tag:blogger.com,1999:blog-45149350334820880412011-10-04T10:05:16.504+03:00Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.comBlogger371100tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-4022926334388613322011-07-28T07:22:00.004+03:002011-08-09T09:58:34.404+03:00Seekord koos Ahtoga. Maršruut Tallinn-Helsingi-New York-San Francisco. <br />Ette mõned faktid neile, kes ka ise plaanivad reisi sinna kanti. <br />Kurss 1 €= 1,4 USD <br />Bensiinihind on gallonites (4,55 liitrit) ja selle hind oli valdavalt 4 USD või alla selle. (madalaim hind ~3.20USD, kõrgeim ~5.30 USD Surmaorus). Kui Eestis on ühe liitri hind 1,3 €, siis galloni hinnaks tuleb võrdluseks ~8.30 USD. <br />Väiksemate maanteede tanklad on töövälisel ajal suletud. <br />Suurlinnade ümber on tipptunnil alati ummikud, kuigi kiirteedel on ühes suunas 7 rada. <br />Hotellid võtsime tee pealt ja kahese toa hinnad kahe “Queen” voodiga olid vahemikus 55 USD (las Vegas, nädala sees) kuni 190 USD (Grand Canyon Rahvuspargis). Muidugi saab alati kallimaid võtta, meie jäime “Mõõdukale tasemele”. Hommikusöögiga ära arvesta, reeglina seda ei pakuta hinna sees. Rahvusparkides on toa saamine õnnega seotud, peaks varem kinni panema. <br />Telkimiskohad tee ääres maksavad suurusjärgus 12-30 USD. Kõige kallim oli meie reisil 50USD LA-st lõuna pool Covent Canyon Vaikse Ookeani ääres. Telkimiskohas on puhas käimla, lõkketegemise koht ja tihti ka dušš lisaraha eest (kuni 2 USD). <br />Kõikidele hindadele, mida näed või sulle öeldakse, lisatakse maksud ( 9%). <br />Kohtades, kus sind teenindatakse (restoran, takso, baar), on rangelt oodatud tip 15-20% hinnast. <br />San Francisco linnatransport on väga tõhus, maksab 2USD ja saab sõita 3 tundi ka erinevate bussidega või liinidel. <br />Alcatraz vaatama minna ei õnnestunud. Piletid olid nädal aega ette välja müüdud. <br />Autoga tohib reeglina paremat pööret teha punase fooritulega. <br />Kohvi, mida tavaliselt müüakse topsides on VÄGA kehva, sageli ilma kofeiinita (erandiks on brändid Starbucs jms). <br />Rahvuspargi maks auto kohta on 10-25USD. Kui küsida, siis saab osta 80 USD eest aastase loa kõikidesse Rahvusparkidesse, seda ei pakuta aktiivselt. <br />Rahvuspargi värav on ka öösel lahti, kuid pileteid ei müüda ja peab ilma selleta sisenema. Puuduseks on see, et ei saa piletiga koos antavat teede kaarti ja infolehte huvipunktidest. <br />Fiemakaupade ostmiseks on Las Vegas ja Hollywood kõige taskukohasemad. <br /> <br />Kuni NY –ni sujus kõik tõrgeteta, kuid sealt edasi tekkis halenaljakas olukord, kus õigeaegselt lennukisse istudes teatati, et ilm on kehvapoolne ja tuleb veidi oodata. Ootasime ligi tunni, mille jooksul vähenes kütuse hulk paakides drastiliselt ja pidime suunduma tagasi tankima. Reisijad jäid salongi. Tagasi rajale ja ootasime veel …. 2 tundi! Seega istusime lennukis 3 tundi enne, kui õhku saime. See polnud enam naljakas. Öösel kella 2.00-ks saabusime lõpuks hotelli Travelodge North, mille olime eelnevalt broneerinud, kuid und nagunii polnud seoses ajavahega. Piineldes ja väherdes jagus kannatust 5.30, kui sai üles tõustud ja kella kuuest algavat hommikusööki ootama jäädud. <br /> <br />19.07 <br />Auto saime kätte lennujaama territoriumilt, milleks oli täiesti uhiuus ja oma esimesi miile tegev keskmise suurusega Jeep Patriot. Ostsime esimesest poest autosse “Cooler” kasti jääga ning toiuaineid ning jooke sinna sisse. See oli suurepärane investeering automatka jaoks. Ühe jääga sai kaks päeva toiduaineid ja joogid jääkülmad hoida. Kell 10.00 algas tegelik matk läänerannikul. Tähelepanuväärne oli seegi, et kui olime autoraadio käima pannud, tuli sealt just parajasti The Eagelsi “Hotel California” ja meie kihiutasime mööda just ühest hotellist, mille nimeks oli suurte tähtedega kirjutatud “Hotel California”. Milline vahva kokkusattumus. Kihutasime üle võimsa kahekordse San Francisco Oakland Bay silla otsejoones Yosemite Rahvuspargi suunas ja nautisime ilusaid teeäärseid vaateid, mida maantee nr 560 meile pakkus. Ühel hetkel avastasime, et oleme liikunud plaanitust oluliselt kiiremini ja otsustasime ööbimiskoha otsida enne rahvusparki. Valisime telkimiskoha umbes 25 miili enne parki, milleks oli “Sweet water”camp site. Selle koha muutis paradiislikuks lähedal asuv jõgi, mis oma väikese kosega pakkus uskumatult mõnusat kümbluskohta. Õhutemperatuur oli päeval siiski üle 30C ja vee ~16 kraadine jahedus oli väga mõnus. Panin tähele, et ujumisriided on USA-s meestel erinevad Euroopast. Siin peetakse “lilladeks” mehi, kes kannavad tavalisi euroopalikke ujumispükse. Siin kannavad eranditult kõik hetero mehed põlvini ulatuvaid lotendavaid pükse. Ebamugavustunde vältimiseks ostsin ka endale samasugused, et mitte massist erineda ses küsimuses. <br /> <br />20.07.11 <br />Kliima oli telgis magamiseks ideaalne, samuti puudusid putukad, hommikul polnud telgilaes isegi kondensvett. Sõime kiire hommikusöögi ja põrutasime edasi Yosemite parki. See on vana indiaanlaste maa, maastikku ilmestavad mäed, millest paljude tippe kattis lumi, need olid ligi 4000m tipud. Samuti oli võimas metsamassiiv, mille pärliks oli hiid Sekvoiade ala. Mõned neist olid üle 2500 aasta vanad ja väga jämedad. Tegime nende juurde väikese jalgsimatka. Loodus pakkus meile väga huvitavaid vaateid, olime kohati üle 3000m kõrgusel. Läbides pargi, võtsime suuna Death Valleyle ehk siis Surmargu. Olime laskunud taas merepinna lähedale ja temperatuur tõusis järsult. Elumaju jäi vähemaks ja temperatuur tõusis tasapisi 40 –ni. Teeäärset stepimaastikku ilmestasid üle pea ulatuvad kaktused. Vahepeal nägime militaarkoptereid Apache õppelendu tegemas. Maastik oli täpne koopia Afganistani Helmandi provintsi omaga. Kui me lõpuks Surmaorgu kohale jõudsime, oli kell kuus saanud ning autost välja astudes lõi kuumus sõna otseses mõttes vastu pead. Seda oli 48C. Oli sama või isegi hullem tunne kui keset suve Kandaharis. Päikese käes küttis kuumus ilmselt üle 60C. Oru põhi oli kaetud soolaga, see oli valge, peatuskoht paiknes 85,5m allpool merepinda. Päris imelik oli kõrgel kaljudel vaadata merepiiri tähistavat märget. Algselt olime arvanud, et ööbime telgis kusagil Surmaoru kandis, kuid maastikku ja kliimat hinnates oli selge, et see polnud füüsiliselt võimalik. Temperatuur langeb seal öösel vaid 38 kraadini☺. Seega kihutasime edasi Las Vegase poole, kus kavatsesime öö veeta. Kohale jõudes olime sel päeval läbinud ligikaudu 500 miili. Toa võtsime Downtownis Best Western hotellis, kus tuba kahele maksis nädala keskel vaid 55USD. Jäime sinna kaheks ööks. Öösel kolasime veel linnas ringi ja sattusime lahedasse piirkonda, kus pikk jalutustänav oli kaetud paarikümne meetri kõrgusel kumera katusega, mis oli ligikaudu 400m pikk ja kaetud üleni LED ekraaniga. Seal võis näha võimast värvide ja muusika mängu. Muusikat pakuti tasuta ka kahelt lavalt. Pilt oli ülimalt kirev ja lärmakas. Mis seal salata, ikkagi Las Vegas! <br /> <br />21.07 <br />Suundusime kella kümne paiku Las Vegas avenüüle, mis oli seal peatänav. Suured hotellid, maailma erinevatest kohtadest pärit sümbolid (Pariisi glamuur koos Eiffeli torniga, Disneyland, Veneetsia, Kreeka jms). Kära ja lärmi palju. Astusime läbi ka suurtest kasiinodest, kuid need olid minu silmale parajad urkad. Seal oli küll palju virvatulukasi vilkumas, seksikalt riietatud krupjeed, kuid haiseb suitsu ja läppunud õhu järele (umbes sama tunne, kui minna kaine peaga Venus klubisse☺). Sõitsime linnavahel ringi, vaatasime purskaevušõud Andrea Bocelli muusika saatel, piraatide merevõitlust päris laevadel ja suuri rahvamasse ringi liikumas. Kuna autot parkida (tasuta) ei õnnestunud, siis suundusime tagasi tänavale, kus eelmine õhtu olime tšillinud. Nüüd oli seal veelgi lahedam muusika. Mingi äge trupp mängis 80 –date menulugusid koos lavalise liikumisega. Mulle meeldis see üliväga. Hotelli naasime enne kella 11 ja uni tuli magus. <br /> <br />22.07 <br />Vaadanud ära Rein Taaramäe ülivõimsa sõidu Tour de Francel, suundusime Zioni Rahvuspargi suunas linnast välja. Linna külje all nägime Nascar võidusõiduareeni. Vahetult enne Zioni tegime väikese kohvipeatuse, mille jooksul saime jutule ühe Harley Davidson ränduriga, kes neid kante oma tsikliga juba 50 aastat külastanud. Ta soovitas meil soojalt võtta tasuta buss ja sõita üles kanjonite vahele ning seal võtta ette paarikilomeetrine jalgsimatk kaljude vahelises kanjonis. Nii ka tegime. Kanjonid olid püstloodis mitusada meetrit kõrged ja see teeb nad kaljuronijatele atraktiivseks, kes siia maikuus hulganisti saabuvad. Pargis jalutasid ringi hirved ja hulgaliselt oravaid, kes inimesi üldse ei kartnud. Pärast parki suundusime Green Riverisse, mis oli Arches Rahvuspargi lähedal. Sel päeval tuli autoroolis kihutamist 500 miili. Kohale jõudsime pärast üheksat ja panime pimedas telgi püsti ühes telklinnakus. Siin kimbutasid meid pisikesed mudasääsed, kuna lai ja kollast värvi “Green river” oli läheduses. <br /> <br />23.07 <br />Hommikul ärkasime enne seitset kuna telk oli sattunud päikese kätte ja esimesed kiired muutsid sees olemise koheselt piinavaks. Pärast hommikusi protseduure kihutasime Arches Rahvusparki. See on siis ala, kus võib imetleda looduse poolt valmistatud sildasid. Mõne sai autosaknast pildile, kuid enamuse juurde tuli väike jalgsimatk teha. Kokku tuli ligikaudu 10km kõndimist mägades ligikaudu 40 kraadises kuumuses ja keskmäestiku kõrgusel. Sillad olid võimsad ja muljetavaldavad. Eriti habras ja õhuline oli Landscape sild. Sealt kihutasime läbi indiaanlaste maa Monument Rahvuspargist Suurele Kanjonile. Jõudsime sinna üheksa paiku õhtul, olles maha kihutanud taas 500 miili. Parki küll saime, aga piletit ei küsinud keegi. Ööbimispaigaga oli kitsas, kõik kohad suletud ja sildid aknal “Vabu kohti pole”. Järgides vanasõna, et julge hundi rind on rasvane, sõitsime 300 kohalisse telklinnakusse sisse ja saimegi ühe vaba koha. Alati tasub proovida. <br /> <br />24.07 <br />Kuigi oli tegu vaikse putukavaba telkimiskohaga, oli mul uni kehv ja magasin vast 4-5 tundi. See oli paha märk, kuna tänane päevaplaan nägi ette Colorado jõe juurde laskumist ja tagasi tõusmist. Kõrguste vahe on 1,4 km ja ühe otsa pikkus ligikaudu 8 miili. Sinna juurde veel 40 kraadine kuumus ning võite endale ise pingutust ette kujutada. Asusime Ahtoga teele 7.30 ning kiirel sammul laskumine jõeni kestis vaid 2,5h (liikusime eraldi). Rada oli üsna järsu kaldega ja sinna oli paarimeetriste vahedega asetatud jämedad palgid, mis trepi moodustasid. Trepi samm oli aga käimiseks väga halb. Teel roomas ühel hetkel minu eest läbi ligikaudu 1,5m pikkune Lõgismadu. See oli üsna hirmutav, kuna tegemist väga mürgise maoga. Hiljem nägin veel hirve suurte uhkete sarvedega, kes mind sugugi ei kartnud. Colorado jõe juurde jõudes oli üsna mõnus jalgu jahedasse vette pista, kuna need olid üle kuumenenud ja tursunud. Tegin 20 minutilise peatuse, mille lõpus ka Ahto kohale jõudis mind oma kiirusega üllatades. Olin kaasa võtnud 3 pudelit Gatorade, millest ühe olin laskudes ära tarvitanud. Tõusu esimestel sammudel oli selge, et tuleb üks piinarikas tõus. Jalad tõmbusid krampi kui Gatorade oli otsa lõppenud ja päikese käes kuumaks soojenenud vett, mida kolmes kohas võtta sai, kulus palju. Tõusule kulus veidi vähem kui 5h. Aga vaated olid taas võimsad. Neid mastaape on raske sõnades kirjeldada, lugejal tuleb ikka ise kohale sõita ja oma silmaga kaeda. Hilisõhtul sõitsime pargist paarkümmend kilomeetrit välja Tusayanisse, kus oli küll mitu hotelli, kuid enamus rahvast pungil ja hinnad laes. Kuna olime väsinud ja järgmise linnani liiga pikk maa, siis ööbisime Red Feather Lodges, lausa 190 USD toas. Ilma hommikusöögita. Uuhh. <br /> <br />25.07 <br />Hommikul käisime IMAX kinos pooletunnist filmi Suurest Kanjonist ja selle avastimisajaloost vaatamas. Ütleme, et ootused olid suuremad. Oli küll kena lavastus ja suur pilt, kuid sellega ka asi piirdus. IMAX paistab olevat ajalugu, isegi koduteleviisori 3D annab talle juba silmad ette. Edasi kihutasime “Route 66” kaema. On sellest ju kuulsaid laule ja filme loodud. Tee on saanud ikooni staatuse, mida seal igal sammul rõhutatakse. Tegelikult oli see tee nagu iga teine ja elu kihas sama loiult nagu mujalgi. Animafilmi “Autod” nostalgiat ja eksinud turisti ootust mina siit ei leidnud. Edasi võtsime suuna Hooveri tammile. Jälle üks näide mastaapidest. Ja muidugi lahe on näha, kuidas ameeriklased oskavad kõike rahaks teha. Spetsiaalselt ehitatud vaateplatvormid, 7 USD eest parkimine mitmekorruselises parklas, mis mõeldud ainult turistidele. Raha eest muuseum selle ehitamisest ja isegi kajakimatkad paisutatud vees. Tammist kakssada jalga kõrgemal tema vastas on uus kiirtee, millelt avaneb väga hea vaade otse tammile ja sealt sain teha häid fotosid tammist ja selle suurusest. Meie kihutasime edasi Las Vegase kaudu Los Angelesi poole ja jõudsime õhtuks kuhugi kõrbelinna, nimega Barstow, kus võtsime hotellis California Inn 75USD eest korraliku toa, hotellil oli oma bassein ja isegi hommikusöök hinna sees. Seda juhtub siin üliharva. <br /> <br />26.07 <br />Sõitsime edasi LA suunas ja jõudsime Hollywood bulvarile enne lõunat. Kuna mul oli vanemalt tütrelt kaasa antud soov tuua Kariibimere piraatide nänni, siis toksisin GPS-i sisse Walt Disney aadressi, mis viis meid suure kontorihoone turvatud väravasse. Seal paiknes vaid kohalik WD kontor. Selgus, et enamus filmistuudiod on Hollywoodist minemna kolinud, ainut Paramount Pictures on veel seal. Walt Disney on näiteks Floridas. Kolasin Hollywoodis ringi mööda kauplusi ja imestasin siinsete odavate hindade üle. Kentsakas oli vaadata inimesi mööda kõnniteed liikumas silmad maas ja aeg-ajalt üksteisega kokku põrgates. Põhjuseks kõnnitee sillutisse paigaldatud staaride nimed viisnurkade sees. Hiljem tegime kahetunnise linnatuuri bussiga. Meile näidati tuntud filmide tegevuspaiku, samuti Beverly Hillsi oma hiilguses ja muud glamuuri sinna juurde. Õhtu saabudes suundusime San Diego suunas LA-st välja. Juhuslikult polnud me arvestanud tipptunniga ja saime teada, mida tähendab tipptunni liiklus suurlinnast välja suunal. Sõitsime mitu tundi 7 –realisel maanteel (ühes suunas), kiirus oli kuni 10km tunnis ja kõik 7 rida olid paksult autosid täis. Kõige vasakpoolsema rea kohal seisis silt “Pool cars” ehk autod, kus 2 või enam reisijat. Trahvid selle reegli rikkumise eest ulatusid 200-400 USD-ni. Seega enamikus autodes istus 1 inimene. Milline raiskamine. Teel San Diegosse leidsime imekena telkimiskoha “Covent Kanjon” Vaikse ookeani ääres koos vaatega merele. Hind oli küll soolane 50USD telkimiskoha eest, kuid koht see eest kena ja esimest korda reisi jooksul normaalse, isegi jahedavõitu temperatuuriga. <br /> <br />27.07 <br />Hommikul kihutasime San Diego suunas ning poolel teel võtsime ära motelli linnas Oceanside kaheks ööks. San Diegos külastasime esiteks Aeronautika muuseumit, mis andis väga hea ja näitliku ülevaate lennunduse ajaloost. Sinna oli kokku veetud erinevaid lennukeid läbi aegade. Tõmbenumbriks oli ehtne Apollo 9 maandumiskapsel. Samuti oli näituseks välja pandud auto filmist “Tagasi tulevikku”. Edasi otsisime linnas kohta jalutamiseks, kuid sattusime kogemata sadamasse, kus meie imestuseks oli muuseumiks muudetud lennukikandja USS MIDWAY. Pilet sinna oli 18USD ja saime üsna hea ülevaate laevast. Laev oli juhtimiskeskuseks juba Vietnami sõja ajal. Laeva kahele tekile oli kokku kuhjatud palju erinevat tüüpi lennukeid ja koptereid. Näiteks ühel lennukil oli kiri, et see oli 1965 aastal Vietnamis 2 MIG alla tulistanud. Samalt laevalt juhiti ka Iraagi vastast “Kõrbetormi” 1991 aastal. Ahto tegi huvitava tähelepaneku, kui lähedal on USA-s rahvas võimule ja selle erinevate otsuste mõjutamisele. Näiteks rahvas saab oma sõna öelda, kui kõne alla tuleb, kas USS MIDWAY taas tööle rakendada või mitte. Rahvas saab otsustada, kas kulutused end aära tasuvad. Õhtul sõitsime tagasi Oceanside ja käisime rannas. Rand on siin imeline, puhas liiv, suured ookeanilained on 25C soojad ja meelitavad surfareid ligi. Õhtul tulid delfiinid ranna lähedusse tõusuveega hullama. Lõpuks ometi pole palav, seega pole vajadust ka konditsioneeri järele. <br /> <br />28.07 <br />Sel päeval otsustasime puhata Oceanside linnakese jumalikus rannas ja lihtsalt vedeleda. Hommikul tegin 50 minutilise jooksuotsa, mis andis päevaks tegusa olemise. Kahjuks siin ei pakutuid sukeldumist ning lainelaua jaoks tean end olevat liiga kohmakas. Olen seda mõne aasta eest Bali saarel proovinud ja see on siiani selgelt meeles. Tegime Ahtoga mitmemiilise jalutuskäigu piki randa ja leidsime üles jahisadama, mis oli kuidagi nurga taha peidetud. Hiljem naastes pikutasin rannal rumalast peast umbes tunnikese ilma UV kaitsevahenditeta ja tuulise ilmaga ei pannud tähele hetke, mil mu keha oli punaseks kõrbenud. Terve õhtu ja öö takkapihta piinlesin põletuse käes. Tuli pikk õhtu motellis reisikirja kirjutades ja videoprogrammi kasutama õppides ning videot üles laadides. Ahto kannatused olid mõõtmatud suuremad, tal oli ka veri väljas. <br /> <br />29.07 <br />Hommikul tegin taas väikese jooksuotsa ja võimlemise, mis täna oli seoses päikesepõletusega raskendatud. Sellegipoolest on see hea vahend päevale hoo andmiseks. Vurasime LA suunas ja mõtlesime Ahtoga väikese peatuse linnas teha ja ringi vaadata, kuid ei teadnud, kus kesklinn täpselt asub. Sisestasin GPS-i suvalise aadressi, kuid ta juhatas meid mingisse kesklassi magalarajooni, kuigi tänava nimi kõlas uhkelt Oympic bulvar. Kuna tegu oli ummikuohtu liiklusega, siis edasised otsingud katkestasime ja võtsime suuna Santa Barbarale. Mõtlesime reede õhtu selles kuurortlinnas veeta. Tegime ühe tähelepaneku, et seni olid enamus linnad erinevates osariikides, millest me läbi olime sõitnud, üsna ühesuguse arhitektuuri ja linnkorraldusega. Nimelt läbib linna tavaliselt üks peatänav, kus on poed ja kohvikud, samuti bensiinijaamad ja autopoed, kõik ehitised on reeglina madalad ühekordsed elamud. Linna südant oli raske defineerida, kuna puuduvad rahva kogunemiskohad suure kiriku, linnahalli või silmapaistva pargi näol. Linnad on mõeldud autoga läbimiseks, jalakäijaid on vähe. Sõidad linnast läbi ja kõik need on ühesugused, ilmetud ja iseloomutud. Nüüd Santa Barbarasse jõudes tajume Euroopa hõngu. Siin on jalakäijate tänavad, poed, butiigid, kohvi on koduse maitsega, erinevad kauplused uhkustavad Euroopalike nimedega ja võib siltidel kohata isegi prantsuse keelt (Grepés). Unistus linnas öö veeta luhtus tund tunnilt, kui me erinevate motellide ja hotellide hinnakirju uurisime. Need algasid reeglina 250USD +tax ja kõrgemale. Lõpuks leidsime linnast väljas öömaja hotelli “6”150 USD eest, kuhu ka peatuma jäime. Hiljem tegime veel jalutuskäigu Santa Barbara kesklinnas, kus ka palju inimesi kohvikutes ja restoranides aega veetsid. Tegime ühes pubis õlle, kus üks lahe kvartett ägedaid laule mängis. Kuulda võis nii tenorihäälset Boccelli loomingut, samas ka Carlos Jobimi paremaid palu. Mulle väga meeldis, nii ka paljudele teistele, kes spontaalselt pinkide vahel tantsu lahti lasksid. Järgmisel päeval plaanisime Tiiduga Stanfordi ülikoolis kokku saada, aga kahjuks sain Skype vahendusel teada, et ta lahkub homme hommikul enne kella üheksat. Olime ainult 300 miili kaugusel. Ehk siis teine kord. <br /> <br />30.07 <br />Hommikul hakkasime liikuma suhteliselt hilja, alles 9.30. Valisime liikumiseks Highway nr. 1, mis lookleb otse Vaikse Ookeani rannikul. Sõita oli lahe, nagu ameerika mägadel ja rannik pakkus väga maalilisi vaateid kogu oma pikkuses. Vahepeal sattusime vaatama Merielevante, kes on ohustatud liik. Seal on alates 1992 aastat suudetud hoida ja tekitada looduslikult üle 15000 pealine kari. Saime vahvaid fotosid. Santa Cruzis tegime peatuse Tivoli pärast. Oli teada, et seal asub 85 aasta vanune puidust valmistatud Roller Coaster (ameerika mäed). Sõitsime sellega 5USD eest ja ei pidanud kahetsema. Nüüd sai selgeks, kustkohast pärineb väljend “Ameerika mäed”- peamine suund oli üles-alla. Ostsin ka jäätise ja pean tunnistama, et esimest korda elus pidin jäätise poole pealt prügikasti viskama, kuna ei jõudnud seda lihtsalt lõpuni süüa. Minu puhul on see lausa ime. Edasi kimasime San Francisco suunas ja peatusime meile juba tuttavas Travellodges. <br /> <br />31.07 <br />Tegime pika hommiku, Ahto “lakub veel endiselt oma haavu”, mida päikesepõletus talle 3 päeva eest valmistas. Ta turi on kattunud nüüd verise kärnaga. Mul on asi juba kontrolli all. Võtsime suuna Redwood National Parki”, mis asub põhjas Oregoni osariigi piiri läheduses. Otsustasime jätkata liikumist maanteel nimega Highway 1. See kulgeb rannikul ja on äärmiselt kurviline ja tõusude laskumistega sadade miilide pikkuselt. Maantee pakkus väga ilusaid vaateid, nii taluelu, hiidmetsa suurte Punaste puudega, mis oma pikkusega päikese varjutavad. Teeäär oli väga puhas. Ehk oli üheks põhjuseks pidevad teeäärsed sildid, mis hoiatasid 1000USD trahvidega prahi mahaviskamise eest. Samuti võis paljudesse orgudesse laskudes näha hoiatusi tsunami eest, mis võis tähendada, et tsunami korral hakkab see mööda orgu ülespoole pressima. Teel oli erakordselt palju jalgrattureid, osad matkamas, osad lihtsalt treenimas. Põhja poole liikudes hakkas ka temperatuur järsult langema. Jõudes oma peatuspaika vahva nimega linnakesse Eureka, olid pilved laskunud sõna otseses mõttes maa peale, puhus uduvihma ja madalaim temperatuur, mida auto näitas oli 51F ehk siis 10C ringis. Olin reisile tulles kotti pakkinud vaid ühe väga õhukese fliisi. Siin jäi sellest väheseks. Saime toa “Hotell 6”. Õhtul vaatasime veel linnakeses ringi, kuid kuna oli pühapäva õhtu, siis inimesi liikvel polnud ja ka kauplused olid suletud. <br /> <br />1.08 <br />Lahkusime hommikul Redwood Rahvuspargi suunas. Tegin metsas 2,4 miilise jalutuskäigu mööda matkarada. Väga sünge ja samas kodune oli seal matkata. Valgust ulatas maapinnani minimaalselt, kuna Redwood olid väga kõrged ja massiivsed. Nede pikkus ulatub kirjade järgi üle 100meetri. Maa pealt nende latvu nagunii näha pole, sestap ei saanud ka teada, millise puu all täpselt oleks pidanud end foto jaoks poseerima ☺. Palju puud on põlemisjälgedega, paljud on seest õõnsad. Õõnsused oli nii avarad, et seal saaks 4-5 inimest vabalt elada - magada. Edasi sõitsime Klamathi jõe sillale, kuhu oli liiklusest hoolimata kogunenud paarkümmend inimest. Läksime ka kaema ning suureks imestuseks nägime seal üht Vaikse ookeani hallvaala (Eschrichtius robustus) tiirutamas. Aeg-ajalt tõusis ta pinnale ja lasi välja toreda veepahvaku, see oli tore vaatepilt. Jõgi suubub sealt paari kilomeetri pärast Vaiksesse ookeani, mis on omakorda piiratud laguuniga. Jõe deltas on ka üks suur saar. Seega on vaalal navigeerimine silla juurde üsna keeruline. Mul tekkis küsimus, miks see vaal just silla juures tiirutas ja justkui tellimise peale end pildistamise ulatuses poseeris, nagu oleks pargi “rangeriga” kokkuleppe sõlminud ☺. Pargist lahkusime Bald Hills Road kaudu, mis viis meid ligikaudu kilomeetri kõrgusele ja tiirutas mööda mäekülgi. Väga põnev maantee, millest suur osa oli kruusakattega ja teisi sõidukeid näha polnud. Mulle meeldis see väga. Maantee number 96 viis meid läbi Hoopa Valley Indiaanlaste reservuaari. Loodus oli võimas oma mägade, metsa ja Trinity jõega. Kohalikud olid peamiselt indiaani näojoontega. Samuti iseloomustas enamust neid räpakus riietuses ja puhtuses ning vali jutt. Trinity jõge mööda tehakse ka raftingut, nägime mitmeid kummipaate allapoole jõge liuglemas, oli mitmeid valge jõe kohti. Kallast katsid põldmarjapõõsad. Sõin magusaid metsaande nii et kõht sai täis. Tee peale jäi üks väga vaikne jõeäärne telkimiskoht nimega Pilgrim’s Place, kuhu otsustasime telkima jääda. Muideks jõudnud sadakond kilomeetrit sisemaale, on temperatuur taas tõusnus 95F-ni ehk siis 35C-ni. Väga kiire kliimamuutus nii väikese vahemaa peal. Eks need kilomeetrikõrgused mäed peavad Vaikse ookeani udu ja niiskuse kinni. Telkimiskoha leidsime kohe jõe ääres. Oleme täheldanud siin USA-s väga laheda süsteemi telkimiseks. Välja on ehitatud võrk, kus sõidad autoga telkimislinnaku territooriumil, kui leiad koha, siis sõidad autoga boksi, kus on tavaliselt laud pinkidega ja lõkkeplats, samuti mitu kohta telgi püstitamiseks. Kui oled koha välja valinud, siis tuleb see märgistada nii, et paned nõutud summa raha ümbrikusse (mis on olemas), kirjutad sinna peale, mitmeks ööks jääd, millisel platsil ööbid ja lased raha ümbrikus luugist sisse. Hinnad varieeruvad 12 ja 30 USD vahel. Nägin imestuseks silti “maksimaalne telklaagris viibimine 14 päeva”. Huvitav, kas siis sellega on probleeme olnud? Kes viitsiks siin maantee äärses peatuda üle 2 nädala? Kallimates kohtades on väravas “ranger”, kes ise raha sisse kasseerib. Tavaliselt on olemas ka kuivkäimla, kus paberit piisavalt ja mis annab puhtuselt silmad ette nii mõnegi kodumaa käimlale. Olemas on ka joogivesi kraanist ja prügikastid. Tänane telkimiskoht on väga mõnusa jõevulina kauguses, temperatuur paras, mis läks vastu hommikut isegi veidi kargeks. Super. <br /> <br />2.08 <br />Jätkasime sõitu mööda 299 maanteed Reddingi suunas, kus tegime poepeatuse hiigelsuures Walmartis. Uksel ehmatas meid oma “Terega” mingi mees, kes püüdis energiline paista. Rinnas oli tal silt “Tervitaja”. Vaat siis kui oluliseks peab üks erafirma inimeste meeleolu, kui nad kauplusesse sisenevad. Eks nad on siis välja arvestanud, kui palju keskmine ostja selle uksel öeldud tere tõttu rohkem raha kauplusesse jätab. Pärast seda jätkasime maanteel nr. 44 Lassen Vulkaanilise Rahvuspargi suunas. Pargivahilt saime teada, et kui reisi jooksul on plaanis külastada mitmeid rahvusparke, siis saab osta aastase pileti 80USD eest. Meile oli see info hiljaks jäänud, kuna see peks olema meie viimane tasuline rahvuspark. Oleme oma reisi jooksul kolmel korral pääsenud pargimaksust, kuna oleme saabunud kas liiga vara või liiga hilja pargi väravasse. Need on küll avatud, kuid teenindus puudub. Kiire arvutus andis tulemuse, et me poleks selle piletiga midagi võitnud. Lassen Vulkaaniline park on oma nime saanud Vulkaanilise Lassen mäe tipu järgi, mis purskas viimati 1914 aastal. Mägi on suures osas kaetud lumega nagu ka ümberkaudsed mäed. Sinna tippu läheb rada, mis tõuseb 600m autoparklast. Asusin sinna teele, kuid kahjuks oli rada suletud ja päris tippu mind ei lastudki. 