasvanu ja 100 000Rp laps. Kuna reis oli veel suhteliselt algusjärgus, siis selle üle kaua ei juurelnud. Hommikul 7.15 läksimegi matkajuhi Jo-Jo saatel parki kammima. Tiirutasime üles-alla, läbi tihnikute ja Mathilde näitas üles erakordset vastupidavust ja valutaluvust oma katkise jalaga, käies kogu tee omal jalal, kuigi haav oli just sandaali rihma all. Lõpetasime matka ühes järjekordses templis mäe tipus, millest laskudes meile sõbralikud inimesed oma andidega vastu rühkisid.
Templis oli väga palju ahve, kes paiknevad usu järgi jumalatest järgmisel tasemel ja seetõttu väga austatud, kuigi nad palju ahvitempe teevad. Jo- Jo teadis rääkida, et Indoneesias tuleb armeesse teenima pääsemiseks maksta 5,5 mlj Rp, mis on enamusele ülejõu käiv summa. Armees teeninud mees saab aga riigilt vanaduspensioni ja samuti muutub töökoha leidmine lihtsamaks.
Pärast suplust sõitsime edasi põhjarannikul Lovina poole ja võtsime esimese ettejuhtuva hotelli Lovina Beach Cottage (300 000Rp). Tegime proovisõidu ka kohaliku ime Bemoga, mis on imepisike mikrobussi moodi asjandus, mootorratta mootoriga ning sees istudes on pea laes.
Järgmisel hommikul ärkasime kõik enne päikesetõusu ja kella 6.00 sõitsime Bali lahele delfiine vaatama. Sõideti seal kitsaste paatidega, kus inimesed istuvad ükshaaval üksteise taga ning paadikest toetavad kahel pool bambusest ujukid ja liikumapanevaks jõuks on pisike mootor.
Delfiine oli tõepoolest palju ja pilt oli põnev, kuid pikapeale muutus asi koomiliseks. Nimelt oli delfiine vaatama sõitnud ~30 paadikest ja kui keegi kuskil jälle delfiiniparve nägi, siis kogu „laevastik” tormas neile järgi, mis jättis veidi jahi mulje. Kell 8 hommikusöök ja kell 9 juba uuesti sukelduma. Lovina korallrahn on samuti ranna lähedal. Nemo ehk Clownfish on erakordselt kaunis oma roosa meriroosi sees, sain neid isegi käega puudutada, kuna nad on väga uudishimulikud. Lahe oli jälgida, kuidas nad teisi, endast tunduvalt suuremaid kalu oma elukohast minema puksisid. Tegime tunni pärast samas ka teise sukeldumise, mida Kirsten Mathildega kaldalt jälgisid. Nad olid tulnud meiega koos snorgeldama, kuid Kirsten hakkas suurte lainete tõttu „kalu toitma” ja nii see neil lõppeski.
Mulle meeldivad väga mereannid ja kui ma kuskil ookeanide ääres olen reisinud, siis eelistan alati reisi lõpuni mereande lihale. Bali on selle poolest samuti paradiis, et korralik ja maitsev mereanni ports maksab ~25 000- 50 000Rp ja naudi täiega. Kirsten pani tähele veel sellist nüanssi, et saare põhjarannikul kasutatakse toitude ja salatite valmistamiseks mingit spetsiifilist maitseainet või õlisorti, mis tema (ja lapse) jaoks toidu ebameeldivaks muudab. Sanuris ja Kutas ja kohtades, kus valged inimesed hotelle juhivad, seda maitset ei esine. Ühes kohas astusin ka ise ämbrisse, kus kuningkrevette praeti petrooliumi kohal ja tulemus oli tappev...
Kes on reisinud ekvaatorilähedastel laiuskraadidel, see teab, et kohalikud kipuvad olema liialt pealetükkivad oma kauba pakkumisel. Bali pisike eripära on see, et tänaval käies on küll palju taksoteenuseid pakkujaid nii mootorrataste, bemode kui ka päris autode näol, kuid üsna sageli kuuled küsimust: ”Sir, what can I do for you?” See tähendab seda, et kui sa tahad hotelli, sukelduda/snorgeldada, delfiine vaadata, matkata, vulkaani otsa ronida vms, siis nad tõepoolest hakkavad seda kohe organiseerima ning juurdehindlused on marginaalsed. Saar on lihtsalt nii väike.
