laupäev, 30. jaanuar 2010

ETV Ringvaade meenutus Afganistanist dets. 1979 - dets 2009

ETV Ringvaade palus mul eelmise aasta lõpus kommenteerida oma raamatu ja kogemuste valguses tänast olukorda. Põhjuseks oli Nõukogude vägede Afganistani sissetungimise 30 aastapäev. Panen siia ka lingi telepildile: http://uudised.err.ee/index.php?06188429

teisipäev, 26. jaanuar 2010

Terevisioon 26.01.2009, mõtteid Afganistani olukorrast

Rasmus Kagge leidis, et ma võiksin välja öelda oma arvamuse koalitsioonivägede ISAF missiooni kohta Afganistanis. Siit Terevisiooni killuke 8 min: http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=29756

pühapäev, 17. jaanuar 2010

Reis Vietnami ja Kambodžasse, 2005


Järgnev reisikirjeldus on (Kirsten, Ahto ja Alar) Vietnami ja Kambodžasse 28. dets. 2004– 17.jaanuar.2005.
Otsustasime kaasa minna esimese lennupiletite kampaaniaga septembris, kui pakuti lende Helsingist Heathrow kaudu Hong Kongi. Kuna mina polnud ka Hong Kongis varem käinud, polnudki see perspektiiv väga kehv. Hiljem tuli veel kaks kampaaniat, kus oleks vabade kohtade olemasolul parema logistika saanud Tallinn- München- Bangkok.
Välja olime ostnud lennupiletid ka liinidel Hong Kong- Hanoi sinna minnes ja Phnom Penh-Saigon ning Saigon-Hong Kong tagasi tulles.
Planeerisime oma reisi eelnevalt 80% ulatuses, kuid jätsime endale vabad käed muudatusteks, ei sidunud end hotellidega. Olime teinud veidi kodutööd, küsitlenud sõpru, kes sealkandis varasemalt käinud ja ise ka Lonely Planetit lugenud. Me teadsime, millisesse firmasse Hanois pöörduda (Handspan on OK) ja sealt ostsime 3 päevase giidiga tuuri Sapas. Teadsime ka seda, et grupp komplekteeritakse kuni 6 inimest, st. meiega liitub paar võõrast. Reisi saab ka teha täiesti omal käel, mis oleks ehk veidi odavam, kuid aja mõttetu raiskamine ja närveldamine ei tasu end ära. Saime endale kaks kaaslast, kellest Albrecht oli 49 aastane saksa ärimees ja 24 aastane Jon Kanadas sündinud Hiina päritolu Austraalia üliõpilane. Saime kiiresti väga hea klapi (mida väga sageli ei juhtu, kuna me ei viitsi iga pisiasja peale võltsilt ohata wonderful või amazing ja see ajab tavaliselt turistid segadusse, arvatakse, et meil on koduigatsus).
Matkakaaslased kujunesid selle reisi parimateks, kellest ka hiljem palju head rääkisime. Tao Cai on lõpppeatus, kuhu rong Hanoist viib ja sõitsime sinna kogu öö. Hommikul sõidutati meid bussiga üles mägedesse Sapasse, mis on ilus väike mägilinnake. Hea fantaasia korral meenutab see isegi Šveitsi mägiküla. Sealt liitus meiega kohalik giid, kes suht OK inglise keelt purssis ja alustasime oma 3 päevast jalgsimatka oru nõlvadel. Me ei pidanud oma sööki kaasa tassima, kuna peatuskohad olid ette planeeritud ja kinni makstud, samuti ka nn homestay ehk kohalike kodus ööbimine. Kindlasti saab ilma igasuguse planeeringuta igas majas öömaja, kuid seal on oma riskid…
Nimelt majutatakse välismaalased kohalikest oludest parimates ja puhtaimates majades, mis küll küüni mõõdu vast välja annavad, kuid ega sealkandis rohkem ei ootagi. Käisime vabalt ka teistes majades, kuid seal on valdavalt kõik loomad ja linnud koos, mis tähendab automaatselt kubemesatikaid. Olen seda kogenud korra Afganistanis, kus teadmatuses magasin sellises kohas, järgmine päev oli üks õudne kratsimine…
Uue aasta vastuvõtmine oli oluline rohkem meile- turistidele, kuna nemad seal peavad uut aastat veebruaris. Sellegipoolest oli meil peomeeleolu ja sõime kohalikus mõttes head-paremat, olin tassinud kaasa ka Hanoist hangitud Šampuse, mis riisiveini kõrval meeleolu ülendas. Matkal saatsid meid aeg ajalt kohalikud kauplejad ja lapsed, kes uudistasid valgeid ja suuri inimesi. Seal piirkonnas elasid inimesed, kes olid täiesti erinevad inimestest, keda ülejäänud reisi jooksul kohtasime. Nägime põhiliselt kolme erinevat hõimu. Red Zhao hõimuliikmed olid väga sarnased inkadega Peruust, ka riietusid sarnaselt, punane värv oli domineeriv. See oli väga kummaline. Teine enamlevinud hõim on H`Mong, kes kandsid peamiselt indigo siniseid rõivaid ja naised sidusid endale huvitavaid sääriseid (veidi nõuka sõjaväe „bartjankade kombel).
Kolmas hõim, keda kohtasime oru lõpus, olid Thai inimesed, kes ainukestena ei püüdnud meile midagi müüa ja tundus, et nad ei pidanud seda väärikaks. Usk sealkandis oli valdavalt budism, kuigi silmapaistvaid templeid me seal ei kohanud. Ju siis pole nende usk piisavalt tugev või piirab võimalusi vähene raha. Ilm oli seal külm, +7-10 kraadi vahel, mis tähendas, et koos rongisõiduga ei saanud me fliisi ja jopet seljast ära 4 öö järjest, H`Mongi lapsed olid aga valdavalt paljajalu või plätadega ja beebid olid lausa palja tagumikuga (et mitte pükse märjaks lasta).
Öösel langes temperatuur +5 kraadi peale ja hiljem lugesime lehest, et see oli nii külm, et 5 vesipühvlit oli Sapas külma kätte koolnud. Teisel päeval liitus meie grupiga üks Šveitsi naisterahvas koos oma giidiga ja ta kurtis viimase rumaluse üle. Peagi saime aru, kui viisakalt oli see naine ennast väljendanud, sest giidi lollus oli kirjeldamatu. Seega saime aru, kuidas meil enda omaga oli vedanud.
Üks huvitav seik vana aasta õhtul, kui olime kohustuslikud 7 ringi riisiveini ära joonud ja meie Dõki nimeline giid purju jäi, siis viis ta jutu poliitikale ning küsis, kas me Leninit teame ja mis me temast arvame. Minu isiklik arvamus temast pole just kõrge, kuid õnneks ei jõudnud ma ennast väljendada, sest giid vastas ise oma küsimusele südantlõhestava lauluga Ho Chi Minhist (Vietnami Lenin, kes viis läbi sotsialistliku revolutsiooni eelmise sajandi neljakümnendatel) ja Sotsialistlikust Vietnamist. Ta tänas südamest NLiitu abi eest, mida nad on neile osutanud nii sõjalises kui ka majanduslikus mõttes. Hakkasin mõtlema, et see on täiesti mõistetav, kuna NLiit pole ju kunagi Vietnami okupeerinud, on alati eemal seisnud ja justkui aidanud. Meie ajalugu ju sootuks teistsugune. Hiljem nägime ka mitmeid vene päritolu veoautosid ja vene sõjaväe džiipe põhja Vietnamis. Muide, on oluline teada, et Vietnam on läbi aegade koosnenud kahest keisririigist, mis jagasid maa pooleks (piir jookseb Huest veidi lõuna poolt). Nad on pidevalt läbi ajaloo sõdinud omavahel. Viimase sõja amidega võitsid NLiidu abiga põhja vietnamlased ning nüüd domineerivad nemad kogu riigis. Lõunavietnamlased olid enamuses amide poolel ja kui viimased sõja kaotasid ja lausa paanikas põgenesid lennukite ja kopteritega, siis kohalikud püüdsid ka ise põgeneda või oma sülelapsi kopteritesse loopida, et neid surmast päästa ja ehk ka tulevik kinkida.
Sapast tagasisõit kujunes üle 3 tunni pikemaks, kui oli sõiduplaanis. Muidu poleks sellest midagi olnud, kuid olime ära maksnud ka järgmise reisi Halong Bay`sse, kuhu buss sõitis 5 tundi. Organiseerijatel oli õnneks info olemas ja meid oodati siiski ära. Meiega samas bussis sõitis ka Jon, kuigi hiljem me paiknesime erinevatel laevadel. Laeva ülejäänud seltskond oli üsna igav (kokku 8 reisijat meile lisaks) ja suhtlemist meie vahel ei tekkinud. Laev oli samas mugav ja saime end lõpuks pesta ja kasida. Polnud 4 ööd jopet seljast saanud. Mina armastan mereande ja mulle avanes seal paradiis, sest meile pakuti igasugu krabilisi söögiks, mida varem näinudki polnud. Halong Bay on seetõttu maaliline paik, et Lõuna Hiina lahes paikneb üle 3000 kaljusaarekese, mis on rohelised ja kus inimesi ei ela. Pilt on maaliline ja pilt ise kuulub world heritage hulka. Laevad, millega turiste veetakse, on mugavate kajutitega ja neil on ka 2 purjemasti, kuid liikumine toimub mootori abil.
Korra heisati ka purjed (ilmselt pildistamise jaoks), aga mulle tundus, et neist poleks piisanud laeva liikuma saamiseks. Laev peatus ühel saarel, kus ronisime koobastesse. Kaks esimest olid tavalised, kuid kolmandasse sisenedes jäi üllatusest hing kinni, sest see oli niiiii suur ja avar, et täielikult muutis minu ettekujutust koopa olemusest (näiteks Piusa koopad). Kuidas see kalju üldse koos püsis, kui ta seest täiesti tühi oli? Edasi sõitsime ühte lahesoppi, kuhu ööseks ankrusse jäime. Plaanis oli ette nähtud ujumine meres, kuid kuna ilm oli kehva, siis keegi meie laevas ega ka teistel laevadel (mis olid kõik samasse lahte kogunenud) ei mõelnud tõsiselt ujumisele. Välja arvatud kolm eestlast… Tundsime huvi, mitu kraadi vesi on ja saime vastuseks 12… Kui me vette hüppasime, siis oli üllatus suur, kuna vesi osutus vähemasti 20 kraadiseks. Nii me siis sulistasime seal nagu hülged ja ehmunud inimesed pildistasid ja pärisid meie päritolumaa kohta. Niisiis olime teenimatult kangelaste staatuses.
Halong Bayst Hanoisse naastes organiseerisime järgmiseks hommikuks lennupiletid Da Nangi. See oli reisi 3. osa, kus veetsime 2 ööpäeva. Vaatamisväärsustest on seal marmormägi, mis ongi üleni marmorist. Mäe otsa on ehitatud mitmeid suursuguseid templeid ja üks võimas pagood, mis oli väärtus omaette. Sealkandis oli juba palju budamunki liikumas näha. Nagu arvate võite, elatub kogu linnmarmori töötlemisest ja skulptuuride lihvimisest. Ülevalt mäe otsast vaadates on kogu linn kaetud valge tolmuga ning saagide ja lihvimismasinate vinguvad helid saatsid meid kõikjal kogu ööpäevaringselt. Marmorkujusid olid pungil täis kõik ärid, alates pisikestest mungakujudest kuni inimesest kõrgemate lõvikujudeni.
Hinnad imeodavad, aga kahjuks endasuurust lõvikuju oleks olnud raske kaasas tassida. Postiga saatmise oleks olnud kordi kallim kuju enda hinnast. Niisiis sõitsime taksoga edasi Hoi Ani, kus on võimas mererand ja vanalinn, kus palju ilusaid templeid. Piirkonna sümbol on Mi Son, mis tähendab ilus mägi ja seal paiknevad IV sajandil loodud templite varemed. Templite ehitamise ajal oli valitsenud matriarhaat ja seda ilmestasid kõiksugu kujud ja ohvrikivid, mis olid kujundatud naise anatoomia järgi. Üks kummaline detail oli see, et templi ehitamise ajal polnud veel teada, et maakera on ümmargune. Naise üsa pühitsetud vee anumana oli kujutatud ruudukujulisena. Kurb oli näha ja kuulda sellest, et viimases sõjas olid VC-d (viet congid) oma laagri teinud templitesse just selle arvestusega, et amid ei ründaks, kuid nad eksisid. Saadeti peale B-52 d, mis korralikult piirkonna üles kündsid. Praegugi oli veel näha 3meetri sügavusi pommikraatreid haigutamas templite vahel. Seal ära käinud, põlesime soovist näha Vietnami majanduspealinna Saigoni ehk Ho Chi Minh Cityt, millest palju filme nähtud, muusikale ja lugusid kuuldud.
Saigon võttis meid vastu juba sootuks teistsuguse temperatuuriga kui eelmised paigad. See küündis meeldivalt +30 soojakraadini ja siit edasi kulges reis lühikestes pükstes. Organiseerisime kärmelt linna keskusesse hotelli ning ostsime reisi järgmiseks päevaks. Varahommikul suundusime pisikese seltskonnaga linnast välja ja tee viis meid ühte huvitavasse templisse, mille asukad olid Caodai usulised. Tähelepanuväärsed on nende ülikirevad pühakojad, kus missat peetakse 4x ööpäevas, kell 6.00, 12.00, 18.00 ja 24.00. missa kestab 20 minutit ja nii kogu aeg lõpmatult… Nägime keskpäevast missat. See usk sai alguse 1926 aastal ja nende usk on segu erinevatest nagu hinduism, budism ja veel palju muud. Nad nimetavad ennast kolmanda alliansi täideviijateks jumala ja inimkonna vahel (esimene allianss oli Mooses, teine Jeesus Kristus). Neil on 3 pühakut: Sun Jat-Sen Hiina revolutsiooni liider 1911a, Victor Hugo (!) prantsuse kirjanik ja Nguyen-Binh-Khiem Vietnami esimene poeet.
Kuigi neid värve ja ehitisi oli ilus vaadata, pidavat neil vietnamlaste seas narrikuulsus olema, ei tea… Sealt sõitsime edasi Chu Chi tunnelitesse, kus VC-d elasid ja sõdisid amide vastu viimases sõjas. Tee peal möödusime kohast, kus , kus oli fotografeeritud üks tuntud Vietnami sõja pilte, millest on sümbol saanud. Umbes 10 aastane tüdruk jookseb pildistaja suunas hirmunud ja õudust täis näoga, tal on riided napalmida ära sulanud, temast vasakul jookseb tema 6 aastane vend, kes on samal põhjusel paljas. Taamal lõhkevad pommid džunglis. See naine elab ikka veel (Kanadas, nüüdseks juba surnud), tema vend oli aga ühe kuu eest surnud. Tunneleid hakati kaevama juba Prantsuse sõja ajal, kuid tõelise hoo sai see sisse ikka amide ajal. Kokku on tunneleid kaevatud 248 km ja amid ei teadnus pikka aega sellest midagi. Meile anti ülevaade arhitektuurist ja kaevamistehnikast. Kui amid hiljem peamise tunnelite piirkonna avastasid, siis saadeti peale jällegi pommitajad B-52 ja tümitati džunglit täiega, samuti lasti napalmil voolata. VC-d aga olid kavalad, nad kaevasid oma tunnelid amide baaside alla, et nood pommitada ei saaks. Tähelepanuväärne on seegi, et amid ei kaotanud ühtegi lahingut selles sõjas, aga sõja kaotasid sellegipoolest… ka meid lasti tunnelisse, algul paari meetri sügavusele ja paarikümne meetri pikkusesse. Kui aga julgust piisavalt oli tekkinud, siis suunati meid 120m pikkusesse urgu 6m sügavusel ja pean siinjuures tunnistama, et oli äärmiselt vastik ja õudne. Oli pime nagu saatana kõhus kusjuures minu digikaamera ekraan oli taskulambiks selles klaustrofoobses urkas. Kuidas nad küll seal elada suutsid ligi 10 aastat? Edasi näidati meile erinevat tapatehnikat, millest püüniste näidised olid verd tarretama panevad. Oli võimalik ka erineva kaliibriga relvadest lasta, aga loobusime sellest.