45 minutit sai aga kiiret tõusu ja langust tehtud ja tunne oli pärast Suurt Kanjonit suurepärane. Siin aitas kaasa ka normaalne õhutemperatuur, mis jäi 15-20C vahele. Tee peale jäi ka keev mudaauk, mis ajas välja väävlihaisu. See paiknes otse tee kõrval, oli paarimeetrise diameetriga ja oli väga hirmutav. Rada oli suletud, mis viis eemal auravate kuumaveeallikateni. Silt ütles, et on suur tõenäosus kukkuda läbi maapinna keevasse ja happelisse mulisevasse mudaallikasse. Seda ei pidanud kellelegi kaks korda ütlema☺. 89 maantee viis meid Almanori järve äärde, kus oli väga soe vesi ja mõnus kõrge seedermänni mets. Otsustasime siia telkima jääda. Süsteem sama nagu varemgi – 18 taala ümbrikusse ja vali endale sobiv koht. Käisime ujumas mõned korrad ja hingasime osoonirikast metsaõhku. Tähelepanek – USA-s pole Eesti mobiilsidefirmadel eriti palju koostöölepinguid, sest sageli näitab Elisa (ja EMT) maksimutugevusega võrku, aga helistada saab ainult hädaabi korral (näiteks Suure Kanjoni Rahvuspark). Ja väga paljudes kohtades pole üldse mobiilivõrku. Isegi mitmes pisemas linnas ei saanud me võrku kätte. Öösel langes temperatuur 7-8C, oli ootamatult külm vastu hommikut. <br /> <br />3.08 <br />Hommikul käivitasin külmakohmetunud kätega auto ja keerasin soojenduse põhja, sest näpuotsad olid pärast külma veega näo loputamist tundetud. Mõne kilomeetri pärast saime külapoest topsi kohvi ja pidime taas kiruma USA olematut kohvikeetmisoskust. Võin julgelt väita, et kui te näete USA filmides inimesi papptopsidest kohvi lürpimas ja kui seal peal pole just kirja Starbucs, siis see on jube solk, millel pole Euroopa mõistes kohviga midagi pistmist. Tavaliselt kohtades, kus kuuma kohvi pakutakse on kaks kannu, millest ühel kiri Coffe ja teisel Decoffe. Decoffe tähendab, et sealt on kofeiin välja imetud ja halvast kohvist on seega saanud täiesti mõttetu soe jook. Ahto tegi huvitava tähelepaneku, et hiilivalt on ameeriklaste jaoks kohvi sünonüümiks saamas Decoffe, et kui sa küsid kohvi, siis vaikimisi antakse sulle kofeiinivaba kohvi. Jätkasime sõitu mööda maanteed nr 89 Tahoe järve suunas. Kohale jõudes imetlesin taevassinist järvevett kaatrite ja jahtidega, kenasid pisikesi mitte-väga-ülerahvastatud randu ja lumiseid mäetippe taamal. Tahoe järv asub ise ligikaudu 2000m kõrgusel merepinnast. Saime seoses varase kellaajaga väga mõnusa telkimiskoha järve kaldale ehitatud telkimislinnakus Meeks Bay Resort & Marina’s. Võtsin tunniks kajaki ja nautisin järvelaineid, mis seoses tugeva tuule ja kaatritega olid üsna suured. Tegin paraja treeningu järvel. Hiljem läksin ja jooksin mägede vahelisel rajal veel 50 minutit. Ei saa ju kasutamata jätta treeninguvõimalust keskmäestikus. Suplesin korduvalt puhtas ja üsna jahedas järves, lihtsalt puhates ja imeilusat loodust nautides. USA oskab tänapäeval oma loodust hoida, metsad ja maanteeääred on puhtad, kuskil pole prügi lendlemas, inimesed on seadusekuulekad ja seadused omakorda pole totrad ega liiga karmid vaid seatud üsna loogiliselt ja jätavad hingamisruumi. Näiteks meenub kohe paadisõit eelmisel aastal Viljandi järvel, kus kõik olid KOHUSTATUD päästeveste kandma kogu sõidu ulatuses. Samas siin lahmakal ja põhjatul järvel on see kohustus vaid alla 12 aastastele lastele. Täiskasvanuid peetakse targaks, kes ise oma võimeid ja šansse oskavad hinnata. See on meie viimane õhtu armsaks saanud Jeep Patriotiga ja telkimislinnakus, alates homsest veedame viimase osa reisist San Franciscos ilma autota. Kokku tuleb sõidumiile 4100 ehk siis kaugelt üle 6000 km. <br /> <br />4.08 <br />Öö oli jahe, kuid kuna olime selleks valmistunud, polnud asi hull. Hommikul saime seitsmeks asjad kokku ja sõitsime nr. 50 maanteed mööda läbi Sacramento San Francisco poole. Tee oli alguses väga huvitav ja mägine. Meie jaoks juba klassikaliseks saanud kurvine mägitee, mida küljelt piiramas jõgi – väga romantiline ja ilus. Kella 12 paiku jõudsime San Francisco hotelli (Misson Inn), mis oli üsna puhas ja ka suhteliselt hea asukohaga. See asub Mission Street’l, mis algab kesklinnast ja viib otse äärelinna. Meie hotelli asukoht oli 13 km kesklinnast ja siin oli valgeid inimesi üsna vähe näha. Peamiselt elavad siin asiaadid ja mehhiklased. Räägitakse peaasjalikult hispaania keelt. See eest söögikohad on mõnusalt taskukohased. Kella poole kuua paiku loovutasin kesklinnas auto, kuid enne sõitsin veel läbi paar teed linnas, mis kõrgelt ülevalt mägedelt lainetena laskusid. Käisin vaatamas Fine Art muuseumit, kus Kaljukindluse antikangelane Sean Connery oma tütrega kohtus. Viskasin pilgu ka hiinalinnale, kuid sealne kaup tundus rämpsuna. <br /> <br />5.08 <br />Tahtsime külastada Alcatrazi endist vanglat kaljusaare peal, kuid selgus, et piletid olid nädalaks ajaks ette välja müüdud ja sellega meie plaan luhtus. Tegin shoppingu päeva, mille jooksul külastasin ka Cable Car muuseumi ja imesin lihtsalt linna endasse. See on meeldiv linn, väga huvitava arhidektuuriga, see ei saa ka eriti laiali valguda, kuna asub poolsaarel. Seega saab see ainult kõrgustesse areneda. Cable Car liin avati juba 1877 aastal, pärast 1906 aasta määvärinat see hävines. Pärast seda on teda osaliselt avatud (vaata täpsemalt: http://www.sfcablecar.com/history.html) mitmel korral. Viimati rekonstrueeriti seda 1982-4. Linn on väga huvitav, kuna on ehitatud üsna teravatele kaljudele ning linnas on mitu mäge, kuhu teed lähevad väga järsu nurga all. Nii järsu, et osadel tänavatel pargivad autod lausa risti teega, kuna vastasel korral oleks autot “ämmaboksi” võimatu parkida või kohalt liikuda. Cable tram sõidab jämeda terastrossi tõmbejõul aga mängleva kergusega väga järskudest ja kuni poole kilomeetri pikkustest mägedest üles. Soovitan seda linna kindlasti külastada võimalusel. <br /> <br />6.08 <br />Täna läksime linna juba väiksemate ootustega, ka väike väsimus/tüdimus hakkab tekkima. Käisin Aquatic pargis kalu vaatamas ja pärast lonkisin linnavahel niisama ringi. Täna panin juba häirivalt palju tähele kõiksugu asotsiaale, kerjuseid ja muidu friike, kes igasugu imelike tegevustega silma jäid. See on märk, et on aeg kaunile kodumaale tagasi pöörduda. Kolm nädalat on minu jaoks reisi pikkuse maksimaalne mõõt. <br /> <br />7.08 <br />olime lennujaama lähedusse hotelli (Travelodge North) toa broneerinud, et oleks kindel ja odav viis hommikul kella viieks lennujaama jõuda. Seega vahetasime hotelli. Kurb on aga see, et siit linnas käimine oleks väga kalliks osutunud. Seega on see päev lihtsalt ettevalmistus koju sõitmiseks. Nüüd istun siin ja kirjutan reisimuljeid ja löön aega surnuks. Õnneks on siin ähedal üks hea ja soodne hiinasöögi koht Bejin, kuhu läheme lausa õhtupoolikut veetma ☺. <br />See õhtupooliku veetmine kestis tunni. Söögid oli nii hõrgutavad, valik oli väga suur. See sisaldas näiteks sushi laia valikut, punast liha erinevates kastetes, kala, krabisid, krevette erineval moel ranna ja merekarpe kastmes ja ilma. Lisaks veel magusalaud koos kookide ja väga erinevate puuviljadega, Kõige krooniks sai endale ise jäätist vahvlitopsi lasta. Sõin ilmselt liiga palju, aga hea oli. Koos Colaga maksis see lõbu vaid 18 USD. Nüüd on ainult telekas ja osa ööst jäänud. <br />Reis läheneb lõpule, ainult tagasisõit veel jäänud. <br /> <br />Vahvad kohad siin päikese all! <br />August, 2011 <br /> <br />Alar Nigul <br /><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-402292633438861332?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-5271675118414531072011-03-27T18:03:00.003+03:002011-03-27T18:12:12.549+03:00Käisime perega nädalaks Soomes Tahkol suusapuhkusel. Mägi oli oodatust ehk suuremgi ja üsna hästi hooldatud kõik 5 päeva, mis me kohapeal viibisime. Mäel oli lisaks ankrutõstukitele ka kaks istumistõstukit. Ilmad olid ilusad ja pakaselised, hommikuti kuni -10 C koos päikesega ning lõunast pilviseks ja temperatuur tõusis nullini. Minu jaoks parajad mäed lumelaua jaoks.<br />Minu jaoks oli veelgi suurem nauding murdmaasuusarada, mis ümber mäe lookles ja nägi välja nagu taevatrepp. Ringi pikkus oli ligikaudu 20 km ja tõusumeetreid oli hinnanguliselt 1000m ringis. Hädasti oleks sellist ringi Tallinna lähistele vaja. Uudne kogemus võtta ühte järgulist tõusu üle 10 minuti.<br />Mäel oli nädala sees rohkem vene ja eesti keelt kui soome keelt. Nalja tegi, kui suusalaenutuses esimesel päeval kohe mitut eestlasest tuttavat näed. Nädalavahetusel muidugi olukord muutus, mäe otsas ühes pubis toimus isegi After Ski pidu, mis ei jäänud millegagi alla Alpikülade omale.<br />Oli ka ebameeldivaid üllatusi. Kujutate näiteks ette, ette, et 2011 aastal pole Soome suusakuurordis internetti! Mitte üheski majas! Suure surmaga nillisime hotellist UKKO välja parooli ning käisime autoga parklas uudiseid lugemas. Järeltulevatele põlvedele kirjutan parooli siia üles, mis on: UkkoWlan1! Kasutage seda. Teine nali ilmnes laupäeval, kui Sonera mobiilivõrgus polnud võimalik helistada võrgu ülekoormuse tõttu. Seda kogu päeva jooksul mitte kordagi! Abikaasa kasutab Elisa võrku ja temal probleeme polnud.<br />Aga see ei rikkunud üldpilti, kokkuvõttes jäime reisiga väga rahule ja julgen soovitada.<br /><object width="320" height="266" class="BLOG_video_class" id="BLOG_video-c751995b99a1bfea" classid="clsid:D27CDB6E-AE6D-11cf-96B8-444553540000" codebase="http://download.macromedia.com/pub/shockwave/cabs/flash/swflash.cab#version=6,0,40,0"><param name="movie" value="http://www.youtube.com/get_player"><param name="bgcolor" value="#FFFFFF"><param name="allowfullscreen" value="true"><param name="flashvars" value="flvurl=http://v9.nonxt1.googlevideo.com/videoplayback?id%3Dc751995b99a1bfea%26itag%3D5%26app%3Dblogger%26ip%3D0.0.0.0%26ipbits%3D0%26expire%3D1331476820%26sparams%3Did,itag,ip,ipbits,expire%26signature%3D6CAFC4881A15B90EADD78EC2A6EDD1AC2536A6B1.77C905F1CA9AC5559DD02F5FE0FC6B35ED3371EE%26key%3Dck1&amp;iurl=http://video.google.com/ThumbnailServer2?app%3Dblogger%26contentid%3Dc751995b99a1bfea%26offsetms%3D5000%26itag%3Dw160%26sigh%3DS4y7KUesr48DrIoNot2wTI79fbE&amp;autoplay=0&amp;ps=blogger"><embed src="http://www.youtube.com/get_player" type="application/x-shockwave-flash"width="320" height="266" bgcolor="#FFFFFF"flashvars="flvurl=http://v9.nonxt1.googlevideo.com/videoplayback?id%3Dc751995b99a1bfea%26itag%3D5%26app%3Dblogger%26ip%3D0.0.0.0%26ipbits%3D0%26expire%3D1331476820%26sparams%3Did,itag,ip,ipbits,expire%26signature%3D6CAFC4881A15B90EADD78EC2A6EDD1AC2536A6B1.77C905F1CA9AC5559DD02F5FE0FC6B35ED3371EE%26key%3Dck1&iurl=http://video.google.com/ThumbnailServer2?app%3Dblogger%26contentid%3Dc751995b99a1bfea%26offsetms%3D5000%26itag%3Dw160%26sigh%3DS4y7KUesr48DrIoNot2wTI79fbE&autoplay=0&ps=blogger"allowFullScreen="true" /></object><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-527167511841453107?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-91294506652951387122011-03-07T11:43:00.003+02:002011-03-07T12:53:22.918+02:00Valimised läbi ja stabiilne areng loodetavasti Eestis jätkub. Loodan ka seda, et Reformierakond tulevases koalitsioonis enam oma partnerit kuulda võtab ja sisulist koostööd teeb. Eriti riigikaitse ja haldusreformi küsimustes. <br />Mul on siiralt kahju Keskerakonna liikmetest. Nad on sattunud nõiaringi, kust välja tulekuks on vaja kollektiivset akti. Aga selle alustamist kardetakse, sest üksikväljaastumisi karistatakse koheselt. Näiteid pole vaja otsida kaugelt (Sepp, Laanet). Savisaarega ei taha võitjad koostööd teha, mis ei tähenda koheselt, et ei võiks koostööd teha Keskerakonnaga. Savisaar korjas häälterekordi peaasjalikult muukeelselt elanikkonnalt. Sellega, koos oma valimiskampaaniaga on ta tekitanud müüri oma valijate ja ülejäänud valijate vahele. Tal pole mingit võimalust enam seda müüri lõhkuda, see tähendaks tema poliitilist laibastumist. Ehk siis Savisaare juhtimisel pole Keskerakonnal mitte iialgi asja valitsusse, samal ajal kogus ta rekordhääli ja erakonna teravamad pliiatsid on relvitud tema vastu. Jääb üle ainult taas opositsioonis jõurata ja endale edumeelsete seast vaenlasi korjata (mida ka ei tahaks) või erakonnast välja astuda. Samas on aastatega endale maine kujundatud, mis ei lase võitjate parteides kõrgetele kohtadele tõusta. Nõiaring. Huvitav, kas hr Savisaar tahab vanadusse surra selle teadmisega, et ta on Eestimaalased tülli pööranud ehk veel mitmekümneks aastaks. Kas ta seda tahab? Kahju, et ei tunne teda isiklikult, saaks temalt otse küsida, mille poole ta püüdleb oma tegudega? MIs on tema siiras ideaal. Praegu kõrvale astues saaks järgmistel valimistel ehk Keskerakonnast koalitsioonipartner, see poleks ju võimatu. Temaga jätkates on laeks Tallinn ja lõputu tüli...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-9129450665295138712?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-52232641917884681092011-01-30T14:12:00.005+02:002011-01-31T08:11:32.648+02:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/TUVV7W8OlcI/AAAAAAAAASE/JJ6Kmd20Yjo/s1600/auritania3.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 112px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/TUVV7W8OlcI/AAAAAAAAASE/JJ6Kmd20Yjo/s200/auritania3.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5567950992572323266" /></a><br />Pidin filmi vaatama minema lisaks huvile ka endale seatud kohustusena. Soov on toetada Eesti filmikunsti ja teema on enda minevikuga tihedalt seotud. Kinost naastes oli tuju sant ja esimese hooga tahtsin tembeldada filmi jamaks. Nüüd, kui filmist on möödas peagi ööpäev, mõtlen ikka veel sellele ja panen oma mõtteid kirja, mis on minu puhul erakordne. Seega pean tunnistama, et film võib meeldida või mitte, kuid tal on väga tugev mõju minu üle ja tähendab ta on teatud eesmärgi täitnud. Ette rutates võin niisiis väita, et meeldivus on sügavalt isiklik asi, kuid ühte ma garanteerin, tuju on mõneks ajaks sant!<br />Kõigepealt jääb silma näitlejatöö. Väga hästi on kombineeritud erinevate põlvkondade koostöö Rein Oja ja Rain Simmul kõrvuti Mirtel Pohla, Kertel Habakukke, Ragne Pekarevi, Tiina Taurate, Katariina Lauki ja teistega. Ka Kaie MIhkelson teeb põgusa, kuid meelejääva etteaste, millega tõestab taas vana ütlust, et pole olemas väikesi osi, vaid on väikesed näitlejad. Ükskõik mis rollemeie näitlejatele ei anta, ikka mängivad nad selle välja suurelt ja meeldejäävalt. Super.<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/TUVuv8lv2eI/AAAAAAAAASM/aO0TNTnS_xI/s1600/ilde2.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 112px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/TUVuv8lv2eI/AAAAAAAAASM/aO0TNTnS_xI/s200/ilde2.jpg" border="0"alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5567978284310845922" /></a><br />Stsenaarium tekitab mitmeid küsimusi. Lootsin salamisi, et äkki on mul mingi infokild ajaloost tähele panemata jäänud ja tegemist tõestisündinud looga. Ise küll ei mäleta, et mõni Eeslasest Nõukogude sõdur oleks Mojaheedide poole üle läinud ja seal kohanenud vastupanuvõitlejaks. Niisiis fiktsioon. Filmi üldläbivaks teemaks on narratiiv Eesti ühiskonnast (Lääne) konservatiivse moslemi pilgu läbi. Teravalt tuuakse esile traditsioonide ja peresuhete allakäik koos sinna juurde kuuluvaga. Seda on kohati tehtud vinti üle keerates, mis muudab draama žanri absurdiks või koomiliseks. Samas on see filmitud Eesti kontekstis ja see muutub häirivaks. KIpub juba tavaks saama, et ühes korralikus Eesti filmis peab vähemasti üks kalkuleeritud mõrv olema, muidu jääb asi lahjaks. Nii ka seekord (viimati vaatasin Püha Tõnu kiusamist, ka seal ei saadud sellest kuidagi ümber mindud. Samuti meenub Kaljujärve osa Pangaröövis). Või stseen, kus inimene soovib minna mingisse vanasse sukavabriku hoonesse, mis on pooleldi mahajäetud ja kõle ning väravas tuleb teil ennast paljaks koorida, et metalliotsijast läbi minna! Filmis oli lihtsalt vaja leida sobiv koht metalliotsija jaoks, kuna vaatajale oli vaja selgitada, mürsukildude olemasolust peaosalise ihus. Kõige sandim tunne jäi mulle naistegelaste äng ja ahastus, kus nad nii usutavalt ja võikalt oma ängi välja röökisid. Seda juhtus filmis vähemasti kolm korda, lisaks peaosalise karjetele. Üldse oli filmis suunatud pilk naiste rolli meie elus. Taas oli see parajaks kõverpeegliks painutatud. Naine võtab rikka välismaise mehe ja juba altari ees unistab lahutamisest. Kaunis naine sunnib võimukalt meest endaga sugulisse vahekorda olukorda peensusteni dikteerides. Naine kannab last oma seitsmendat kuud, aga juhib kaluripaati, paneb suitsu ja viina. Naine juhib võimukalt filmivõtteid, kus mängivad vaid alasti naised. Naine juhib motelli jne. Filmis on ka mitmeid sümboolseid stseene, mis on vajalikud vaataja "üles äratamiseks". Suur pakk sularaha, silma järgi üle 100 tuhande euro, keeratatud hooletult ajalehepaberisse; imeilus poolalastus (Mirtel Pohla) räbalate tunkede ja elegantse tšelloga; klišeelik välismaalane, kes on rikas ja ahne, kuid kindlasti paks ja kole hingelt (oma naise vägistamine) ja kes peab surema oma NAISE käe läbi. Ehmatav stseen on ühe noore naise elukoht, mis on kellatorni pööningul, kus ta lõputut võitlust tuvidega peab. Koht on õõvastav ja oma lihtsuses absurdne, lausa õudusttekitavalt ehe. <br />Filmi peategelasel peab pikemalt peatuma. Mees on teatud mõttes prototüüp Eesti mehele, keda iseloomustab vaikne allaheitlikkus teiste, sageli NAISE tahtele. mees on sattunud nõukogude vägede koosseisus Mojaheedide poolele juhuslikult, kuna väeossa tagasi pöördumine oleks tähendanud sandistuseni peksmist (usutav), ta jäeti ellu, kuid see tähendas 100% moslemiks pöördumist (s.t. see polnud esialgu vabatahtlik otsus). Elu on 21 aasta jooksul meest juhtinud, mitte vastupidi. Temast on saanud sõjard, kes on elab mägedes ja on "väga palju surma pealt näinud ja ise tapnud". Seega võiks öelda, et ta ongi põhimõtteline vastupanuvõitleja. Mehe iseloomust jääb mulje, et see pole taas tema enda soov. Eestisse naastes mängib Rein Oja väga hästi välja moslemiusulise suhtumise igapäevastesse asjadesse, kuid taas ja taas lööb välja allaheitliku eesti mehe natuur. Imekspandav on mehe rahulikkus, kui suurem paat tema oma hooletult ümber ajab. Selle asemel, et eestlase kombel järgi karjuda inetusi, rabeleb ta kiiresti kaldale, et oma kallimat vara- märkmeid päästa. Ei mingit viha. Kui kästakse seksida, siis tuleb seda teha, käib see tema põhimõtete järgi või mitte - kui kästakse siis tuleb teha. Mees vastab küsimustele jah - ei vastuse vormis, pigem siiski esimene, ei räägi midagi, ei küsi midagi, ei kaeble millegi üle, ei joo, ei suitseta, ei ütle halvasti, ei oma arvamust, teeb mis kästakse. Mõnes mõttes oli üllatav ta käitumine uppujat päästma tõtates. Kas taas midagi, mida massitapja, kuid see eest moslem, teeb teisiti kui lääne inimene. Tegelikult on se tore, et massimeedias tapjateks tembeldatud moslemite iseloomustamiseks tuuakse filmis esile inimlikke omadusi, mida vaataja, kes islamismaades pole seljakotituristina rännanud, iialgi ei aduks. Ilus on ka peategelase tulek oma isa matustele, mis setu kommete kohaselt täide víiakse. Samuti oma naise ja oletatava lapse otsingud. Taas eesti mehele omaselt toimub otsing üsna loiult ja mööda naiste juhatusi, kuulujutte ja käsklusi. Ja pealegi lõppevad otsingud edutult. Punkti eesti mehe äpule kuvandile paneb ebaõnnestunud enesetapp, mida segab pisiasi. Krt. nii äpud eesti mehed ju ka pole, et isegi ennast tapetud ei saa, kui asi on otsustatud ja püstolitoru juba suuhu pistetud:). Minu jaoks oli väga häiriv asjaolu, et kaadrid välismaalt, mis pidid justkui Afganistani iseloomustama, olid tehtud loode Aafrikas. Ise pakkusin filmi ajal, et tegu Marokoga, hiljem lugesin, et Mauritaania, seega kant sama. Kes neis maades rännanud, saab poole sekundi jooksul pettusest aru ja see asjaolu jääbki häirima nagu kivike matkasaapas. Afganistanis pole peent kaunist kõrbeliiva, mägede värv on teise tooniga. Afganistanis võib negriidse rassi esindajat näha vaid USA sõjavormis. Afganistanis pole raudteed (mingi jupike põhjas on, aga see on marginaalne ja ei iseloomusta kuidagi rahvaste rännet). Afganistanis on täiesti erinev riietuskultuur kui Aafrikas. Ja kui taheti vaataja uskuma panna, et peategelane sõitis Mauritaania kaudu Afganistani, siis soovitan üks põgus pilk kaardile heita :))). Peategelane kasvatas kasutütart Sofiat Afganistani mägedes. Tüdruk oli teatud mõttes tema elupäästja. Filmis püüti näidata lääne ühiskonna kiiret allakäiku, millega olen vägagi nõus. Võis arutleda, et see oli niisiis vastukaaluks ida tugevatele ehk ka väärtuslikele traditsioonidele. Samas kui see elu viis Sofia - noore tütarlapse- otsuseni hakata enesetaputerroristiks. Ma ei suuda seostada seda otsust millegi heaga, kuhu poole ise tahaks püüelda või oma lapsi kasvatada. Mis on siis õige? Huvitavalt on on püütud peategelaste instinktidel mängida. Asi, mis teda tõsiselt häirib on ere valgus, kuna on kunagi mürsu plahvatust ähedalt näinud. Samas püütakse stereotüüpe luua Kaitseliidu ja Julgestuspolitsei õppustega. Mees ju elab selle sees üle 20 aasta, nüüd tuleb Euroopa Liitu ja püssidega sõjalisi õppusi on filmis rohkem, kui oleks osanud oodata. Peategelane jäi minu hinnangul siin pisut jänni ja ei näidanud välja mingeid usutavaid reflekse. Kas neid saabki õppida? Pisut häiris mind see, et Roman Baskin oli ühes stseenis pandud mängimat hullu, mida ta tegi väga usutavalt. Sama näitleja mängis järgmises stsenis Kaitseliidu koloneli!!! See polnud naljakas, vaid solvav. Looetavasti polnud see taotuslik. <br />Jah, kes minu arvustuse läbi on lugenud, on palju teada saanud. Kuid väidan, et palju jäi rääkimata:)<br />Nii et, valik on Teie!