"Ainus ellujäänu"

Marcus Lutrelli poolt jutustatud ja Patrick Robinsoni sulest ilmunud raamat, on tõlgitud eesti keelde Grenaderi poolt. 285 lk kõvakaaneline.
Tegemist kaasaegse sõjakirjandusega, väidetavalt tõestisündinud lugu Afganistanis 2005 aastal.
Marcus on USA eliitvägede SEAL liige. Ta jutustab väga haaravalt oma kogemuste põhjal SEAL valikusõelast, kirjeldab detailse täpsusega katsetel toimunud ebainimlikust proovilepanekust maal ja vees. 180 alustanud kursandist lõpetas kursuse veidi üle kolmekümne mehe.
Edasi räägib ta veidi pealiskaudsemalt eriala kursustest, mis hõlmasid snaiprikoolitust koos eksamiga, väikeallveelaevade juhtimist ning sideõpe.
Raamatu põhilised sündmused algavad aga alles Afganistani sündmustega, kus neljaliikmeline SEAL üksus saadetakse Hindukuši mägedesse operatsiooni Redwing teostama.
Ülesandeks on elimineerida üks kurjamist bandiit, keda kaitsevad paari kompanii jagu mehi. Midagi läheb aga viltu, mis viib operatsiooni katastroofini.
Mis täpselt juhtub, see on kirja pandud ülimalt põnevalt ja detailselt ning pakub põnevust mitmeks õhtuks. Ei taha teile liiga palju ette ütelda.
Lõpuks satub Marcus külalisena Afgaanide juurde külla, kuid kassi-hiire mäng elu surma peale jätkub sealgi.
Soovitan soojalt kõigile, kellele meeldib sõjakirjandus, eriti kaasaegne.
Ainukese miinusena julgen omalt poolt välja tuua kohati liigse patriootilisuse. Teatud koguses oleks see vajalik, kuid siin pingutatakse sellega kohati üle. Kui sellest üle saada, on elamus garanteeritud.
Head lugemist:)

Teatrielamused Londonis

Õnnestunud planeerimise tulemusena sattusime lühikese Londoni külastuse jooksul abikaasaga kahel korral teatrisse. Ja paradoksaalsel kombel lausa ühel ja samal päeval. Niisiis saime kella poole kome ajal päeval külastada Tema Majesteedi ooperiteatrit ja vaadata/kuulata oma 25 hooaega tähistavat "Ooperifantoomi"
Olid ajad enam kui kümme aastat tagasi, kui ma isegi autos selle muusikali CD-d kuulasin. Need on praktiliselt peas. Kuid neid laule ma enam ammu ei kuula. Sellegipoolest suutis muusikali nägemine mind üllatada. Eelkõige lava tehnilise tasemega. Dekoratiivide liikumine ja pompöössus oli hämmastav, kuid kõige rohkem üllatas mind lava põrand. See koosnes kümnetest väikestest luukidest, mis aeg-ajalt avanesid ja kust kasvasid välja küünlad, trepid, tulelondid jms. Kaks ja pool tundi kestva etenduse lõpus tegi fantoom David Copperfieldi ja kadus tugitoolist oma keebi alt nagu tina tuhka. Etendus oli hoogne ja jättis kokkuvõtteks väga võimsa mulje. Ja muidugi oli muusikaline pool väga nauditav.

Pärast seiklust metroo ja rongidega 40 minutit jõudsime aga kella kaheksaks vaatama Sofi Oksaneni "Puhastust", millest olime lugenud nii raamatut kui ka väga positiivset kriitikat tüki kohta. Etenduse pikkus 2h 45 min. Saali sisenedes olid üleval hoiatavad sildid, et siin tükis on alasti stseenid,suitsetamist ja püssiga paugutamist.

Teater asus vanas tehasehoone tüüpi tellistes majas. Saal pisike ja hubane, näitlejad esitasid oma tükki praktiliselt publiku sees. Vaatajaid mahutas saal vast saja ringis, mis muutis etenduse eriliselt intiimseks. Tükk mängiti läbi super hästi. See oli nii ehe, et vahepeal oleks korduvalt tahtnud lavale hüpata ja vägivallale vahele segada. See oli niivõrd naturaalne, brutaalne, südamlik ja tõene. Vormilise külje pealt näiteks pätist Paša vahutas nii et tatti lendas suust, Aliide pea topiti tõe selgitamiseks roojaämbrisse, Hans käis naturaalselt vannis nagu ikka vannis käiakse - alasti. Ja sisu mängiti edasi nii, et isegi need, kes raamatut pole lugenud said ilmselt põhilisest kerge vaevaga aru. Soovitan kindlasti, kui Londonisse satute. Nüüd tekkis soov raamat veel kord üle lugeda ja ka Vanemuise esitust kaeda.
Häid teatrielamusi!