Tagasi Saigoni jõudsime 18.00 paiku ja nägime meie jaoks suhteliselt haruldast liiklust äärelinnas, mis oli erakordselt tihe just motikate tõttu. Üldse pidi vietnamlaste 80 miljoni inimese kohta riigis olema 20 miljonit mootorratast. Imestama pani meid liikluskultuur nii Vietnamis kui ka hiljem Kambodžas. Nimelt käib sõitmise juurde pidev tuututamine, igal võimalusel antakse signaaliga märku enda liikumisest. See paistis kõrvalt justkui oma eksistentsi õigustamisena, et ma ikka olen olemas, kui suudan signaaliga teiste thlp võita. Aega ajalt tegid uhkemate autode omanikud minu hinnangul lausa sigadusi, kui peateele ette keerati või möödasõitu takistati. Hämmastama pani aga sealjuures juhtide rahulikkus, mitte kordagi ei saatnud huligaane kurjad pilgud, hõiked ega näpunäitamised. Mitte sinnapoolegi. Valitses tõeline tolerants inimeste vahel. Loodan, et see mälestus ka minu kui autojuhti positiivse jälje on jätnud.
Ühes peenemas kohas õhtust süües olime tunnistajaks, kuidas hiidkrevette õigesti serveerima peab. Nimelt toodi suur klaasnõu täis elavaid krevette meie laua äärde, kallati piiritusega üle ja pandi põlema. See tegi nad uimaseks, misjärel heideti nad keevasse vette ja seejärel taldrikule. Teadagi olid nad erakordselt värsked ja maitsvad.
Järgmisel päeval šoppasime linnas ringi ja külastasime ka militaarset täikat. Ostsime sealt Andrusele Zippo tulemasina, millel peal graveeringud. Müüja sõnul võetud hukkunud amilt, mine tea… järgmisel hommikul lendasime Kambodžasse Siem Repi.
Huvitav, kuid samas ebameeldiv detail lennupiletite juures on see, et kui Vietnami siselennul maksab ~1000km lendu ~60 USD, siis Siem Repi, kuhu on hinnanguliselt ~400km, maksab pilet 110 USD. Ilmselt lendavad sellel liinil ainult välismaalased või kohalikud rikkad. Kohale jõudsime 40 minutiga ja lennukist väljudes olime meeldivalt üllatunud, kui meeletu leitsak meid endasse mähkis. Temperatuur taksojuhi sõnul oli uskumatud +38 kraadi, kuigi olime põhja poole lennanud. Olles ära klaarinud viisaformaalsused (25 USF piirilt ostes), organiseeriti meile 5 USD eest ametlik takso, mille juht meid hiljem 3 päeva sõidutas. Oli äärmiselt sümpaatne noormees, kes hästi inglise keelt valdas ja hiljem, kui olime pisut usaldust võitnud, meile oma eluloo ja riigi poliitilise situatsiooni ära rääkis. Ta oli khmeer ja pärit külast, kus ta oma vanemate ja õe-vennaga väikses hütis elasid ja riisi kasvatasid. Noormees oli läinud linna õppima vanemate keelust hoolimata, lõpetas tasulise keskkooli (töötades öösiti hotelli adminina ja muudel tööotstel, et kooliraha teenida) ning autokooli, mille load läksid talle maksma reisi Phnom Penhi + 170 USD. See on sealkandis tavakodanikule ülisuur raha, kuid see võimaldas tal saada taksojuhi ameti. Takso, mille üle ta väga uhke oli (ei kuulu loomulikult talle), oli 1990 a Toyota Camry ja tema väitel maksis see 4000 USD (mis tähendab, et isegi palju pruugitud auto hankimine on maapoisile peaaegu võimatu). Niisiis oli ta teinud oma seisuses eduka karjääri ja vanemad olid tema üle uhked. Samal ajal, kui ta on hea ameti saanud, korjab ta raha ülikooli astumiseks (turismi korraldamise alal(, mille õppeaasta maks on 400 USD ja 25 aastane mees elab linna lähedal (5km) üürikorteris koos kahe teise taksojuhiga (kuhu ta igal õhtul jalgrattaga sõidab) ja kulutavad koos päevas kokku ~1 USD, süües peamiselt paljast riisi!!! Nüüd tahab tema noorem vend sama tee jalge alla võtta. Vot niimoodi elavad kuskil täna nüüd ja praegu inimesed.
Järgmisel päeval kavatsesime üle vaadata Angkor Wat`i templid, kuid samal päeval jõudsime külastada veel krokodilli farmi, mis rahustas maha minu põlguse inimeste üle, kes krokodilli- või maonahast esemeid kannavad. Keegi ei küti tänapäeval massiliselt (vähemast sealkandis) krokodille ja ei ohusta liiki, vaid nad kasvatatakse üles farmis täpselt samamoodi nagu sead ja veised. Kui inimesed seda ei aktsepteeri, siis tuleks loobuda igasuguse liha söömisest ja nahkesemete kasutamisest, kuid see on vastuolus loodusseadustega. Niisiis otsustasin ka mina rahuliku südamega mõned krokodillinahast esemed soetada.
Hilisõhtul viis takso meid linnalähedasse suurde halli, kus toimus buffet stiilis õhtusöök koos rahvatantsuga. Buffet maksis 11 USD ja pakkus vabas valikus ja koguses Vietnami, Kambodža, Hiina, Korea ja Jaapani kööki. Sõime endid ümmarguseks. Tants oli samuti meeldiv, esinejateks peamiselt orbudekodu suured kasvandikud, kes tegid oma tööd hästi ja olid ka ise lummavad ning kenad.
Järgmisel hommikul alustasime kella 9.00-st Angkor Wat külastamist, kus inimesed veedavad tavaliselt 3 päeva. Meie tunnistasime oma harimatust ning ettevalmistuse puudulikkust ja piirdusime ühega. Sellest piisas täielikult ülevaate saamiseks, kuigi vaatamisväärsused olid võimsad. Eriti hämmastas tõik, et kõik seinad templitel olid kaetud imepeene graveeringuga, aga seinapinda kokku oli nii mõnigi hektar. Ajaloost on teada, et templid ehitati VIII sajandil, kusjuures ehitusmaterjaliks olev liivakivi veeti kohale 75-100km kauguselt nii laevadega mööda Mekongi jõge kui ka elevantidega, keda oli ehitusel paar tuhat. Muide, nad olnud sõjajalal Vietnamis Mi Sonis paiknevate hõimudega (millest oli eespool juttu), kuigi vahemaa oli ligi 1000km. Templite kirjeldamisega siin mina hakkama ei saaks, seda peaks eraldi raamatust lugema. Elu lakkas templites XV sajandil ja taas tuldi (avastati) tempel 1860 aastal. Kuni eelmise sajandi alguseni oli kogu piirkond džungli alla jäänud ja läbi kasvanud,
täpselt nagu Indiana Jonesi lugudes. Fantastilised ja võimsad tunded valdasid mind seal templites… Templeid on tänapäeval palju rüüstatud nii punaste khmeeride poolt kui ka kunstikaupmeeste tellimusel, kuid õnneks on ehitisi ja kujusid nii palju, et varastatud detailide puudumine väga silma ei torkagi. Samuti käib suure hooga restaureerimine.
Järgmisel päeval käisime väikese paadiga ühel järvel vaatamas, kuidas elavad vee elanikud oma parvedel ja majakestes, mis seisavad jalgadel. See oli üks tülgastav vaatepilt. Asi selles, et vesi järves on läbipaistmatu pruun-kollane ning kogu elu toimus selle vee ümber-sees-peal-all. Sealt said kohalikud elanikud oma söögi kalade näol, seal nad pesid ennast ning lapsed jahutasid-hullasid järve pruunides voogudes… Sinnasamasse tegid nad ka oma ihuhädad.
Hais oli tappev, kuid meie taksojuht sõnas, et just selle lõhna puudumine ei lase külaelanikel kolida linna, nad hakkavad sellest puudust tundma! Ettekujutus puhta vee tähtsusest inimesele jõudis seal järvel viibides täielikult teadvusse.
Järgmisel hommikul kell 7.00 kiirkaater ankru Siem Repis (laev nagu Sputnik või Raketa Emajõel ennemuiste) ja suundus Phnom Penhi. Sõit kestis 5 tundi ja maksis 25 USD. (Angkor Wat 1 päeva pilet maksis 20 USD ja 2 või 3 päeva 40 USD. Takso hind päevaks oli 25 USD, hea hotellituba 2-le konditsioneeriga ja buffet hommikusöögiga oli 40 USD).
Reis Phnom Penhi möödus üllatavalt kiiresti, liiati veel kaatri vööritekil päikest nautides. Meeldiv tuul jahutas kõrvetavat päikesekiirgust, mis suurendas põletusohtu, kuid ei hoolinud sellest. Pealinna jõudes oli ootuspäraselt kirju küüti pakkujate mass meid piiramas ja panime kolmekesi koos oma pagasiga motorikša proovile. Pakun kogumassiks 300kg, kuid ära ta meid vedas ja kokku ei varisenud. Olime otsustanud pealinnas ööbimise kõrvale jätta ja joonelt Sihanukville edasi põrutada. Bussijaamas selgus, et liinibussile oleks saanud piletid alles järgmiseks päevaks. Seega pidime veidi kallima minibussi kasuks otsustama. Muidu poleks selles midagi märkimisväärset, päevinäinud mikrobussi suruti täpselt niipalju reisijaid, kui bussis oli kohti, kuigi turistid olid suurekasvulised ja suuremõõtmelise pagasiga. Meie vastuhakk taandus peagi vaikseks olukorraga harjumiseks, kuna kõigi eesmärk oli veel sama päeva õhtuks Sihanukville jõuda. Peagi harjusime ära oma uue olukorraga. Mis ei tapa, teeb tugevaks! Sõita tuli hinnanguliselt 250 km. Umbes poole reisi peal tegime ühe kummalise peatuse. Meie juhi abi võttis ühest anumast kopsikuga vett, kastis pühitsetud veega esmalt bussi esiklaasi ning seejärel kõiki rattaid ükshaaval. Hiljem tagasi sõites nägime samas kohas lausa autodest tekkinud järjekorda, kuid siis meie juht ei peatunud.
Täpselt pimeduse saabudes jõudsime pärale ja võtsime kiiresti toad esimese korralikus III korruselises kivist hotellis, kus kahene tuba duši, WC ja ventilaatoriga maksis 8 USD päev! See tundus uskumatuna, kui hiljem nägime, et päris rannas olid toad lausa 5 USD, kuigi sees ma ei käinud. Esimesed kaks ööd mina selles hotellis praktiliselt ei maganud, kuna esimesel ööl ärkasin päikesest tekitatud põletusvalude sunnil ning „nautisin“ alates kella 3.00 –st öösel kukkede kiremist. Meie akna all oli suur kanala, mis ilmselt kogu rannaala munade ja linnulihaga varustas. Teisel ööl võitlesin sääskedega. Minu kaaslased magasid seevastu õndsalt. Kolmas öö olin rampväsinud või aitas mind sõber OFF või olin juba jõudnud kukelauluga harjuda. Magasin nagu nott. Minu üllatus oli suur, kui ma esimesel hommikul Sihanukvilles vihmasadu kuulsin ja hommikul pilves taeva eest leidsin. Olime oodanud päikselist troopikat. Lonkisime hommikupoolikul ringi ja otsisime sukeldumisvõimalusi. Meie hotelli kõrval pakuti 50 USD eest kahte sukeldumist korraliku varustusega. Käisime ka ühes kaugemas kohas uudistamas, kuid seal küsiti sama asja eest 65 USD. Valisime odavama ja lähedama, seega oli järgmise päeva plaan paigas. Kella 11.30 paiku oli taevas selginenud ja päike kõrvetas täiega. Vaatasime ka ranna üle ja olime kolmekesi sama meelt, et see oli meie kogemuste põhjal maailma ideaalseim rand meiesugustele. Täiesti puhas liivarand, mis vette minnes 10-15m pärast ujumiseks parajat sügavust pakkus, vesi +28 kraadi. Lõõmav päike, mida jahutamas piisav tuul, võimsad lained, kus sai kaua igavust tundmata möllata. Asustatud rand oli umbes 0,5 km ja koosnes 15 m laiustest bubide ribadest, mis kõik tasuta lamamistoole ja päikesevarje pakkusid. Võisid terve päeva tooli ekspluateerida ilma, et keegi oleks sulle märku andnud, et aeg on ostma hakata. Julgen väita, et pooled toolidest olid vabad meie sealoleku ajal. Lisaks baarist ostmise võimalusele tiirutasid rahva seas ringi kenad kaubitsejad (mitte väga närvesööva sagedusega), kes pakkusid söögiks krabilisi (6 hiidkrevetti koorituna 1 USD), massaaži, maniküüri ja muud pudi-padi. Baarides maksis korralik soe söök 2.50-4 USD, 0,33l külma õlut 0,75 USD ja 0,64l külma Angkori õlut 1.50 USD. Sõnaga, tundsime endid hästi ja nautisime puhkust täiega. Turistid olid minu pilgule pigem hipilikud ja nn „Samsonite“ turiste silm ei püüdnud, seega kes tahab segamatult ja odavalt superranda nautida, minge Sihanukville. Ehk peab see paradiis veel oma 5 aastat sellisena vastu…
Järgmisel hommikul kella 7.00 paiku kogunesime oma põlevat ihu trotsides sukeldumisklubi katuse alla, kus peale meie veel üks sakslane küüti ootas. Väikese hilinemisega korjati meid kollase džiibi peale, ja veeti linna teise serva, kus väga räpases sadamas meid munakoorega kalalaevale sõidutati. Klubi omanikuks osutus prantslane, kes sõnagi inglise keelt ei osanud, kuid oli vitaalne ja elujõuline. Seda tõestas tema uus kohalik abikaasa, kes talle äris abiks oli ja kellega neil alla aastane laps oli kasvatada. Suundusime merele ilma, et keegi meie mõõte oleks pärinud. Muuli tagant avamerele tüürides oli ilmne, et tuul oli vali ja paarimeetrine laine liialt kõrge avamerel sukeldumiseks. Seetõttu suundusime silmapiiril oleva saarekese poole, mille varjus esimest sukeldumist alustasime. Calipso proovimisel selgus tõsiasi, et olime Ahtoga suuremad kui ette nähtud ja saime õhukesed ja venivad calipsod. Õnneks oli vesi ligi 30 kraadi. Sellega, et sügavat sukeldumist ei tule olime nüüdseks arvestanud, kuid et nähtavus on 2-4 m, ei osanud me ette näha. Oli küll põnev põhi suure hulga kalade, karpide, korallidega kuid üldpilt ei erinenud palju kodusest Läänemerest. Teist sukeldumist me tormi tõttu teha ei saanudki ja nii läks see sukeldumine meile maksma 35 USD nägu. Kuna järgmise päeva ilmaennustus oli muutumatu, otsustasime sukeldumise lõppenuks lugeda. Seega minu paaniline hilissügisene kursus Eestis +7 kraadises vees, et litsents enne Kambodža reisi kätte saada, ei saanud seekord uhke krooniga pärjatud. Ehk järgmine kord.
Kolmandal päeval me enam päikest võtta ei saanud, kuna keha lõõmas niigi. Seega istusime varju all ja nautisime jaanuarikuid pehmet Kambodža kliimat malemängu harrastades.
Hommikune taksosõit Phnom Penhi jäi meelde vaid selle poolest, et parempoolse liiklusega Kambodžas omas meie taksojuht parempoolse rooliga autot ning kihutas enamuse teest 130 km tunnikiirusega, kusjuures sealmaal on palju motikaid, külasid, mille elanikud tee ääres ja peal elavad. Seega tekkis reisi jooksul mitmeid meie jaoks ohtlikke liiklussituatsioone. Minuski tõstis pead „back seat driveri“ sündroom.
Tagasilend Tallinna toimus 5 erineva lennukiga, kusjuures pagas jõudis viperusteta kohale! Seda ma ei oodanud. Tagasi Tallinna jõudsime 17. jaanuari pärastlõunal. Olin pikast reisist väsinud aga üliõnnelik ja soovitan kõigil oma sõpradele, kes plaanivad saada sarnaseid elamusi, Vietnami ja Kambodžat kogu südamest. Väga lahedad paigad siin planeedil aastal 2004/5.