Järgmisel hommikul söögilauas jutustas üks 67 a Hollandi vanahärra oma kiindumusest Indoneesia, eriti Bali vastu. 1974 a saadeti ta Shelli poolt 5 a Jakartasse töötajaid värbama. See oli tema sõnade kohaselt elu tipphetk, mille moodustasid suur maja, mida hooldasid 5 teenijat koos autojuhiga ning lennukites reisis ta ainult Business Class`is. Nüüd, pensionil olles, puhkavad nad abikaasaga igal aastal Balil paar kuud...
Meie sõitsime Lovinast edasi ja keerasime Singarajast sisemaale Baturi mäe alla. Sõit oli vahva, kuna tee hakkas väga käänuliselt kohe tõusma ja tunnikese pärast olime juba üle kilomeetri kõrgemal ning peatusime suurima hotelli ees Baturi järve ääres Toya Bungkah külas, kuhu ka toad võtsime (muuhulgas olgu öeldud, et hinnakirjas 80 USD tuba anti meile 33 USD-ga ja see oli suur nagu tantsusaal kolme ilmakaarde vaatega). Sõitsime külas veidi ringi ning otsisime bensiini autole. Penelokani külas saimegi lõpuks mingi remondimehe garaažis kümne liitri bensiiniga kaubale. Minu hämming oli suur, kui ma avastasin, et meid taheti petta 2 liitriga. Siis läksime samas linnas puuvilju ostma ja ka seal taheti meid haneks tõmmata. Kõigepealt vana hea nõuka aegne kaalutrikk ehk siis kaalutakse kergemate pommidega, mida ostja ei näe. Selle tabasin ära, ja müüja lisas minu nõudmisel kotti mõned viljad lisaks. Enne maksmist takseerisin veelkord koti sisemust ja ennäe „passioni” viljade kõrvale olid tekkinud poole odavamad mandariinid. See oli ka ainuke koht kogu Balil, kus kauplejad meid tüssata soovisid. Kohalik suur atraktsioon Baturi otsa ronimise kõrval on kuumaveeallikad. Maa seest tuleb 40 kraadine vesi ja see on suunatud ühe hotelli helesinistest kahhelkiviest basseini. Sinna pilet maksab 5 USD. Edasi voolab soe vesi järve. Jalutasime järve äärde ja nägime kuumaveeallikate viimast osa enne jõkke suubumist. Seal istusid (kohalikud) naised-lapsed, vanamehed kõik sõbralikult ~30 cm sügavuses vees. Kes pesi rindkere, kes sügas midagi aluspükstes, kes pesi pead või hambaid ja üks pesi oma ihupesu seebiga. Selline vaatepilt. Edasi ostsime Ahtoga järgmiseks ööks giidi Baturi mäe otsa ronimiseks. Tõelise müügimehena näitas ta lisaks ilusatele vaadetele pilte hukkunud turistist, kes giiditeenuseid polnud ostnud. See oli 4 a eest kuskilt kukkunud ja hukkunud keskealine naisterahvas. Jutt meenutas vägagi nõuka aegseid hirmulugusid ajateenistusse astujatele, et mis juhtub Afganistanis, kui nõukogude sõdur peaks vangi langema. Kogu maa-ala oma külade, järve ja Baturi mäega asub omakorda kraatri sees, mille läbimõõt on 14 km. Seega Baturi kraater on teise suure kraatri sees. Öösel oli kehva uni, kuna valitses väike ärevus sissemagamise kartuse ees. Kell 4 öösel alustasime mäkketõusu, et päikestõusu tipust tervitada. Mäkketõus oli küll järsk, kuid suhteliselt kerge ja lühike ning olime juba veidi peale poolt kuut esimestena tipus, 1717m kõrgusel.
Alt oli näha ka teiste mäkkeronijate lambikesi ülespoole liikumas. Peagi jõudsid kümmekond Hollandi turisti tippu ning üks neiu üllatas taas oma lihtsameelsusega. Saades teada, et meie oleme Eestist teatas ta, et ahhaa „Estonia is very poor country!”. Minu küsimuse peale, et kas: „Very poor country or people?” vastas ta :„People”. No mis sa kostad selle peale. Päikesetõus oli kehva, kuna olid pilved, kraater ise seestpoolt oli aga võimas, 75-80 kraadine sein langes sadakond meetrit allapoole, mõnes kohas oli näha aurupilvekesi mäe seest väljumas, mis tuletas meelde, et kraater on siiski aktiivne ja purskas viimati 1994 aastal. Turistidele demonstreeritakse ka kanamuna keetmist kuumaveeallikas, mis 10 minutiga söödavaks keeb.
