"Ainus ellujäänu"

Marcus Lutrelli poolt jutustatud ja Patrick Robinsoni sulest ilmunud raamat, on tõlgitud eesti keelde Grenaderi poolt. 285 lk kõvakaaneline.
Tegemist kaasaegse sõjakirjandusega, väidetavalt tõestisündinud lugu Afganistanis 2005 aastal.
Marcus on USA eliitvägede SEAL liige. Ta jutustab väga haaravalt oma kogemuste põhjal SEAL valikusõelast, kirjeldab detailse täpsusega katsetel toimunud ebainimlikust proovilepanekust maal ja vees. 180 alustanud kursandist lõpetas kursuse veidi üle kolmekümne mehe.
Edasi räägib ta veidi pealiskaudsemalt eriala kursustest, mis hõlmasid snaiprikoolitust koos eksamiga, väikeallveelaevade juhtimist ning sideõpe.
Raamatu põhilised sündmused algavad aga alles Afganistani sündmustega, kus neljaliikmeline SEAL üksus saadetakse Hindukuši mägedesse operatsiooni Redwing teostama.
Ülesandeks on elimineerida üks kurjamist bandiit, keda kaitsevad paari kompanii jagu mehi. Midagi läheb aga viltu, mis viib operatsiooni katastroofini.
Mis täpselt juhtub, see on kirja pandud ülimalt põnevalt ja detailselt ning pakub põnevust mitmeks õhtuks. Ei taha teile liiga palju ette ütelda.
Lõpuks satub Marcus külalisena Afgaanide juurde külla, kuid kassi-hiire mäng elu surma peale jätkub sealgi.
Soovitan soojalt kõigile, kellele meeldib sõjakirjandus, eriti kaasaegne.
Ainukese miinusena julgen omalt poolt välja tuua kohati liigse patriootilisuse. Teatud koguses oleks see vajalik, kuid siin pingutatakse sellega kohati üle. Kui sellest üle saada, on elamus garanteeritud.
Head lugemist:)

Teatrielamused Londonis

Õnnestunud planeerimise tulemusena sattusime lühikese Londoni külastuse jooksul abikaasaga kahel korral teatrisse. Ja paradoksaalsel kombel lausa ühel ja samal päeval. Niisiis saime kella poole kome ajal päeval külastada Tema Majesteedi ooperiteatrit ja vaadata/kuulata oma 25 hooaega tähistavat "Ooperifantoomi"
Olid ajad enam kui kümme aastat tagasi, kui ma isegi autos selle muusikali CD-d kuulasin. Need on praktiliselt peas. Kuid neid laule ma enam ammu ei kuula. Sellegipoolest suutis muusikali nägemine mind üllatada. Eelkõige lava tehnilise tasemega. Dekoratiivide liikumine ja pompöössus oli hämmastav, kuid kõige rohkem üllatas mind lava põrand. See koosnes kümnetest väikestest luukidest, mis aeg-ajalt avanesid ja kust kasvasid välja küünlad, trepid, tulelondid jms. Kaks ja pool tundi kestva etenduse lõpus tegi fantoom David Copperfieldi ja kadus tugitoolist oma keebi alt nagu tina tuhka. Etendus oli hoogne ja jättis kokkuvõtteks väga võimsa mulje. Ja muidugi oli muusikaline pool väga nauditav.

Pärast seiklust metroo ja rongidega 40 minutit jõudsime aga kella kaheksaks vaatama Sofi Oksaneni "Puhastust", millest olime lugenud nii raamatut kui ka väga positiivset kriitikat tüki kohta. Etenduse pikkus 2h 45 min. Saali sisenedes olid üleval hoiatavad sildid, et siin tükis on alasti stseenid,suitsetamist ja püssiga paugutamist.

Teater asus vanas tehasehoone tüüpi tellistes majas. Saal pisike ja hubane, näitlejad esitasid oma tükki praktiliselt publiku sees. Vaatajaid mahutas saal vast saja ringis, mis muutis etenduse eriliselt intiimseks. Tükk mängiti läbi super hästi. See oli nii ehe, et vahepeal oleks korduvalt tahtnud lavale hüpata ja vägivallale vahele segada. See oli niivõrd naturaalne, brutaalne, südamlik ja tõene. Vormilise külje pealt näiteks pätist Paša vahutas nii et tatti lendas suust, Aliide pea topiti tõe selgitamiseks roojaämbrisse, Hans käis naturaalselt vannis nagu ikka vannis käiakse - alasti. Ja sisu mängiti edasi nii, et isegi need, kes raamatut pole lugenud said ilmselt põhilisest kerge vaevaga aru. Soovitan kindlasti, kui Londonisse satute. Nüüd tekkis soov raamat veel kord üle lugeda ja ka Vanemuise esitust kaeda.
Häid teatrielamusi!