<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/TUVvJhYCCEI/AAAAAAAAASU/lg1Dj2WeB8o/s1600/assein2.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 112px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/TUVvJhYCCEI/AAAAAAAAASU/lg1Dj2WeB8o/s200/assein2.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5567978723682158658" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-5223264191788468109?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com7tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-61784246365869677352010-12-26T20:20:00.002+02:002010-12-26T20:23:46.109+02:00Juba kolmandat aastat järjest osales Eesti Reservohvitseride Kogu (EROK) esindus Soomes Utti Jäägerrügementi poolt korraldataval pikamaa patrullsuusatamisel – kaukopartiohiihtol. Suusatamine on pühendatud Soome kaugluure patrullide tegevusele Talvesõjas.<br /><br />Kaukopartiohiihto näol on tegemist võistlusega, kus hinnatakse fikseeritud ajaga teatud vahemaa läbimist:<br /><br />24 tunni jooksul 75 km – pronksmedal<br />48 tunni jooksul 150 km – hõbemedal<br />48 tunni jooksul 200 km – kuldmedal<br />48 tunni jooksul 300 km – tammelehtedega kuldmedal<br />Suusatada tuleb matkasuuskadega, jalas peavad olema saapad või kummikud. Muid piiranguid korraldajate poolt ei ole.<br /><br />2004 aasta läbis EROKi meeskond 48 tunniga 200 km, 2005 aastal sama ajaga 300 km ja 2006 aastal 325 km. Kaukopartiohiihto ajaloo jooksul (võistlust korraldatakse alates aastast 1998) oli 2005 aasta seisuga 300 km läbitud kokku 19 korral. Mehi, kes 300 km on läbinud, on arvatavasti veel vähem, kuna osad on kõige pikemat distantsi suusatanud mitmel korral.<br /><br /> Kaukopartiohiihto start anti Eesti Vabariigi aastapäeval 24. veebruaril. Oli väga ülev tunne alustada suusaretke just Vabariigi aastapäeval. Enne starti heiskasime Utti Jäägerrügemendi välikasarmu ees Eesti lipu ning pärast seda asusime teele.<br /><br />Esimesena läksid rajale rms Alar Nigul (2005: 300 km) ja ltn Kaido Ruul (2005: 300 km). Järgnesid n-ltn Tanel Järvet (2005: 225 km) ja ltn Indrek Reismann (2005: 300 km) eesmärgiga läbida 300 km ning n-ltn Tiit Riisalo (2005: 225 km), Signe Kaplan ja rms Janno Remmelgas eesmärgiga läbida 150 km. Raja ääres oli meid aitamas lpn Anne Must ja ltn Margus Hergauk.<br /><br />Suusatamine toimus Utti ja Lahti vahelisel ala. Läbi ala kulges kaks erineva pikkusega lumesaanidega kinnisõidetud rada. Üks rada oli 75 km ja teine 100 km. Kohati kattusid 75 km ja 100 km rajad omavahel ning samuti kulges osa distantsi mööda korralikke suusaradasid, kuid valdav enamus distantsist on siiski ilma korraliku jäljeta. Head suusajäljed tekkisid alles pärast esimest päeva. 300 km läbimiseks tuli suusatada 4 korda 75 km, 200 km läbimiseks 2 x 100 km jne.<br /><br />Kuna olin Alariga juba eelmisel aastal 300 km suusatanud, siis otsustasime sellel aastal proovida enamat. Otsustasime minna esimesel etapil Uttist Lahtisse mööda 100 km rada. Startisin koos Alariga sellele hullumeelsele ettevõtmisele 24.02 hommikul 07:20. Ilm oli suusatamiseks väga soodne, külma oli ca 5 kraadi. Esimesse kontrollpunkti oli 9 km ning nagu ikka algus oli lihtne. Liikusime enamus distantsi paaristõugetega. Punkti jõudes oli kulunud algusest ca 45 minutit. Esimene kontrollpunkt asus RMK tüüpi metsamajas, kus on aastaringi avatud puhvet. Pikka peatust ei teinud, registreerisime punktis olnud vihikusse aja, täiendasime joogivarusid ning asusime teele. Järgmisse kontrollpunkti suusatamisel läks 100 km rada lahku 75 km rajast. Varsti oli meil selge, et olime esimesed suusatajad 100 km rajal, kuna rada kattis ca 5 cm paksune värske lumi. Järgmised 16 km pidime ise läbi värske lumekatte rada lükkama. Teine kontrollpunkt asus jälle metsamajas. Maja ise oli lukus. Tegime lühikese peatuse, registreerisime aja, sõin paar banaani, jõin ja asusime teele. Kuna teises kontrollpunktis vett juurde ei saanud, siis lõppes mul vesi ca 7 km enne kolmandat kontrollpunkti otsa. Õnneks vedeliku lõppemisest midagi hullu ei juhtunud, pigem sain hea õppetunni et 0,75 l veepudelile tuleb võtta lisaks kaasa 0,5 l pudel. Kolmandasse punkti suusatades tegime ca 20 minutise eksirännaku, kuid jõudsime peagi õigele rajale tagasi. Poolel teel kolmandasse punkti jõudsime tagasi 75 km rajale. Kolmas kontrollpunkti oli taas metsamajas, kus oli avatud puhvet. Seal ootas meid tugimeeste soe vastuvõtt. Uuriti, et kus me nii kaua olime, et teised (75 km suusatajad) läksid juba tund aega tagasi sealt läbi jne. Lubasime endid edaspidi parandada. Selleks hetkeks oli meil läbitud ca 50 km. Esimese asjana kontrollpunkti jõudes määrisime suusad. Varasemate aastate kogemusena kasutasime kitsamat tüüpi Madshus matkasuuski (mudel Nordmarka ja Lillehammer). Kitsamat tüüpi matkasuuskade eeliseks on, et neil ei ole keskel kalasaba ning parem libisemine võrreldes laiemat tüüpi suuskadega. Suuskade määrimiseks kasutasime nii libisemiseks kui pidamiseks kiirmäärdeid: Rex Universal Wax&Go (tempvahemik 0 kuni -20 C). Suuskade määrimine kiirmäärdega on väga lihtne: suusapõhi tuli katta õhukese määrde kihiga ning lasta u. 10 minutit kuivada. Kolmandas punktis tegime ca 20 minutise pausi. Sõime, jõime ning tõmbasime hinge.<br /><br />Kolmandast kontrollpunktist väljudes läks 100 km rada taaskord 75 km rajast lahku. Jällegi olime esimesed suusatajad 100 km rajal. Järgmisel etapil oli suusarada väga kehv. Mitu lumesaanid olid kuidagi üksteise radade ristudes kitsaste puude vahelt läbi ukerdanud. Lumesaanide risti-rästi radade ületused on suusatajale ebamugavad, kuna tekkinud olid rööbaste sarnased moodustised. Neljas kontrollpunkt asus rahvamajas. Kuna rahvamaja oli suletud, siis panime aja vihikusse kirja ja jätkasime teekonda. Edasi kulges rada ca 4 km mööda järve. Järvelt ära keerates sattusime varsti keelusildile. Nimelt oli mingi agar mammi keset suusarada ajanud püsti sildi: „Suusatamine keelatud. Golfi väljak!”. Arutasime seal Alariga mõne minuti, et mis kahju me suusatamine ikka teeb kui golfi väljakut katab poole meetrine lumi. Läksime sildist lihtsalt mööda. Ei läinud palju aega, kui varsti ootas teeületuskohas meid üks tädi, kes kukkus kohe õiendama, et mis me tema golfi väljakul teeme. Alar vabandas inglise keeles. Õnneks tädi eriti inglise keelt ei osanud ja jättis meid rahule. Kuid õnnetuseks kaotasime järgmisel lõigul õige suusaraja. Õigemini usun, et olime õigel rajal kuid raja all oli küntud põld, mille mullavaalud ulatusid läbi lume välja. Rada läks nõnda kehvaks, et otsustasime sellest loobuda ning püüdsime edasi liikuda mööda teed. Kahjuks ei olnud ka tee suusatamiseks hea ning pidime ca 1-2 km käima suusad käes. Siis silmas Alar teeääres kulgevat rada. See ei olnud küll õige rada kuid vähemalt läks õiges suunas. Radasid otsides jõudsime lõpuks järgmisse kontrollpunkti, mis asus maanteeäärses tanklas. Võiks öelda et lõppenud etapp oli meile kaukopartiohiihtol kõige raskem. Tanklasse jõudes olime läbinud 75 km ning kell oli ca 16:45. Teised EROKi liikmed olid tanklast lahkunud ca 1,5 tundi tagasi. Määrisime suusad, registreerisime aja, sõime, jõime ja puhkasime kokku ca 25 minutit ning asusime jälle teele. Järgmine 25 km lõik oli meile hästi teada juba varasematest aastatest. Vahetult enne pöördepunkti tuli meile hämaras vastu Tanel ja Indrek, kes olid asunud tagasiteele. Pöördepunktis määrisime suusad, sõime, jõime, venitasime kokku ca 40 minutit. Seejärel asusime tagasiteele ca 19:30. Tagasitee tundus meile juba lihtsam, kuna enam ei olnud vaja teha lisaks 25 km paunasid.<br /><br />Rajal tuleb ikka ette, et mõnel hetkel tahaks suusatada natukene aeglasemalt, kuid iga aeglasem liigutus tähendab seal sinu enda une aja vähenemist. Tagasi suusatamisel meil erilisi probleeme ei olnud. Eksimist ei olnud ning jõudsime Uttisse tagasi 25.02 ca 05:20. Sain vaevalt pikali heita kui juba ajasid teised meid uuesti ülesse. Selgus, et kell oli märkamatult 07:00 saanud ning Tanel ja Indrek tegid ettevalmistusi rajale minekuks. Tõusin samuti. Määrsisin suusad. Sõin ja jõin. Puhkasin. Mäletasin eelmisest aastast veel väga hästi kui raske oli järgmisel päeval uuesti liikuma saada. Sellel aastal ei tundunud järgmisel päeval liikuma saamine raskena. Olin üsna kindel, et järgmised 150 km suudan samuti suusatada. Alustasime Alariga viimast 150 km 08:20. Algus läks jällegi väga hoogsalt. Otsustasime teisel päeval loobuda 100 km etapist ja minna mööda 75 km rada. Jõudsime pöördepunkti ca 17:30 paiku. Selleks hetkeks oli meil suusatatud 250 km. Järgnes tavapäevane rutiin: suuskade määrimine, söömine, joomine, venitus. Vahetasime märgasid riideid kuivade vastu. Pidasime plaani tund või kaks magada, kuid tundsin, et mul ei tuleks und ning asusime ca 18:15 viimasele 75 km etapile.<br /><br />Peab tunnistama, et viimane öö oli päris raske. Samm läks aeglasemaks. Lisandus uni. Kordus sama, mis eelmisel aastalgi, et 30 km enne lõppu tundsin kohutavat und ja väsimust. Mõtlesin juba, et jään Alarist maha, kuna tema jätkas suusatamist endises tempos. Unisena suusatamisest meenub üks huvitav seik, kus rada kulges mööda raudtee äärt. Nimelt kuulsin rongi häält ning nägin ees puudevahel kolme väikest lambikest. Mõtlesin, et rong on veel päris kaugel ja libistasin end laugest mäest paraja hooga alla. Rongi hääl läks aina valjemaks, kuid puudevahelt paistvat rongituled tundusid ikka kuidagi väikesed. Ühel hetkel tabasin, et need väiksed rongituled on ca 3-4 m kaugusel. Tegin järsu põike kõrvale ja suutsin vaevu mööduda vastutulevatest suusatajatest, kes mööda lauget nõlva üles ronisid. See vahejuhtumi ehmatus peletas mõneks ajaks une. Järgnevat suusatamist lihtsustas oluliselt kontrollpunktis joodud kange kohvi, mille mõju kestis ca 20 km. Pärast kohvi joomist saabus selline tunne, et lõpuni suusatamine läheb nagu lennates. Kuid 2 km enne viimasesse kontrollpunkti jõudes tundsin iga sammuga kuidas kohvi mõju kaob. Varsti hakkas minu suusatamine meenutama suuskadega astumist. Kuid teadsin, et tuleb jõuda kuidagi viimasesse kontrollpunkti. Seal saab puhata. Too öö oli tunduvalt külmem (ca -15 C) võrreldes eelmisega (ca -8 C). Hästi enam ei mäletagi kuidas ma viimasesse punkti jõudsin, kuid ühel hetkel olin kohal. Võtsin suusad alt. Suuskade alt võtmine tundus õues nii raske, et kui lasin ennast kükki, et klambreid avada, siis uuesti püsti ajades oli selline tunne nagu oleks kangiga 10 kükki teinud. Jällegi hingeldasin. Koperdasin vaevu tuppa. Uksel tuli vastu Alar, kes asus finishi poole teele. Haarasin tooli. Istusin ja hingeldasin. Kogusin end ca 10 minutit, siis jõudsin tellida suure kohvi. Jõin selle ära. Tunne eriti paremaks ei läinud. Samas teadsin, et väga pikalt ka passida ei ole mõtet, sest enam midagi vaevalt paremaks läheb. Mida varem ma viimase 9 km alustan seda varem saan puhkama. Viimased 9 km eriti pikana siiski ei tundunud. Tunda oli kohvi mõju. Viimast etapil möödusin veel kahest paarist, kes liikusid väga vaevaliselt lõpu poole. Lõpuks jõudsin finishisse ca 04:30. Jällegi oli suuskasid alt võttes selline tunne nagu oleks kangiga kümme kükki teinud. Hingeldasin.<br /><br />Finishis sain higi ja vaevaga välja teenitud diplomi koos medaliga. Selleks hetkeks oli mul suuskadest juba rohkem kui kõrini, kuid ometi pidin nad veelkord jalga panema ja 800 m kaugusel olevasse kasarmusse suusatama. Tanel ja Indrek jõudsid 300 km läbida ning jõudsid aega üsna napilt kella 07:00 paiku (ehk üle jäi ainult ca 30 minutit). Janno, Tiit ja Signe saavutasid oma eesmärgi ja läbisid 150 km. Tanel ja inderk jõudsid tagasi täpselt õigel ajal. Nad jõudsid endid kiirelt pesta ja pakkida kotid ning istuda autodele, et asuda teele Eestisse.<br /><br />Läbida matkasuuskadega 325 km ja 45 tunniga tundub täiesti uskumatu. Sellist distantsi on raske ette kujutada, näiteks Tallinnast Riiga on 314 km. Isegi autoga sõites on selline distants üsna väsitav. Veelgi muljet avaldavam on, et 2005 aastal läbis üks soomlane 48 tunniga 350 km. Võib ju tunduda, et kui 300 või 325 või 350 suurt vahet enam ei ole. Kuid arvestama peab sellega, et kõik need lisa 25 või 50 km suusatatakse pärast seda kui 300 km on läbitud.<br /><br />Eraldi peab ära märkima tugiisikute Anne Musta ja Margus Hergauki ootusi ületava panuse. Pea igas kontrollpunktis ootasid meid rõõmsad tugiisikud. Kord Margus siis jälle Anne seejärel mõlemad koos. Usun, et kõigil suusatajatel on põhjust olla uhked ja tänulikud meid suusatamisel toetanud tugiisikute üle. Tore et on olemas selliseid inimesi, kes aitavad kaasa eesmärkide saavutamisele. Selline teadmine on väga meeli ülendav.<br /><br />Mis on oluline sellise soorituse puhul ?<br /><br />Sellistel pikamaa üritustel ei ole niivõrd määrav füüsiline vorm kuivõrd see mis sulle meeldib või mida sa tahad saavutada. Tuleb uskuda, et see on võimalik. Muidugi on vajalik teatud tasemel treenitus. Treenitus on aitab ära hoida võimalikke vigastusi ja lihtsustab pingutust. Kuid tähtsam treenitusest on see mida sa mõtled pingutuse ajal. Selle laadsetel võistlustel olen püüdnud leida alati meeldivaid elemente, mida imetleda. Näiteks Soomes on väga ilus loodus, inimesed kes vastu suusatavad on väga toredad. Näiteks tuli meile vastu talvesõja jaopatrull hallides soome vormides koos soome konedega. Alar, kellega ma koos suusatasin, on väga hea kaaslane. Alar on juba ca 40 aastane ja õppinud ülikoolis suusatamist. Ta õpetas mulle suusatamise ajal väga vajalikku tehnikat. Nimelt kuidas teha matkasuusa tõuget: kepid pikalt ette ning ühe jalaga tõuge, liugled, seejärel uuesti kepid pikalt ette ja teise jalaga tõuge, liugled jne. Sellise suusatamise ajal on kaaslasest väga palju abi. Vahest langeb sinu tempo, siis vaatad natuke aega kaaslase kandasid ning kosud, kuni tuleb sinu kord tempot teha. Väga lahe on öösel suusatamine: pimedas metsavahel, loodus on hoopis teistsugune. Öösel loodus tavaliselt muutub rahulikumaks. Esimesel aastal üllatas mind mitmel korral öösel tõusev külm udu. Koos suusatamine aitab samuti joogipause kontrollida. Üksinda võid joomise ära unustada, mis võib hiljem valusalt kätte maksta.<br /><br />Varustuse poolelt kasutasime kitsamat sorti Madshus matkasuuskasid (mudel Lillehammer ja Normarka), kuna need libisevad paremini. Väga tähtis on omada kiirmäärdeid eriti pidamist, sest ilma pidamiseta kaua ei suusata (käed väsivad ära ning pidev suusa tagasi andmine hakkab ajudele). Kummikutena kasutasime Soome Nokia talvekummikuid, mille sisse käib poolkõrge vilt ja sokid. Keppide poolelt on tähtis kasutada ümber randmete krõpsudega kinnituvaid sidemeid. Samuti on tähtis, et keppide otsad oleksid teravad, sest muidu mööda jäist teed suusatades ei saa keppidega korralikult hoogu lükata. Jalas olid mul tavalised veekindlad matkapüksid - materjal meenutab pigem Gore Texi. Pükste all võib kanda sooja Brynje pesu, kuid mulle isiklikult ei meeldi. Palav hakkab. Panen soojad püksid jalga alles siis kui temp. on alla -15C. Tähtis on, et püksid oleksid ilma voodrita. Sest tendents on vooder märjaks higistada ja siis see ei kuiva ning ühel hetkel hakkab hoopis külmetama. Jopena kasutasin ilma voodrita GoreTex laigulist jopet. Üks aasta käisin ka võrkvoodriga spordijopega, kuid selle jopega läks täpselt nõnda, et esmalt higistad voodri märjaks ja kui öösel temp langeb -15C kanti, siis muuutb jope selliseks koorikuks. Kui õues on kuni -8 kuni - 10C siis on tavaliselt jope all ainult Brynje soojapesu särk. Kaelas sall. Peas ISC suusamüts. Kui on külmem, siis panen Brynjele peale Helli Hanseni tihedama soojapesu särgi ja sellest piisab. Sellel aastal oli mul kaasas ka Helli Hanseni peamask. Kolme aastaga kogunenud kogemusest oleme kaalunud kasutada ka hingamisteede ette käivat respiraatorit (vt. http://www.psolar.com/). Respiraatorit läheks vaja kui temp langeb alla -15C. Eelmisel aastal oli öösel ca -15C -18C ja selle tagajärg oli, et pärast suusatamist köhisin kopsust selliseid kollaseid tatitükikesi. Kuid köhimine möödub päeva paariga. Pöördepunktides (see on iga 75 km tagant) tuleb vahetada võimalikult palju märgasid riideid kuivade vastu ning panna märjad riided kuivama.<br /><br />Sellel aastal ei pääsenud ma erinevalt eelmisest aastast füüsilistest vaegustest. Pärast finishit ei olnud erilisi probleeme (muidugi on uni ja väsimus, kuid see ei ole midagi hullu). Nimelt nädal pärast suusatamist muutus vasaku jala kand tuimaks. Kand oli neli päeva tuim. Seejärel hakkas tuimus mööda jalalaba välimist serva päka alla liikuma. Eelmisel teisipäeval (07.03) oli mul selline tunne, et pean hankima kargu, sest tuimus pigem süvenes kui paranes. Seejärel helistasin enamusele oma sportitegevatele tuttavatele ja uurisin, et milles võib probleem olla. Soovitatid magneesiumi tablette. Ostsingi. Kohe järgmisel päeval läks märgatavalt paremaks. See oli vist pigem psühholoogiline efekt. Väga raske oli saada spordiarsti juurde mõistlikku aega. Esimene aeg, mis mulle Audentesest ja Atrost pakuti, oli sellel kolmapäeval (15.03). See tundus mulle täiesti lootusetu. Seejärel kaebasin oma muret Alarile, kes soovitas mulle pöörduda taastusravi arsti Tiit Ilves poole. Käisingi eelmine nädal tema vastuvõtul ning selgus, et on kerge vasaku jala närvikahjustus. Nimelt tuli välja, et probleem on jalalaba tööliigutusest. Paremal jalal liigub jalalaba tööd tehes mööda sääre kujutlevat telge otse üles alla. Kuid vasaku jala laba kaldub teljest sisse poole kõrvale. Seetõttu oli vasaku jala põlvest mööda jala välimist säärt alla kulgev närv pitsunud (vist pingule tõmbunud) ja saanud hulgalisest valest liigutusest kerge kahjustuse mistõttu jalalaba vasak pool muutus tuimaks. Õnneks midagi tõsist ei ole, sest närvi kolm elementi (pindmine tundlikkus, süvatundlikkus ja motoorika) olid kõik säilinud. Edaspidi pean vasakut jalga teipima ja harjutama õiget liigutust. Huvitav on see, et jalg on sedasi tööd teinud juba rohkem kui 15 aastat, sellest 12 aastat võrkpalli mängides ja juba neli aastat orienteerumist ja militaarporti tehes. Täna käisin juba esimest kergemat jooksutreeningut tegemas.<br /><br />Kaido Ruul<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-6178424636586967735?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-58974572900154877712010-09-04T20:21:00.004+03:002010-09-05T11:03:40.697+03:00Käisin täna 2009 aastal Swiss Raid Commandol auhinnaks saadud Šveitsi vintpüssi Musket K-31 sisse laskmas.<a href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/TIKAmIEnWlI/AAAAAAAAARg/1GrvMImSm4c/s1600/guns_k31%5B1%5D.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 50px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/TIKAmIEnWlI/AAAAAAAAARg/1GrvMImSm4c/s200/guns_k31%5B1%5D.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5513110286345132626" /></a><br />Laskmise aeg osutus väga kasinaks. Põhjus? Püss oli nii täpne, et polnud vaja midagi sättida. Lasksin Männikul lamades 100m tiirus ning märkleheks valisin väikesed, 50m märklehed. Esimest pauku kartsin, kuna tegemist siiski trofeerelvaga, mis antud alusele kinnitatuna. Võiks arvata (oma nõukogude taustaga), et trofee auhind on kahjutuks tehtud ja ei võimalda lasta. Selle kartusega seoses esimene lask 5 silma kella 12 peal. Teine lask juba kindlamalt ja 10. Kolmas ja neljas taas veidi üles kella 12 peal ning viiendat juba sihtisin tsipa allapoole ning 9 kell kuus. Mis sa oskad paremat tahta. Kokkuvõtteks võib kindel olla, et püss laseb täpselt, kõikumine vaid veidi üles-alla, super:)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-5897457290015487771?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-47355081404562758502010-08-17T18:23:00.004+03:002010-08-23T09:52:16.621+03:0008.08.2010 kiire ja tõhus augustitorm liikus üle meie suvituskoha ja jättis endast järele päris korraliku kaose. Kohale, kus me oma abikaasaga omautosid pargime, langes 4-5 suurt mändi.<a href="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/TGqsIKG4YzI/AAAAAAAAAQw/n-F3eMJJ_PE/s1600/IMG_4280.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 134px;" src="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/TGqsIKG4YzI/AAAAAAAAAQw/n-F3eMJJ_PE/s200/IMG_4280.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5506402750565999410" /></a> Õnneks olime päeval sealt lahkunud. Nii hästi ei läinud aga meie suvilanaabritel, kellele oli sõber külla sõitnud oma sõiduautoga. Külast tagsi tuli tol õnnetul sõita bussiga ja autost oli järel vaid pannkook, mis läks mahakandmisele. Üks naaber jäi langevate puude taha lõksu ja kulus hulk aega ja energiat, enne kui ta auto välja saeti. <br />Naabruses on ka Šmigunide perele kuuluv suvila, kus nad aastaid tagasi oma vaba aega veetsid. Sellele langes võimas kuusk ja lõhkus osaliselt katuse, mitu kuuske on murdunud ja kaldu maja poole, kuid toetuvad hetkel teiste puude najale. Kauaks! <a href="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/TGqsmuTUZDI/AAAAAAAAAQ4/vPa-A0msga8/s1600/IMG_4286.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 134px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/TGqsmuTUZDI/AAAAAAAAAQ4/vPa-A0msga8/s200/IMG_4286.