Alla jõudsime kella 8 paiku ning pärast hommikusööki lahkusime kiiresti külast. Sõitsime Banglist otse saare idarannikule Tulambeni, kus meie eesmärgiks oli laevavrakk Liberty vee all üle kaeda. Teekond oli väga põnev ja käänuline oma tõusude-langustega ning kenade vaadetega riisiterrassidele. Tulambeni jõudes võtsime Lonely Planety soovitusel sakslaste poolt juhitud hotelli Tauch terminal toa 45 USD eest. Sukeldumist pakutakse igas hotellis, kuid hinnad kõiguvad 40-60 USD vahel. Järgmisel hommikul tegime esimese sukeldumise Liberty vrakile kell 8. See on II maailmasõja ajal 1942 a jaapanlaste poolt torpedeeritud 100 meetrine ameeriklaste kaubalaev, mis kuni 1963 aastani kaldal vedeles. Siis aga Gunung Agungi vulkaanipurske tõttu kaheks murdus ja vee alla vajus. Praegu on tema osad 15-30m sügavuses ja korallidega tugevasti kaetud. Sinna sukeldutakse otse rannast ja jällegi oli minu jaoks pilt võimas ja samal ajal ka erakordselt kaunis oma värviliste korallide ja kaladega. Sukeldujaid oli 15-20 ringis. Avastasime end järsku 27m sügavusel, kuigi oma oskustega tohiks max 18m peale minna. Kahe sukeldumise vahelise pausi ajal sain „divemasterilt” teada, et too töötab oma sugulase juures ja teenib kõigest 600 000Rp kuus, Tauchis teeniks ta sama tööga miljoni. Au ja kohalikud traditsioonid aga ei luba töökohta vahetada. Teise sukeldumise tegime samuti rannalt ja kohe algatuseks nägime väikest musttähn haid madalas vöösügavusel vees ujumas. Samas oli ka lennukivrakk, ilmselt II maailmasõja jäänuk. Nägime veel mingit väga suurt kala, moreeni ja väga palju muid värvilisi kalu ja muidugi minu lemmikuid- Clownfishe. Tegin palju pilte ning olin samal ajal väga hädas maskiga, mis seekord pidevalt vett sisse laskis. Kirsten snorgeldas samas ja nägi ka veepinnalt väga palju ilusaid kalu, laps see eest oli täna kuival ja ravis jalga, mis ei taha kuidagi paraneda tänu aktiivsele tegutsemisele. Pärast kerget lõunat sõitsime minema ja suundusime jällegi sisemaale, Ubudi poole. Ilm kiskus vihmale ja ülejäänud päeval sadaski sisemaal pidevalt peenikest seenevihma.
Vahepeal tekkis ka mõte raftingut teha, kuid mägedes ringi sõites nägime jõgede asemel vaid peeneid niresid ja kuna Bali tippe igilumi ei kaunista, siis ilmselt on raftingu hooaeg siiski oktoobrist märtsini, kui saarel valitseb vihmaperiood. Kutas olidki kõik raftingu pakkumised 50% allahindlusega.
Ubudis võtsime esimese ettejuhtuva majakestega hotelli Sama`s Cottages150 000Rp eest, mis asus tõelises džunglis. Ubud on kirjade järgi käsitöömeistrite piirkond. Eriti hästi nikerdavad nad puidust maske ja kujukesi ning hõbedasepad meisterdavad tõelisi meistriteoseid. Õhtul lonkisimegi linnas ringi ja viisime end kurssi, mida järgmisel päeval osta tasub. Hommikul serveeriti meile hommikusöök verandale, peale mida suundusime raskele missioonile- shoppingule. Juba 2 tunniga saime tööga hakkama ning asutasime end linnast lahkuma. Enne aga külastasime üht ilusat templit, mille asukateks loendamatu hulk ahve. Pildistasimegi rohkem neid nende keskkonnas. Hoiatussilt ütles, et ahvi eest ei tasu banaane peita ei tasku ega kotti, kuna nad leiavad selle nagunii üles. Nägime ka ise pilti, kus ahv turistile turja hüppas ja banaane nõudis seni kuni need kätte sai. Kui aga janu tekkis, ega siis ärahellitatud ahv ei viitsi 100 m kaugusele vee äärde minna, kiskus aga Kirstenilt veepudeli käest, eemaldas kergelt korgi ja kummutas sisu oma täitmatusse kõhtu.