Mõtteid seoses loenguga Tallinna Inglise Kolledžis 23.02.2012

Seoses Eesti Vabariigi 94. aastapäevaga, toimus täna TIK-s traditsiooniline Ajaloo konverents, kuhu kutsutud esinema erinevad inimesed. Nii sain ka mina kutse rääkida gümnasistidele teemal "Riigi kaitse".

Kui ma kutse paari nädala eest sain ja nõustusin, olin alguses veidi kimbatuses, et millises võtmes seda rääkida, et vähekenegi erineda traditsioonilistest dogmadest ja tuua sisse mõne kraadi võrragi kaasaegsemat vaatenurka.
Lõpuks ma leidsin enda arvates lahenduse ja asusin ettekande alguses oma mõtteid kontrollima.
Nimelt olin ma ehmatusega tõdenud, et kui ma mõtlesin küsimuse peale "Mida oleme valmis tegema selleks, et Eesti Vabariik püsiks iseseisva ja puutumatuna ka tulevikus?", siis mõtted liikusid koheselt sõjaolukorrale ja lahingu ettekujutamisele.
Küsides seda küsimust gümnasistidelt, sain täpselt samasugused vastused - poisid rääkisid Isamaa eest võitlemisest, tüdrukud kooris toetamas, et nemad võtaksid "kaitsmisest osa" sanitaridena või õdedena (ilmsest siis ka lahingutega seoses hospidalides).
Pean tunnistama, et süda põksus uhkustundega põues, et selline järelkasv on meile tulemas. Aga tegelikult me elame ju usus ja lootuses, et seda olukorda ei tulegi kunagi, et meil on rahu ja vabadus kuni aegade lõpuni. Ehk siis selle küsimusega seoses me mõtleme SUREMISEST!
Aga päevad lähevad ja elu vajab elamist. Mida me siis igapäevaselt teeme eelpooltoodud küsimust silmas pidades? Me teeme oma pisikesi ja suuri valikuid või otsuseid iga päev! Me näitame oma tegudega iga päev, kas me teeme midagi selleks, et Eesti Vabariik säiliks või mitte. Ehk siis, me võiksime mõtelda hoopis ELAMISEST!
Näiteks kui paljud pühivad igaveseks Eestimaa tolmu oma saabastelt ja lahkuvad elama ja oma panust andma mõne teise riigi kodanikuna. Ka nemad loodetavasti hoolivad EV säilimisest, kuid nad ei tee selleks suurt midagi.
Hoopis teine asi on, kui minnakse õppima Eestist väja, kas siis kõrg- või kutsehariduskoolidesse. Uute teadmistega ja kogemustega naastes oleme eriti suure panuse andnud oma riigi kaitsesse ja arengusse.

Selleks, et riik saaks toimida, on kõigepealt vaja riigi kodanikke, millest riik moodustub. Edasi vaja riiki üleval hoida, arendada, muuta see enda näo järgi elamiskõlblikuks. See aga seostub paratamatult maksude maksmisega, valitsejate valimisega, kultuuri ja keele säilitamisega oma järglastel jne.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida :)
Vaid hoopis sellest, mida me siis tegelikult iga päev teha saame.
Minu loeng oligi suunatud õppimisest, tööst ja perekohustustest üle jäävale vabale ajale. Kuidas me seda kasutame. Ehk siis terved eluviisid koos mõõduka sporditegevusega, vabatahtlike ühenduste tööst osa võtmine (Kaitseliit, Naiskodukaitse jms). Kui huvi suurem, on täna võimalik (töö kõrvalt) õppida Kaitseliidu koolis allohvitseriks või suisa Reservohvitseride kursustel ning asuda seejärel juhtima mõnda KL üksust.
Samuti võime ära õppida hobi korras vahvaid harrastusi, mis minu silma läbi seostuvad otseselt Riigi kaitsega. Nagu näiteks sukeldumine, mägi- ja kaljuronimine, orienteerumine, auto-, lennuki- või laevajuhtimine, laskmine (eriti practikal laskmine), side, esmaabi, erinevate keelte oskus jms. Võime seda nimetada hobiks, mida ta ongi, kuid "vajalikul hetkel" võib sellest saada hädavajalik oskus EV kaitsel.
Need on asjad, mida saame samuti nimetada kõlava nimega "Riigikaitse õppeks".
Ja kui mõne alaga tegeleda veidi rohkem, põhjalikumalt ja kui on ka veidi õnne, siis pandakse seda ka ühiskonnas tähele ja tõstetakse esile. Ja Sinust võib peaaegu "juhuslikult" saada suur eeskuju ilma, et Sa oleksid sellele kunagi mõtelnud.
Seda ma nimetangi tavakodaniku igapäevaseks ELAMISEKS ja oma riigi kaitsevõime tugevdamiseks.

Selliseid inimesi saame hulgaliselt igal aastal näha Eesti Vabariigi aastapäeval, nähes EV presidenti üle andmas teenetemärke oma riigi ustavatele kodanikele.
Niisiis elagem oma igapäevast elu moel, mille üle homme oleks põhjust uhkust tunda :)

Head Eesti Vabariigi 94. aastapäeva, sõbrad!