kolmapäev, 13. jaanuar 2010


Reisikiri Bali/Indoneesia, 4.-20.07.2006.
Kaaslasteks Ahto, Kirsten (5,5 kuud rase) ja Mathilde (5 a.). Praktilisuse tõstmiseks lisan ka hinnad. Kursid 1USD=12,5EEK; 1USD=9000Rp.
Seekordset reisi ettevalmistust alustasime nagu tavaliselt piletite broneerimisega aprillis (~20 000EEK nägu) ja Lonely Planeti ostmisega, et reisi marsruuti ja vahepeatusi planeerida ja end saare eripäraga kurssi viia. Alguses mõtlesime ka Lombokil ära käia, kuid kuna seal on suhteliselt kõrge malaaria oht, siis jätsime selle ära. Vaevalt Lariam lootele head oleks teinud. Meie lennuk pidi saabuma Denpasari õhtul poole kümne paiku, seetõttu broneerisin neti kaudu esimeseks ööks hotellikoha Masa Inn`i (220 000Rp) Kutas, mis oli meie kohtumispaiga vahetus naabruses (Ahto saabus teise lennuga sama päeva lõunal ja kohtumispaigaks valisime Fat Yogise resto).
Maandumisel Amsterdami hakkas nohusel lapsel kõrv nii hullusti valutama, et ostsime valuvaigisteid ja laps magas tunnikese nende mõjul ning ärgates oli kui ümbersündinud- rõõmus ja krapsakas. Lend Singapuri kesti veidi üle 12 tunni ja ebamugav nagu ikka pikka kasvu inimestele „economy” klassis. Singapuri lennujaamas sattusime väga hea müügimehe otsa ja Denpasari poole lendasime juba videokaamera võrra raskema kotiga. Denpasari viisaformaalsused möödusid märkamatult, tollikontroll oli see eest väga karm. Lennujaamas ei maksa suurt summat raha vahetada, kuna seal kurss 1USD=8800Rp, mujal linnas on see 1USD=9100Rp ümber. Takso lennujaamast hotelli (45 000Rp) on ametlik ehk siis kassasse maksmine. Tormasin kohe taksojuhi kohale, kuna olin unustanud, et seal ju vasakpoolne liiklus. Hotell oli väga ilus ja kahe basseiniga, mis Mathildele erilist heameelt valmistas. Ette rutates pean ütlema, et kui keegi tahab teada, kas odavamaid hotelle on saada, siis võin kinnitada, et kogu saarel võib leida korralikke öömaju alla 10 USD. Meie soovisime seekord veidi mugavamalt ära elada ja valisime nn „Mid range” taseme. Ahtoga kohtusime kokkulepitud kohas, maitsesime kohalikku õlu Bintang, mida serveeritakse seal 320ml ja 640ml pudelites. Kõik õllemargid saarel on max 5%. Suur õlu on söögikohtades 16 000-26 000Rp (poes 8-12 000Rp), alati tasub menüü allservast järgi vaadata, kas maksud lisatakse arvele. Enamus kohtades Kutast väljaspool lisandus arvele 11% riigimaks ja 10% teenustasu, seega kokku 21%! Tippi nad eriti ei oota, aga on meeldivalt tänulikud seda saades.
Meie plaanis oli järgmise päeva hommikul (6.07) auto rentida ja Kutast minema kihutada saare läänetipu suunas. Rentisime hotelli receptioni kaudu auto, milleks oli Toyota Kijang aastast ~95, mis on neljarattaveoga ja kliimaseadmega džiibihakatis ning kokkuvõttes päris mugav sõiduvahend (hinnaks saime 10 päevaks 1,4mlj Rp + kindlustus 233 000Rp, seega ~18USD päev). Meie hotell paiknes väga kitsal tänaval, kus 2 autot teineteisest mööduma ei mahtunud. Olles just rendiautoga sõitu alustanud tuli mulle vastu teine auto ja nägin peeglist, kuidas omanik mulle järgi jooksis ja kisendas „keep left side, left side!” Seega, kuigi olin endale mõttes sisendanud parempoolse rooliga auto juhtimise eripärad, siis peamine jäi kahe silma vahele- sõita tuleb vasakul pool teed.
Tee peal tegime vahepeatuse väga kenas templis Taman Wisata, mis asub väikese kaljusaare peal. Kalju on veega ümbritsetud tõusu ajal ja kuiva jalga pääseb sinna vaid mõõnaga. Huvitav fakt on see, et väikese Bali saare peal, mille mõõtmed on ~140 km x 80 km, elab 3,1 mlj inimest ja seal on ~18 000 templit! Bali saarel on valdav hinduism, muslimi kogudusi on üksikutes kohtades. Kohalikud on väga tugevate usutraditsioonidega; näiteks igal hommikul panevad poekeste omanikud pisikestes palmilehekorvikestes väikese anni puuvilja, riisi ja lilleõite näol kas siis lähima kuju ette või lihtsalt oma poekese ukse ette maha. Poodi sisenedes on viisakas jalanõud ära võtta, kuigi turistid reeglina seda kommet eiravad.
Taman Wisata tempel on aga lisaks oma ilule eriline veel selle pooles, et seal näis toimuvat usuteenritel aktiivne elu ja turiste sisse ei lastud.
JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5426278410172503202" />
Kell 9 viidi meid siis sadamasse, kust sõitsime paadiga Menjangani saarele. Meiega autos oli veel auväärt Hollandi vanapaar, kes olid otsustanud samas snorgeldada. Mul on olnud siiani väga hea arvamus Hollandlastest, kuid seoses hiljutise suursaadiku jamaga Tallinnas ja selle reisi kildudega, on see kahjuks veidi langenud. Hollandlasi on Balil ilmselt kõige rohkem turistide seas, kuna siiski alles hiljuti (1949) sai Indoneesia iseseisvaks Hollandlaste võimu alt. Niisiis küsis palju reisinud vanapaar süütult, et kas Eesti on nüüd iseseisev riik! Euroopa Liidu liikmetest ei tea nad suurt midagi. Sõitsime mööda täisrelvastuses sõduritest, kes maanteel rännakut sooritasid. Püüdsin neid pildistada, kuid Hollandi härra oli sellest ülimalt häiritud vihjates režiimile ja võimalikele probleemidele ja palus, et ma seda jamade vältimiseks ei teeks. Tal oli tõsi taga!
Menjangani saare korallrahn algab kohe rannast ja sukeldutakse praktiliselt rannalt. Järsk sein langeb ~40m peale. Minu silmade jaoks oli see võrratu vaatepilt- kogu Nemo filmi kalad olid esindatud oma kirevate rüüdega, korallid olid võimsad ja värvilised. Tegime kaks sukeldumist tunnise vahega 24m ja 20m peale. Vahepeal jalutasime saarel ja imetlesime 4 budistlikku templit. Laps sulistas terve päeva soojas basseinis, isegi katkine jalg ei seganud, side lendas kus see ja teine. Merre musta liiva ja kivide peale ta siiski väga ei soovinud minna, lisaks olid seal ka väga suured lained. Õhtul broneerisime ka väikese jalgsimatka rahvuspargi džunglis. Koos giidiga 3h maksis erakordset palju -360 000Rp täiskasvanu ja 100 000Rp laps. Kuna reis oli veel suhteliselt algusjärgus, siis selle üle kaua ei juurelnud. Hommikul 7.15 läksimegi matkajuhi Jo-Jo saatel parki kammima. Tiirutasime üles-alla, läbi tihnikute ja Mathilde näitas üles erakordset vastupidavust ja valutaluvust oma katkise jalaga, käies kogu tee omal jalal, kuigi haav oli just sandaali rihma all. Lõpetasime matka ühes järjekordses templis mäe tipus, millest laskudes meile sõbralikud inimesed oma andidega vastu rühkisid.
Templis oli väga palju ahve, kes paiknevad usu järgi jumalatest järgmisel tasemel ja seetõttu väga austatud, kuigi nad palju ahvitempe teevad. Jo- Jo teadis rääkida, et Indoneesias tuleb armeesse teenima pääsemiseks maksta 5,5 mlj Rp, mis on enamusele ülejõu käiv summa. Armees teeninud mees saab aga riigilt vanaduspensioni ja samuti muutub töökoha leidmine lihtsamaks.
Pärast suplust sõitsime edasi põhjarannikul Lovina poole ja võtsime esimese ettejuhtuva hotelli Lovina Beach Cottage (300 000Rp). Tegime proovisõidu ka kohaliku ime Bemoga, mis on imepisike mikrobussi moodi asjandus, mootorratta mootoriga ning sees istudes on pea laes.
Järgmisel hommikul ärkasime kõik enne päikesetõusu ja kella 6.00 sõitsime Bali lahele delfiine vaatama. Sõideti seal kitsaste paatidega, kus inimesed istuvad ükshaaval üksteise taga ning paadikest toetavad kahel pool bambusest ujukid ja liikumapanevaks jõuks on pisike mootor.
Delfiine oli tõepoolest palju ja pilt oli põnev, kuid pikapeale muutus asi koomiliseks. Nimelt oli delfiine vaatama sõitnud ~30 paadikest ja kui keegi kuskil jälle delfiiniparve nägi, siis kogu „laevastik” tormas neile järgi, mis jättis veidi jahi mulje. Kell 8 hommikusöök ja kell 9 juba uuesti sukelduma. Lovina korallrahn on samuti ranna lähedal. Nemo ehk Clownfish on erakordselt kaunis oma roosa meriroosi sees, sain neid isegi käega puudutada, kuna nad on väga uudishimulikud. Lahe oli jälgida, kuidas nad teisi, endast tunduvalt suuremaid kalu oma elukohast minema puksisid. Tegime tunni pärast samas ka teise sukeldumise, mida Kirsten Mathildega kaldalt jälgisid. Nad olid tulnud meiega koos snorgeldama, kuid Kirsten hakkas suurte lainete tõttu „kalu toitma” ja nii see neil lõppeski.
Mulle meeldivad väga mereannid ja kui ma kuskil ookeanide ääres olen reisinud, siis eelistan alati reisi lõpuni mereande lihale. Bali on selle poolest samuti paradiis, et korralik ja maitsev mereanni ports maksab ~25 000- 50 000Rp ja naudi täiega. Kirsten pani tähele veel sellist nüanssi, et saare põhjarannikul kasutatakse toitude ja salatite valmistamiseks mingit spetsiifilist maitseainet või õlisorti, mis tema (ja lapse) jaoks toidu ebameeldivaks muudab. Sanuris ja Kutas ja kohtades, kus valged inimesed hotelle juhivad, seda maitset ei esine. Ühes kohas astusin ka ise ämbrisse, kus kuningkrevette praeti petrooliumi kohal ja tulemus oli tappev...
Kes on reisinud ekvaatorilähedastel laiuskraadidel, see teab, et kohalikud kipuvad olema liialt pealetükkivad oma kauba pakkumisel. Bali pisike eripära on see, et tänaval käies on küll palju taksoteenuseid pakkujaid nii mootorrataste, bemode kui ka päris autode näol, kuid üsna sageli kuuled küsimust: ”Sir, what can I do for you?” See tähendab seda, et kui sa tahad hotelli, sukelduda/snorgeldada, delfiine vaadata, matkata, vulkaani otsa ronida vms, siis nad tõepoolest hakkavad seda kohe organiseerima ning juurdehindlused on marginaalsed. Saar on lihtsalt nii väike.
Järgmisel hommikul söögilauas jutustas üks 67 a Hollandi vanahärra oma kiindumusest Indoneesia, eriti Bali vastu. 1974 a saadeti ta Shelli poolt 5 a Jakartasse töötajaid värbama. See oli tema sõnade kohaselt elu tipphetk, mille moodustasid suur maja, mida hooldasid 5 teenijat koos autojuhiga ning lennukites reisis ta ainult Business Class`is. Nüüd, pensionil olles, puhkavad nad abikaasaga igal aastal Balil paar kuud...
Meie sõitsime Lovinast edasi ja keerasime Singarajast sisemaale Baturi mäe alla. Sõit oli vahva, kuna tee hakkas väga käänuliselt kohe tõusma ja tunnikese pärast olime juba üle kilomeetri kõrgemal ning peatusime suurima hotelli ees Baturi järve ääres Toya Bungkah külas, kuhu ka toad võtsime (muuhulgas olgu öeldud, et hinnakirjas 80 USD tuba anti meile 33 USD-ga ja see oli suur nagu tantsusaal kolme ilmakaarde vaatega). Sõitsime külas veidi ringi ning otsisime bensiini autole. Penelokani külas saimegi lõpuks mingi remondimehe garaažis kümne liitri bensiiniga kaubale. Minu hämming oli suur, kui ma avastasin, et meid taheti petta 2 liitriga. Siis läksime samas linnas puuvilju ostma ja ka seal taheti meid haneks tõmmata. Kõigepealt vana hea nõuka aegne kaalutrikk ehk siis kaalutakse kergemate pommidega, mida ostja ei näe. Selle tabasin ära, ja müüja lisas minu nõudmisel kotti mõned viljad lisaks. Enne maksmist takseerisin veelkord koti sisemust ja ennäe „passioni” viljade kõrvale olid tekkinud poole odavamad mandariinid. See oli ka ainuke koht kogu Balil, kus kauplejad meid tüssata soovisid. Kohalik suur atraktsioon Baturi otsa ronimise kõrval on kuumaveeallikad. Maa seest tuleb 40 kraadine vesi ja see on suunatud ühe hotelli helesinistest kahhelkiviest basseini. Sinna pilet maksab 5 USD. Edasi voolab soe vesi järve. Jalutasime järve äärde ja nägime kuumaveeallikate viimast osa enne jõkke suubumist. Seal istusid (kohalikud) naised-lapsed, vanamehed kõik sõbralikult ~30 cm sügavuses vees. Kes pesi rindkere, kes sügas midagi aluspükstes, kes pesi pead või hambaid ja üks pesi oma ihupesu seebiga. Selline vaatepilt. Edasi ostsime Ahtoga järgmiseks ööks giidi Baturi mäe otsa ronimiseks. Tõelise müügimehena näitas ta lisaks ilusatele vaadetele pilte hukkunud turistist, kes giiditeenuseid polnud ostnud. See oli 4 a eest kuskilt kukkunud ja hukkunud keskealine naisterahvas. Jutt meenutas vägagi nõuka aegseid hirmulugusid ajateenistusse astujatele, et mis juhtub Afganistanis, kui nõukogude sõdur peaks vangi langema. Kogu maa-ala oma külade, järve ja Baturi mäega asub omakorda kraatri sees, mille läbimõõt on 14 km. Seega Baturi kraater on teise suure kraatri sees. Öösel oli kehva uni, kuna valitses väike ärevus sissemagamise kartuse ees. Kell 4 öösel alustasime mäkketõusu, et päikestõusu tipust tervitada. Mäkketõus oli küll järsk, kuid suhteliselt kerge ja lühike ning olime juba veidi peale poolt kuut esimestena tipus, 1717m kõrgusel.