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5506403275677918258" /></a><br />Igatahes oli meie perel töökas nädalavahetus ja saime sauna ja kamina jaoks mitme aasta puud. Igal asjal on oma positiivne külg. <br />Pealegi ei pidanud mitu päeva lisatrenni tegema, üldkehaline koormus puudega rassimisel võttis palavuses kohati lausa pildi eest :)<br />Järg 21.-22.08.2010<br />Tööd olid jõudnud puuraiumise, vedamise ja ladustamise faasi. Eesti Taasiseseisvumispäev kinkis meile ühe lisapäeva töödeks, mille jooksul sai kõik pakud raiutud ja talgute korras kuuri tassitud ning riita laotud. Tulemus oli ilus ning kuur maast laeni puid täis:)<a href="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/THIaenE2TeI/AAAAAAAAARQ/r_A6KsLYXEo/s1600/IMG_4388.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 134px;" src="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/THIaenE2TeI/AAAAAAAAARQ/r_A6KsLYXEo/s200/IMG_4388.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5508494407415254498" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-4735508140456275850?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-55346170464009301452010-05-15T10:06:00.007+03:002010-05-15T15:39:58.320+03:00Teine võistluspäev algas väga ebameeldiva ilmaga. Kell 5.45 ärgates oli temperatuur 7 kraadi ja sadas tugevat vihma tinahallist taevast. Kuigi eelmisel päeval magama heites väga suurt väsimust polnud, olid hommikul ärgates jalad väga valusad ja keha kange - päev oli siiski ränk olnud vaatamata linade vahel magamisele soojas kasarmus. Lisaks oli jalgadel kokku 4 hõõrdunud kohta, neist parema jala väike varvas väga pahasti. Uued Lundhags Scoudid kahjuks pole nii sobivad minu jalgadele, kui vanad olid olnud. Startisime Tiiduga kell 6.55 ligikaudu 90km rattaorienteerumisele tugevas vihmasajus vastu tuult. Päev tõotas tulla väljakutsuv. Esimene KP oli 13km kaugusel asuv järveke Zeumeren, kus tuli sooritada kajaki orienteerumine. Olime seda vahetult enne ärasõitu Jägala kiirevoolulisel jõel harjutanud, seetõttu oli siinne järv selle kõrval lihtne. Leidsime oma 4 KP-d suhteliselt kergesti. Konks oli selles, et maha oli märgitud erinevad rajad ja pidi täpselt kaarti jälgima, et mitte valesid KP-d võtta. Iga eksimus oleks olnud +15min ajale. See läks libedalt ja jätkasime ratastel, ise läbinisti külmunud, näpud kangestunult ümber lenkstangi, külma vihma näkku peksmas. Eriti irooniline oli fakt, et jalad sõdurissabastes, mis olid kaetud kahe paari sokkidega, hakkasid korralikult külmetama, kuna vesi, mis peksis läbi vormipükste, voolas mööda säärt saabastesse ja pani jalad lirtsuma. Umbes 30km-l tuli sooritada järgmine katsumus, milleks oli "survival course" ehk siis takistusriba. Aega puhta soorituse jaoks oli 6min (karistus lisaks üldpenaltile oli 1km jooksu 1min ületamisel, 2km jooksu 2min ja 3km kuni 3 min aja ületamisel). Rada oli võrreldav ERNA tavapärase takistusribaga, asja tegi raskemaks vettinud atribuudid ja külmunud näpud. Liikusime Tiiduga üpris edukalt kuni eelviimase alani milleks oli ligikaudu 10m pikkune köis tõusva nurga all mis ulatus maapinnast umbes 4-5m kõrgusele. Käed olid väsinud ja külmunud ning üleminekuks teisele nööriharjutusele tuli üks käsi nöörist laht lasta ja nii juhtuski õnnetus, mida võib ette tulla ilma julgestuseta harjutustel. Tiidu käsi, mis köiest hoidis libises järsku lahti ja mees kukkus selg ees alla vastu maapinda ning jäi sinna liikumatult lamama. Tundus, et meie võistlus oli selleks korraks lõppenud, kõrgus maapinnast oli hirmuäratav. Kohale jooksid kaks kohtunikku Tiitu turgutama, ise jätkasin harjutust lootuses, et kui me ei katkesta ja Tiit on võimeline jätkama, siis on vaja siit mingi aeg kirja saada. Pärast sooritust aitasime Tiidu püsti ja selgus, et tugevale üldpõrutusele vaatamata oli Tiit valmis jätkama. Läksime oma 3km trahviringile, kuid tuju oli siiski hea, et õnnetus oli õnnelikult lõppenud. Tiidul oli küll tõsiseid raskusi algul liikumisega, kuid me siiski liikusime edasi. Ka meie teine paar oli saanud siit 2km trahviringi. Seega oli meil mõlemal üks penalti kirjas - eksida võis veel vaid ühe korra! 6 km rattasõidu järel jõudsime jalgsi orienteerumise alale, mis toimus liigendatud luidete ja hõreda metsaga kaetud alal Beekhuizerzandis. Kaardimõõt 1:10 000, raja pikkus 9km ja KP-d 20. Iga KP puudumine oleks lisanud üldajale 15min. Võtsime asja rahulikult, käisime kogu trassi, paaril korral ekslesime väheke, kuid saime kõik KP-d kätte 2 tunniga. Teine lahingpaar läbis raja pisut alla pooleteise tunniga (parim aeg, nagu hiljem selgus, oli 1.05). Taas rataste selga ja hakkas põnev orienteerumine läbi Leuvenumse parkmetsa suunaga finiši poole. Maastik oli väga ilus külmale vihmale vaatamata, ka kõige suuremas padrikus vonkles sile asfalttee ratturitele. Kulgesime ühtlaselt läbi Gardereni sõjaväelinnakusse Gen Maj Kootkazerne, kus toimus NATO takistusriba koos 16kg padrunikastiga. Rada oli pisut erinev tavapärasest, ka mõned elemendid olid välja jäetud, kuid sellegipoolest tundus 6min norm ülikõrge, kui me takistusi seirasime. Tuli kahel korral 5m kõrgusest takistusest üle saada, rääkimata roomamisest ja erinevate sügavusega aukude ületamisest. Aega raisata polnud mõtet, alustasime koheselt. Jalad olid selleks hetkeks juba väga valusad ja kere kange. Pingutasime Tiiduga kuis jaksasime, pidevalt 16kg kasti endaga kaasa tarides ja vahetades. Lõpujoone ületasime hingetuna, kuid endale üllatusliku 5.39 ajaga. Olime teisest penaltist pääsenud, see tundus uskumatuna. Ka meie teine paar oli raja läbinud puhtalt, täpselt 6 minutiga. Selle eneseületusega tõusis enesetunne taevastesse kõrgustesse ja edasi väntamine tundus hoopis kergem:)Edasi tuli vändata raadiomajaka juurest läbi polügoni 20km kuni kasarmuni. Kohale jõudes oli jäänud veel viimane katsumus - 3km kiirmarssi 19 minutiga. Aega raisata polnud mõtet, startisime trassile koheselt. Joosta oli kahtlemata väga raske, jalad ei tahtnud kuidagi maapinnalt tõusta, kuid läbisime distantsi 17 minutiga seejuures kordagi peatumata. Olime läbinud teise päeva trassi 8h55minutiga ja ühe penaltiga. Samuti ühe penaltiga lõpetas meie teine lahingpaar. Tänane skoor: 90km rattaorienteerumist külmas vihmas, 9km jalgsi orienteerumist liivas, 2x takistusriba (+3km karistjooks), 2km kajakiorienteerumist ning 3km kiirmarssi "kirsina tordil". Olime tulemusega rahul, medal oli ausalt kätte võidetud. Olime veendunud, et sooja päikesepaistelise ilmaga oleks pingutus kergem olnud. <a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S-5ZDVZc0WI/AAAAAAAAAQM/JyAJpYGyQlA/s1600/sert.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S-5ZDVZc0WI/AAAAAAAAAQM/JyAJpYGyQlA/s200/sert.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5471408511120101730" /></a><br />Samal õhtul kell 20.00 viidi läbi kantiinis pidulik lõpetamine, kuhu koguneti paraadvormis. Pika 30 minutilise hollandikeelse kõne lõpus jagati kätte medalid raja nõuetekohaselt läbinud lahingpaaridele. Ürituse muutsid rahvusvaheliseks lisaks meile veel sakslased, taanlased ja prantslased. Järgmisel päeval alustasime ratastel tagasiteed Amsterdami suunas. Pärast 36km sõitu tundsime siiski suurt väsimust ja otsustasime lõpu Shipholisse katta rongiga.<br />Oli ilus võistlus ilusa lõpuga:)<a href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S-5ZSBZfEqI/AAAAAAAAAQU/UTb20z2L4YU/s1600/medal.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S-5ZSBZfEqI/AAAAAAAAAQU/UTb20z2L4YU/s200/medal.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5471408763449578146" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-5534617046400930145?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-1967442980776013232010-05-14T19:52:00.012+03:002010-05-15T17:38:54.492+03:00Hollandis toimus 11.-12.05.2010 järjekorras 62 rahvusvaheline militaarvõistlus lahingpaaridele: http://www.tmpt.nl/ Tegemist on väga tugevat füüsist nõudva ettevõtmisega, kuhu mütsiga lööma minna igatahes ei tasu. Tegemist ei ole otseselt võistlusega, kuna võitjat välja ei selgitata. Küll aga on sel võistlusel kaotajad. Need on lahingpaarid, kes võistlust ei lõpeta. Seekord oli kaotajaid 112 lahingpaari (registreerinud ~270 lahingpaarist). Osalesime oma tavapärase koosseisuga, kusjuures lahingpaarideks olid Raul Hindov ja Kaido Ruul ning Tiit Riisalo ja mina. Sõitsime kohale paar päeva varem, kusjuures Amsterdamist Harskampi ~90km sõitsime ratastel.<a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S-5HC5WuS8I/AAAAAAAAAQE/2JJmtlatwzI/s1600/luide+2.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S-5HC5WuS8I/AAAAAAAAAQE/2JJmtlatwzI/s200/luide+2.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5471388712383171522" /></a> <br />Umbes poolel teel sattusime endale ootamatult Giro d`Italia rattatuuri tunnistajateks, mille trass lausa kahel korral meie omaga ristus ja saime näha tõelisi proffe oma igapäevatöös. See oli muljetavaldav kiirus. <br />Meie võistluse üldplaan oli järgmine: võistlus toimub kahel päeval. Kummalgi päeval on kuni 10 tundi aega etteantud trass ja ülesanded läbida. Kolmas ebaõnnestumine aja või ülesande nõutava tasemega soorituse suhtes lõpetab lahingpaari jaoks võistluse. Seega eksida võis maksimaalselt kahel alal. Stardiaeg on vabalt valida ajavahemikus 6.30-7.30. Lahingpaarid olid jagatud gruppidesse ja alad sooritati erinevates järjekordades. Sõjaväevorm saabastega rangelt kohustuslik. Enamus trassist toimus ratastel (võidusõiduratas pole lubatud). Olime lootnud sooja ja päikselist ilma, kuid mõlemal päeval oli temperatuur vahemikus 8 kuni 12 kraadi ja teisel päeval sadas enamuse ajast vihma. Meie startisime teisipäeva hommikul kell 6.55 ja esimeseks alaks oli 25km marss. Start anti Harskampi kasarmust ning trass lookles baasist põhja pool Hollandi ainsal metsaga kaetud alal. Teadsime oma kogemusest, et käimine tapab jalad kiiresti, seetõttu sörkisime vahepeal, mis tundus oodatust kergem. Möödusime paljudest varem startinud paaridest, kuigi see polnud eesmärgiks. Esimene lisaala toimus 20 kilomeetril, kus toimus laskeharjutus. Üks paariline pidi valima püstolilaskmise 25m pealt inimfiguuri, teine 100m pealt automaatpüssist. Kummalgi oli 10 lasku 10 sihtmärgi jaoks ja tabama pidi kahe peale kokku 16 sihtmärki. Meil õnnestus pihta saada 18 märgile, kusjuures Tiit lasi lamades puhtalt. Meie teine paar sai hakkama 19 sihtmärgiga. Seejärel jätkasime marssi ja umbes 3 tunniga jõudsime baasi alale tagasi. Meile jagati välja 1:50 000 topokaardid ning andmed koordinaatidega, mis tuli ise kaardile kanda (12 KP-d). Igas punktis oli vaja vastata nõutud küsimusele, mis oli selle punktiga seotud. Iga eksimus oleks lisanud lõppajale 25 minutit. Enne rattaorienteerumist oli vaja sooritada veel 3 km kiirmarss, milleks oli ette nähtud kuni 19 minutit. Kuigi selja taga oli 25km marssi, tundus jooks piisavalt kerge, sooritasime selle ajaga 16.30 ning edasi saime hüpata rataste selga. Tegemist oli valikorienteerumisega ja trassi pikkus ligikaudu 65 km. Rada kulges meie paarile päripäeva Barneveldi ümbruses. Küsimused KP-s nägid välja umbes seesugused: mitu piimapütti on kahel pool alleed; mitu tiiba on veskil; mis number on vasakpoolsel postkastil, mitu km on Barneveldi jne. Külakeses De Glind toimus kauguste hindamine, kusjuures eksimus oli lubatud +/- 20%. Olime selleks otstarbeks käepärased vahendid valmistanud, et mõne km kaugusel asuvaid veokeid hinnata. Tegelikult aga küsiti umbkaudu 55m kaugusel oleva maja täpset kaugust. Mahtusime piiridesse, kuid tegelikku kaugust ei öeldudki meile. Tagasi kasarmusse jõudes oli veel jäänud viimane keskendumist nõudev ala - granaadi täpsusvise. Vaja oli koguda 18 punkti. Kummalgi liikmel oli 5 viset ja valida sai 20m ja 15m vahel. Tuli tabada ringi diameetriga 2m või 4m. 20m kaugusel asuvasse väiksemasse ringi tabamus andis 3 punkti, suuremasse 2 punkti ning lähemal asuvasse väiksemasse ringi 2 punkti ja suuremasse 1 punkt. Olime seda Tallinnas juba harjutanud ja asi tuttav. Viskasin esimesena ja kogusin 14 punkti jning Tiit lisas ülejäänud, mille järel lõpetasime oma päeva Tiiduga kell 15.40 ehk siis 8h45minutiga. <br />Esimese päeva konto: 66km rattaorienteerumist, 25km marssi, 3km kiirmarssi ehk jooksu, laskmine, kauguste hindamine ja granaadi täpsusvise. Saime läbi "puhaste paberitega" nii ka meie teine lahingpaar.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-196744298077601323?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-26922745565778700682010-04-18T12:15:00.004+03:002010-04-20T08:51:12.680+03:00<a href="http://public.fotki.com/JAndrei/hdaj4/4-vhandu-maraton-/4-vhandu-maraton/jandreiimg9263111.html">Photo: JAndrei IMG 9263 111 | 4. Võhandu maraton 2009 album | JAndrei | Fotki.com</a>eile osalesime Tiiduga esmakordselt Võhandu paadimaratonil. Seekord oli sinna registreerunud rekordiliselt 316 paatkonda. Distants on 100 km, see algas Võrus Tamula järvel 5km "prooviringiga", kus hajutati võistlejad ära, et nad jõele ära mahuksid. Prooviringiks kutsusime seda sellepärast, et see oli koht, kus hea oma võimeid hinnata, et kas tasub jätkata või mitte. Kui inimestega rääkisin ja mainisin, et maratoni pikkus on 100km, siis panin tähele oma ämma peal, et see ei avaldanud talle mingit muljet. Reaktsioon oli hoopis midagi seesugust nagu, me omal ajal sõitsime paadimatkal ka sama palju, mis seal siis nii rasket on. Ka ise ei osanud enne starti väga distantsi karta. Olime plaaninud läbida distantsi kahese kanuuga 14-15 tunniga. Kui selle kestvuse peale mõtlesin, siis tundus küll asi väga pikk ja kurnav. Seda kinnitas ka enesetunne, mis oli tekkinud pärast 15km läbimist. Tagumik valutas, õlavöö ja kerelihased olid juba kanged, sõnaga enesetunne oli nigel, kuid sõita oli veel 85km ehk 85% distantsist. Esimene toitlustuspunkt oli 41km stardist. Raske oli juba kanuust välja saada, jalad olid kanged nagu koolnul. Hernesupp rukkileivaga maitses ülihää. Vesi välja ja edasi, tunne oli ülimalt sant, olematud lihased tegid piina, tagmik tulitas, jalad kanged ja pihud rakkus. Õnneks oli ilm nagu tellitud, tuul oli küll tugev, kuid enamasti tagant, see-eest siras päike pilvitus taevas:) Enne starti olime Tiiduga arutanud, et pole juba mõnda aega startinud võistlusele, kus sa ei tea täpselt, mis enesetunne võiks finišis olla. Uuele kestvusspordialale esmakordselt startides on alati teadmatus enesetunde kohta ning finišis reeglina hirmus olla. Nii on see olnud ERNA-l, Xdreamil või Utti 300km suusaretkel. Paistis, et Võhandu maraton polnud erand. Imelik oli vaid see, et enesetunne ei läinud eriti kehvemaks teisel distantsipoolel. Sant nagu ta oli, kestis lõpuni. Olime valmistunud veidi raskemateks kärestikeks, kuid õnneks päris kummuli mineku olukorda ei tekkinudki. Paarist veskitammist alla sõites rüüpas kanuu tublisti vett, mis tuli välja kallata. Tiidu kanuu oli erinevalt teistest tehtud käsitööna metallist Rootsis ja nägi väga uhke välja. Tal oli ka see eelis, et vesi voolas kergesti ja kiiresti välja. Lõppu Peipsile jõudsime alla 12 tunniga, täpsemalt 11h 48min ja olime seega enda ootusi aja suhtes ületanud. Asjade pakkimine ja autole laadimine ning riietumine olid äärmiselt vaevanõudvad ja piinarikkad, keha oli justkui läbi kolgitud. Tagasiteel möödusime vahepunktist, kust finišini oli veel 24km. Seal oli näha mitmeid paate jõel triivimas - kiire arvestus näitas, et neil tuli sõita oma tempot arvestades veel vähemalt 4-5 tundi, see mõte tekitas külmavärinaid. Täna neid ridu kirjutades on küll jube seljavalu, kuid mmeeleolu on positiivne - jälle üks uus ja huvitav kogemus juures.<br />Pilte ja videosid lisan siia kohe, kui need kodulehele ilmuvad: http://www.vohandumaraton.ee/maraton/finish2010.php<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-2692274556577870068?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-54854099982244996262010-04-13T22:53:00.002+03:002010-04-13T23:14:27.941+03:00Olen hetkel lesimas voodis ja ei saa lahti kummastavast tundest, mida üllatustemaa Soome ikka aeg ajalt pakub. Koha nimi on Harjavalta, mis on tegelikult Helsingist veidi üle 200km loode suunas enne Pori, kuid sisuliselt on see "in the middle of nowhere". Siin on väike suusakeskus, kuid kuna lumi on läinud, pole siin hetkel justkui midagi tarka teha. Samas on aga pisike restorani moodi maja, mis on ühtlasi hotelli vastuvõtt ja täna - teisipäeval - on siin elava muusika pidu. Brošüürist võib lugeda, et see toimub nii igal teisipäeval. Esmpilgul paneb õlgu kehitama. Kui aga pilk tantsusaali heita, avaneb justkui mingi kummaline võlumaa. Majaesine parkla on autosid pungil täis, niisamuti tantsusaal. Vanus kõigub 25 ja 85 vahel. Kõik soomlased on õnnelikud, rahulikud, enam-vähem kained ja muudkui tantsivad. Kogu aeg. Ja pidu kestab kella 02.00-ni öösel. Kordan, et on teisipäev ja need peod on IGAL teisipäeval. Vaatan seda ilusat pilti koos 20 Sankt Peterburi ja Moskva venelasega ja püüan selgitada Soomlaste traditsioone ja juuri justkui teaks sellest midagi. Midagi pole parata, tunnen väikest kadedust Soomlaste suhtes, nendel on see mingi ürgne traditsioonide austamine justkui veres. Ilmselt läheks nad ka täna õlg õla kõrval suurest vanusevahest hoolimata vaenlase vastu, kui see peaks vajalik olema, nagu see juhtus pisut rohkem kui poole sajandi eest. <br />Ise jätkan aga venelaste koolitamist homme. Päris kummaline kompott - eestlane õpetab venemaa venelasi soome agulis vene keeles. Nimetame seda rahvaste sõpruseks. Või kõlab rahvusvaheline äri ilusamini? :)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-5485409998224499626?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-34728209136567190012010-04-08T13:47:00.003+03:002010-04-08T13:52:48.878+03:00Päis õõvastavad kaadrid tänapäevastest sõjapidamisvõimalustest.<br />http://www.youtube.com/watch?v=_CjOG2rJQNE&feature=related<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-3472820913656719001?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-31186834472811055442010-03-02T13:04:00.009+02:002010-03-02T13:21:46.845+02:00Peatükk Herati linna tänavail", leidsin netist ja lisasin nende meeste fotod üleriiklikest ajalehstedest, kes rünnakus surm said. Saate võrrelda tekste.<br />...II<br />10.–11. juulil 1985. aastal sõitis meie luurerühm reidile nn vanasse Herati. Meie polk kogus lahingukogemusi, sest olime siinmail ju päris rohelised veel. Toimus jõudemonstratsioon Herati linnas, kus tankid ja BTR-id sõitsid kitsastel linnatänavatel elumajade vahel. Kas see tuli ohvitseride kogenematusest või lausrumalusest, kuid selle otsusega anti modžaheedidele ideaalne võimalus lihtsate vahenditega kallist tehnikat ja vaeseid sõdureid hävitada. Kitsal linnatänaval sõites oli ju väga lihtne majade katustelt igasugu vahendeid masinatele heita, alates „Molotovi kokteilist” lõpetades tankitõrje granaadiheitjatega RPG-7. Nii kõik ka juhtus.<br />Meie polgust sai neil päevil surma tankipataljoni ülem ja seitse sõdurit, haavata sai kolmkümmend kaheksa võitlejat, hävitati neli tanki ja neli BTR-i.<br /><a href="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S4z0aje0zdI/AAAAAAAAAPY/HwVFqM6vAwc/s1600-h/Tolmachev%5B1%5D.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 174px;" src="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S4z0aje0zdI/AAAAAAAAAPY/HwVFqM6vAwc/s200/Tolmachev%5B1%5D.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5443994786622393810" /></a><br /><a href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S4z0Wfh4S_I/AAAAAAAAAPQ/L-h60lQaYcs/s1600-h/Tkachuk%5B1%5D.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 192px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S4z0Wfh4S_I/AAAAAAAAAPQ/L-h60lQaYcs/s200/Tkachuk%5B1%5D.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5443994716841987058" /></a><br /><a href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S4z0R-E644I/AAAAAAAAAPI/Btsr6xPf5-k/s1600-h/Shimansky%5B1%5D.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 177px; height: 200px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S4z0R-E644I/AAAAAAAAAPI/Btsr6xPf5-k/s200/Shimansky%5B1%5D.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5443994639142675330" /></a><br /><a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S4z0NiX9MeI/AAAAAAAAAPA/gvI29z9bAaI/s1600-h/Sangov1%5B1%5D.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 151px; height: 200px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S4z0NiX9MeI/AAAAAAAAAPA/gvI29z9bAaI/s200/Sangov1%5B1%5D.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5443994562986848738" /></a><br /><a href="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S4z0JcoV4zI/AAAAAAAAAO4/o4BJoJp22ik/s1600-h/kurin%5B1%5D.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 131px; height: 200px;" src="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S4z0JcoV4zI/AAAAAAAAAO4/o4BJoJp22ik/s200/kurin%5B1%5D.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5443994492725486386" /></a><br /><a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S4z0FZ3yvsI/AAAAAAAAAOw/byiJIxcHXdc/s1600-h/Kudelia%5B1%5D.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 174px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S4z0FZ3yvsI/AAAAAAAAAOw/byiJIxcHXdc/s200/Kudelia%5B1%5D.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5443994423265509058" /></a><br /><a href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S4z0BGltnzI/AAAAAAAAAOo/h6eE9ay7LW4/s1600-h/Ivashkov%5B1%5D.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 194px; height: 200px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S4z0BGltnzI/AAAAAAAAAOo/h6eE9ay7LW4/s200/Ivashkov%5B1%5D.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5443994349369925426" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-3118683447281105544?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-57017499028560607552010-03-02T12:54:00.003+02:002010-03-02T12:58:49.024+02:00Peatükk "Ševani keretäis" täpsustatud tekst,<br />...Sidumise ajal oli Zenka saanud kuulitabamuse pähe ja seetõttu surnud. Abdurahmanovi jäänused korjati samuti tee pealt üles, niipalju, kui neid leiti. Ärevaks tegi, et Romas, kes oli mööda põlluäärt jooksnud, ning samuti Uuralitest pärit Dima Ljapitšev olid teadmata kadunud. Dima leiti veidi aja pärast arõkist rohupuhma varjus istumas, ta oli oma kaks automaadisalve välja lasknud, kusjuures automaat oli teise salve laskmise ajal muda tõttu kinni kiilunud ning ühe F-1 granaadi vastase suunas visanud. Nüüd istus vaene mees külmast ja hirmust värisedes, viimane granaat F-1 peos ning ootas hetke, kui see pea juures lõhata, et mitte vangi langeda. Õnneks jõudsime meie varem. <br />Leedukas Romas saadi viljapõllult kätte alles tüki aja pärast. Ta oli duhhide eest viljapõllule jooksnud, pikali visanud ja elu eest roomates püüdnud ennast duhhide eest peita. Duhhid kammisid põllu läbi ja olid enam kui tunni jagu otsimise tulemusena sattunud korra isegi temast paari meetri kaugusele. Romase korjas põllult üles Heiki poolt juhitud BTR. Vaene mees oli vapustusest keeletu, värises üle kere, oli näost hall ja põsed aukus, kuid sellegipoolest terve. Nii kui ta oli masinasse istunud, püüdis pataljoni julgeolekuülem, kes samuti kaasa oli sõitnud, tema käest välja pinnida, kas tollel oli olnud kontakte kohalikega! Romas ainult vabises üle keha, vaatas julgeoleku ohvitserile juhmi arusaamatu pilguga otsa ega vastanud midagi. Võimalik, et ta ei suutnud küsimuse mõttest aru saada, oli ta ju elus ja ühes tükis ainult seetõttu, et TA POLNUD sattunud kontakti vaenulike „elementidega“...