Edasi sõitsime Sanuri ehk siis saare kagu osasse väga ilusasse rannarajooni. Teel peatusime korraks Celuki kandis loomaaia ees, kuid seal olid ainukesed vaatamisväärsused Tallinnast tulnule tiigrid ja emalõvi ning kuna Mathilde magas magusasti, siis otsustasime edasi sõita (pilet 96 000Rp). Sõitsime jupi maad kiirteel, mis oli 2 rida mõlemas suunas ja ainuke vahe tavalise maanteega on see, et motikad saavad rohkem laiutada. Kihutasime lausa 70 km/h. Võtsime toa väga mugavas hotellis Peneeda View kahe basseini ja rannaribaga 65 USD eest. Jäime sellesse hotelli kolmeks päevaks, kuna vahepeal Kutas käies leidsime, et ei soovi veel kärarikkasse „urban” ellu sukelduda. Hommikusöök serveeriti meile rannas, mis hommikul enne kella 8 mõõna ajal pakkus huvitavat vaatepilti. ~150m kaugusel rannast oli korallriff, mille vastu paiskudes suured ookeanilained oma jõu kaotasid. Mõõna ajal jäi riffist rannani moodustunud abajasse vett kõigest rinnuni ning seal seisid kohalikud kalamehed päikesetõusust saadik ja püüdsid väikeste gruppidena pikkade ritvadega kalu. Saaki nad vist eriti ei saanud, kuna välja tulles oli neil kaelas näha vaid väikesemõõdulised korvid, kuhu suured kalad ega palju kalu polekski mahtunud. Tõus kergitas veetaset kuni 1,5m. Käisime Ahtoga vahepeal Kutas viimaseks 2 ööks hotelli broneerimas. Tänaval käies pakuti kõiksugu träni, ka lõbutüdrukuid käigu pealt. Uhkemad hotellid rannal maksid kaugelt üle 100 USD, kuid samuti koheselt 25% alla pakuti. (veelkord- kes soovib „budget” tüüpi öömaja, siis saab selle vabalt 50 000Rp eest). Sõitsime Bukit Badungi poolsaarele ja kaesime selle idarannikut Nusa Dua Beachi. See oli täis kaatreid ja mootorpaate, mere kohal hõljumas „paraglider`d” ja „flying fish`d”. Elu oli tunduvalt aktiivsem, kuid samavõrra ka lärmakam kui Sanuris. Teel tagasi uurisime veel sukeldumisvõimalusi, kuid Lembongani saare juures 2 sukeldumist maksis ka allahindlusega 120USD ja ma pidasin seda liiga kalliks. Seda enam, et seal on vaatamisväärsusteks samasugused korallid nagu mujal. Tagasi sõites tegime kiirteel kiirusrekordi oma Kijangil- 80 km/h! Õhtul võtsin kokku tahtejõu ja jooksin mööda randa kiviparketil oma kolmveerand tundi, mis oli teadagi raske pärast lugematuid Bintange. Vaikne ja kena õhtusöök ning raske uni konditsioneeri sugereeriva sahina saatel.
Kuna magama lähed pimeduse tõttu 10 paiku, siis 5 paiku uni läinud ja pärast päikesetõusu 6.20 sain järgmisel hommikul tunnikese raamatut lugeda. Nendel hetkedel tunned tõelise puhkuse võlu. Sanuris, nagu teisteski mereäärsetes kohtades, on õhus lendlemas igas suuruses ja igasuguste kujudega tuulelohesid, mida hoiab õhus merelt pidevalt puhuv briis. Osad tuulelohed on 5-7m läbimõõduga lahmakad, teistel aga kuni 30m pikkused kangad sabadena tuules lehvimas.