Alt oli näha ka teiste mäkkeronijate lambikesi ülespoole liikumas. Peagi jõudsid kümmekond Hollandi turisti tippu ning üks neiu üllatas taas oma lihtsameelsusega. Saades teada, et meie oleme Eestist teatas ta, et ahhaa „Estonia is very poor country!”. Minu küsimuse peale, et kas: „Very poor country or people?” vastas ta :„People”. No mis sa kostad selle peale. Päikesetõus oli kehva, kuna olid pilved, kraater ise seestpoolt oli aga võimas, 75-80 kraadine sein langes sadakond meetrit allapoole, mõnes kohas oli näha aurupilvekesi mäe seest väljumas, mis tuletas meelde, et kraater on siiski aktiivne ja purskas viimati 1994 aastal. Turistidele demonstreeritakse ka kanamuna keetmist kuumaveeallikas, mis 10 minutiga söödavaks keeb.
Alla jõudsime kella 8 paiku ning pärast hommikusööki lahkusime kiiresti külast. Sõitsime Banglist otse saare idarannikule Tulambeni, kus meie eesmärgiks oli laevavrakk Liberty vee all üle kaeda. Teekond oli väga põnev ja käänuline oma tõusude-langustega ning kenade vaadetega riisiterrassidele. Tulambeni jõudes võtsime Lonely Planety soovitusel sakslaste poolt juhitud hotelli Tauch terminal toa 45 USD eest. Sukeldumist pakutakse igas hotellis, kuid hinnad kõiguvad 40-60 USD vahel. Järgmisel hommikul tegime esimese sukeldumise Liberty vrakile kell 8. See on II maailmasõja ajal 1942 a jaapanlaste poolt torpedeeritud 100 meetrine ameeriklaste kaubalaev, mis kuni 1963 aastani kaldal vedeles. Siis aga Gunung Agungi vulkaanipurske tõttu kaheks murdus ja vee alla vajus. Praegu on tema osad 15-30m sügavuses ja korallidega tugevasti kaetud. Sinna sukeldutakse otse rannast ja jällegi oli minu jaoks pilt võimas ja samal ajal ka erakordselt kaunis oma värviliste korallide ja kaladega. Sukeldujaid oli 15-20 ringis. Avastasime end järsku 27m sügavusel, kuigi oma oskustega tohiks max 18m peale minna. Kahe sukeldumise vahelise pausi ajal sain „divemasterilt” teada, et too töötab oma sugulase juures ja teenib kõigest 600 000Rp kuus, Tauchis teeniks ta sama tööga miljoni. Au ja kohalikud traditsioonid aga ei luba töökohta vahetada. Teise sukeldumise tegime samuti rannalt ja kohe algatuseks nägime väikest musttähn haid madalas vöösügavusel vees ujumas. Samas oli ka lennukivrakk, ilmselt II maailmasõja jäänuk. Nägime veel mingit väga suurt kala, moreeni ja väga palju muid värvilisi kalu ja muidugi minu lemmikuid- Clownfishe. Tegin palju pilte ning olin samal ajal väga hädas maskiga, mis seekord pidevalt vett sisse laskis. Kirsten snorgeldas samas ja nägi ka veepinnalt väga palju ilusaid kalu, laps see eest oli täna kuival ja ravis jalga, mis ei taha kuidagi paraneda tänu aktiivsele tegutsemisele. Pärast kerget lõunat sõitsime minema ja suundusime jällegi sisemaale, Ubudi poole. Ilm kiskus vihmale ja ülejäänud päeval sadaski sisemaal pidevalt peenikest seenevihma.
Vahepeal tekkis ka mõte raftingut teha, kuid mägedes ringi sõites nägime jõgede asemel vaid peeneid niresid ja kuna Bali tippe igilumi ei kaunista, siis ilmselt on raftingu hooaeg siiski oktoobrist märtsini, kui saarel valitseb vihmaperiood. Kutas olidki kõik raftingu pakkumised 50% allahindlusega.
Ubudis võtsime esimese ettejuhtuva majakestega hotelli Sama`s Cottages150 000Rp eest, mis asus tõelises džunglis. Ubud on kirjade järgi käsitöömeistrite piirkond. Eriti hästi nikerdavad nad puidust maske ja kujukesi ning hõbedasepad meisterdavad tõelisi meistriteoseid. Õhtul lonkisimegi linnas ringi ja viisime end kurssi, mida järgmisel päeval osta tasub. Hommikul serveeriti meile hommikusöök verandale, peale mida suundusime raskele missioonile- shoppingule. Juba 2 tunniga saime tööga hakkama ning asutasime end linnast lahkuma. Enne aga külastasime üht ilusat templit, mille asukateks loendamatu hulk ahve. Pildistasimegi rohkem neid nende keskkonnas. Hoiatussilt ütles, et ahvi eest ei tasu banaane peita ei tasku ega kotti, kuna nad leiavad selle nagunii üles. Nägime ka ise pilti, kus ahv turistile turja hüppas ja banaane nõudis seni kuni need kätte sai. Kui aga janu tekkis, ega siis ärahellitatud ahv ei viitsi 100 m kaugusele vee äärde minna, kiskus aga Kirstenilt veepudeli käest, eemaldas kergelt korgi ja kummutas sisu oma täitmatusse kõhtu.
Edasi sõitsime Sanuri ehk siis saare kagu osasse väga ilusasse rannarajooni. Teel peatusime korraks Celuki kandis loomaaia ees, kuid seal olid ainukesed vaatamisväärsused Tallinnast tulnule tiigrid ja emalõvi ning kuna Mathilde magas magusasti, siis otsustasime edasi sõita (pilet 96 000Rp). Sõitsime jupi maad kiirteel, mis oli 2 rida mõlemas suunas ja ainuke vahe tavalise maanteega on see, et motikad saavad rohkem laiutada. Kihutasime lausa 70 km/h. Võtsime toa väga mugavas hotellis Peneeda View kahe basseini ja rannaribaga 65 USD eest. Jäime sellesse hotelli kolmeks päevaks, kuna vahepeal Kutas käies leidsime, et ei soovi veel kärarikkasse „urban” ellu sukelduda. Hommikusöök serveeriti meile rannas, mis hommikul enne kella 8 mõõna ajal pakkus huvitavat vaatepilti. ~150m kaugusel rannast oli korallriff, mille vastu paiskudes suured ookeanilained oma jõu kaotasid. Mõõna ajal jäi riffist rannani moodustunud abajasse vett kõigest rinnuni ning seal seisid kohalikud kalamehed päikesetõusust saadik ja püüdsid väikeste gruppidena pikkade ritvadega kalu. Saaki nad vist eriti ei saanud, kuna välja tulles oli neil kaelas näha vaid väikesemõõdulised korvid, kuhu suured kalad ega palju kalu polekski mahtunud. Tõus kergitas veetaset kuni 1,5m. Käisime Ahtoga vahepeal Kutas viimaseks 2 ööks hotelli broneerimas. Tänaval käies pakuti kõiksugu träni, ka lõbutüdrukuid käigu pealt. Uhkemad hotellid rannal maksid kaugelt üle 100 USD, kuid samuti koheselt 25% alla pakuti. (veelkord- kes soovib „budget” tüüpi öömaja, siis saab selle vabalt 50 000Rp eest). Sõitsime Bukit Badungi poolsaarele ja kaesime selle idarannikut Nusa Dua Beachi. See oli täis kaatreid ja mootorpaate, mere kohal hõljumas „paraglider`d” ja „flying fish`d”. Elu oli tunduvalt aktiivsem, kuid samavõrra ka lärmakam kui Sanuris. Teel tagasi uurisime veel sukeldumisvõimalusi, kuid Lembongani saare juures 2 sukeldumist maksis ka allahindlusega 120USD ja ma pidasin seda liiga kalliks. Seda enam, et seal on vaatamisväärsusteks samasugused korallid nagu mujal. Tagasi sõites tegime kiirteel kiirusrekordi oma Kijangil- 80 km/h! Õhtul võtsin kokku tahtejõu ja jooksin mööda randa kiviparketil oma kolmveerand tundi, mis oli teadagi raske pärast lugematuid Bintange. Vaikne ja kena õhtusöök ning raske uni konditsioneeri sugereeriva sahina saatel.
Kuna magama lähed pimeduse tõttu 10 paiku, siis 5 paiku uni läinud ja pärast päikesetõusu 6.20 sain järgmisel hommikul tunnikese raamatut lugeda. Nendel hetkedel tunned tõelise puhkuse võlu. Sanuris, nagu teisteski mereäärsetes kohtades, on õhus lendlemas igas suuruses ja igasuguste kujudega tuulelohesid, mida hoiab õhus merelt pidevalt puhuv briis. Osad tuulelohed on 5-7m läbimõõduga lahmakad, teistel aga kuni 30m pikkused kangad sabadena tuules lehvimas.
17.07 pärast kosutavat suplust ja Kirsteni tavapärast pikka jalutuskäiku sõitsime oma viimasesse ööbimiskohta Kutas, mis asus Masa Inn ja Fat Yogise vahel. Tuba 220 000Rp ja igati OK. Pärast einet jalutasime paarisaja meetri kaugusele randa, mida kattis puhas valge liiv ja mida uhtusid meeletult kõrged lained. Kogu rand oli täis surfajaid- näha võis nii kõvasid tegijaid, kes kõiksugu trikke demonstreerisid kui ka täielikke algajaid, kes siis koos õpetajaga või iseseisvalt laualt püsti proovisid saada. Igatahes tekitas see soovi ka ise lainelaud ära proovida. Rannas oli küll palju tränipakkujaid, kuid nad olid leebed ja jätsid sind kiiresti rahule, kui sa ostuhuvi üles ei näidanud. Vesi näitas küll 28 kraadi, kuid tundus lausa jahedana, Mathildel oli lõbu laialt. Õhtul, peale meeldivat õhtusööki jalutasime Kuta ostutänaval, kust leidsime Matahari nimelise kaubamaja ning kogu suveniiridena pakutav seninähtud kaup oli seal esindatud. Küll poole kallimate hindadega, aga oli siiski olemas.
Eelviimasel hommikul suundusime mööda randa Waterbom Parki poole. Teel sinna nägime kohalikke kooliõpilasi vormiriietuses marsisammu ja rivipöördeid harjutamas. Samuti au andmist käe tõstmisega kõrva äärde. Kangesti tulid pioneeriaastad meelde. Kella 10 paiku jõudsime niisiis veeparki, mille pilet maksis 21 USD (laps 11USD). Kellegi poolt pihku pistetud flyeriga saime veel 15% hinnast alla. Hea süsteem on seal seegi, et külastaja saab oma sularaha deposiiti panna ja käe ümber oleva triipkoodiga saab söökide ja lockerite eest maksta. Park oli tõeliselt vägev oma torude ja kukkumistega. Muljele andis kaalu ka troopiline mets, kuhu park oli rajatud. Väljusime sealt alles kella viie paiku. Soovitan soojalt. Koju lonkides nägime ühes minimarketis müüja ees klaasi all Eesti 10 kroonist rahatähte, mis meile lähenevat kojusõitu eriti teravalt meelde tuletas.
Viimased tunnid Kutas otsustasin lainelauda proovida ja lunastasin 50 000Rp eest õpetaja koos lauaga tunniks. Pärast lühikest trenni kuival maal proovisimegi kohe lainetes ja aeg lendas kiiresti. Pean kurvastusega nentima, et tunni ajaga ma seda selgeks ei saanud. Oli küll üks pikem liug ja mõned korrad püsti seismist, kuid hing jäi kripeldama ja järgmist võimalust ootama.
Tagasi lendasime läbi Singapuri, kus meil 6 tundi aega oli. Soovisime linna kaeda ja selleks oli fantastiline võimalus. Nimelt katsetab üks firma, kui palju on reisijate seas huvilisi linnaga tutvuda ja seetõttu on käima pandud lennujaamast Suntec Cytisse ja tagasi tasuta Shuttle bussid. Kuna Singapuris oli käimas parajasti toidufestival, siis saime ka tasuta suured krabiportsud ühes söögikohas. Samas toimus ka põnev tantsufestival, mida me süües nautisime. Kaesime veel mõneks minutiks giidi sõnul maailma suurima purskkaevu lasershowd ja kiirustasimegi tagasi bussi. Tagasiteel palus giid, et me levitaksime tasuta shuttle bussi teenuse infot oma tuttavate seas. Selle aasta oktoobris otsustatakse, kas teenus jäetakse või mitte.
Kokkuvõtteks mõned soovitused inimestele, kes reisisihina Balit kaaluvad:
• Kui Sa otsid seiklusi ja uusi tutvusi, kui Sulle meeldib urban life ja ööelu, surfamine, shoppamine ja Sa ei taha/ei saa palju raha elamiseks kulutada, siis ära lahku Kutast
• Kui Sa otsid uusi paiku ja erinevaid mentaliteete, siis rendi endale auto ja sõida saarele ring peale. Kindlasti Sa ei kahetse.
• Kui Sul on võimalused Bali saarele sõiduks, siis tee seda kindlasti 