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-5701749902856060755?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-14251443170163623662010-03-02T12:33:00.003+02:002010-03-02T12:44:33.679+02:00Peatükk "Kannapööre" III (uus osa)<br />Dessantvägede tegutsemisviis erines tublisti jalaväe omast, seetõttu tuli meil kohapeal läbida mõnenädalane erialane väljaõpe. Põhiliseks muutuseks meie jaoks oli vaenlase piiramine õhust. Meie transportimiseks kasutati Mi-8 tüüpi koptereid, kuhu mahtus korraga kuni 16 meest. Väljaõppe käigus selgus, et meid valmistati ette põhiliselt kahte tüüpi operatsioonideks. Õppisime sisenema asulasse õhust selliselt, et võimalikult lühikese ajaga hävitada või vangistada mõni tähtis tegelane, naasma kopteritesse ning lahkuma tuldud teed. See oli väga ohtlik operatsioon, kuid õnneks minul seda kasutada ei tulnudki. Teine operatsiooni tüüp oli relvakaravanide püüdmine ja kahjutuks tegemine nii õhust kui maal. Sellest sai peaaegu aastaks meie põhitegevus. Kuna olime värvatud maavägedest, pakkus meie jaoks põnevust väljaõpe kopteritel. Meile õpetati langevarju avamist, kehaasendeid väljahüppel ja maandumisel. Väike pabin oli sees, kui langevarjud seljas 1500 meetri kõrgusele tõusime. Õnneks hüpet tegema ei sunnitud, kuna see oleks olnud olukorda arvestades üpris tragikoomiline. Meie pataljoni poolt turvatud territoorium polnud suurem kui mõned ruutkilomeetrid. Kilomeetri kõrguselt hüppamine ja tasahilju maa poole liuglemine oleks meid seadnud modžaheedi võitlejatele heaks treeningmärklauaks. Lähim vaenulik küla oli linnulennult 6 km kaugusel. Kopteri piloodid kartsid hirmsasti Stinger tüüpi maa – õhk rakette, mis liikusid sihitud märklaua poole kuni 4 kilomeetri kõrgusele ja nende andurid olid tundlikud soojusele. Seetõttu tulistas kopter iga paari sekundi tagant vasakule ja paremale signaalraketi sarnaseid laenguid, mille ülesandeks oli rakett kuumuse mõjul enda peale peibutada. Sama taktikat kasutati ka kõikidel lennukitel.<br />Mõned korrad tõusime õppustel veel enam kui kilomeetri kõrgusele, mis tekitas sees üpris õõvastava tunde – kõik võitlejad jälgisid pingsalt maapinda kartuses, et kohe lendab kuskilt meie suunas Stinger rakett. See ootus oli rusuv, sest kuigi kandsime langevarje, oleks Stinger raketiga pihtasaamise korral üsna ebatõenäoline olnud tervena kopteri uksest välja hüpata. Peagi muudeti lendamise taktikat ja edaspidi pikeerisime enam kui 200 km tunnikiirusega maapinnast 10 – 20 meetri kõrgusel. Sageli järgisime lendamisel jõeorgude lookeid, ise järsult paremale – vasakule pöördeid tehes nii, et kopter kuni 45 kraadiseid kaldeid võttis. Tunne oli sarnane lunapargi atraktsioonidega. Maapinna lähedal lennates ei näinud me ise samuti eriti kaugele, kuid relvakaravanidele sattudes lisandus alati üllatusmoment, sest ka nemad ei näinud meid enne, kui me neist madalalt üle lendasime.<br />Harjutasime lisaks relvakaravanide varitsusi maapinnal, mis oli sarnane modžaheedide poolt kasutusel võetud taktikaga. See nägi ette külgmiinide paigaldamist relvakaravani oletatava liikumistee kõrvale. Esimesena püüti käsitulirelvade tule või miini abil peatada ees liikuv masin, siis rivis viimane ja lõpuks keskmised veokid. Kui vastu tulistamine lõppes, tuli karavani kontrollima minna. See oli ühelt poolt põnev kuid teisalt äärmiselt ohtlik, sest haavatud tegid kõik endast oleneva, et mõni Nõukogude sõdur või veel parem - ohvitser – endaga Allahi juurde kaasa võtta. Õppuste ajal oli kõige tüütum endale laskepesa kaevamine. See oli sapöörilabidaga vaevaline külmunud ja kivise maapinna tõttu ning tundus mõttetu higivalamisena. Muutsime oma suhtumist peagi, kui esimestesse tulevahetustesse sattusime. Siis sai kohe selgeks, kui tähtis oli õige varjumine ja kaitsevalli paksus… Siin polnud meil loota turvalisele raskerelvastusele, mis meid jalaväes reeglina pidevalt saatmas oli olnud. Siin tuli oma rühmaga ise hakkama saada, abi saabumiseni kulus tavaliselt tund või enam.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-1425144317016362366?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-73532504024223280842010-03-02T12:27:00.002+02:002010-03-02T12:32:51.049+02:00Lisasin pisut teksti oma raamatu mõnedele peatükkidele.<br />Peatükk "Kohtumine seene all",<br />...Eestlasi oli tegelikult 12. polgus palju, minu hinnangul ligi paarkümmend meest. See fakt, et inimene oli Eestist, ei andnud aga kahjuks automaatset garantiid, et tegemist oli toreda semu ja sõbraga. Näiteks Eestist pärit venelastega polnud meil mitte mingisugust kaasmaalase tunnet, pigem vastupidi. Reeglina nad ei sallinud meid ja otsisid kontakti ikka venelastega. Kord olime Andrusega parajasti reidile minemas, mul oli terav gastriit, nagu hiljem arsti pandud diagnoosist selgus ja ma ei saanud peale tee, suhkru ja valge leiva suurt midagi süüa. Teadsime, et üks meist pool aastat enam teeninud Gunnar V. nimeline eestlane on leivalõikaja, ehk siis kamandab kogu polgu leivamajandust. Küsisime temalt paar pätsi reidile kaasa, kuid ootamatult hakkas ta keerutama, et ei saa anda ja midagi seesugust. Olime jahmunud, sest tema käe alt käis läbi tuhande mehe leivaportsjon ja nüüd ei saanud ta meile kahte leivapätsi anda. Nuputasime parajasti jagamisluugi kõrval, mida edasi teha, kui juurde astus kamp tumedat nahavärvi ajateenijaid. Üks neist käratas korra ja meie kaasmaalane tõi neile lisaks leivale ka võid ja suhkrut. Mehed vajasid seda ainult õhtuseks meelelahutuseks. Selliste eestlastega polnudki nagu rohkem midagi rääkida, ka täna, kakskümmend aastat hiljem pole mul neile midagi öelda. <br />Samas meenub ka täpselt vastupidiseid näiteid. Muutusin eespool kirjeldatud maohaiguse tagajärjel nii nõrgaks, et palusin ühel eestlasel mulle üheks ööks oma telgis peavarju anda. Tegemist oli meie lennu TPI tudengi Eke K-ga. Tema rood oli täies koosseisus laiali paisatud erinevatesse valvepunktidesse betoonteel Herati ja Šindandi vahel, mida Nõukogude väed oma kontrolli all püüdsid hoida. Tema koos kahe tšurkaga oli I pataljoni I roodu telki valvama jäetud. Mehed püüdsid teda igal sammul kamandada, kuigi kumbki polnud tema ülemus. Nägin seda ülekohut mõnda aega pealt, kuni astusin ühe vennikese juurde ja urisesin madalal ja ähvardaval toonil nagu metsloom, et ta minu kaasmaalase rahule jätaks. Valetasin oma teenistusajale pool aastat juurde ja lubasin tal silma peal hoida, kui mu sõbraga midagi juhtuma peaks. Mõneks ajaks sellest ähvardusest piisas, sain ühe öö I roodu telgis rahulikult puhata, Ekega juttu puhuda ja valget leiba või ja teega süüa ilma, et keegi oleks meie turjal pidevalt kärkinud. Muud me ei vajanudki, kui veidi mõistmist, raasuke abi, head tahet õlg-õla tunnet kaasmaalasega, keda häbenema ei pidanud. Nii tekkis sõprus, mis on kestnud tänaseks aastakümneid...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-7353250402422328084?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-45059561414551163082010-02-24T20:38:00.002+02:002010-02-24T20:45:46.999+02:00<a href="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S4Vz0Zbi6dI/AAAAAAAAAOc/uhY3WnNmKfA/s1600-h/21-24.02.2010+030.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 138px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S4Vz0Zbi6dI/AAAAAAAAAOc/uhY3WnNmKfA/s200/21-24.02.2010+030.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5441883068763924946" /></a><br />Hommikul 7.30 Pika Hermanni torni juurde Eesti lipu heiskamisele Eesti Vabariigi 92 sünniaastapäeva auks. Edasi suundusime Signe, Tiidu ja Kaidoga Presidendi lossi juurde, et alustada suusamatka Valklasse. Miks sinna? Nimelt pandi selles paigas seisma punaarmeelaste pealetung Eesti Vabariigile 1919 aastal. Olime sõpradega otsustanud sõita sinna suuskadega, et tunnetada vahetult omal nahal, kui lähedale jõudsid vaenlased meie iseseisvuse kukutamisele. Jõudsime kohale rahulikult liikudes 15.30, mis tähendab, et meie iseseisvuse kukutamine oli suuskadel mõõtes alla 8 tunni kaugusel. Oli ilus päev, ilus matk ja ilus tunne südames. Hoidkem seda IGA HINNA EEST armsad sõbrad.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-4505956141455116308?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-11597865741593565002010-02-22T10:52:00.005+02:002010-02-23T16:27:49.652+02:00<a href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S4JI6demU-I/AAAAAAAAAOM/t60WMwLnDdk/s1600-h/IMG_2536%5B1%5D.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 133px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S4JI6demU-I/AAAAAAAAAOM/t60WMwLnDdk/s200/IMG_2536%5B1%5D.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5440991468999562210" /></a><br />Kui 2009 aastal sai ka piisavalt treenitud, siis võistluste ajal sain aru, et koha eest lõpuprotokollis võisteldes tuleb ka suuskadele parim määre osta. Kurb on sõita, kui enamus võistlejaid, kes sinust mööduvad, teevad seda laskumisel ja trööstitu vahega. Seega 2010 otsustasin lisaks piisavale treeningule ka määrded osta. Kuna määrded on kallid ja neid on vähe saada, tuli valik teha maratoninädala algul. Valisin kesktee, arvestasin temperatuuriga -6 -8C ringis. Ostsin Holmenkol -2 -6 kõrge fluorisisaldusega parafini (890.- kr), gruntparafini Holmenkol -4 -14C (89.-kr) ning pulbritest oli ainukesena selleks ajaks müügil Rex -2 -8C (1800.- kr). Pidamnismäärded olid mul varasemast olemas ja seekord oli määrimine lihtne, kasutasin Swix -4 -12C ja panin 4 kihti. Väike hirm oli eelmisel õhtul, kui termomeeter näitas -14C, kuid õnneks oli see hommikuks tõusnud ja arvestasime -10C temperatuuriga. Tõepoolest on hea motivatsioon, kui sa libised teistega võrdselt. Ei saa öelda, et libisemine oleks eraklordselt teistsugune tundunud (kasutasin elus esmakordselt kallist pulbrit), kuid sellest olulisem oli võrdlus kaasvõistlejatega. Ainult mõni üksik libises ehk veidi kiiremini. Seega sõita oli mõnus, tehnika hakkas lagunema alles kuskil 40km peal, aga õnneks algasid seal ka pikemad lausiku osad, kus sai paaristõuget kasutada, kus tehnika lagunemine pole mõeldav. Kokkuvõtteks tubli 358 koht (eelmine aasta 512) ja aeg 4.04.20. Jäin igati rahule:)<a href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S4PlmSC5CfI/AAAAAAAAAOU/lVsV15CfRbw/s1600-h/Tartu+Maraton+2010,+vahetult+fini%C5%A1is+1.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 134px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S4PlmSC5CfI/AAAAAAAAAOU/lVsV15CfRbw/s200/Tartu+Maraton+2010,+vahetult+fini%C5%A1is+1.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5441445220635445746" /></a><br />Protokoll: http://www.tartumaraton.ee/maraton/63.html<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-1159786574159356500?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-36244425724169044712010-02-19T11:56:00.002+02:002010-02-19T11:59:52.654+02:00<a href="http://etv.err.ee/?0556888">Eesti Televisioon &gt; Dokumentaalfilmid</a><br /><br />Kel suurem huvi SRC vastu, millest sügisel pika jutu kirjuatsin, saab 24 veebruaril ETV-st näha prantslaste dok. filmi.<br />Film annab päris hea ülevaate, kuidas näeb võistlus välja neis paigus, kuhu kaameramehed ligi lasti või kuhu nad oskasid ise minna. Kahju, et seal pole ülevaadet pntvangi vabastamise harjutusest, mis oli äärmiselt põnev ja vaadatav. See eest on teistest missioonialadest hea pilt edastatud. Igal juhul soovitan vaadata, tegemist hea tööga.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-3624442572416904471?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-64695853272568967732010-01-30T19:00:00.002+02:002010-01-30T19:03:42.232+02:00ETV Ringvaade palus mul eelmise aasta lõpus kommenteerida oma raamatu ja kogemuste valguses tänast olukorda. Põhjuseks oli Nõukogude vägede Afganistani sissetungimise 30 aastapäev. Panen siia ka lingi telepildile: http://uudised.err.ee/index.php?06188429<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-6469585327256896773?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-32055784464689989652010-01-26T19:03:00.004+02:002010-01-26T22:07:13.966+02:00Rasmus Kagge leidis, et ma võiksin välja öelda oma arvamuse koalitsioonivägede ISAF missiooni kohta Afganistanis. Siit Terevisiooni killuke 8 min: http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=29756<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-3205578446468998965?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-44398546111707850452010-01-17T19:34:00.012+02:002010-01-18T09:42:54.698+02:00<a href="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QQ7enhOsI/AAAAAAAAANM/bo3tI5xvknU/s1600-h/Vietnam+ja+Cambodia+2005+035.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QQ7enhOsI/AAAAAAAAANM/bo3tI5xvknU/s200/Vietnam+ja+Cambodia+2005+035.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5427982064905435842" /></a><br />Järgnev reisikirjeldus on (Kirsten, Ahto ja Alar) Vietnami ja Kambodžasse 28. dets. 2004– 17.jaanuar.2005.<br />Otsustasime kaasa minna esimese lennupiletite kampaaniaga septembris, kui pakuti lende Helsingist Heathrow kaudu Hong Kongi. Kuna mina polnud ka Hong Kongis varem käinud, polnudki see perspektiiv väga kehv. Hiljem tuli veel kaks kampaaniat, kus oleks vabade kohtade olemasolul parema logistika saanud Tallinn- München- Bangkok.<br />Välja olime ostnud lennupiletid ka liinidel Hong Kong- Hanoi sinna minnes ja Phnom Penh-Saigon ning Saigon-Hong Kong tagasi tulles.<br />Planeerisime oma reisi eelnevalt 80% ulatuses, kuid jätsime endale vabad käed muudatusteks, ei sidunud end hotellidega. Olime teinud veidi kodutööd, küsitlenud sõpru, kes sealkandis varasemalt käinud ja ise ka Lonely Planetit lugenud. Me teadsime, millisesse firmasse Hanois pöörduda (Handspan on OK) ja sealt ostsime 3 päevase giidiga tuuri Sapas. Teadsime ka seda, et grupp komplekteeritakse kuni 6 inimest, st. meiega liitub paar võõrast. Reisi saab ka teha täiesti omal käel, mis oleks ehk veidi odavam, kuid aja mõttetu raiskamine ja närveldamine ei tasu end ära. Saime endale kaks kaaslast, kellest Albrecht oli 49 aastane saksa ärimees ja 24 aastane Jon Kanadas sündinud Hiina päritolu Austraalia üliõpilane. Saime kiiresti väga hea klapi (mida väga sageli ei juhtu, kuna me ei viitsi iga pisiasja peale võltsilt ohata wonderful või amazing ja see ajab tavaliselt turistid segadusse, arvatakse, et meil on koduigatsus).<br />Matkakaaslased kujunesid selle reisi parimateks, kellest ka hiljem palju head rääkisime. Tao Cai on lõpppeatus, kuhu rong Hanoist viib ja sõitsime sinna kogu öö. Hommikul sõidutati meid bussiga üles mägedesse Sapasse, mis on ilus väike mägilinnake. Hea fantaasia korral meenutab see isegi Šveitsi mägiküla. Sealt liitus meiega kohalik giid, kes suht OK inglise keelt purssis ja alustasime oma 3 päevast jalgsimatka oru nõlvadel. Me ei pidanud oma sööki kaasa tassima, kuna peatuskohad olid ette planeeritud ja kinni makstud, samuti ka nn homestay ehk kohalike kodus ööbimine. Kindlasti saab ilma igasuguse planeeringuta igas majas öömaja, kuid seal on oma riskid… <a href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QQA_3SdeI/AAAAAAAAAM8/0Mr_CseYdc4/s1600-h/Vietnam+ja+Cambodia+2005+061.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QQA_3SdeI/AAAAAAAAAM8/0Mr_CseYdc4/s200/Vietnam+ja+Cambodia+2005+061.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5427981060217664994" /></a><br />Nimelt majutatakse välismaalased kohalikest oludest parimates ja puhtaimates majades, mis küll küüni mõõdu vast välja annavad, kuid ega sealkandis rohkem ei ootagi. Käisime vabalt ka teistes majades, kuid seal on valdavalt kõik loomad ja linnud koos, mis tähendab automaatselt kubemesatikaid. Olen seda kogenud korra Afganistanis, kus teadmatuses magasin sellises kohas, järgmine päev oli üks õudne kratsimine…<br />Uue aasta vastuvõtmine oli oluline rohkem meile- turistidele, kuna nemad seal peavad uut aastat veebruaris. Sellegipoolest oli meil peomeeleolu ja sõime kohalikus mõttes head-paremat, olin tassinud kaasa ka Hanoist hangitud Šampuse, mis riisiveini kõrval meeleolu ülendas. Matkal saatsid meid aeg ajalt kohalikud kauplejad ja lapsed, kes uudistasid valgeid ja suuri inimesi. Seal piirkonnas elasid inimesed, kes olid täiesti erinevad inimestest, keda ülejäänud reisi jooksul kohtasime. Nägime põhiliselt kolme erinevat hõimu. Red Zhao hõimuliikmed olid väga sarnased inkadega Peruust, ka riietusid sarnaselt, punane värv oli domineeriv. See oli väga kummaline. Teine enamlevinud hõim on H`Mong, kes kandsid peamiselt indigo siniseid rõivaid ja naised sidusid endale huvitavaid sääriseid (veidi nõuka sõjaväe „bartjankade kombel). <a href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QPms6Tr9I/AAAAAAAAAM0/fxpxzdRMGKs/s1600-h/Vietnam+ja+Cambodia+2005+071.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QPms6Tr9I/AAAAAAAAAM0/fxpxzdRMGKs/s200/Vietnam+ja+Cambodia+2005+071.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5427980608453455826" /></a><br />Kolmas hõim, keda kohtasime oru lõpus, olid Thai inimesed, kes ainukestena ei püüdnud meile midagi müüa ja tundus, et nad ei pidanud seda väärikaks. Usk sealkandis oli valdavalt budism, kuigi silmapaistvaid templeid me seal ei kohanud. Ju siis pole nende usk piisavalt tugev või piirab võimalusi vähene raha. Ilm oli seal külm, +7-10 kraadi vahel, mis tähendas, et koos rongisõiduga ei saanud me fliisi ja jopet seljast ära 4 öö järjest, H`Mongi lapsed olid aga valdavalt paljajalu või plätadega ja beebid olid lausa palja tagumikuga (et mitte pükse märjaks lasta).<a href="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QQYTgfP7I/AAAAAAAAANE/yin8qJc9sUw/s1600-h/Vietnam+ja+Cambodia+2005+053.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QQYTgfP7I/AAAAAAAAANE/yin8qJc9sUw/s200/Vietnam+ja+Cambodia+2005+053.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5427981460627734450" /></a> <br />Öösel langes temperatuur +5 kraadi peale ja hiljem lugesime lehest, et see oli nii külm, et 5 vesipühvlit oli Sapas külma kätte koolnud. Teisel päeval liitus meie grupiga üks Šveitsi naisterahvas koos oma giidiga ja ta kurtis viimase rumaluse üle. Peagi saime aru, kui viisakalt oli see naine ennast väljendanud, sest giidi lollus oli kirjeldamatu. Seega saime aru, kuidas meil enda omaga oli vedanud.<br />Üks huvitav seik vana aasta õhtul, kui olime kohustuslikud 7 ringi riisiveini ära joonud ja meie Dõki nimeline giid purju jäi, siis viis ta jutu poliitikale ning küsis, kas me Leninit teame ja mis me temast arvame. Minu isiklik arvamus temast pole just kõrge, kuid õnneks ei jõudnud ma ennast väljendada, sest giid vastas ise oma küsimusele südantlõhestava lauluga Ho Chi Minhist (Vietnami Lenin, kes viis läbi sotsialistliku revolutsiooni eelmise sajandi neljakümnendatel) ja Sotsialistlikust Vietnamist. Ta tänas südamest NLiitu abi eest, mida nad on neile osutanud nii sõjalises kui ka majanduslikus mõttes. Hakkasin mõtlema, et see on täiesti mõistetav, kuna NLiit pole ju kunagi Vietnami okupeerinud, on alati eemal seisnud ja justkui aidanud. Meie ajalugu ju sootuks teistsugune. Hiljem nägime ka mitmeid vene päritolu veoautosid ja vene sõjaväe džiipe põhja Vietnamis. Muide, on oluline teada, et Vietnam on läbi aegade koosnenud kahest keisririigist, mis jagasid maa pooleks (piir jookseb Huest veidi lõuna poolt). Nad on pidevalt läbi ajaloo sõdinud omavahel. Viimase sõja amidega võitsid NLiidu abiga põhja vietnamlased ning nüüd domineerivad nemad kogu riigis. Lõunavietnamlased olid enamuses amide poolel ja kui viimased sõja kaotasid ja lausa paanikas põgenesid lennukite ja kopteritega, siis kohalikud püüdsid ka ise põgeneda või oma sülelapsi kopteritesse loopida, et neid surmast päästa ja ehk ka tulevik kinkida.<br />Sapast tagasisõit kujunes üle 3 tunni pikemaks, kui oli sõiduplaanis. Muidu poleks sellest midagi olnud, kuid olime ära maksnud ka järgmise reisi Halong Bay`sse, kuhu buss sõitis 5 tundi. Organiseerijatel oli õnneks info olemas ja meid oodati siiski ära. Meiega samas bussis sõitis ka Jon, kuigi hiljem me paiknesime erinevatel laevadel. Laeva ülejäänud seltskond oli üsna igav (kokku 8 reisijat meile lisaks) ja suhtlemist meie vahel ei tekkinud. Laev oli samas mugav ja saime end lõpuks pesta ja kasida. Polnud 4 ööd jopet seljast saanud. Mina armastan mereande ja mulle avanes seal paradiis, sest meile pakuti igasugu krabilisi söögiks, mida varem näinudki polnud. Halong Bay on seetõttu maaliline paik, et Lõuna Hiina lahes paikneb üle 3000 kaljusaarekese, mis on rohelised ja kus inimesi ei ela. Pilt on maaliline ja pilt ise kuulub world heritage hulka. Laevad, millega turiste veetakse, on mugavate kajutitega ja neil on ka 2 purjemasti, kuid liikumine toimub mootori abil. <a href="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QPUYBnraI/AAAAAAAAAMs/qTB6w6doqR4/s1600-h/Vietnam+ja+Cambodia+2005+076.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QPUYBnraI/AAAAAAAAAMs/qTB6w6doqR4/s200/Vietnam+ja+Cambodia+2005+076.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5427980293609336226" /></a><br />Korra heisati ka purjed (ilmselt pildistamise jaoks), aga mulle tundus, et neist poleks piisanud laeva liikuma saamiseks. Laev peatus ühel saarel, kus ronisime koobastesse. Kaks esimest olid tavalised, kuid kolmandasse sisenedes jäi üllatusest hing kinni, sest see oli niiiii suur ja avar, et täielikult muutis minu ettekujutust koopa olemusest (näiteks Piusa koopad). Kuidas see kalju üldse koos püsis, kui ta seest täiesti tühi oli? Edasi sõitsime ühte lahesoppi, kuhu ööseks ankrusse jäime. Plaanis oli ette nähtud ujumine meres, kuid kuna ilm oli kehva, siis keegi meie laevas ega ka teistel laevadel (mis olid kõik samasse lahte kogunenud) ei mõelnud tõsiselt ujumisele. Välja arvatud kolm eestlast… Tundsime huvi, mitu kraadi vesi on ja saime vastuseks 12… Kui me vette hüppasime, siis oli üllatus suur, kuna vesi osutus vähemasti 20 kraadiseks. Nii me siis sulistasime seal nagu hülged ja ehmunud inimesed pildistasid ja pärisid meie päritolumaa kohta. Niisiis olime teenimatult kangelaste staatuses.<br />Halong Bayst Hanoisse naastes organiseerisime järgmiseks hommikuks lennupiletid Da Nangi. See oli reisi 3. osa, kus veetsime 2 ööpäeva. Vaatamisväärsustest on seal marmormägi, mis ongi üleni marmorist. Mäe otsa on ehitatud mitmeid suursuguseid templeid ja üks võimas pagood, mis oli väärtus omaette. Sealkandis oli juba palju budamunki liikumas näha. Nagu arvate võite, elatub kogu linnmarmori töötlemisest ja skulptuuride lihvimisest. Ülevalt mäe otsast vaadates on kogu linn kaetud valge tolmuga ning saagide ja lihvimismasinate vinguvad helid saatsid meid kõikjal kogu ööpäevaringselt. Marmorkujusid olid pungil täis kõik ärid, alates pisikestest mungakujudest kuni inimesest kõrgemate lõvikujudeni. <a href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QO-XlYtCI/AAAAAAAAAMk/W6MMeP6Rx00/s1600-h/Vietnam+ja+Cambodia+2005+113.