17.07 pärast kosutavat suplust ja Kirsteni tavapärast pikka jalutuskäiku sõitsime oma viimasesse ööbimiskohta Kutas, mis asus Masa Inn ja Fat Yogise vahel. Tuba 220 000Rp ja igati OK. Pärast einet jalutasime paarisaja meetri kaugusele randa, mida kattis puhas valge liiv ja mida uhtusid meeletult kõrged lained. Kogu rand oli täis surfajaid- näha võis nii kõvasid tegijaid, kes kõiksugu trikke demonstreerisid kui ka täielikke algajaid, kes siis koos õpetajaga või iseseisvalt laualt püsti proovisid saada. Igatahes tekitas see soovi ka ise lainelaud ära proovida. Rannas oli küll palju tränipakkujaid, kuid nad olid leebed ja jätsid sind kiiresti rahule, kui sa ostuhuvi üles ei näidanud. Vesi näitas küll 28 kraadi, kuid tundus lausa jahedana, Mathildel oli lõbu laialt. Õhtul, peale meeldivat õhtusööki jalutasime Kuta ostutänaval, kust leidsime Matahari nimelise kaubamaja ning kogu suveniiridena pakutav seninähtud kaup oli seal esindatud. Küll poole kallimate hindadega, aga oli siiski olemas.
Eelviimasel hommikul suundusime mööda randa Waterbom Parki poole. Teel sinna nägime kohalikke kooliõpilasi vormiriietuses marsisammu ja rivipöördeid harjutamas. Samuti au andmist käe tõstmisega kõrva äärde. Kangesti tulid pioneeriaastad meelde. Kella 10 paiku jõudsime niisiis veeparki, mille pilet maksis 21 USD (laps 11USD). Kellegi poolt pihku pistetud flyeriga saime veel 15% hinnast alla. Hea süsteem on seal seegi, et külastaja saab oma sularaha deposiiti panna ja käe ümber oleva triipkoodiga saab söökide ja lockerite eest maksta. Park oli tõeliselt vägev oma torude ja kukkumistega. Muljele andis kaalu ka troopiline mets, kuhu park oli rajatud. Väljusime sealt alles kella viie paiku. Soovitan soojalt. Koju lonkides nägime ühes minimarketis müüja ees klaasi all Eesti 10 kroonist rahatähte, mis meile lähenevat kojusõitu eriti teravalt meelde tuletas.
Viimased tunnid Kutas otsustasin lainelauda proovida ja lunastasin 50 000Rp eest õpetaja koos lauaga tunniks. Pärast lühikest trenni kuival maal proovisimegi kohe lainetes ja aeg lendas kiiresti. Pean kurvastusega nentima, et tunni ajaga ma seda selgeks ei saanud. Oli küll üks pikem liug ja mõned korrad püsti seismist, kuid hing jäi kripeldama ja järgmist võimalust ootama.
Tagasi lendasime läbi Singapuri, kus meil 6 tundi aega oli. Soovisime linna kaeda ja selleks oli fantastiline võimalus. Nimelt katsetab üks firma, kui palju on reisijate seas huvilisi linnaga tutvuda ja seetõttu on käima pandud lennujaamast Suntec Cytisse ja tagasi tasuta Shuttle bussid. Kuna Singapuris oli käimas parajasti toidufestival, siis saime ka tasuta suured krabiportsud ühes söögikohas. Samas toimus ka põnev tantsufestival, mida me süües nautisime. Kaesime veel mõneks minutiks giidi sõnul maailma suurima purskkaevu lasershowd ja kiirustasimegi tagasi bussi. Tagasiteel palus giid, et me levitaksime tasuta shuttle bussi teenuse infot oma tuttavate seas. Selle aasta oktoobris otsustatakse, kas teenus jäetakse või mitte.
Kokkuvõtteks mõned soovitused inimestele, kes reisisihina Balit kaaluvad:
• Kui Sa otsid seiklusi ja uusi tutvusi, kui Sulle meeldib urban life ja ööelu, surfamine, shoppamine ja Sa ei taha/ei saa palju raha elamiseks kulutada, siis ära lahku Kutast
• Kui Sa otsid uusi paiku ja erinevaid mentaliteete, siis rendi endale auto ja sõida saarele ring peale. Kindlasti Sa ei kahetse.
• Kui Sul on võimalused Bali saarele sõiduks, siis tee seda kindlasti 

Kenad kohad siin päikese all aastal 2006.

Tallinnas 23.07.2006
Alar Nigul