Kenad kohad siin päikese all aastal 2006.

Tallinnas 23.07.2006
Alar Nigul

Mehhiko reisikiri 2005


Seekordne reis kestis 10.-30 juuli, 2005 ja viis Mehhikosse Kirsteni, Mathilde Manuela (4a), Alari, Eke ja Kristini (9a).
Marsruut oli: Mexico City – Acapulco – Puebla – Oaxaca – Tuxtla Gutierrez – San Christobal las Casas – Tulum – Cancun. Lisan siia kirjutisse ka hinnad, et sellest oleks praktilist kasu Mehhikosse sõitjatele. Kurss sel ajal oli 1 USD = 10.4 peesot.

Seekord broneerisime piletid märtsis ja pakkumised olid väga erinevad. Kalleim pakkumine oli ~23000 EEK, teine 17 500 kusjuures lisaks ööbimine Londonis ning parim pakkumine oli 13 000 EEK Tallinnast läbi Frankfurdi ilma pikkade vaheootamisteta, mille loomulikult ka võtsime. Tegime ka seekord reisiks eeltööd, kuigi nõrgemini varasemast ja see ilmnes mõningates nüanssides ka reisi jooksul. Kasutasime Rough Guide, mille ülesehitus oli erinev Lonely Planeti omast, mis tekitas palju segadust ja pahameelt. Alles reisi lõpuosas hakkasime sellega veidi harjuma. Reis oli planeeritud veidi rahulikum ja turvalisem, kuna kaasas esmakordselt lapsed. Sellegipoolest ei broneerinud ette ühtegi hotelli ega sõitu, kuna senine kogemus näitab, et selleks puudub vajadus ja väike vabadus plaane kohapeal muuta aitab paremini puhata ja (töö)stressist vabaneda. Lend Frankfurdist Mexico City´sse kestis tavapäraselt veidi üle 11 tunni ja oli suhteliselt ebamugav nagu tavaliselt (pean silmas ruumi vähesust 188 cm mehele jne) kuid ei midagi erilist. Kohale jõudes tellisime kärmesti takso ametlikust tellimispunktist ja suundusime hotelli otsingutele, kuna õhtu oli kätte jõudnud ja kohe oli saabumas pilkane pimedus. Takso oli kohutavalt suur, vist Chevrolet, üle 4 liitrise mootoriga mürakas. Taksojuhile sai öeldud, et otsime hotelli hinnavahemikus 40-50 USD ja ta juhatas meid lahkesti kesklinna väga heasse kohta ja tube oli külluses (2-ne tuba 485 peesot). Samast hotellist ostsime ka järgmiseks hommikuks turismireisi Teotihuacàn´i, kus teadupärast Mehhiko ühed enimkülastatavad püramiidid. See oli ka reisi jooksul üks väheseid hotelle, kus hommikusöök hinnas sisaldus. Selle ootamine oli närvesööv ja kui sealmaal pakutakse Continental breakfasti ehk röstsaia või ja moosiga ning mahla, kohvi, siis sellest eriti puudust ka ei tundnud. Esimese reisi algus oli veniv, aga õnneks tutvusime mikrobussis kahe ameeriklasega (isa-poeg), kellega tekkis kiiresti lahe vestlus. Meie üllatuseks teadsid nad hästi Balti riike ja suutsid endistest NSV Liidu “Vabariikidest” 11-12 ära nimetada ja isa oli ennemuiste ka Leningradis käinud. Euroopa pidi nende sõnade kohaselt ameerika tudengite seas populaarne reisi sihtpunkt olema. Reisi algul viidi meid ühte kirikut vaatama, mis oli veidi viltu vajunud. Sinna pürgivad igal aastal tuhanded palvetajad ja nüüdseks on kõrvale uus kirik rajatud, kus asub neitsi Maarja originaalne ja väga vana maal, mida ümbruskonnas kõikidel suveniiresemetel ohtralt pakutakse. Uues ja vanas kirikus koguneb 105 000 inimest igal aastal jumalateenistusele, mida on territooriumi mõõtmeid arvestades raske ette kujutada. Edasi kihutasime Teotihuacan´i suunas, mis jääb ~65 km M. City´st põhja poole. Teel pöörati meie tähelepanu eeslinnale, mille elanikud riigile makse ei tasu ja vastutasuks pole linn sinna mingeid süsteeme rajanud. Kujutage siis ette kümneid tuhandeid inimesi oma majades ilma elektri-, kütte, kanalisatsiooni-, vee ja ei-tea-milleta-veel. Enne püramiide peatusime korra veel suveniiripoes, kus meile tequila valmistamisest ülevaade anti ning toorest tequilat maitsta anti. Maitses nagu mõdu või puskar olenevalt destillatsiooni astmest. Seda valmistatakse niisiis agaavi südamikus paiknevast viljalihast. Vili on magus nagu mesi ja tema tippu ehib võimas ja terav nõel, millega vabalt õmmelda saab. Kui agaavid valmivad ja on piisavalt vihma, siis ilmuvad ükssarv putukad, kes ennast kiiresti väga suureks söövad. Nad on nii rasked, et kukkudes selili, nad enam püsti ei saa ja turistid muidugi tormavad neid jalule aitama. Tegelikult on nad selleks hetkeks juba suremisele määratud ja nende aitamine on puht sentimentaalne. Näidati meile poes ka ilusast mustast kivist kaunistatud hõbeda ja muude kallite kividega ilustatud indiaanlase peakuju, mille hinnaks oli 3000 USD. Seekord seda veel ei ostnud, kuna kaalus liiga palju, olime ju lõpeks seljakotirändurid…