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QO-XlYtCI/AAAAAAAAAMk/W6MMeP6Rx00/s200/Vietnam+ja+Cambodia+2005+113.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5427979915533792290" /></a><br />Hinnad imeodavad, aga kahjuks endasuurust lõvikuju oleks olnud raske kaasas tassida. Postiga saatmise oleks olnud kordi kallim kuju enda hinnast. Niisiis sõitsime taksoga edasi Hoi Ani, kus on võimas mererand ja vanalinn, kus palju ilusaid templeid. Piirkonna sümbol on Mi Son, mis tähendab ilus mägi ja seal paiknevad IV sajandil loodud templite varemed. Templite ehitamise ajal oli valitsenud matriarhaat ja seda ilmestasid kõiksugu kujud ja ohvrikivid, mis olid kujundatud naise anatoomia järgi. Üks kummaline detail oli see, et templi ehitamise ajal polnud veel teada, et maakera on ümmargune. Naise üsa pühitsetud vee anumana oli kujutatud ruudukujulisena. Kurb oli näha ja kuulda sellest, et viimases sõjas olid VC-d (viet congid) oma laagri teinud templitesse just selle arvestusega, et amid ei ründaks, kuid nad eksisid. Saadeti peale B-52 d, mis korralikult piirkonna üles kündsid. Praegugi oli veel näha 3meetri sügavusi pommikraatreid haigutamas templite vahel. Seal ära käinud, põlesime soovist näha Vietnami majanduspealinna Saigoni ehk Ho Chi Minh Cityt, millest palju filme nähtud, muusikale ja lugusid kuuldud.<br />Saigon võttis meid vastu juba sootuks teistsuguse temperatuuriga kui eelmised paigad. See küündis meeldivalt +30 soojakraadini ja siit edasi kulges reis lühikestes pükstes. Organiseerisime kärmelt linna keskusesse hotelli ning ostsime reisi järgmiseks päevaks. Varahommikul suundusime pisikese seltskonnaga linnast välja ja tee viis meid ühte huvitavasse templisse, mille asukad olid Caodai usulised. Tähelepanuväärsed on nende ülikirevad pühakojad, kus missat peetakse 4x ööpäevas, kell 6.00, 12.00, 18.00 ja 24.00. missa kestab 20 minutit ja nii kogu aeg lõpmatult… Nägime keskpäevast missat. See usk sai alguse 1926 aastal ja nende usk on segu erinevatest nagu hinduism, budism ja veel palju muud. Nad nimetavad ennast kolmanda alliansi täideviijateks jumala ja inimkonna vahel (esimene allianss oli Mooses, teine Jeesus Kristus). Neil on 3 pühakut: Sun Jat-Sen Hiina revolutsiooni liider 1911a, Victor Hugo (!) prantsuse kirjanik ja Nguyen-Binh-Khiem Vietnami esimene poeet. <a href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QOluBTpwI/AAAAAAAAAMc/LZAxByey5jQ/s1600-h/Vietnam+ja+Cambodia+2005+135.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QOluBTpwI/AAAAAAAAAMc/LZAxByey5jQ/s200/Vietnam+ja+Cambodia+2005+135.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5427979492059752194" /></a><br />Kuigi neid värve ja ehitisi oli ilus vaadata, pidavat neil vietnamlaste seas narrikuulsus olema, ei tea… Sealt sõitsime edasi Chu Chi tunnelitesse, kus VC-d elasid ja sõdisid amide vastu viimases sõjas. Tee peal möödusime kohast, kus , kus oli fotografeeritud üks tuntud Vietnami sõja pilte, millest on sümbol saanud. Umbes 10 aastane tüdruk jookseb pildistaja suunas hirmunud ja õudust täis näoga, tal on riided napalmida ära sulanud, temast vasakul jookseb tema 6 aastane vend, kes on samal põhjusel paljas. Taamal lõhkevad pommid džunglis. See naine elab ikka veel (Kanadas, nüüdseks juba surnud), tema vend oli aga ühe kuu eest surnud. Tunneleid hakati kaevama juba Prantsuse sõja ajal, kuid tõelise hoo sai see sisse ikka amide ajal. Kokku on tunneleid kaevatud 248 km ja amid ei teadnus pikka aega sellest midagi. Meile anti ülevaade arhitektuurist ja kaevamistehnikast. Kui amid hiljem peamise tunnelite piirkonna avastasid, siis saadeti peale jällegi pommitajad B-52 ja tümitati džunglit täiega, samuti lasti napalmil voolata. VC-d aga olid kavalad, nad kaevasid oma tunnelid amide baaside alla, et nood pommitada ei saaks. Tähelepanuväärne on seegi, et amid ei kaotanud ühtegi lahingut selles sõjas, aga sõja kaotasid sellegipoolest… ka meid lasti tunnelisse, algul paari meetri sügavusele ja paarikümne meetri pikkusesse. Kui aga julgust piisavalt oli tekkinud, siis suunati meid 120m pikkusesse urgu 6m sügavusel ja pean siinjuures tunnistama, et oli äärmiselt vastik ja õudne. Oli pime nagu saatana kõhus kusjuures minu digikaamera ekraan oli taskulambiks selles klaustrofoobses urkas. Kuidas nad küll seal elada suutsid ligi 10 aastat? Edasi näidati meile erinevat tapatehnikat, millest püüniste näidised olid verd tarretama panevad. Oli võimalik ka erineva kaliibriga relvadest lasta, aga loobusime sellest.<br />Tagasi Saigoni jõudsime 18.00 paiku ja nägime meie jaoks suhteliselt haruldast liiklust äärelinnas, mis oli erakordselt tihe just motikate tõttu. Üldse pidi vietnamlaste 80 miljoni inimese kohta riigis olema 20 miljonit mootorratast. Imestama pani meid liikluskultuur nii Vietnamis kui ka hiljem Kambodžas. Nimelt käib sõitmise juurde pidev tuututamine, igal võimalusel antakse signaaliga märku enda liikumisest. See paistis kõrvalt justkui oma eksistentsi õigustamisena, et ma ikka olen olemas, kui suudan signaaliga teiste thlp võita. Aega ajalt tegid uhkemate autode omanikud minu hinnangul lausa sigadusi, kui peateele ette keerati või möödasõitu takistati. Hämmastama pani aga sealjuures juhtide rahulikkus, mitte kordagi ei saatnud huligaane kurjad pilgud, hõiked ega näpunäitamised. Mitte sinnapoolegi. Valitses tõeline tolerants inimeste vahel. Loodan, et see mälestus ka minu kui autojuhti positiivse jälje on jätnud.<br />Ühes peenemas kohas õhtust süües olime tunnistajaks, kuidas hiidkrevette õigesti serveerima peab. Nimelt toodi suur klaasnõu täis elavaid krevette meie laua äärde, kallati piiritusega üle ja pandi põlema. See tegi nad uimaseks, misjärel heideti nad keevasse vette ja seejärel taldrikule. Teadagi olid nad erakordselt värsked ja maitsvad.<br />Järgmisel päeval šoppasime linnas ringi ja külastasime ka militaarset täikat. Ostsime sealt Andrusele Zippo tulemasina, millel peal graveeringud. Müüja sõnul võetud hukkunud amilt, mine tea… järgmisel hommikul lendasime Kambodžasse Siem Repi.<br />Huvitav, kuid samas ebameeldiv detail lennupiletite juures on see, et kui Vietnami siselennul maksab ~1000km lendu ~60 USD, siis Siem Repi, kuhu on hinnanguliselt ~400km, maksab pilet 110 USD. Ilmselt lendavad sellel liinil ainult välismaalased või kohalikud rikkad. Kohale jõudsime 40 minutiga ja lennukist väljudes olime meeldivalt üllatunud, kui meeletu leitsak meid endasse mähkis. Temperatuur taksojuhi sõnul oli uskumatud +38 kraadi, kuigi olime põhja poole lennanud. Olles ära klaarinud viisaformaalsused (25 USF piirilt ostes), organiseeriti meile 5 USD eest ametlik takso, mille juht meid hiljem 3 päeva sõidutas. Oli äärmiselt sümpaatne noormees, kes hästi inglise keelt valdas ja hiljem, kui olime pisut usaldust võitnud, meile oma eluloo ja riigi poliitilise situatsiooni ära rääkis. Ta oli khmeer ja pärit külast, kus ta oma vanemate ja õe-vennaga väikses hütis elasid ja riisi kasvatasid. Noormees oli läinud linna õppima vanemate keelust hoolimata, lõpetas tasulise keskkooli (töötades öösiti hotelli adminina ja muudel tööotstel, et kooliraha teenida) ning autokooli, mille load läksid talle maksma reisi Phnom Penhi + 170 USD. See on sealkandis tavakodanikule ülisuur raha, kuid see võimaldas tal saada taksojuhi ameti. Takso, mille üle ta väga uhke oli (ei kuulu loomulikult talle), oli 1990 a Toyota Camry ja tema väitel maksis see 4000 USD (mis tähendab, et isegi palju pruugitud auto hankimine on maapoisile peaaegu võimatu). Niisiis oli ta teinud oma seisuses eduka karjääri ja vanemad olid tema üle uhked. Samal ajal, kui ta on hea ameti saanud, korjab ta raha ülikooli astumiseks (turismi korraldamise alal(, mille õppeaasta maks on 400 USD ja 25 aastane mees elab linna lähedal (5km) üürikorteris koos kahe teise taksojuhiga (kuhu ta igal õhtul jalgrattaga sõidab) ja kulutavad koos päevas kokku ~1 USD, süües peamiselt paljast riisi!!! Nüüd tahab tema noorem vend sama tee jalge alla võtta. Vot niimoodi elavad kuskil täna nüüd ja praegu inimesed.<br />Järgmisel päeval kavatsesime üle vaadata Angkor Wat`i templid, kuid samal päeval jõudsime külastada veel krokodilli farmi, mis rahustas maha minu põlguse inimeste üle, kes krokodilli- või maonahast esemeid kannavad. Keegi ei küti tänapäeval massiliselt (vähemast sealkandis) krokodille ja ei ohusta liiki, vaid nad kasvatatakse üles farmis täpselt samamoodi nagu sead ja veised. Kui inimesed seda ei aktsepteeri, siis tuleks loobuda igasuguse liha söömisest ja nahkesemete kasutamisest, kuid see on vastuolus loodusseadustega. Niisiis otsustasin ka mina rahuliku südamega mõned krokodillinahast esemed soetada. <a href="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QOGsXalrI/AAAAAAAAAMU/EvubJlV92v0/s1600-h/Vietnam+ja+Cambodia+2005+171.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QOGsXalrI/AAAAAAAAAMU/EvubJlV92v0/s200/Vietnam+ja+Cambodia+2005+171.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5427978959039665842" /></a><br />Hilisõhtul viis takso meid linnalähedasse suurde halli, kus toimus buffet stiilis õhtusöök koos rahvatantsuga. Buffet maksis 11 USD ja pakkus vabas valikus ja koguses Vietnami, Kambodža, Hiina, Korea ja Jaapani kööki. Sõime endid ümmarguseks. Tants oli samuti meeldiv, esinejateks peamiselt orbudekodu suured kasvandikud, kes tegid oma tööd hästi ja olid ka ise lummavad ning kenad.<a href="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QNvVzthHI/AAAAAAAAAMM/V7KoQrLr_8A/s1600-h/Vietnam+ja+Cambodia+2005+197.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QNvVzthHI/AAAAAAAAAMM/V7KoQrLr_8A/s200/Vietnam+ja+Cambodia+2005+197.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5427978557847340146" /></a><br />Järgmisel hommikul alustasime kella 9.00-st Angkor Wat külastamist, kus inimesed veedavad tavaliselt 3 päeva. Meie tunnistasime oma harimatust ning ettevalmistuse puudulikkust ja piirdusime ühega. Sellest piisas täielikult ülevaate saamiseks, kuigi vaatamisväärsused olid võimsad. Eriti hämmastas tõik, et kõik seinad templitel olid kaetud imepeene graveeringuga, aga seinapinda kokku oli nii mõnigi hektar. Ajaloost on teada, et templid ehitati VIII sajandil, kusjuures ehitusmaterjaliks olev liivakivi veeti kohale 75-100km kauguselt nii laevadega mööda Mekongi jõge kui ka elevantidega, keda oli ehitusel paar tuhat. Muide, nad olnud sõjajalal Vietnamis Mi Sonis paiknevate hõimudega (millest oli eespool juttu), kuigi vahemaa oli ligi 1000km. Templite kirjeldamisega siin mina hakkama ei saaks, seda peaks eraldi raamatust lugema. Elu lakkas templites XV sajandil ja taas tuldi (avastati) tempel 1860 aastal. Kuni eelmise sajandi alguseni oli kogu piirkond džungli alla jäänud ja läbi kasvanud, <a href="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QNSIsYkxI/AAAAAAAAAME/pqlNqxqk4f0/s1600-h/Vietnam+ja+Cambodia+2005+209.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QNSIsYkxI/AAAAAAAAAME/pqlNqxqk4f0/s200/Vietnam+ja+Cambodia+2005+209.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5427978056110740242" /></a><br />täpselt nagu Indiana Jonesi lugudes. Fantastilised ja võimsad tunded valdasid mind seal templites… Templeid on tänapäeval palju rüüstatud nii punaste khmeeride poolt kui ka kunstikaupmeeste tellimusel, kuid õnneks on ehitisi ja kujusid nii palju, et varastatud detailide puudumine väga silma ei torkagi. Samuti käib suure hooga restaureerimine.<br />Järgmisel päeval käisime väikese paadiga ühel järvel vaatamas, kuidas elavad vee elanikud oma parvedel ja majakestes, mis seisavad jalgadel. See oli üks tülgastav vaatepilt. Asi selles, et vesi järves on läbipaistmatu pruun-kollane ning kogu elu toimus selle vee ümber-sees-peal-all. Sealt said kohalikud elanikud oma söögi kalade näol, seal nad pesid ennast ning lapsed jahutasid-hullasid järve pruunides voogudes… Sinnasamasse tegid nad ka oma ihuhädad. <a href="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QMtwEfdwI/AAAAAAAAAL8/g8dfVIDIIFc/s1600-h/Vietnam+ja+Cambodia+2005+251.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QMtwEfdwI/AAAAAAAAAL8/g8dfVIDIIFc/s200/Vietnam+ja+Cambodia+2005+251.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5427977431025678082" /></a><br />Hais oli tappev, kuid meie taksojuht sõnas, et just selle lõhna puudumine ei lase külaelanikel kolida linna, nad hakkavad sellest puudust tundma! Ettekujutus puhta vee tähtsusest inimesele jõudis seal järvel viibides täielikult teadvusse.<br />Järgmisel hommikul kell 7.00 kiirkaater ankru Siem Repis (laev nagu Sputnik või Raketa Emajõel ennemuiste) ja suundus Phnom Penhi. Sõit kestis 5 tundi ja maksis 25 USD. (Angkor Wat 1 päeva pilet maksis 20 USD ja 2 või 3 päeva 40 USD. Takso hind päevaks oli 25 USD, hea hotellituba 2-le konditsioneeriga ja buffet hommikusöögiga oli 40 USD).<br />Reis Phnom Penhi möödus üllatavalt kiiresti, liiati veel kaatri vööritekil päikest nautides. Meeldiv tuul jahutas kõrvetavat päikesekiirgust, mis suurendas põletusohtu, kuid ei hoolinud sellest. Pealinna jõudes oli ootuspäraselt kirju küüti pakkujate mass meid piiramas ja panime kolmekesi koos oma pagasiga motorikša proovile. Pakun kogumassiks 300kg, kuid ära ta meid vedas ja kokku ei varisenud. Olime otsustanud pealinnas ööbimise kõrvale jätta ja joonelt Sihanukville edasi põrutada. Bussijaamas selgus, et liinibussile oleks saanud piletid alles järgmiseks päevaks. Seega pidime veidi kallima minibussi kasuks otsustama. Muidu poleks selles midagi märkimisväärset, päevinäinud mikrobussi suruti täpselt niipalju reisijaid, kui bussis oli kohti, kuigi turistid olid suurekasvulised ja suuremõõtmelise pagasiga. Meie vastuhakk taandus peagi vaikseks olukorraga harjumiseks, kuna kõigi eesmärk oli veel sama päeva õhtuks Sihanukville jõuda. Peagi harjusime ära oma uue olukorraga. Mis ei tapa, teeb tugevaks! Sõita tuli hinnanguliselt 250 km. Umbes poole reisi peal tegime ühe kummalise peatuse. Meie juhi abi võttis ühest anumast kopsikuga vett, kastis pühitsetud veega esmalt bussi esiklaasi ning seejärel kõiki rattaid ükshaaval. Hiljem tagasi sõites nägime samas kohas lausa autodest tekkinud järjekorda, kuid siis meie juht ei peatunud. <br />Täpselt pimeduse saabudes jõudsime pärale ja võtsime kiiresti toad esimese korralikus III korruselises kivist hotellis, kus kahene tuba duši, WC ja ventilaatoriga maksis 8 USD päev! See tundus uskumatuna, kui hiljem nägime, et päris rannas olid toad lausa 5 USD, kuigi sees ma ei käinud. Esimesed kaks ööd mina selles hotellis praktiliselt ei maganud, kuna esimesel ööl ärkasin päikesest tekitatud põletusvalude sunnil ning „nautisin“ alates kella 3.00 –st öösel kukkede kiremist. Meie akna all oli suur kanala, mis ilmselt kogu rannaala munade ja linnulihaga varustas. Teisel ööl võitlesin sääskedega. Minu kaaslased magasid seevastu õndsalt. Kolmas öö olin rampväsinud või aitas mind sõber OFF või olin juba jõudnud kukelauluga harjuda. Magasin nagu nott. Minu üllatus oli suur, kui ma esimesel hommikul Sihanukvilles vihmasadu kuulsin ja hommikul pilves taeva eest leidsin. Olime oodanud päikselist troopikat. Lonkisime hommikupoolikul ringi ja otsisime sukeldumisvõimalusi. Meie hotelli kõrval pakuti 50 USD eest kahte sukeldumist korraliku varustusega. Käisime ka ühes kaugemas kohas uudistamas, kuid seal küsiti sama asja eest 65 USD. Valisime odavama ja lähedama, seega oli järgmise päeva plaan paigas. Kella 11.30 paiku oli taevas selginenud ja päike kõrvetas täiega. Vaatasime ka ranna üle ja olime kolmekesi sama meelt, et see oli meie kogemuste põhjal maailma ideaalseim rand meiesugustele. Täiesti puhas liivarand, mis vette minnes 10-15m pärast ujumiseks parajat sügavust pakkus, vesi +28 kraadi. Lõõmav päike, mida jahutamas piisav tuul, võimsad lained, kus sai kaua igavust tundmata möllata. Asustatud rand oli umbes 0,5 km ja koosnes 15 m laiustest bubide ribadest, mis kõik tasuta lamamistoole ja päikesevarje pakkusid. Võisid terve päeva tooli ekspluateerida ilma, et keegi oleks sulle märku andnud, et aeg on ostma hakata. Julgen väita, et pooled toolidest olid vabad meie sealoleku ajal. Lisaks baarist ostmise võimalusele tiirutasid rahva seas ringi kenad kaubitsejad (mitte väga närvesööva sagedusega), kes pakkusid söögiks krabilisi (6 hiidkrevetti koorituna 1 USD), massaaži, maniküüri ja muud pudi-padi. Baarides maksis korralik soe söök 2.50-4 USD, 0,33l külma õlut 0,75 USD ja 0,64l külma Angkori õlut 1.50 USD. Sõnaga, tundsime endid hästi ja nautisime puhkust täiega. Turistid olid minu pilgule pigem hipilikud ja nn „Samsonite“ turiste silm ei püüdnud, seega kes tahab segamatult ja odavalt superranda nautida, minge Sihanukville. Ehk peab see paradiis veel oma 5 aastat sellisena vastu…<br />Järgmisel hommikul kella 7.00 paiku kogunesime oma põlevat ihu trotsides sukeldumisklubi katuse alla, kus peale meie veel üks sakslane küüti ootas. Väikese hilinemisega korjati meid kollase džiibi peale, ja veeti linna teise serva, kus väga räpases sadamas meid munakoorega kalalaevale sõidutati. Klubi omanikuks osutus prantslane, kes sõnagi inglise keelt ei osanud, kuid oli vitaalne ja elujõuline. Seda tõestas tema uus kohalik abikaasa, kes talle äris abiks oli ja kellega neil alla aastane laps oli kasvatada. Suundusime merele ilma, et keegi meie mõõte oleks pärinud. Muuli tagant avamerele tüürides oli ilmne, et tuul oli vali ja paarimeetrine laine liialt kõrge avamerel sukeldumiseks. Seetõttu suundusime silmapiiril oleva saarekese poole, mille varjus esimest sukeldumist alustasime. Calipso proovimisel selgus tõsiasi, et olime Ahtoga suuremad kui ette nähtud ja saime õhukesed ja venivad calipsod. Õnneks oli vesi ligi 30 kraadi. Sellega, et sügavat sukeldumist ei tule olime nüüdseks arvestanud, kuid et nähtavus on 2-4 m, ei osanud me ette näha. Oli küll põnev põhi suure hulga kalade, karpide, korallidega kuid üldpilt ei erinenud palju kodusest Läänemerest. Teist sukeldumist me tormi tõttu teha ei saanudki ja nii läks see sukeldumine meile maksma 35 USD nägu. Kuna järgmise päeva ilmaennustus oli muutumatu, otsustasime sukeldumise lõppenuks lugeda. Seega minu paaniline hilissügisene kursus Eestis +7 kraadises vees, et litsents enne Kambodža reisi kätte saada, ei saanud seekord uhke krooniga pärjatud. Ehk järgmine kord.<br />Kolmandal päeval me enam päikest võtta ei saanud, kuna keha lõõmas niigi. Seega istusime varju all ja nautisime jaanuarikuid pehmet Kambodža kliimat malemängu harrastades.<br />Hommikune taksosõit Phnom Penhi jäi meelde vaid selle poolest, et parempoolse liiklusega Kambodžas omas meie taksojuht parempoolse rooliga autot ning kihutas enamuse teest 130 km tunnikiirusega, kusjuures sealmaal on palju motikaid, külasid, mille elanikud tee ääres ja peal elavad. Seega tekkis reisi jooksul mitmeid meie jaoks ohtlikke liiklussituatsioone. Minuski tõstis pead „back seat driveri“ sündroom.<br />Tagasilend Tallinna toimus 5 erineva lennukiga, kusjuures pagas jõudis viperusteta kohale! Seda ma ei oodanud. Tagasi Tallinna jõudsime 17. jaanuari pärastlõunal. Olin pikast reisist väsinud aga üliõnnelik ja soovitan kõigil oma sõpradele, kes plaanivad saada sarnaseid elamusi, Vietnami ja Kambodžat kogu südamest. Väga lahedad paigad siin planeedil aastal 2004/5.<br /><a href="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QMUlJAAFI/AAAAAAAAAL0/qD-FFofE4Lw/s1600-h/Vietnam+ja+Cambodia+2005+268.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 150px; height: 200px;" src="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S1QMUlJAAFI/AAAAAAAAAL0/qD-FFofE4Lw/s200/Vietnam+ja+Cambodia+2005+268.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5427976998595067986" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-4439854611170785045?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-29928927289792558612010-01-13T19:28:00.008+02:002010-01-13T20:10:27.799+02:00<a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S04MWHmdSOI/AAAAAAAAALM/vI6RFBrz6KI/s1600-h/Bali+Island+06.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 122px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S04MWHmdSOI/AAAAAAAAALM/vI6RFBrz6KI/s200/Bali+Island+06.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5426288175165032674" /></a> <br />Reisikiri Bali/Indoneesia, 4.-20.07.2006. <br />Kaaslasteks Ahto, Kirsten (5,5 kuud rase) ja Mathilde (5 a.). Praktilisuse tõstmiseks lisan ka hinnad. Kursid 1USD=12,5EEK; 1USD=9000Rp. <br />Seekordset reisi ettevalmistust alustasime nagu tavaliselt piletite broneerimisega aprillis (~20 000EEK nägu) ja Lonely Planeti ostmisega, et reisi marsruuti ja vahepeatusi planeerida ja end saare eripäraga kurssi viia. Alguses mõtlesime ka Lombokil ära käia, kuid kuna seal on suhteliselt kõrge malaaria oht, siis jätsime selle ära. Vaevalt Lariam lootele head oleks teinud. Meie lennuk pidi saabuma Denpasari õhtul poole kümne paiku, seetõttu broneerisin neti kaudu esimeseks ööks hotellikoha Masa Inn`i (220 000Rp) Kutas, mis oli meie kohtumispaiga vahetus naabruses (Ahto saabus teise lennuga sama päeva lõunal ja kohtumispaigaks valisime Fat Yogise resto). <br />Maandumisel Amsterdami hakkas nohusel lapsel kõrv nii hullusti valutama, et ostsime valuvaigisteid ja laps magas tunnikese nende mõjul ning ärgates oli kui ümbersündinud- rõõmus ja krapsakas. Lend Singapuri kesti veidi üle 12 tunni ja ebamugav nagu ikka pikka kasvu inimestele „economy” klassis. Singapuri lennujaamas sattusime väga hea müügimehe otsa ja Denpasari poole lendasime juba videokaamera võrra raskema kotiga. Denpasari viisaformaalsused möödusid märkamatult, tollikontroll oli see eest väga karm. Lennujaamas ei maksa suurt summat raha vahetada, kuna seal kurss 1USD=8800Rp, mujal linnas on see 1USD=9100Rp ümber. Takso lennujaamast hotelli (45 000Rp) on ametlik ehk siis kassasse maksmine. Tormasin kohe taksojuhi kohale, kuna olin unustanud, et seal ju vasakpoolne liiklus. Hotell oli väga ilus ja kahe basseiniga, mis Mathildele erilist heameelt valmistas. Ette rutates pean ütlema, et kui keegi tahab teada, kas odavamaid hotelle on saada, siis võin kinnitada, et kogu saarel võib leida korralikke öömaju alla 10 USD. Meie soovisime seekord veidi mugavamalt ära elada ja valisime nn „Mid range” taseme. Ahtoga kohtusime kokkulepitud kohas, maitsesime kohalikku õlu Bintang, mida serveeritakse seal 320ml ja 640ml pudelites. Kõik õllemargid saarel on max 5%. Suur õlu on söögikohtades 16 000-26 000Rp (poes 8-12 000Rp), alati tasub menüü allservast järgi vaadata, kas maksud lisatakse arvele. Enamus kohtades Kutast väljaspool lisandus arvele 11% riigimaks ja 10% teenustasu, seega kokku 21%! Tippi nad eriti ei oota, aga on meeldivalt tänulikud seda saades. <br />Meie plaanis oli järgmise päeva hommikul (6.07) auto rentida ja Kutast minema kihutada saare läänetipu suunas. Rentisime hotelli receptioni kaudu auto, milleks oli Toyota Kijang aastast ~95, mis on neljarattaveoga ja kliimaseadmega džiibihakatis ning kokkuvõttes päris mugav sõiduvahend (hinnaks saime 10 päevaks 1,4mlj Rp + kindlustus 233 000Rp, seega ~18USD päev). Meie hotell paiknes väga kitsal tänaval, kus 2 autot teineteisest mööduma ei mahtunud. Olles just rendiautoga sõitu alustanud tuli mulle vastu teine auto ja nägin peeglist, kuidas omanik mulle järgi jooksis ja kisendas „keep left side, left side!” Seega, kuigi olin endale mõttes sisendanud parempoolse rooliga auto juhtimise eripärad, siis peamine jäi kahe silma vahele- sõita tuleb vasakul pool teed. <br />Tee peal tegime vahepeatuse väga kenas templis Taman Wisata, mis asub väikese kaljusaare peal. Kalju on veega ümbritsetud tõusu ajal ja kuiva jalga pääseb sinna vaid mõõnaga. Huvitav fakt on see, et väikese Bali saare peal, mille mõõtmed on ~140 km x 80 km, elab 3,1 mlj inimest ja seal on ~18 000 templit! Bali saarel on valdav hinduism, muslimi kogudusi on üksikutes kohtades. Kohalikud on väga tugevate usutraditsioonidega; näiteks igal hommikul panevad poekeste omanikud pisikestes palmilehekorvikestes väikese anni puuvilja, riisi ja lilleõite näol kas siis lähima kuju ette või lihtsalt oma poekese ukse ette maha. Poodi sisenedes on viisakas jalanõud ära võtta, kuigi turistid reeglina seda kommet eiravad. <br />Taman Wisata tempel on aga lisaks oma ilule eriline veel selle pooles, et seal näis toimuvat usuteenritel aktiivne elu ja turiste sisse ei lastud. <a href="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S04DduK0FKI/AAAAAAAAAKU/imlQmbQkThY/s1600-h/IMG_0021.