Teotihuacànis on kenasti restaureeritud püramiidide kompleks, mis koosneb suuremast ehk Päikese nime kandvast ja väiksemast Kuu nime kandvast püramiidist. Erinevalt Egiptuse püramiididest, saab mööda väga järske treppe (pakun 60) tippu ronida, mida ka kõik turistid teevad. Alla tuli üks laste grupp lausa tagumikupeal libistades. Ei saa mainimata jätta, et püramiidid nägid väga head välja ja mehhiklased olid kõvasti vaeva näinud nende taastamisega. Mathilde üllatas oma tublidusega ronides vabalt üles ja alla, kuigi oli päris väsitav ja hirmutav kõrgus ning õhutemperatuur samuti 30C alla. Tagasi hotelli jõudes otsustasime, et hommikul lahkume pagasiga hotellist ja siirdume päevaks linna “kopsude” territooriumile ehk ülisuurde parki, kus palju erinevaid muuseume ja lõbustusasutusi ning õhtuse bussiga kütame Acapulcosse. Nii saigi tehtud. Museo de Antropologica oli lastele põnev oma eksootiliste loomade topiste ja dinosauruste luustikega. Väga võimsa mulje jättis mulle IMAX´i 3D kino, kus reaalsusest jäi puudu vaid haistmis-, maitsmis- ja kompimismeele kasutamine. Samuti oli väga põnev AHAA tüüpi tehnikaaed Papalote Museo del Nino, kus sai kõiksugu tehnika ja füüsika imesid proovida. Väga kaua meil seal aega nautida polnud, sest vaja oli bussile jõuda. Peale lõunat 15.30 asusimegi Acapulco poole teele, kuhu mugav busssõit kestis 5 tundi (325 peesot). Vaatepildid bussiaknast olid väga võimsad, viies meid üle ja läbi mägede, üle hirmkõrgete orgude ning läbi pilvede. Pimeduse saabudes jõudsime kohale ja ostsime hotelli kohe bussijaama turismipunktist. Tädi tegelikult valetas meile, et 400-500 peeso eest tube võimatu heas kohas saada ja ostsime hirmuga 760 peeso eest AutoRitz hotelli, mis polnud küll halb oma basseini ja hommikusöögiga, kuid kindlasti oleks saanud sama taseme ka 500 peeso eest. Siin vahemärkusena olgu öeldud, et edaspidi puutusime kahjuks liigagi sageli kokku valede, varguste ja juurdehindlustega söögikohtades. Seda peaksid Mehhikosse minejad kindlasti arvestama. See aga ei varjuta loomulikult naudingut reisieksootikast. Samal õhtul läksime veel välja sööma ja saime tunda troopilist vihmasadu, mis õnneks küll kiiresti lõppes ja hiljem me vihma peaaegu ei saanudki, kuigi väidetavalt oli sel ajal vihmaperiood. Pärast õhtusööki ei suutnud muidugi vastu seista laste soovile basseinis ujuda ning õhtu lõpetasimegi basseini ääres, kus lapsed täiega nautisid basseini soolast(!) vett. Järgmisel päeval (13.07) suundusime kohe randa, et veenduda ujumisvõimalustes ja suureks rõõmuks oli vesi linna rannas piisavalt puhas ujumiseks ja mingeid piiranguid rannaäärsete hotellide poolt ei tehtud. Õhutemperatuur oli harjumatult kõrge, vast 35C, vesi ilmselt 30C ja õhuniiskus 100 % lähedal. Valisime kohad toolidel (25 peesot päev) väikese kaljunuki varjus, mis laineid murdis, kuid peagi olid lapsed teispool kaljut ja kiljudes ja värisedes põnevusega lainete eest pagesid. Peagi harjuti lainetega, kuigi päeva jooksul aeg-ajalt nutuga lohutust otsiti, näiteks siis kui laine ujumisrõnga puruks loopis. Ootuspäraselt oli rannas palju söögi-ja teenustepakkujaid. Parimad oli kooritud mangod, mis keele alla viisid. Oli ka punaka pulbriga üle kastetud mangosid , mida meie ekslikult kaneeliks pidasime ja kujutage ette Mathilde nägu, kui ampsu võttes selgus, et kaneeli asemel oli mango punase tšilliga üle puistatud…
Teenustest kasutasime kärmelt patsipunujate näpuosavust ja kiirelt olid Alaril, Mathildel ja Kristinil väga vinged patsid, mis elamise-olemise mugavaks muutsid. Eke ja Kristin tegid lahel banaanituuri ja kõik olid eluga rahul. Õhtu saabudes hakkasime huvi tundma, kus kandis tehakse kuulsaid kaljudelt vettehüppeid ja kiirelt juhatati meid õigesse kohta, kus 30 peeso eest kaljude vastaskaldale koha sisse seadsime. Kuna I seanss algas juba 15 min pärast, siis pildistamiseks väga head kohta ei saanud. Kell 17.30 ilmusid ujumispükstes sangarid ootamatult meie seast ja laskusid naljatledes kaljult alla ning ~10 m pealt vette sulpsatasid. Asi oli segadust tekitav, kuna oli ilmselge, et see kõrgus ei olnud ootuspärane 35m. Asi läks põnevaks, kui saime aru, et ujujad püüdsid lainete abil vastaskaljule ronida, kuid laine müristas võimsalt ja kõikus mitme meetri ulatuses.
Kui kõik 4-5 ujujat olid kaljule saanud, algas kaljust ülesronimine. Juba see oli kõhedusttekitav, kuna kalju oli oma 80 ja nad ronisid ju 25-35m kõrgusele ujumispükste väel ja paljajalu. Ronimine oli osa šõust, kuna vettehüpped toimusid samas suunas… St. nad pidid pikalt õhus planeerima, et mitte kaljudele puruks kukkuda ja neid paistis häirivat veetaseme kõikumine, et nad pikalt õiget momenti ootasid. Ja siis see algas- kõigepealt hüpe 25m pealt! Fantastiline lend nagu kotkas. Edasi 25m pealt kaks meest korraga sünkroonselt liuglemas. Ning lõpuks 35m pealt saltoga vetevoogudesse. Vaatepilt oli nii võimas, et otsustasime ka teiseks seansiks paigale jääda ja paremad positsioonid vaatamiseks-pildistamiseks hankida. Sama asi kordus ka ööpimeduses ja minu arvates oli see üks võimsamaid pilte, mis Mehhikost meelde jäi.
Järgmisel päeval, kui enamus meie seltskonnast jälle randa läks, suundusin mina Scuba Divingule, mida rannas 500 peeso eest pakuti. Kella 11.00 seanss lahkus teisest rannast umbes tunnise hilinemisega, kuid hoopis koledam lugu ilmnes selles, et 8 inimesest koosnevast scuba diving grupist olin ma ainuke litsentsi omanik ja instruktor ütles mulle, et tule ka litsentsi omanikega sukelduma, see olevat hoopis teisel ajal ja kohas. Loomulikult sellist infot kaldal ei jagatud ja tundsin end vähe petetuna. Seetõttu tuli mul sukelduda ÜKSI, kuna mõlemad instruktorid aitasid vanu ja kartlikke ameeriklasi nende esimesel sukeldumisel. Ainuke mõõdik, mis mul kasutada, oli manomeeter. Nii ma siis läksin näidatud suunas mere poole ja imetlesin lagedat liivapõhja, kus üksikud kalad ekslesid. Pöördusin peagi tagasi, kuna midagi põnevat põhi ei tõotanud, kui siis äkki minust mõne meetri kaugusel tõeline iludus - Rai kala mööda lainetas. Selle nimel tasus tulla. Hiljem sukeldusin kaljude läheduses, kus oli kõiksugu värvilisi kalu ja koralle. Oli päris kena. Paati ronides selgus, et vahepeal olid ameeriklased tõsiselt vihastunud instruktorite peale ja nõudsid raha tagasi. Tegelikult algas nüüd instruktorite lunimine ja müügitöö, et kasvõi korragi varustus selga tõmmataks- siis ei saa raha tagasi küsida! Paari tunni jooksul see neil lõpuks õnnestuski. Iseenesest tore, kuid lubatud 2,5 tunnine reis kujunes lõpuks ligi 5 tunniseks ja lausa õnn, et meil bussisõitu selleks õhtuks polnud planeeritud.
Õhtuks ostsime Ekega tequilat, laimi ja soola ning unustasime kõik jamad. Järgmisel hommikul (15.07) saime hotellis kokkuleppe, et saame ühe toa õhtuni säilitada ainult priske tipi eest. Suurest õnnest andsime lausa 100 peesot. Päeval rannas tegi Eke oma unistuse teoks- lendas langevarjuga Acapulco lahe kohal (200 peesot). Lahe. Õhtul hilja suundusime M. City bussile ja varahommikul kohale jõudes tassisin magavat last ühest bussist teise, mis viis meid edasi Pueblasse (2h, 98 peesot). Puebla on kirjade järgi 5 linn suuruselt Mehhikos ja sinna on koondunud palju tööstust. Linn eriti head muljet ei jätnud, kui just linna keskväljak, mida nad sealmaal Zocaloks nimetavad. Vaatasime päevakese linnas ringi ja meeliköitvam üritus oli tuuribussiga linnaring (90 peesot), kus lapsed põhiliselt kahekordse bussi katuseta teist korrust nautisid. Linnast paistab uhkelt ära M. City suunas jääv tegevvulkaan Popocatepètal 5452 m, mille tipus kenasti valge pilvemütsike või oli see suitsusammas püsis. Ette rutates pean mainima, et tagasi lennates Cancunist M. Citysse lendasime üle mäe, mis siis veel rahulikuna näis, kuid juba 10 tunni pärast hakkas tegevvulkaan purskama!
Pärast korralikku ööd hotellis läksime järgmisel õhtul uuesti bussile ja algas jällegi öine sõit Oaxacasse (4,5 h, 325 peesot). Lühidalt öeldes oli sõit kohutav- bussijuht rallis meeletu kiirusega kuristike kohal ja kurvides hoidsin tugevalt käepidemetest, et mitte vahekäiku lennata. Imestasin vaid, kuidas buss ratastel püsib. Magada ei õnnestunud, kuna mõttes juhtisin ise bussi. Sama paistis olevat ka minu reisikaaslastega, Mathilde oksendas täis meie ainukese vannilina, mis prügikasti rändas.
Kohale jõudes oli paar tundi otsimist, et paras hotell leida. Lõpuks siiski asi õnnestus, maandusime hotellis nimega El Salvador (400 peesot) ja selgus ka meeldiv üllatus – hotellikohtade nappus oli seoses läheneva festivaliga, mille nimi oli Guelaguetza 2005 ehk Lunes del Cerro. Hulkusime linnas ringi ja sattusime täiesti kaasaegsele jalgrataste tänavasõidu kriteeriumile, mis festivali raames linna südames toimus. Tour de France`i taustal oli see vägagi aktuaalne. Õhtul kolasime mööda kirikuid, kui äkki mingid plahvatused kostma hakkasid. Teema oli aktuaalne just Euroopas, kuid õnneks oli tegu saluudiga ja kirikust väljudes sattusime hetkega paraadimöllu.
Ilusasti riietatud pidulised erinevatest ümbruskaudsetest regioonidest tantsisid, hullasid ja mängisid lõbusasti pilli. Lustisime meiegi ja nautisime täiega. Õhtu veetsime Zocalo ääres restoranis tšillides ja sigarit popsutades.
(17.07) Hommikul otsisime võimalust bussiga mägedesse indiaanlaste juurde sõita, kuid selgus, et bussiliiklus on harv ja kole aeglane ning seetõttu kihutasime taksoga üles mägikülasse, millel nimeks Benito Juarez. Too mees oli Mehhiko vabadusvõitleja, keda sealmaal tõsiselt austatakse. Külakeses suundusime jalgsimatkale üles kalju tippu, kuhu oli üle 2 km. Sain paraja trenni last kukil vedades. Tipus oli 10-12m kõrgune vaatlustorn, mis suht ebakindlana tundus ja kuhu koolilapsed tunglesid. Algul ei tahtnud mõeldagi, et Mathilde võiks sinna üles minna, kuid reisi parima killu peale: ”mis ma siia üldse tulin, kui ma üles ei saa minna!”, olin nõus riskima. Mathilde ronis ise üles kipakast redelist ja hiljem ka alla ning mingit hirmu ei väljendanud. Imelik. Ronisime ka ühe rahnu otsa ja oligi aeg tagasi matkata. Tagasisõit toimus tõeliselt vahva bussiga, mis nägi välja nagu filmis “Kalliskiviromaan”. Reisijad olid enamuses küll turistid, kuid sellegipoolest suutis buss seikluse miljöö tekitada, kui ta kolisedes järskudest kurvidest mööda kohati tulvavee poolt ärauhutud saviteed kuristiku kohal ukerdas. 18.07 tegime šoppingu hommikupooliku, kuid peagi see ammendas end ja sõitsime Tula külasse vanimat elusolendit vaatama. Selleks oli võimas puu, millel aastaid üle 2000 ja ümbermõõt 58 m, veel andmetest: läbimõõt 14m, kõrgus 42m ja kaalu 636 tonni. Hilisõhtul lasti võimas ilutulestik taevasse ning rahvamassi seast tõmmati köitega püsti ~15m kõrgune raudkonstruktsioon, mis samuti ühel hetkel süttis ja rahvale silmarõõmu valmistas. Tulevärki oli turvamas tervelt 3 käed taskus seisvat tuletõrjujat, kellel igaühel jalge ees 5 liitrine vahukustuti! Küll aga oli hämmingus ehitusinsener Eke, kes ei suutnud uskuda, et nii väikese julgestusega tulevärki nii ohtlikult rahvamassis korraldatakse. 19.07 hommikul ronisime üles mäe otsa, kus paiknes linna võimsaim kontserdiväljak ning kust linnale väga ilus vaade avanes. Õhtul külastasime veel kaktuse aeda, kus nädalas 2 x ingliskeelseid tuure korraldatakse. Meie sattusime hispaaniakeelsesse gruppi. Muide lisamärkusena olgu öeldud, et Mehhikosse minnes on kasulik veidikenegi hispaania keelt osata, vähemalt numbreid ja viisakusi. Inglise keele oskajaid on seal minimaalselt, kuigi nad igal sammul ameeriklasi ahvivad oma elu korraldamisel. Muidu on lihtsalt frustreeriv igal sammul kehakeele abil kõige lihtsamaid asju õiendada.
Õhtul bussile ja öine sõit suunaga Tuxtla Gutierrezi (286 peesot). Kohale jõudes selgus, et Tuxtla Gutierrez ei ole turistide poolt eriti külastatav, kuigi siin on võimas loomaaed ja kanjonid. See väljendus nimelt söögikohtade nappuses ja joogikaardi kesisuses. Saime korraliku hotelli peaväljaku lähedal 480 peeso eest ja kihutasime joonelt loomaaeda. See oli ehitatud tõepoolest loomade huve silmas pidades, neil oli piisavalt ruumi ja lokkas paras džungel. Nii mõnedki loomad said lausa vabalt ringi joosta, nagu ahvid, raisakotkad ja mingid vesiroti sarnased tegelased. Uhkuseks olid leopard, gepard, panter, krokodillid, kapibara ja mitmed kotkad. Turismipunktis adusime, et ilusad paigad on siin ümbruskonnas ja seetõttu laenutasime VW järgmiseks kaheks päevaks (1700 peesot + bensiin). Seega kihutasime järgmisel hommikul linnast veidi välja, kus tegime 3 tunnise paadiretke kaunil järvel (95 peesot) ja nautisime seinana vette laskuvaid kanjoneid, millest kõrgeim El Sumidero oli üle 1000 meetri kõrge. Järve toitis kiirevooluline jõgi ning huvitav koht on see, kus jõevool peatub ja (pais)järveks muutub. Nimelt on seal kogu jõe laiuses ~300m ja umbes 500 m pikkuses jõgi kaetud kohutava rämpsuga, mis enamuses inimeste poolt tekitatud. Pilt oli masendav ja kaatril oli tükk tegu, et mootorit kahjustamata sealt läbi kahlata. Olukorda nautisid raisakotkad, kes karjadena pidutsesid ja korjuste otsas hea lasid maitsta. Kanjonitest kukkusid alla mitmed imelised kosed ning kallastel võis näha krokodille vabalt peesitamas. Edasi sõitsime oma rendiautoga San Christobal las Casase poole üles mägedesse. Vahepeal tõusime 3000 meetrini, linn ise oli 2700 m peal. Kohale jõudes saime peagi aru, et see linn on turistide meka. Linn oli imekaunis ja meenutas pigem Šveitsi linnakest oma arhitektuuri poolest. Lõunatasime kenas restoranis vaatega Zocalole ja tegime väikese kõrvalepõike 6 km kaugusel asuvasse El Chamula linnakesse, mis erineb teistest oma tugeva indiaani elustiili ja inimeste poolest. Linnakese uhkuseks on kirik, kus kohalikud palvetamas käisid. Kirikus oli kombeks süüdata hulganisti küünlaid hingedele ja kirik oligi nagu suur tulemeri, täis võõrkeeles (mitte hispaania) palvetavaid indiaanlasi. Pildistamine oli rangelt keelatud.
Turg oli tavaline, kuid esialgsed hinnad ülikallid. Kaubelda sai kergelt ja palju ning tekkiski mulje, et kui turistid nii suurte hindade eest asju ostavad, siis kuhu see raha läheb. Silma midagi eksklusiivset igatahes ei hakanud. Edasi suundusime mägedest alla Comitan de Domingo linnakesse, mis samuti kena mulje jättis ja kus me ka ööbisime Zocalo ääres (260 peesot). Järgmise päeva varahommikul kihutasime Guatemala piiri äärde, kus soovituste kohaselt ilus maastik ja eriti järvistu Lagos de Monte Bello. Kahjuks oli lisaks sissepääsu maksule pea iga järve juures eraldi maksukoguja, mis mind isiklikult väga vihastas. Kaks järve olid tõepoolest tunduvalt rohe-sinakamad kui Eesti veekogud, kuid enamus järvi olid nagu meie Väinjärv või Viljandi järv, nii et asi oli tiba üles puhutud. Tagasiteel plaanisime külastada El Chifloni koske. Tegime päratu ringi, kuna õiges kohas puudus suunaviit. Jällegi mehhikopärane asjaajamine – nimelt jõudsime jõeni ja keerasime parklasse lunastades piletid (10 peesot). Koseni tuleb tõusta väga pikalt ja raskelt ülesmäge. Peagi avastasime, et üle jõekese puudub sild ja põhilised restoranid on teispool jõge. Ilmselt konkureerivad siin kaks firmat, aga turist loomulikult saab infot peale rahamaksmist. Sõime kesise lõuna ja ronisime poole kose peale, mis oli 120m kõrge. Tõeliselt võimas veemass langes mühisedes ja vihmapilvi-vikerkaart moodustades oru põhja. Mathilde üllatas jällegi ürgse jõuga üksinda üles ja alla ronides. Kristin oli nagu kergejalgne hirveke meile teejuhiks sel raskel teekonnal. Õhtust sõime juba tuttavas restoranis San Christobalis ja mägedest alla laskudes tegime peatuse kuristiku serval ja jäädvustasime Tuxtla Gutierrezi öise tuledesäras panoraami. Järgmisel päeval loovutasime varavalges auto ja suundusime maratonbussisõidule. Nimelt kestis järgnev reis läbi Palanque Tulumi tervelt 18 tundi ning kohale jõudsime kell 4.30 öösel. Öösel alustasime kohe taksoga hotelli otsinguid kuni jõudsimegi rannas vinge bangaloni ja kui olime 260 eest käed löönud ja takso minema lasknud, avastasime, et siinkandis käis jutt USDollaritest! Kähku taksole järgi ja temagi käis isiklikult küsimas, kas ta kuulis õigesti. Peagi leidsime aga enam-vähem vastuvõetava maja rannas 600 peeso eest ja uinusime kiiresti. Hommikul aga selgus kurb tõsiasi, et selle raha eest oli meil õigus olla majas sama päeva lõunani, edasi oli tariif 150 USD päev, mis meile vastuvõetamatu oli. Suure lunimise peale saime oma majakese 800 peeso eest, kuna inimesi oli massiliselt paar päeva varem möllanud orkaan Emily eest evakueeritud. Eke ja Kristin võtsid pisema majakese 350 eest.
Kariibi meri oli meeletult lahe – jällegi õhk 35C, vesi 30C ja küpsed kookospähklid vedelemas kõikjal, mida me tavaliselt joogiks ja lõunasöögiks pruukisime. See oli meie reisi lõppfaas ja jäime sinna 4 päevaks. 25.07 ostsime tuuri Sian Ka`sse (75 USD), mis viis meid kõigepealt džunglisse, kus turvaline laudtee oli ehitatud kogu rännaku ulatuses. Amazoni džungliga Peruus oli raske paralleele tõmmata ja see sobis meie laste tuurile suurepäraselt. Kuulasime giidi pajatusi haigusi ravivatest taimedest ning nägime musti laike puudel, mis puudutusel inimest tõsiselt pidid nõrgestama kõrgete palavikkude näol. Edasi ronisime vaatetorni otsa, kus jällegi Kristin ja Mathilde kartmatusega silma paistsid. Edasi siirdusime pärast kerget einet kaatriga helesinisele laguunile, kust teise laguuni viis maiade poolt kaevatud kanal, mida mööda oli mereühendus Kariibi merega. Järgmises jõekeses, kus mage ja täiesti selge vesi tasapisi Kariibi mere poole voolas, tegime üle kilomeetrise ujumismatka, kusjuures päästevesti tõmbasime üll nagu mähkmed. Ujuda või liuelda oli äärmiselt mugav ja imekaunis. Seal pidavat ka krokodillid elama kuni 20 cm pikkuseks sirgumiseni, kuid meie neid ei kohanud. Tagasiteel oli kavas veel snorgeldamine džungli keskel paiknevas jõesilmas. Vesi oli väga selge ja sügav ning vaatamiseks palju kalu. Mathilde suutis jälle üllatada julgusega ja õppis kiiresti asja ära. Kristin oskas seda juba niigi ja sai tublisti hakkama. Sellega oli Mathilde näpp “kuradile antud” ja edaspidi käis jutt ja lunimine oma maskist ja torust, mille nimel oldi nõus isegi kommidest loobuma. Öösel käisime rannas kilpkonnasid luuramas ja pildistamas, kes meie majade ette munemas käisid.
Kilpkonnad olid meeletu suured, ~1m pika ja 75 cm laia kilbiga, tulid pärast 22.00 ning püüdsid varjatult liiva sisse suurt auku kaevata, kuhu siis mune puistata. Sain mõned head kaadrid ja rõõm oli näha, et kohalikud töötajad neil silma peal hoidsid ja turiste lampe kustutama kutsusid, et mitte loomi tähtsa toimingu juures segada. Muide rannapiirkond, kus elasime, oli mingit moodi nn “öko” ja elektrit anti ainult 19.00-23.00-ni. Edasi pimedus või küünlad – lahe! Järgmisel päeval oli mul plaan merre sukelduma minna, kuid orkaan Emily oli vee sogaseks ajanud ja koralle lõhkunud ning merele lubati minna ~5 päeva pärast, mis mulle ei sobinud. See eest läksime hoopiski Tulumi maiade linna vaatama, mis samuti kenasti taastatud ja turistidest tulvil. Nautisime varemeid ja vabalt ringi tuuseldavaid 50 cm pikkuseid varaane ja suuremõõtmelisi ameeriklasi- üks tsirkus puha. Õhtu veetsime rannal tequila ja kookostega. Järgmise päeva hommikul laekus Eke hommikusöögile üksi ja teatas kurva uudise, et Kristin on haigestunud ja palavik ligi 40C. Seega pidi vaene laps terve päeva voodis ravimite seltsis puhkama. Meie Kirsteni ja Mathildega sõitsime aga “Hidden World Cenotes`sse”. See on haruldane allmaajõgede süsteem, kus pakutakse sukeldumist-snorgeldamist. Nii tegimegi – mina suundusin 65 USD eest sukelduma ja ülejäänud 40 USD eest snorgeldama. Mathilde olevat olnud erakordselt vapper ja tubli pimedas koopas perfektselt kõiki juhiseid täites ja täiega nautides. Ise olin samuti hämmingus, milliseid kohti loodus on tekitanud. Õnnestus Norrast pärit instruktoriga kahekesi 50 min koobastes uidata, kusjuures enamuse teekonnast oli pea kohal koopa lagi, mida vesi täitis ja lähim õhuga veepind üle 50 m kaugusel. Vesi oli nii selge (kirjade järgi 100m), et teised sukeldujad tundusid õhus rippuvat. Vapustav kogemus. (2 ballooniga oli hind 90 USD).
See oli ka viimane õhtu Tulumis ja õhtusöögi kõrvale tellisime meie vabaõhu restorani ainukesed 2 veini, mille avamiseks rahva seas küsitlus korraldati korgitseri olemasolu kohta. Tundsime end sel üürikesel hetkel väga hästi ja vahest isegi veidi peenelt ning oli kahju, et Kristin pidi haigevoodis lebama.
Järgmisel päeval (28.07), olles klaarinud oma söögirahad (muide kogu jook ja söök tuli maksta enne ärasõitu, mille vastu reisidokumente pandiks küsiti) sõitsime taksoga Tulumi bussijaama poole, kui taksojuht meile arukalt ära põhjendas, miks peaksime taksoga 125 km Cancuni sõitma. Nii läkski – 600 peeso eest Cancuni kesklinna, mis oli tõeliselt kiire ja mugav. Väikese otsimise peale saime sealgi väga korraliku hotelli 680 peeso eest ja nautisime veel oma viimast õhtut Mehhikos, šopates, tuiates, süües/juues viimaseid mehhiko hõrgutisi. Hilisõhtu veetsime veel hotelli lähedases pargis õlut rüübates ja reisi tipphetki meenutades. Väikese kurbusetundega hinges siirdusime hotellituppa, kuna järgmine hommik algas juba lennuga M. Citysse ja sealt edasi Frankfurti ja Tallinna. Faktide huvides olgu öeldud, et Cancun – M. City lennupileti ostsime Oaxaca turismibüroost ~2500 peesot nägu.
Tagasilend oli ebameeldiv nagu ülipikad lennud ikka, kuid 30. juuli õhtul 21.00 paiku Tallinna jõudes ja sombust ning jahedat ilma nähes oli kuidagi kodune tunne ja see tunne oli päris mõnus! Sellega lõppes üks järjekordne maailma avastusretk, mis tõstatas ilmselt jällegi pigem rohkem küsimusi meie peades, kui vastuseid andis…


Alar 15.08.2005

teisipäev, 12. jaanuar 2010

Reis Afganistani 15.-23.06.2007



15.06
Lennuk Ülemistelt pidi väljuma 17.25, kuid hilines tunnikese. Brüsselis oli meil vastas Indrek ja tundsime ta ära, kuna hoidis käes minunimelist silti. Samas kohtusime ka J1 ülema kolonelleitnant Vahur V-ga (teenis Viljandi Spets. Natsis 86.-88). Õhtul õhtusöök kindrali kodus, kusjuures alustasime viimase tütre Mirjamiga ilma peremeheta, kuna too oli abikaasaga salzatrennis. Õhtu ja pool ööd möödus vennastudes, uni oli ärev.

16.06
Rikkalik ja hubane hommikusöök pannkookidega Laine käe alt. Kell 10.00 saabus Indrek, bussis olid lisaks Mikk M ja Tõnu K. Bussi istudes pidas kindral briifingu päeva tegevusplaanist ja tutvustas inimesi. Pooletunnine sõit läbi tunneli Calaisi ja Doveri vahel la Manche alt möödus märkamatult, mille jooksul me bussist ei väljunud. Edasi Oxfordi 300 km kiirteed mööda juba vasakpoolse liiklusega. Ägedad vihmad vaheldusid päikesepaistega. Majutus Holiday Inn`is ning õhtul tegime jalutuskäigu Oxfordi südalinnas, kus koolilõpetajad eelmise saj alguse rõivais ennast ja teisi lõbustasid. Mõnus õhtusöök koos hea Inglise õllega möödus jutukalt ja lõbusalt.

17.06
Hommikul äratus 6.30, kell 7.00 saime eesti logistikult (kes on siin samuti 6 kuulise teenistusajaga) killuvestid ja kiivrid. Poole tunniga jõudsime Royal Airport Brize Nortonisse, kus tegime armeesööklas riigi kulul hommikusöögi. Edasi Check in, mis nägi välja väga tsiviili moodi, ainult selle vahega, et reisijad olid eranditult mundris kiivrite ja kuulivestidega ning pagasi moodustasid lisaks sõdurikottidele automaatrelvad. Poole meie grupi sissekirjutamise ajal tekkis paus, kuna lennukis osutus tekkima ülekaal. Mõtlesime juba, et oleks pidanud vana nõuka aegadele iseloomulikult ette trügima, kuid õnneks ei poolitatud NATO kindrali saatjaskonda ja hoopis 30 eelnevalt registreerunud sõdurit jäeti järgmist lendu ootama. Usun, et nad ei kurvastanud, kuna nende teenistusaeg ju jookseb ja olukord Oxfordis on siiski veidi rahulikum… Saime aega surnuks lüüa VIP salongis, kus nahkdiivanitel lösutades tasuta karastusjoogid ja kohvi vabalt saadaval. BBC uudistest saime kohe teada, et äsja oli enesetaputerrorist ennast Kabulis koos 30 rahuliku elanikuga Allahi juurde õhanud, kellest 6 olid lapsed.
Saime esimestena lennukis Tristar kohad valida, mille salongist poole võtsid enda alla konteinerid. Lennuki mootoril ilutses RR sümbol (Rolls Royce), mis kahtlemata enesekindlust sisendas. Kuigi sõjaväelennuk, olid sealgi stjuuardid, kes meil 7 tunnise lennu jooksul 2x sooja toitu serveerisid ja andsid veel kaasa väikese pakikese värskendust. Lennu algus hilines 2h. Hea juhina veetis kindral lennukis kõigiga eraldi kümmekond minutit täpsustades ülesandeid eelseisvaks visiidiks. Korrati minugi ülesannet rääkida sõduritega EROKi liikmena ja uurida nende muresid ja arvamusi. Samuti uurida Afg National Army (ANA) väljaõpet ja avaldada arvamust, kuidas oleks Eesti ohvitseridel võimalik praktika saamise eesmärgil juhtida rühma, kompaniid, pataljoni. Põnev oli enne maandumist vastavalt korraldusele selga panna killuvest ja pähe kiiver. Kustutati kogu valgustus ja aknad kaeti katetega. Lennuk laskus alla suhteliselt järsult kuid maandus väga sujuvalt ja turvaliselt Kandahari lennuväljale (KAF). Meid võttis lennujaamas vastu Eesti kontingendi ülem kolonelleitnant Paul Vaha, kes tegi lühikese briifingu meie kavast ning majutas meid konteineritesse. Sõidu ajal vilksatas ka salatehnikat UAV-de näol (Unmanned aerial vehicle).

18.06
Magada oli hea konditsioneeri
sahina saatel ja tekki kurguni tõmmates, et külm ei hakkaks. Kummaline oli siin nüüd olla 22 a hiljem, magada Kandahari konditsioneeritud konteineris reformvoodil linade vahel ja tunda külmavärinaid, kuigi väljas oli isegi öösel üle 20 kraadi sooja. Hommikust sõime Brittide sööklas, mis oli, nagu hiljem selgus, oluliselt tagasihoidlikum amide omast. Sellegipoolest sai siin muna erineval moel, peekonit, puuvilju, putru, helbeid ka kõiksugu jooke. Hommikul 7.50 oli plaanis helikopteriga Camp Bastionisse (CB) lennata, kuid suutsime sellest maha jääda ja nägime vaid tagatulesid. Siirdusime tagasi VIP konteinerisse Eeva ruumi, kus meil oli aega 12.30-ni ja tekkis huvitav vestlus Eesti Kaitseväe värbamise ja moraalse taseme üle. 13.10 startisime transpordilennukiga Hercules C130-ga CB-sse. Lennukid stardivad Kandaharist huvitavalt – pärast õhku tõusmist, kui lennuk on paari km jooksul piisavalt kiirust kogunud, keerab lennuk 180 kraadi tagasi ja jätkab kiirendust ning tõuseb siis nii otse kui saab üles ja püüab maksimaalset kõrgust kohe lennuvälja kohal saavutada.


Kohale saabudes suundusime otse briifingule, kus CB ülem KlnLtn. Bennett andis meile ülevaate laagrist ja senisest tegevusest. Suurimaks saavutuseks lisaks piirkonna oma kontrolli all hoidmisele on uue lennuraja ehitamine ja ANA laagri püstitamine. Kõik ehitustööd on täna 5-10 aastase perspektiiviga, kuigi nad ei tahaks 10 veel sees olla. Tegime ringi Eestlaste telkides. Kummaline oli näha, et kindrali sisenedes ei tõustud isegi voodilt püsti, erinevalt Nõukogude Armee (NA) aegadest, kui kivid ja puulehed värviti kindrali saabudes meelepärast värvi, rääkimata valveseisangutest ja „vaimustuse võnkeist” sõdurite rinnus. Seega, kõigil oma ühekordne voodi, mille peal vabal ajal istuti ja enamus omas isiklikku sülearvutit, vaadates filmi vms.
Alates 17.00 olin omapäi, kuna ülejäänud suundusid salajasele briifile. Sain vestelda ja ringi sõita koos nooremveebbli..., kes rääkis oma tööst asjaajajana. Veidi häiris, endalegi teadmata miks, et pea kõik nimetasid ainukeseks siinoleku põhjuseks kõrget tasu, mis isegi sõduritel oli netos üle 25000 krooni. Madli, kellega olin varem kahel korral Erna retkel kohtunud, kurtis ainukesena, et tahab „actionit” ja laagris on igav. Naisi oli kokku 4, kellest 3 olid meedikud. Pelgavad hirmsasti palavust, Kpt. Pool väitis, et ükskord olevat 15 meest ära minestanud! Mulle ei meenunud ühtegi juhtumit oma teenistusaja jooksul, kus keegi oleks minu nähes minestanud.