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 134px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S04DduK0FKI/AAAAAAAAAKU/imlQmbQkThY/s200/IMG_0021. <br />Veidi eemal nägime huvitavat usuriitust, kus hulk inimesi olid toonud oma ohvriannid vastavalt võimalustele- kes kimbu banaane, kes lausa suitsupõrsa. Palvetamise lõpus pühitseti kõiki riitusest osavõtjaid lilleõiega 3x vett rüübates ja pähe piserdades. <br />Teel saare läänetipu poole lõunatasime ühes muslimite „restoranis”, mis oli tegelikult suur ja veidi räpane söökla tüüpi inimtühi asutus, kus rootsilaua tüüpi teeninduse tõttu endale kogemata loomaajud kanaliha pähe taldrikule tõstsin. Meie söömist valvas ilmse huviga 5 teenindajat, kes meid lihtsalt heatahtlikult vaatasid ja teenindama tormasid, kui mõni nõu vabanes. <br />Autotee oli suht korralik, ainult väga kitsas ja pidevalt tekkisid pikad rivid aeglaselt roomavate veoautode taha, kus siis aeg ajalt sööste ettepoole tehti. Algul oli harjumatu pidev signaalitamine, kuid neil on see rohkem endast märku andmine aga mitte kuri nagu Eestis. Algul plaanisime Gilimanuki linnas ööbida, kuid see oli veidi nadi puhkamiseks, seetõttu sõitsime läbi Taman Nasional Bali Barati (kaitseala) põhjarannikule kuskile Banyuwedangi kanti hotelli nimega Taman Sari Bali Cottages, kus öö maksis 72 USD, kuid oli see eest väga ilus ja kinnine territoorium. Muide, põhjarannik on veidi õõvastav oma musta liivaga ning paljudes kohtades on ka kivine ja ujuma minna on mõnusam sandaalides. Ette rutates olgu öeldud, et valge liiv on ainult lõunarannikul. Kui vaadata Bali kaarti, siis maanteel paistavad üksikud linnakesed, millel on nimi ja puha. Praktikas on väga raske aru saada, millal mingi asula lõpeb ja uus algab, sest elu käib tee ääres lakkamatult ning asulate algustähiseid pole. Nii oli sageli tükk tegemist, et oma asupaika tuvastada. Pool seitse läks igal õhtul pimedaks ja see oli ka märk, et aeg õhtustada. Tegime meiegi pika õhtusöögi, kuid voodisse jõudsime ikkagi enne kümmet. <br />Hommikusöögid on Balil minu arvates väga head. Valida saab American-, Continental- ja Indonesian breakfasti vahel. Kohvi või tee, värske puuviljavaagen ja –mahl, muna omale sobival moel singi või juustuga. Mõnes kohas veel pannkoogid meega või croissaint/toast. Igati sobilik mulle. <br />Järgmisel hommikul lõhkus Mathilde pahasti oma jala vastu basseini serva. Side tuli peale panna, mis aga ei takistanud teda ujumast. Hotell oli küll kallivõitu, kuid teiseks ööks me sinna jääda ei saanud, kuna kõik tarekesed olid välja müüdud. See oli ka üks kord kahest, kus me hotellikohta ei saanud. Korduvalt avastasin end mõttelt, et kas tõesti lärm linnugripi ümber, Java saare vulkaani aktiviseerumine või hiljutine maavärin 6000 ohvriga Javal on turistid sellest kenast paigast eemale peletanud. Sest turismi kõrghooajal, juuli-august, olid enamus hotellid pooltühjad, samamoodi restoranid. Hotellides pakuti küsimata hinnaalandust kuni 25%. Järgmised kaks päeva elasime veidi maad edasi Aneka Baguse hotellis (400 000Rp öö). Tšillisime niisama ringi ja leppisime Ahtoga sukeldumised järgmiseks hommikuks Pulau Menjangani saare korallrahule (70 USD 2 sukeldumist koos varustuse ja divemasteriga + lõunasöök). Hommikul kell 4 oli uni läinud ja pärast 6 koos päikesetõusuga ajasin end väga raskelt voodist välja (ei salli hommikvõimlemist ja varajast ärkamist) ning tegin mõned harjutused. Tõusev päike muutis aga hotelli aias olevad igat värvi õied uskumatult kenaks ning sain väga ilusaid fotosid teha nii aias kui ka rannas.<a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S04EGx_2AyI/AAAAAAAAAKc/RoBab_oX-ok/s1600-h/IMG_0076.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 134px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S04EGx_2AyI/AAAAAAAAAKc/RoBab_oX-ok/s200/IMG_0076.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5426279115574870818" /></a> <br />JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5426278410172503202" /></a> <br />Kell 9 viidi meid siis sadamasse, kust sõitsime paadiga Menjangani saarele. Meiega autos oli veel auväärt Hollandi vanapaar, kes olid otsustanud samas snorgeldada. Mul on olnud siiani väga hea arvamus Hollandlastest, kuid seoses hiljutise suursaadiku jamaga Tallinnas ja selle reisi kildudega, on see kahjuks veidi langenud. Hollandlasi on Balil ilmselt kõige rohkem turistide seas, kuna siiski alles hiljuti (1949) sai Indoneesia iseseisvaks Hollandlaste võimu alt. Niisiis küsis palju reisinud vanapaar süütult, et kas Eesti on nüüd iseseisev riik! Euroopa Liidu liikmetest ei tea nad suurt midagi. Sõitsime mööda täisrelvastuses sõduritest, kes maanteel rännakut sooritasid. Püüdsin neid pildistada, kuid Hollandi härra oli sellest ülimalt häiritud vihjates režiimile ja võimalikele probleemidele ja palus, et ma seda jamade vältimiseks ei teeks. Tal oli tõsi taga! <br />Menjangani saare korallrahn algab kohe rannast ja sukeldutakse praktiliselt rannalt. Järsk sein langeb ~40m peale. Minu silmade jaoks oli see võrratu vaatepilt- kogu Nemo filmi kalad olid esindatud oma kirevate rüüdega, korallid olid võimsad ja värvilised. Tegime kaks sukeldumist tunnise vahega 24m ja 20m peale. Vahepeal jalutasime saarel ja imetlesime 4 budistlikku templit. Laps sulistas terve päeva soojas basseinis, isegi katkine jalg ei seganud, side lendas kus see ja teine. Merre musta liiva ja kivide peale ta siiski väga ei soovinud minna, lisaks olid seal ka väga suured lained. Õhtul broneerisime ka väikese jalgsimatka rahvuspargi džunglis. Koos giidiga 3h maksis erakordset palju -360 000Rp täiskasvanu ja 100 000Rp laps. Kuna reis oli veel suhteliselt algusjärgus, siis selle üle kaua ei juurelnud. Hommikul 7.15 läksimegi matkajuhi Jo-Jo saatel parki kammima. Tiirutasime üles-alla, läbi tihnikute ja Mathilde näitas üles erakordset vastupidavust ja valutaluvust oma katkise jalaga, käies kogu tee omal jalal, kuigi haav oli just sandaali rihma all. Lõpetasime matka ühes järjekordses templis mäe tipus, millest laskudes meile sõbralikud inimesed oma andidega vastu rühkisid.<a href="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S04GwidIX9I/AAAAAAAAAK0/4fBMxwv3bTA/s1600-h/IMG_0132.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 134px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S04GwidIX9I/AAAAAAAAAK0/4fBMxwv3bTA/s200/IMG_0132.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5426282031980502994" /></a> <br />Templis oli väga palju ahve, kes paiknevad usu järgi jumalatest järgmisel tasemel ja seetõttu väga austatud, kuigi nad palju ahvitempe teevad. Jo- Jo teadis rääkida, et Indoneesias tuleb armeesse teenima pääsemiseks maksta 5,5 mlj Rp, mis on enamusele ülejõu käiv summa. Armees teeninud mees saab aga riigilt vanaduspensioni ja samuti muutub töökoha leidmine lihtsamaks. <br />Pärast suplust sõitsime edasi põhjarannikul Lovina poole ja võtsime esimese ettejuhtuva hotelli Lovina Beach Cottage (300 000Rp). Tegime proovisõidu ka kohaliku ime Bemoga, mis on imepisike mikrobussi moodi asjandus, mootorratta mootoriga ning sees istudes on pea laes. <br />Järgmisel hommikul ärkasime kõik enne päikesetõusu ja kella 6.00 sõitsime Bali lahele delfiine vaatama. Sõideti seal kitsaste paatidega, kus inimesed istuvad ükshaaval üksteise taga ning paadikest toetavad kahel pool bambusest ujukid ja liikumapanevaks jõuks on pisike mootor.<a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S04EqibTjcI/AAAAAAAAAKk/4TAmnC5GuTM/s1600-h/IMG_0023.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 134px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S04EqibTjcI/AAAAAAAAAKk/4TAmnC5GuTM/s200/IMG_0023.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5426279729870376386" /></a> <br /> Delfiine oli tõepoolest palju ja pilt oli põnev, kuid pikapeale muutus asi koomiliseks. Nimelt oli delfiine vaatama sõitnud ~30 paadikest ja kui keegi kuskil jälle delfiiniparve nägi, siis kogu „laevastik” tormas neile järgi, mis jättis veidi jahi mulje. Kell 8 hommikusöök ja kell 9 juba uuesti sukelduma. Lovina korallrahn on samuti ranna lähedal. Nemo ehk Clownfish on erakordselt kaunis oma roosa meriroosi sees, sain neid isegi käega puudutada, kuna nad on väga uudishimulikud. Lahe oli jälgida, kuidas nad teisi, endast tunduvalt suuremaid kalu oma elukohast minema puksisid. Tegime tunni pärast samas ka teise sukeldumise, mida Kirsten Mathildega kaldalt jälgisid. Nad olid tulnud meiega koos snorgeldama, kuid Kirsten hakkas suurte lainete tõttu „kalu toitma” ja nii see neil lõppeski. <a href="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S04KBTD_KII/AAAAAAAAAK8/REu3DonZA1c/s1600-h/IMG_0244.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 134px;" src="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S04KBTD_KII/AAAAAAAAAK8/REu3DonZA1c/s200/IMG_0244.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5426285618441169026" /></a> <br />Mulle meeldivad väga mereannid ja kui ma kuskil ookeanide ääres olen reisinud, siis eelistan alati reisi lõpuni mereande lihale. Bali on selle poolest samuti paradiis, et korralik ja maitsev mereanni ports maksab ~25 000- 50 000Rp ja naudi täiega. Kirsten pani tähele veel sellist nüanssi, et saare põhjarannikul kasutatakse toitude ja salatite valmistamiseks mingit spetsiifilist maitseainet või õlisorti, mis tema (ja lapse) jaoks toidu ebameeldivaks muudab. Sanuris ja Kutas ja kohtades, kus valged inimesed hotelle juhivad, seda maitset ei esine. Ühes kohas astusin ka ise ämbrisse, kus kuningkrevette praeti petrooliumi kohal ja tulemus oli tappev... <br />Kes on reisinud ekvaatorilähedastel laiuskraadidel, see teab, et kohalikud kipuvad olema liialt pealetükkivad oma kauba pakkumisel. Bali pisike eripära on see, et tänaval käies on küll palju taksoteenuseid pakkujaid nii mootorrataste, bemode kui ka päris autode näol, kuid üsna sageli kuuled küsimust: ”Sir, what can I do for you?” See tähendab seda, et kui sa tahad hotelli, sukelduda/snorgeldada, delfiine vaadata, matkata, vulkaani otsa ronida vms, siis nad tõepoolest hakkavad seda kohe organiseerima ning juurdehindlused on marginaalsed. Saar on lihtsalt nii väike. <br />Järgmisel hommikul söögilauas jutustas üks 67 a Hollandi vanahärra oma kiindumusest Indoneesia, eriti Bali vastu. 1974 a saadeti ta Shelli poolt 5 a Jakartasse töötajaid värbama. See oli tema sõnade kohaselt elu tipphetk, mille moodustasid suur maja, mida hooldasid 5 teenijat koos autojuhiga ning lennukites reisis ta ainult Business Class`is. Nüüd, pensionil olles, puhkavad nad abikaasaga igal aastal Balil paar kuud... <br />Meie sõitsime Lovinast edasi ja keerasime Singarajast sisemaale Baturi mäe alla. Sõit oli vahva, kuna tee hakkas väga käänuliselt kohe tõusma ja tunnikese pärast olime juba üle kilomeetri kõrgemal ning peatusime suurima hotelli ees Baturi järve ääres Toya Bungkah külas, kuhu ka toad võtsime (muuhulgas olgu öeldud, et hinnakirjas 80 USD tuba anti meile 33 USD-ga ja see oli suur nagu tantsusaal kolme ilmakaarde vaatega). Sõitsime külas veidi ringi ning otsisime bensiini autole. Penelokani külas saimegi lõpuks mingi remondimehe garaažis kümne liitri bensiiniga kaubale. Minu hämming oli suur, kui ma avastasin, et meid taheti petta 2 liitriga. Siis läksime samas linnas puuvilju ostma ja ka seal taheti meid haneks tõmmata. Kõigepealt vana hea nõuka aegne kaalutrikk ehk siis kaalutakse kergemate pommidega, mida ostja ei näe. Selle tabasin ära, ja müüja lisas minu nõudmisel kotti mõned viljad lisaks. Enne maksmist takseerisin veelkord koti sisemust ja ennäe „passioni” viljade kõrvale olid tekkinud poole odavamad mandariinid. See oli ka ainuke koht kogu Balil, kus kauplejad meid tüssata soovisid. Kohalik suur atraktsioon Baturi otsa ronimise kõrval on kuumaveeallikad. Maa seest tuleb 40 kraadine vesi ja see on suunatud ühe hotelli helesinistest kahhelkiviest basseini. Sinna pilet maksab 5 USD. Edasi voolab soe vesi järve. Jalutasime järve äärde ja nägime kuumaveeallikate viimast osa enne jõkke suubumist. Seal istusid (kohalikud) naised-lapsed, vanamehed kõik sõbralikult ~30 cm sügavuses vees. Kes pesi rindkere, kes sügas midagi aluspükstes, kes pesi pead või hambaid ja üks pesi oma ihupesu seebiga. Selline vaatepilt. Edasi ostsime Ahtoga järgmiseks ööks giidi Baturi mäe otsa ronimiseks. Tõelise müügimehena näitas ta lisaks ilusatele vaadetele pilte hukkunud turistist, kes giiditeenuseid polnud ostnud. See oli 4 a eest kuskilt kukkunud ja hukkunud keskealine naisterahvas. Jutt meenutas vägagi nõuka aegseid hirmulugusid ajateenistusse astujatele, et mis juhtub Afganistanis, kui nõukogude sõdur peaks vangi langema. Kogu maa-ala oma külade, järve ja Baturi mäega asub omakorda kraatri sees, mille läbimõõt on 14 km. Seega Baturi kraater on teise suure kraatri sees. Öösel oli kehva uni, kuna valitses väike ärevus sissemagamise kartuse ees. Kell 4 öösel alustasime mäkketõusu, et päikestõusu tipust tervitada. Mäkketõus oli küll järsk, kuid suhteliselt kerge ja lühike ning olime juba veidi peale poolt kuut esimestena tipus, 1717m kõrgusel.<a href="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S04FWib637I/AAAAAAAAAKs/MJmxQaRMP2E/s1600-h/IMG_0058.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 134px;" src="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S04FWib637I/AAAAAAAAAKs/MJmxQaRMP2E/s200/IMG_0058.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5426280485787197362" /></a> <br />Alt oli näha ka teiste mäkkeronijate lambikesi ülespoole liikumas. Peagi jõudsid kümmekond Hollandi turisti tippu ning üks neiu üllatas taas oma lihtsameelsusega. Saades teada, et meie oleme Eestist teatas ta, et ahhaa „Estonia is very poor country!”. Minu küsimuse peale, et kas: „Very poor country or people?” vastas ta :„People”. No mis sa kostad selle peale. Päikesetõus oli kehva, kuna olid pilved, kraater ise seestpoolt oli aga võimas, 75-80 kraadine sein langes sadakond meetrit allapoole, mõnes kohas oli näha aurupilvekesi mäe seest väljumas, mis tuletas meelde, et kraater on siiski aktiivne ja purskas viimati 1994 aastal. Turistidele demonstreeritakse ka kanamuna keetmist kuumaveeallikas, mis 10 minutiga söödavaks keeb. <br />Alla jõudsime kella 8 paiku ning pärast hommikusööki lahkusime kiiresti külast. Sõitsime Banglist otse saare idarannikule Tulambeni, kus meie eesmärgiks oli laevavrakk Liberty vee all üle kaeda. Teekond oli väga põnev ja käänuline oma tõusude-langustega ning kenade vaadetega riisiterrassidele. Tulambeni jõudes võtsime Lonely Planety soovitusel sakslaste poolt juhitud hotelli Tauch terminal toa 45 USD eest. Sukeldumist pakutakse igas hotellis, kuid hinnad kõiguvad 40-60 USD vahel. Järgmisel hommikul tegime esimese sukeldumise Liberty vrakile kell 8. See on II maailmasõja ajal 1942 a jaapanlaste poolt torpedeeritud 100 meetrine ameeriklaste kaubalaev, mis kuni 1963 aastani kaldal vedeles. Siis aga Gunung Agungi vulkaanipurske tõttu kaheks murdus ja vee alla vajus. Praegu on tema osad 15-30m sügavuses ja korallidega tugevasti kaetud. Sinna sukeldutakse otse rannast ja jällegi oli minu jaoks pilt võimas ja samal ajal ka erakordselt kaunis oma värviliste korallide ja kaladega. Sukeldujaid oli 15-20 ringis. Avastasime end järsku 27m sügavusel, kuigi oma oskustega tohiks max 18m peale minna. Kahe sukeldumise vahelise pausi ajal sain „divemasterilt” teada, et too töötab oma sugulase juures ja teenib kõigest 600 000Rp kuus, Tauchis teeniks ta sama tööga miljoni. Au ja kohalikud traditsioonid aga ei luba töökohta vahetada. Teise sukeldumise tegime samuti rannalt ja kohe algatuseks nägime väikest musttähn haid madalas vöösügavusel vees ujumas. Samas oli ka lennukivrakk, ilmselt II maailmasõja jäänuk. Nägime veel mingit väga suurt kala, moreeni ja väga palju muid värvilisi kalu ja muidugi minu lemmikuid- Clownfishe. Tegin palju pilte ning olin samal ajal väga hädas maskiga, mis seekord pidevalt vett sisse laskis. Kirsten snorgeldas samas ja nägi ka veepinnalt väga palju ilusaid kalu, laps see eest oli täna kuival ja ravis jalga, mis ei taha kuidagi paraneda tänu aktiivsele tegutsemisele. Pärast kerget lõunat sõitsime minema ja suundusime jällegi sisemaale, Ubudi poole. Ilm kiskus vihmale ja ülejäänud päeval sadaski sisemaal pidevalt peenikest seenevihma. <br />Vahepeal tekkis ka mõte raftingut teha, kuid mägedes ringi sõites nägime jõgede asemel vaid peeneid niresid ja kuna Bali tippe igilumi ei kaunista, siis ilmselt on raftingu hooaeg siiski oktoobrist märtsini, kui saarel valitseb vihmaperiood. Kutas olidki kõik raftingu pakkumised 50% allahindlusega. <br />Ubudis võtsime esimese ettejuhtuva majakestega hotelli Sama`s Cottages150 000Rp eest, mis asus tõelises džunglis. Ubud on kirjade järgi käsitöömeistrite piirkond. Eriti hästi nikerdavad nad puidust maske ja kujukesi ning hõbedasepad meisterdavad tõelisi meistriteoseid. Õhtul lonkisimegi linnas ringi ja viisime end kurssi, mida järgmisel päeval osta tasub. Hommikul serveeriti meile hommikusöök verandale, peale mida suundusime raskele missioonile- shoppingule. Juba 2 tunniga saime tööga hakkama ning asutasime end linnast lahkuma. Enne aga külastasime üht ilusat templit, mille asukateks loendamatu hulk ahve. Pildistasimegi rohkem neid nende keskkonnas. Hoiatussilt ütles, et ahvi eest ei tasu banaane peita ei tasku ega kotti, kuna nad leiavad selle nagunii üles. Nägime ka ise pilti, kus ahv turistile turja hüppas ja banaane nõudis seni kuni need kätte sai. Kui aga janu tekkis, ega siis ärahellitatud ahv ei viitsi 100 m kaugusele vee äärde minna, kiskus aga Kirstenilt veepudeli käest, eemaldas kergelt korgi ja kummutas sisu oma täitmatusse kõhtu. <br />Edasi sõitsime Sanuri ehk siis saare kagu osasse väga ilusasse rannarajooni. Teel peatusime korraks Celuki kandis loomaaia ees, kuid seal olid ainukesed vaatamisväärsused Tallinnast tulnule tiigrid ja emalõvi ning kuna Mathilde magas magusasti, siis otsustasime edasi sõita (pilet 96 000Rp). Sõitsime jupi maad kiirteel, mis oli 2 rida mõlemas suunas ja ainuke vahe tavalise maanteega on see, et motikad saavad rohkem laiutada. Kihutasime lausa 70 km/h. Võtsime toa väga mugavas hotellis Peneeda View kahe basseini ja rannaribaga 65 USD eest. Jäime sellesse hotelli kolmeks päevaks, kuna vahepeal Kutas käies leidsime, et ei soovi veel kärarikkasse „urban” ellu sukelduda. Hommikusöök serveeriti meile rannas, mis hommikul enne kella 8 mõõna ajal pakkus huvitavat vaatepilti. ~150m kaugusel rannast oli korallriff, mille vastu paiskudes suured ookeanilained oma jõu kaotasid. Mõõna ajal jäi riffist rannani moodustunud abajasse vett kõigest rinnuni ning seal seisid kohalikud kalamehed päikesetõusust saadik ja püüdsid väikeste gruppidena pikkade ritvadega kalu. Saaki nad vist eriti ei saanud, kuna välja tulles oli neil kaelas näha vaid väikesemõõdulised korvid, kuhu suured kalad ega palju kalu polekski mahtunud. Tõus kergitas veetaset kuni 1,5m. Käisime Ahtoga vahepeal Kutas viimaseks 2 ööks hotelli broneerimas. Tänaval käies pakuti kõiksugu träni, ka lõbutüdrukuid käigu pealt. Uhkemad hotellid rannal maksid kaugelt üle 100 USD, kuid samuti koheselt 25% alla pakuti. (veelkord- kes soovib „budget” tüüpi öömaja, siis saab selle vabalt 50 000Rp eest). Sõitsime Bukit Badungi poolsaarele ja kaesime selle idarannikut Nusa Dua Beachi. See oli täis kaatreid ja mootorpaate, mere kohal hõljumas „paraglider`d” ja „flying fish`d”. Elu oli tunduvalt aktiivsem, kuid samavõrra ka lärmakam kui Sanuris. Teel tagasi uurisime veel sukeldumisvõimalusi, kuid Lembongani saare juures 2 sukeldumist maksis ka allahindlusega 120USD ja ma pidasin seda liiga kalliks. Seda enam, et seal on vaatamisväärsusteks samasugused korallid nagu mujal. Tagasi sõites tegime kiirteel kiirusrekordi oma Kijangil- 80 km/h! Õhtul võtsin kokku tahtejõu ja jooksin mööda randa kiviparketil oma kolmveerand tundi, mis oli teadagi raske pärast lugematuid Bintange. Vaikne ja kena õhtusöök ning raske uni konditsioneeri sugereeriva sahina saatel. <br />Kuna magama lähed pimeduse tõttu 10 paiku, siis 5 paiku uni läinud ja pärast päikesetõusu 6.20 sain järgmisel hommikul tunnikese raamatut lugeda. Nendel hetkedel tunned tõelise puhkuse võlu. Sanuris, nagu teisteski mereäärsetes kohtades, on õhus lendlemas igas suuruses ja igasuguste kujudega tuulelohesid, mida hoiab õhus merelt pidevalt puhuv briis. Osad tuulelohed on 5-7m läbimõõduga lahmakad, teistel aga kuni 30m pikkused kangad sabadena tuules lehvimas. <br />17.07 pärast kosutavat suplust ja Kirsteni tavapärast pikka jalutuskäiku sõitsime oma viimasesse ööbimiskohta Kutas, mis asus Masa Inn ja Fat Yogise vahel. Tuba 220 000Rp ja igati OK. Pärast einet jalutasime paarisaja meetri kaugusele randa, mida kattis puhas valge liiv ja mida uhtusid meeletult kõrged lained. Kogu rand oli täis surfajaid- näha võis nii kõvasid tegijaid, kes kõiksugu trikke demonstreerisid kui ka täielikke algajaid, kes siis koos õpetajaga või iseseisvalt laualt püsti proovisid saada. Igatahes tekitas see soovi ka ise lainelaud ära proovida. Rannas oli küll palju tränipakkujaid, kuid nad olid leebed ja jätsid sind kiiresti rahule, kui sa ostuhuvi üles ei näidanud. Vesi näitas küll 28 kraadi, kuid tundus lausa jahedana, Mathildel oli lõbu laialt. Õhtul, peale meeldivat õhtusööki jalutasime Kuta ostutänaval, kust leidsime Matahari nimelise kaubamaja ning kogu suveniiridena pakutav seninähtud kaup oli seal esindatud. Küll poole kallimate hindadega, aga oli siiski olemas. <br />Eelviimasel hommikul suundusime mööda randa Waterbom Parki poole. Teel sinna nägime kohalikke kooliõpilasi vormiriietuses marsisammu ja rivipöördeid harjutamas. Samuti au andmist käe tõstmisega kõrva äärde. Kangesti tulid pioneeriaastad meelde. Kella 10 paiku jõudsime niisiis veeparki, mille pilet maksis 21 USD (laps 11USD). Kellegi poolt pihku pistetud flyeriga saime veel 15% hinnast alla. Hea süsteem on seal seegi, et külastaja saab oma sularaha deposiiti panna ja käe ümber oleva triipkoodiga saab söökide ja lockerite eest maksta. Park oli tõeliselt vägev oma torude ja kukkumistega. Muljele andis kaalu ka troopiline mets, kuhu park oli rajatud. Väljusime sealt alles kella viie paiku. Soovitan soojalt. Koju lonkides nägime ühes minimarketis müüja ees klaasi all Eesti 10 kroonist rahatähte, mis meile lähenevat kojusõitu eriti teravalt meelde tuletas. <a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S04KtbI0B2I/AAAAAAAAALE/dvAXgo-pGj4/s1600-h/IMG_0373.