Pool jätkas, et verejanu sõduritel pole ja arvet tapetud vaenlaste üle teadaolevalt ei peeta. Sõdurid on liigutatud, kui külaelanikud kodudesse naasevad ja rahumeelselt põldu saavad harida. Mitmed on Erna retkel osalenud, osad on mitmendat korda missioonil, sh Afganistanis (näiteks meedik 3x, seersant Torn 3x).

Suhted on väga sõbralikud, ainult aasitakse üksteise kallal Pooli sõnul. CB territooriumil tuleb kanda alati relva (allohvitserid ja ohvitseridel on püstol sääre küljes, sõduritel automaadid seljas)


18.30 vestlusring nn „heaolukonteineris” ohvitseride ja allohvitseridega. Mõned killud: maastik dikteerib palju, lahingdistantsid pikad, ka linnalahingute puhul; ei usu, et olukorra kunagi kontrolli alla saab; USA abile ei saa alatiseks lootma jääda; kohalikud harimatud, kerge Talibanil mõjutada; öö- ja päeva vaatlusseadmeid pole piisavalt; haavatutega tegeletakse alati esmajärjekorras, mitte vaenlasega,
nagu õpetati (distantsid pikad, saab seda luksust lubada), seda tuleb väljaõppel rõhutada; vaja laserkaugusmõõturit, IR tulesid Pasidele, med. Telki kondekat. Väljamäe sai oma küsimusel palgarahulolu kohta meeldiva vastuse, et esimest korda missioonide jooksul tuntakse väärikat palka, kuid mure on Eestisse tagasi naastes palgaküsimus, samuti sotsiaalsed garantiid. Kindral käis välja idee, et riik võiks mingi osa eluasemelaenu %-st eeskujulikel sõduritel kinni maksta või siis staažitasu sõduritele siduda erinevate täiendkoolitustega. Kaplan arvas, et planeerimine toimub Afganistanis nagu „jumal juhatab”. Näitena tõi vee saatmist patrulli, mille tõttu ühel korral olevat võitlejad pidanud jooma vett küla kaevust! Kindral arvas seepeale, et planeerimine on vajalik ja hea mõttetreening kuid täitmine lollus, kuna vaenlane dikteerib palju. Kindral arvas ka, et Eestlaste hea teenistus missioonidel annab Eesti poliitikutele MORAALSE õiguse NATOs ja EUs kaasa rääkida lisaks juriidilisele õigusele. 21.00 pidulik õhtusöök kindraliga, kogu Eesti kontingent ligi 100 inimest – uhke tunne on olla Eestlane nende sangarite kõrval. Söögilauas küsisin Pasi juhilt parima ja halvima asja kohta. Pärast pikka mõttepausi arvas, et halvim on siiski palavus ja parim on näha, kuidas pikast patrullist tulev kurnatud sõdur juba paari päeva pärast võitlusvalmilt uuesti „põllule” soovib naasta. 3 paranenud haavatut said mälestusmeeneteks Leathermani noad, ühele saadeti Inglismaale järele. Edasi rikkalik söök, dušš kasarmus (telklinnakus) ja 23.20 magama.

19.06
Magada CB avaras ja õhutatavas telgis oli suurepärane, isegi parem kui Kandahari moodulites, arvas kindral. Pärast rikkalikku hommikusööki valmistusime sõitma Eesti Pasiga ANA laagrisse, kuhu oli läbi kõrbe paar km. Vahetult enne brone peale istumist tuli Madli minuga rääkima, kuigi tal polnudki midagi olulist öelda ega küsida, kuid sellegipoolest oli mul tunne, nagu oleks midagi ütlemata jäänud. Huvitav kas see oli koduigatsus või mingi ärevus/hirmutunne? Õnneks lubati meil sõbraga istuda brone peal, mis võimaldas uuesti läbi elada 22a taguseid kogemusi. Mälestused tulvasid mühinal silme eest läbi, kui Kpt. Pool 12,7mm Browningu taga koha sisse võttis ja toru taamal liikuvale kohalikku tüüpi bussile suunas. Jälle see imepeenike tolm nagu vesi sõiduteel, mis rataste alt välja pritsib ja läbinähtamatu pilve tekitab; kohalikud kaunistatud raskeveokid, kuumus ja brone ebaühtlane rappumine. ANA laager on niisiis loodud kohaliku armee väljaõppe tagamiseks. Laagri ülemaks on Briti Kln.Ltn. Hartley, kes töötab enda sõnul USA maksumaksja raha eest ja arvestab sellega pidevalt (muide Bennett rõhutas, et nemad raha lugema ei pea). Eesmärk on mentorluse korras (üle 100 NATO mentori töötab seal) õpetada ja juhendada ANA allohvitsere üksusi juhtima. Kindral laskus pikkadesse aruteludesse kirjaoskuse puudumise üle ja aega kulus niipalju, et me ANA treeninguid jälgima ei jõudnudki. Tagasiteel mõõtsin kellaga õhutemperatuuriks 44 kraadi, autos näitas termomeeter 46 kraadi, päikese käes tõuseb see isegi kuni 70 kraadini. Seega mu mälu ei petnud mind. Tagasi jõudes harjumuspärane rikkalik lõunasöök ja oligi aeg lennujaama suunduda. Õhkutõus oli väga järsk niisamuti maandumine Kandaharis. Majutusime samades kohtades, kus ennegi ja siirdusime väikesele turutuurile laagri territooriumil. Vaibad…minul suu vett jooksmas – siid, puuvill, segu nendest mõlemast, erinevad toonid, suurused - yess. Ühegi vaiba alghind ei ületa 500 USD. Meenus kohe Türgi, kus tavaline puuvillavaip maksis üle 1000 EUR ja kalleim siidvaip 75 000 USD, tõsi ta oli ka suur. Jätsin seekord vaiba ostmata kindrali soovitusel veel Kabulis hindu võrrelda. Mingi villase salli rabasin ahnusest siiski kaasa. Külastasime ka amide sõjaväekauplust, kus kaupadel puudus käibemaks ja seda oli tunda.

Õhtul sain veidi hoobelda oma lugudega, kui Mikk oma küsimustega Pandora laeka avas. Loodetavasti ma oma kaaslasi väga ära ei tüüdanud. P.s. õhtusöögil toitusime Mikuga peaasjalikult hiidkrabi koibadest, mis maitsesid ülihästi.

20.06
Hiline hommikusöök kell 9.00, mille järel sõitsime soomustatud džiipidega Campi tuurile, alguses ümber laagri, kus nägime kibedat ehitustööd. Afgaanide raskeveokid, kes varustavad laagrit pea kõigega v.a. laskemoon, olid kümnete kaupa suure röntgeniaparaadiga läbivalgustamise järjekorras. Tee ääres oli näha punaseid kolmnurkseid riidetükikesi tähtedega MINES okastraadi küljes rippumas. Nägime hulganisti helikoptereid Black Hawk ja Apache, mis alati lennukite õhkutõusmisel ja maandumisel territooriumi otstes turvasid ja püüdsid võimalikke tulekoldeid kiiresti avastada oma seenekujuliste radaritega. Külastasime ka sõdurite vabaajakeskust, kus hiigelsuur jahe jõusaal täis punnitavate lihastega atleete, piljardilaudu täis saalid, arvutimängud hiigelsuurtel LCD ekraanidel, külm pudelivesi igal sammul tasuta käes – elu nagu paradiisis. Edasi sõitsime polügoonile III korruseliste blokkmajade eest läbi, mis venelased olid ehitanud ja 90-te alguses puruks pommitatud, kuid täis elanikke, loomulikult ilma kütteta ja veeta, kuid seinad ümber ja lagi pea kohal. Lapsed saatsid meid joostes ja palusid bakšiši, jõudsin visata mõned pastakad, enne kui kadusime. Polügoonil nägime kahte Eestlaste Pasi, mis olid Pakistani territooriumil põlema süüdatud transpordi käigus läbi Pakistani. Nüüd olid nad märklaudadeks ja täiesti auklikuks tulistatud. 6 miljonit krooni maksumaksja raha oli vähemalt mingi rakenduse leidnud. Kole oli tõdeda, kui lihtsalt enamus relvi soomust läbistavad. Peatusime ka vene tehnika surnuaial, kus vene tankid kümnete kaupa perfektselt rivis seisid, samas ka „Grad`id” (Katjuušad) ning „Urogan`id” – milline raiskamine, iga tank oma 80 tonni kvaliteetset metalli! Laagrisse naastes otsustasin vaiba siiski ära osta (nagu hiljem selgus oli see õige, kuna Kabulist naasesime alles öösel). Ostsin Pešhawarist pärit puuvilla -siidiseguse vaiba 5x8 jalga 400 USD-ga (alghind 450), need olevat kvaliteetsemad kui Afgaani omad. Edasi briifing olukorrast ja plaanidest, siin võttis kindral suure tüki ajast omi tekkinud mõtteid avaldades. Kiirustasime lennuväljale, et Kabuli lennule jõuda. Lend kestis täpselt 1h ja Kabulis võttis meid vastu Kln-Ltn Mart Vendla, kes meile kiirelt ja selgelt visiidi kava briifis ja edasi väga konkreetselt ja otsustavalt meid masinatesse paigutas. Olime sõbraga väga rahul, sest olime sellisest konkreetsusest viimastel päevadel veidi puudust tundnud. 4 soomustatud džiibist koosnev konvoi sõitis turvareegleid järgides, mis tähendab, et ühtegi kõrvalist autot ei tohtinud vahele lasta. Seega trügiti agressiivselt ja lausa ohtlikult autosid ešelonist välja nagu õelad mesilased. Meid majutati ISAF HQ (International security Assistance Force) territooriumil kahekorruselistesse kivimajadesse. Saime sõbraga ühte tuppa, kuigi seal oli juba ees üks Saksast pärit Hollandis elav NATO ametnik. Õhtul oli õllejoomine Sakslaste majas (Kabulis oli nn „kahe õlle seadus” alates 19.30). Lasime end mõnusalt võõrustada ja jutt voolas. Ei olnud ka ise kitsi oma ammuste kogemuste jagamisel 22 a eest. Oli lõbus.

21.06
Pärast hommikusööki 7.30 vaba aeg laagris, kuna teised salajasel briifil. Jalutasime Ltn Marek Miiliga territooriumil ringi, samuti tema töökohal CIMIC`us (Civil and Military Co-operation). Nägin NATO propaganda masinaid ja lehti, külastasime ka territooriumi kauplusi. Pärast lõunat riietusime kevlarisse ja suundusime 4 soomustatul džiibil linnatuurile. Peatusime kuningalossi varemete juures ja Miil oli ette valmistanud suurepärased ajaloolised ülevaated sellest ja ka järgnevatest vaatamisväärsustest. Selgus, et kuningaloss hävis 90 tel kohalike väepealike Hekmatyari, Dostumi ja Masoodi omavahelise võimuvõitluse perioodil. Edasi Baburi aed, mis oli meeldivalt roheline ja kenasti taastatud. Kabuli keskel asuvalt mäelt, kus asub kuulus hüppetorniga bassein (ehitatud venelaste poolt 1968a, treeningpaigaks Mexico OM jaoks, kuna samal kõrgusel merepinnast - 1800m), kuhu pole aga kunagi vett sisse ei lastud. Edasi sõitsime läbi rikaste linnaku, kus võis näha kohutavaid kontraste – 2 ja 3 korruseluised luksuslikud tuliuued villad oma okastraatidega palistatud rõduäärtega seisid kui ilmutised külatänava ääres, mis oli mägine ja mida ääristasid voolavad solgikraavid seal jalutavate loomade ja lindudega. Samas asus ka noobel Araabiapärane restoran, kus me õhtustama jäime. Supid, riis, lammas, kana, erinevad kastmed, roheline tee, kreeka pähkliga pikitud šokolaadikook, türgi õline hõrgutis. Mõnus. Õhtul hiljem õlu Milano aias ja oligi aeg minna viimasele ööbimisele siin maal. Jutlesime veel veidi oma toakaaslasega ja ei varjanud oma kogemusi siit maalt aastakümnete eest.

22.06
Hommikul duširuumis üllatas Kln. K meid sellega, et oli pesuruumis pidanud pealt kuulama, kuidas kaks ami olid jutelnud, et NATO kindraliga on kaasas kaks endist NA sõdurit, kes kunagi on siin teeninud. Reede on afgaanidel nädala ainuke puhkepäev ja selle rütmi on üle võtnud ka ISAF, seega oli vaba aega kella 11.00-ni. Peagi selgus, et õhtul oli halb vahejuhtum Eestlaste valduses olevate soomukitega. See vahejuhtum häiris Kln. Vendlat silmnähtavalt, kes valmistus järgmisel päeval „vaibale” minema. Edasi sõitsime turule, kus tegime oma põhilised sisseostud ning sõime samas lõunat.

Tagasi jõudes külastasime ka turgu ISAF territooriumil, kuid mul oli selleks ajaks juba „kett maas” ja filmisin- pildistasin niisama ringi. Reis lähenes lõpule ja oli aeg lennujaama sõita. Kuna lend hilines paar tundi, siis rüüpasime õlut Eesti lipu all väikeses pubis. Kandahari jõudsime pärast keskööd ning Brize Nortonisse algas lend 3.55. Tegime veel Dubais vahemaandumise kütuse tankimiseks, kuna maalt välja ei taheta palju kütust vedada. Pardal olid ka mõned lamavad haavatud. Veelgi suurem kurvastus tabas meid maandumisel, kui saime teada, et paari tunni eest oli juhtunud tragöödia meie võitlejatega Šangini orus. Nimelt oldi kogunenud lõunapausiks Med. Pasi kõrvale, kui üks rakett lendas neist üle ja teine tabas täpselt soomukit. Selle tagajärjel hukkus seersant Torn ja Veebel Karuks. 4 said haavata, neist 2 raskelt. See vahejuhtum pani meie reisile raske pitseri, seda enam, et Eestis oli Võidupüha ja Jaanilaupäev. Olime ju samade kenade inimeste seltsis paar päeva varem pidulikku õhtusööki nautinud. Kuidagi paha oli meenutada Madli ärevust, millest eelnevalt kirjutasin. Ta oleks seda justkui ette aimanud…
Sedasi lõppes meie reis 23.06 kell 00.50 Tallinna lennuväljal.

August 2007 a, Tallinn
Alar Nigul