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 134px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S04KtbI0B2I/AAAAAAAAALE/dvAXgo-pGj4/s200/IMG_0373.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5426286376523138914" /></a> <br />Viimased tunnid Kutas otsustasin lainelauda proovida ja lunastasin 50 000Rp eest õpetaja koos lauaga tunniks. Pärast lühikest trenni kuival maal proovisimegi kohe lainetes ja aeg lendas kiiresti. Pean kurvastusega nentima, et tunni ajaga ma seda selgeks ei saanud. Oli küll üks pikem liug ja mõned korrad püsti seismist, kuid hing jäi kripeldama ja järgmist võimalust ootama. <br />Tagasi lendasime läbi Singapuri, kus meil 6 tundi aega oli. Soovisime linna kaeda ja selleks oli fantastiline võimalus. Nimelt katsetab üks firma, kui palju on reisijate seas huvilisi linnaga tutvuda ja seetõttu on käima pandud lennujaamast Suntec Cytisse ja tagasi tasuta Shuttle bussid. Kuna Singapuris oli käimas parajasti toidufestival, siis saime ka tasuta suured krabiportsud ühes söögikohas. Samas toimus ka põnev tantsufestival, mida me süües nautisime. Kaesime veel mõneks minutiks giidi sõnul maailma suurima purskkaevu lasershowd ja kiirustasimegi tagasi bussi. Tagasiteel palus giid, et me levitaksime tasuta shuttle bussi teenuse infot oma tuttavate seas. Selle aasta oktoobris otsustatakse, kas teenus jäetakse või mitte. <br />Kokkuvõtteks mõned soovitused inimestele, kes reisisihina Balit kaaluvad: <br />• Kui Sa otsid seiklusi ja uusi tutvusi, kui Sulle meeldib urban life ja ööelu, surfamine, shoppamine ja Sa ei taha/ei saa palju raha elamiseks kulutada, siis ära lahku Kutast <br />• Kui Sa otsid uusi paiku ja erinevaid mentaliteete, siis rendi endale auto ja sõida saarele ring peale. Kindlasti Sa ei kahetse. <br />• Kui Sul on võimalused Bali saarele sõiduks, siis tee seda kindlasti  <br /> <br />Kenad kohad siin päikese all aastal 2006. <br /> <br />Tallinnas 23.07.2006 <br />Alar Nigul <br /><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-2992892728979255861?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-79418259443613712062010-01-13T18:29:00.011+02:002010-01-13T18:59:32.594+02:00<a href="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S032hC3x1MI/AAAAAAAAAJU/uyKTVo40CAc/s1600-h/IMG_0021.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 134px; height: 200px;" src="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S032hC3x1MI/AAAAAAAAAJU/uyKTVo40CAc/s200/IMG_0021.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5426264173618255042" /></a><br />Seekordne reis kestis 10.-30 juuli, 2005 ja viis Mehhikosse Kirsteni, Mathilde Manuela (4a), Alari, Eke ja Kristini (9a).<br />Marsruut oli: Mexico City – Acapulco – Puebla – Oaxaca – Tuxtla Gutierrez – San Christobal las Casas – Tulum – Cancun. Lisan siia kirjutisse ka hinnad, et sellest oleks praktilist kasu Mehhikosse sõitjatele. Kurss sel ajal oli 1 USD = 10.4 peesot.<br /><br />Seekord broneerisime piletid märtsis ja pakkumised olid väga erinevad. Kalleim pakkumine oli ~23000 EEK, teine 17 500 kusjuures lisaks ööbimine Londonis ning parim pakkumine oli 13 000 EEK Tallinnast läbi Frankfurdi ilma pikkade vaheootamisteta, mille loomulikult ka võtsime. Tegime ka seekord reisiks eeltööd, kuigi nõrgemini varasemast ja see ilmnes mõningates nüanssides ka reisi jooksul. Kasutasime Rough Guide, mille ülesehitus oli erinev Lonely Planeti omast, mis tekitas palju segadust ja pahameelt. Alles reisi lõpuosas hakkasime sellega veidi harjuma. Reis oli planeeritud veidi rahulikum ja turvalisem, kuna kaasas esmakordselt lapsed. Sellegipoolest ei broneerinud ette ühtegi hotelli ega sõitu, kuna senine kogemus näitab, et selleks puudub vajadus ja väike vabadus plaane kohapeal muuta aitab paremini puhata ja (töö)stressist vabaneda. Lend Frankfurdist Mexico City´sse kestis tavapäraselt veidi üle 11 tunni ja oli suhteliselt ebamugav nagu tavaliselt (pean silmas ruumi vähesust 188 cm mehele jne) kuid ei midagi erilist. Kohale jõudes tellisime kärmesti takso ametlikust tellimispunktist ja suundusime hotelli otsingutele, kuna õhtu oli kätte jõudnud ja kohe oli saabumas pilkane pimedus. Takso oli kohutavalt suur, vist Chevrolet, üle 4 liitrise mootoriga mürakas. Taksojuhile sai öeldud, et otsime hotelli hinnavahemikus 40-50 USD ja ta juhatas meid lahkesti kesklinna väga heasse kohta ja tube oli külluses (2-ne tuba 485 peesot). Samast hotellist ostsime ka järgmiseks hommikuks turismireisi Teotihuacàn´i, kus teadupärast Mehhiko ühed enimkülastatavad püramiidid. See oli ka reisi jooksul üks väheseid hotelle, kus hommikusöök hinnas sisaldus. Selle ootamine oli närvesööv ja kui sealmaal pakutakse Continental breakfasti ehk röstsaia või ja moosiga ning mahla, kohvi, siis sellest eriti puudust ka ei tundnud. Esimese reisi algus oli veniv, aga õnneks tutvusime mikrobussis kahe ameeriklasega (isa-poeg), kellega tekkis kiiresti lahe vestlus. Meie üllatuseks teadsid nad hästi Balti riike ja suutsid endistest NSV Liidu “Vabariikidest” 11-12 ära nimetada ja isa oli ennemuiste ka Leningradis käinud. Euroopa pidi nende sõnade kohaselt ameerika tudengite seas populaarne reisi sihtpunkt olema. Reisi algul viidi meid ühte kirikut vaatama, mis oli veidi viltu vajunud. Sinna pürgivad igal aastal tuhanded palvetajad ja nüüdseks on kõrvale uus kirik rajatud, kus asub neitsi Maarja originaalne ja väga vana maal, mida ümbruskonnas kõikidel suveniiresemetel ohtralt pakutakse. Uues ja vanas kirikus koguneb 105 000 inimest igal aastal jumalateenistusele, mida on territooriumi mõõtmeid arvestades raske ette kujutada. Edasi kihutasime Teotihuacan´i suunas, mis jääb ~65 km M. City´st põhja poole. Teel pöörati meie tähelepanu eeslinnale, mille elanikud riigile makse ei tasu ja vastutasuks pole linn sinna mingeid süsteeme rajanud. Kujutage siis ette kümneid tuhandeid inimesi oma majades ilma elektri-, kütte, kanalisatsiooni-, vee ja ei-tea-milleta-veel. Enne püramiide peatusime korra veel suveniiripoes, kus meile tequila valmistamisest ülevaade anti ning toorest tequilat maitsta anti. Maitses nagu mõdu või puskar olenevalt destillatsiooni astmest. Seda valmistatakse niisiis agaavi südamikus paiknevast viljalihast. Vili on magus nagu mesi ja tema tippu ehib võimas ja terav nõel, millega vabalt õmmelda saab. Kui agaavid valmivad ja on piisavalt vihma, siis ilmuvad ükssarv putukad, kes ennast kiiresti väga suureks söövad. Nad on nii rasked, et kukkudes selili, nad enam püsti ei saa ja turistid muidugi tormavad neid jalule aitama. Tegelikult on nad selleks hetkeks juba suremisele määratud ja nende aitamine on puht sentimentaalne. Näidati meile poes ka ilusast mustast kivist kaunistatud hõbeda ja muude kallite kividega ilustatud indiaanlase peakuju, mille hinnaks oli 3000 USD. Seekord seda veel ei ostnud, kuna kaalus liiga palju, olime ju lõpeks seljakotirändurid…<br /><a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S032F7f7-LI/AAAAAAAAAJM/wNVT2sv_myE/s1600-h/IMG_0043.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 134px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S032F7f7-LI/AAAAAAAAAJM/wNVT2sv_myE/s200/IMG_0043.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5426263707782740146" /></a><br />Teotihuacànis on kenasti restaureeritud püramiidide kompleks, mis koosneb suuremast ehk Päikese nime kandvast ja väiksemast Kuu nime kandvast püramiidist. Erinevalt Egiptuse püramiididest, saab mööda väga järske treppe (pakun 60) tippu ronida, mida ka kõik turistid teevad. Alla tuli üks laste grupp lausa tagumikupeal libistades. Ei saa mainimata jätta, et püramiidid nägid väga head välja ja mehhiklased olid kõvasti vaeva näinud nende taastamisega. Mathilde üllatas oma tublidusega ronides vabalt üles ja alla, kuigi oli päris väsitav ja hirmutav kõrgus ning õhutemperatuur samuti 30C alla. Tagasi hotelli jõudes otsustasime, et hommikul lahkume pagasiga hotellist ja siirdume päevaks linna “kopsude” territooriumile ehk ülisuurde parki, kus palju erinevaid muuseume ja lõbustusasutusi ning õhtuse bussiga kütame Acapulcosse. Nii saigi tehtud. Museo de Antropologica oli lastele põnev oma eksootiliste loomade topiste ja dinosauruste luustikega. Väga võimsa mulje jättis mulle IMAX´i 3D kino, kus reaalsusest jäi puudu vaid haistmis-, maitsmis- ja kompimismeele kasutamine. Samuti oli väga põnev AHAA tüüpi tehnikaaed Papalote Museo del Nino, kus sai kõiksugu tehnika ja füüsika imesid proovida. Väga kaua meil seal aega nautida polnud, sest vaja oli bussile jõuda. Peale lõunat 15.30 asusimegi Acapulco poole teele, kuhu mugav busssõit kestis 5 tundi (325 peesot). Vaatepildid bussiaknast olid väga võimsad, viies meid üle ja läbi mägede, üle hirmkõrgete orgude ning läbi pilvede. Pimeduse saabudes jõudsime kohale ja ostsime hotelli kohe bussijaama turismipunktist. Tädi tegelikult valetas meile, et 400-500 peeso eest tube võimatu heas kohas saada ja ostsime hirmuga 760 peeso eest AutoRitz hotelli, mis polnud küll halb oma basseini ja hommikusöögiga, kuid kindlasti oleks saanud sama taseme ka 500 peeso eest. Siin vahemärkusena olgu öeldud, et edaspidi puutusime kahjuks liigagi sageli kokku valede, varguste ja juurdehindlustega söögikohtades. Seda peaksid Mehhikosse minejad kindlasti arvestama. See aga ei varjuta loomulikult naudingut reisieksootikast. Samal õhtul läksime veel välja sööma ja saime tunda troopilist vihmasadu, mis õnneks küll kiiresti lõppes ja hiljem me vihma peaaegu ei saanudki, kuigi väidetavalt oli sel ajal vihmaperiood. Pärast õhtusööki ei suutnud muidugi vastu seista laste soovile basseinis ujuda ning õhtu lõpetasimegi basseini ääres, kus lapsed täiega nautisid basseini soolast(!) vett. Järgmisel päeval (13.07) suundusime kohe randa, et veenduda ujumisvõimalustes ja suureks rõõmuks oli vesi linna rannas piisavalt puhas ujumiseks ja mingeid piiranguid rannaäärsete hotellide poolt ei tehtud. Õhutemperatuur oli harjumatult kõrge, vast 35C, vesi ilmselt 30C ja õhuniiskus 100 % lähedal. Valisime kohad toolidel (25 peesot päev) väikese kaljunuki varjus, mis laineid murdis, kuid peagi olid lapsed teispool kaljut ja kiljudes ja värisedes põnevusega lainete eest pagesid. Peagi harjuti lainetega, kuigi päeva jooksul aeg-ajalt nutuga lohutust otsiti, näiteks siis kui laine ujumisrõnga puruks loopis. Ootuspäraselt oli rannas palju söögi-ja teenustepakkujaid. Parimad oli kooritud mangod, mis keele alla viisid. Oli ka punaka pulbriga üle kastetud mangosid , mida meie ekslikult kaneeliks pidasime ja kujutage ette Mathilde nägu, kui ampsu võttes selgus, et kaneeli asemel oli mango punase tšilliga üle puistatud… <a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S032vA1-beI/AAAAAAAAAJc/LmaSWoNStxU/s1600-h/IMG_0088.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 134px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S032vA1-beI/AAAAAAAAAJc/LmaSWoNStxU/s200/IMG_0088.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5426264413591989730" /></a><br />Teenustest kasutasime kärmelt patsipunujate näpuosavust ja kiirelt olid Alaril, Mathildel ja Kristinil väga vinged patsid, mis elamise-olemise mugavaks muutsid. Eke ja Kristin tegid lahel banaanituuri ja kõik olid eluga rahul. Õhtu saabudes hakkasime huvi tundma, kus kandis tehakse kuulsaid kaljudelt vettehüppeid ja kiirelt juhatati meid õigesse kohta, kus 30 peeso eest kaljude vastaskaldale koha sisse seadsime. Kuna I seanss algas juba 15 min pärast, siis pildistamiseks väga head kohta ei saanud. Kell 17.30 ilmusid ujumispükstes sangarid ootamatult meie seast ja laskusid naljatledes kaljult alla ning ~10 m pealt vette sulpsatasid. Asi oli segadust tekitav, kuna oli ilmselge, et see kõrgus ei olnud ootuspärane 35m. Asi läks põnevaks, kui saime aru, et ujujad püüdsid lainete abil vastaskaljule ronida, kuid laine müristas võimsalt ja kõikus mitme meetri ulatuses. <a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0328lrgaeI/AAAAAAAAAJk/PXBdbJBoL94/s1600-h/IMG_0145.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 134px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0328lrgaeI/AAAAAAAAAJk/PXBdbJBoL94/s200/IMG_0145.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5426264646818490850" /></a><br />Kui kõik 4-5 ujujat olid kaljule saanud, algas kaljust ülesronimine. Juba see oli kõhedusttekitav, kuna kalju oli oma 80 ja nad ronisid ju 25-35m kõrgusele ujumispükste väel ja paljajalu. Ronimine oli osa šõust, kuna vettehüpped toimusid samas suunas… St. nad pidid pikalt õhus planeerima, et mitte kaljudele puruks kukkuda ja neid paistis häirivat veetaseme kõikumine, et nad pikalt õiget momenti ootasid. Ja siis see algas- kõigepealt hüpe 25m pealt! Fantastiline lend nagu kotkas. Edasi 25m pealt kaks meest korraga sünkroonselt liuglemas. Ning lõpuks 35m pealt saltoga vetevoogudesse. Vaatepilt oli nii võimas, et otsustasime ka teiseks seansiks paigale jääda ja paremad positsioonid vaatamiseks-pildistamiseks hankida. Sama asi kordus ka ööpimeduses ja minu arvates oli see üks võimsamaid pilte, mis Mehhikost meelde jäi.<br />Järgmisel päeval, kui enamus meie seltskonnast jälle randa läks, suundusin mina Scuba Divingule, mida rannas 500 peeso eest pakuti. Kella 11.00 seanss lahkus teisest rannast umbes tunnise hilinemisega, kuid hoopis koledam lugu ilmnes selles, et 8 inimesest koosnevast scuba diving grupist olin ma ainuke litsentsi omanik ja instruktor ütles mulle, et tule ka litsentsi omanikega sukelduma, see olevat hoopis teisel ajal ja kohas. Loomulikult sellist infot kaldal ei jagatud ja tundsin end vähe petetuna. Seetõttu tuli mul sukelduda ÜKSI, kuna mõlemad instruktorid aitasid vanu ja kartlikke ameeriklasi nende esimesel sukeldumisel. Ainuke mõõdik, mis mul kasutada, oli manomeeter. Nii ma siis läksin näidatud suunas mere poole ja imetlesin lagedat liivapõhja, kus üksikud kalad ekslesid. Pöördusin peagi tagasi, kuna midagi põnevat põhi ei tõotanud, kui siis äkki minust mõne meetri kaugusel tõeline iludus - Rai kala mööda lainetas. Selle nimel tasus tulla. Hiljem sukeldusin kaljude läheduses, kus oli kõiksugu värvilisi kalu ja koralle. Oli päris kena. Paati ronides selgus, et vahepeal olid ameeriklased tõsiselt vihastunud instruktorite peale ja nõudsid raha tagasi. Tegelikult algas nüüd instruktorite lunimine ja müügitöö, et kasvõi korragi varustus selga tõmmataks- siis ei saa raha tagasi küsida! Paari tunni jooksul see neil lõpuks õnnestuski. Iseenesest tore, kuid lubatud 2,5 tunnine reis kujunes lõpuks ligi 5 tunniseks ja lausa õnn, et meil bussisõitu selleks õhtuks polnud planeeritud. <br />Õhtuks ostsime Ekega tequilat, laimi ja soola ning unustasime kõik jamad. Järgmisel hommikul (15.07) saime hotellis kokkuleppe, et saame ühe toa õhtuni säilitada ainult priske tipi eest. Suurest õnnest andsime lausa 100 peesot. Päeval rannas tegi Eke oma unistuse teoks- lendas langevarjuga Acapulco lahe kohal (200 peesot). Lahe. Õhtul hilja suundusime M. City bussile ja varahommikul kohale jõudes tassisin magavat last ühest bussist teise, mis viis meid edasi Pueblasse (2h, 98 peesot). Puebla on kirjade järgi 5 linn suuruselt Mehhikos ja sinna on koondunud palju tööstust. Linn eriti head muljet ei jätnud, kui just linna keskväljak, mida nad sealmaal Zocaloks nimetavad. Vaatasime päevakese linnas ringi ja meeliköitvam üritus oli tuuribussiga linnaring (90 peesot), kus lapsed põhiliselt kahekordse bussi katuseta teist korrust nautisid. Linnast paistab uhkelt ära M. City suunas jääv tegevvulkaan Popocatepètal 5452 m, mille tipus kenasti valge pilvemütsike või oli see suitsusammas püsis. Ette rutates pean mainima, et tagasi lennates Cancunist M. Citysse lendasime üle mäe, mis siis veel rahulikuna näis, kuid juba 10 tunni pärast hakkas tegevvulkaan purskama!<br />Pärast korralikku ööd hotellis läksime järgmisel õhtul uuesti bussile ja algas jällegi öine sõit Oaxacasse (4,5 h, 325 peesot). Lühidalt öeldes oli sõit kohutav- bussijuht rallis meeletu kiirusega kuristike kohal ja kurvides hoidsin tugevalt käepidemetest, et mitte vahekäiku lennata. Imestasin vaid, kuidas buss ratastel püsib. Magada ei õnnestunud, kuna mõttes juhtisin ise bussi. Sama paistis olevat ka minu reisikaaslastega, Mathilde oksendas täis meie ainukese vannilina, mis prügikasti rändas. <br />Kohale jõudes oli paar tundi otsimist, et paras hotell leida. Lõpuks siiski asi õnnestus, maandusime hotellis nimega El Salvador (400 peesot) ja selgus ka meeldiv üllatus – hotellikohtade nappus oli seoses läheneva festivaliga, mille nimi oli Guelaguetza 2005 ehk Lunes del Cerro. Hulkusime linnas ringi ja sattusime täiesti kaasaegsele jalgrataste tänavasõidu kriteeriumile, mis festivali raames linna südames toimus. Tour de France`i taustal oli see vägagi aktuaalne. Õhtul kolasime mööda kirikuid, kui äkki mingid plahvatused kostma hakkasid. Teema oli aktuaalne just Euroopas, kuid õnneks oli tegu saluudiga ja kirikust väljudes sattusime hetkega paraadimöllu. <a href="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S033uBTfbGI/AAAAAAAAAJs/HYlbKx8KwdE/s1600-h/IMG_0217.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 134px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S033uBTfbGI/AAAAAAAAAJs/HYlbKx8KwdE/s200/IMG_0217.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5426265496047545442" /></a><br />Ilusasti riietatud pidulised erinevatest ümbruskaudsetest regioonidest tantsisid, hullasid ja mängisid lõbusasti pilli. Lustisime meiegi ja nautisime täiega. Õhtu veetsime Zocalo ääres restoranis tšillides ja sigarit popsutades. <br />(17.07) Hommikul otsisime võimalust bussiga mägedesse indiaanlaste juurde sõita, kuid selgus, et bussiliiklus on harv ja kole aeglane ning seetõttu kihutasime taksoga üles mägikülasse, millel nimeks Benito Juarez. Too mees oli Mehhiko vabadusvõitleja, keda sealmaal tõsiselt austatakse. Külakeses suundusime jalgsimatkale üles kalju tippu, kuhu oli üle 2 km. Sain paraja trenni last kukil vedades. Tipus oli 10-12m kõrgune vaatlustorn, mis suht ebakindlana tundus ja kuhu koolilapsed tunglesid. Algul ei tahtnud mõeldagi, et Mathilde võiks sinna üles minna, kuid reisi parima killu peale: ”mis ma siia üldse tulin, kui ma üles ei saa minna!”, olin nõus riskima. Mathilde ronis ise üles kipakast redelist ja hiljem ka alla ning mingit hirmu ei väljendanud. Imelik. Ronisime ka ühe rahnu otsa ja oligi aeg tagasi matkata. Tagasisõit toimus tõeliselt vahva bussiga, mis nägi välja nagu filmis “Kalliskiviromaan”. Reisijad olid enamuses küll turistid, kuid sellegipoolest suutis buss seikluse miljöö tekitada, kui ta kolisedes järskudest kurvidest mööda kohati tulvavee poolt ärauhutud saviteed kuristiku kohal ukerdas. 18.07 tegime šoppingu hommikupooliku, kuid peagi see ammendas end ja sõitsime Tula külasse vanimat elusolendit vaatama. Selleks oli võimas puu, millel aastaid üle 2000 ja ümbermõõt 58 m, veel andmetest: läbimõõt 14m, kõrgus 42m ja kaalu 636 tonni. Hilisõhtul lasti võimas ilutulestik taevasse ning rahvamassi seast tõmmati köitega püsti ~15m kõrgune raudkonstruktsioon, mis samuti ühel hetkel süttis ja rahvale silmarõõmu valmistas. Tulevärki oli turvamas tervelt 3 käed taskus seisvat tuletõrjujat, kellel igaühel jalge ees 5 liitrine vahukustuti! Küll aga oli hämmingus ehitusinsener Eke, kes ei suutnud uskuda, et nii väikese julgestusega tulevärki nii ohtlikult rahvamassis korraldatakse. 19.07 hommikul ronisime üles mäe otsa, kus paiknes linna võimsaim kontserdiväljak ning kust linnale väga ilus vaade avanes. Õhtul külastasime veel kaktuse aeda, kus nädalas 2 x ingliskeelseid tuure korraldatakse. Meie sattusime hispaaniakeelsesse gruppi. Muide lisamärkusena olgu öeldud, et Mehhikosse minnes on kasulik veidikenegi hispaania keelt osata, vähemalt numbreid ja viisakusi. Inglise keele oskajaid on seal minimaalselt, kuigi nad igal sammul ameeriklasi ahvivad oma elu korraldamisel. Muidu on lihtsalt frustreeriv igal sammul kehakeele abil kõige lihtsamaid asju õiendada.<br />Õhtul bussile ja öine sõit suunaga Tuxtla Gutierrezi (286 peesot). Kohale jõudes selgus, et Tuxtla Gutierrez ei ole turistide poolt eriti külastatav, kuigi siin on võimas loomaaed ja kanjonid. See väljendus nimelt söögikohtade nappuses ja joogikaardi kesisuses. Saime korraliku hotelli peaväljaku lähedal 480 peeso eest ja kihutasime joonelt loomaaeda. See oli ehitatud tõepoolest loomade huve silmas pidades, neil oli piisavalt ruumi ja lokkas paras džungel. Nii mõnedki loomad said lausa vabalt ringi joosta, nagu ahvid, raisakotkad ja mingid vesiroti sarnased tegelased. Uhkuseks olid leopard, gepard, panter, krokodillid, kapibara ja mitmed kotkad. Turismipunktis adusime, et ilusad paigad on siin ümbruskonnas ja seetõttu laenutasime VW järgmiseks kaheks päevaks (1700 peesot + bensiin). Seega kihutasime järgmisel hommikul linnast veidi välja, kus tegime 3 tunnise paadiretke kaunil järvel (95 peesot) ja nautisime seinana vette laskuvaid kanjoneid, millest kõrgeim El Sumidero oli üle 1000 meetri kõrge. Järve toitis kiirevooluline jõgi ning huvitav koht on see, kus jõevool peatub ja (pais)järveks muutub. Nimelt on seal kogu jõe laiuses ~300m ja umbes 500 m pikkuses jõgi kaetud kohutava rämpsuga, mis enamuses inimeste poolt tekitatud. Pilt oli masendav ja kaatril oli tükk tegu, et mootorit kahjustamata sealt läbi kahlata. Olukorda nautisid raisakotkad, kes karjadena pidutsesid ja korjuste otsas hea lasid maitsta. Kanjonitest kukkusid alla mitmed imelised kosed ning kallastel võis näha krokodille vabalt peesitamas. Edasi sõitsime oma rendiautoga San Christobal las Casase poole üles mägedesse. Vahepeal tõusime 3000 meetrini, linn ise oli 2700 m peal. Kohale jõudes saime peagi aru, et see linn on turistide meka. Linn oli imekaunis ja meenutas pigem Šveitsi linnakest oma arhitektuuri poolest. Lõunatasime kenas restoranis vaatega Zocalole ja tegime väikese kõrvalepõike 6 km kaugusel asuvasse El Chamula linnakesse, mis erineb teistest oma tugeva indiaani elustiili ja inimeste poolest. Linnakese uhkuseks on kirik, kus kohalikud palvetamas käisid. Kirikus oli kombeks süüdata hulganisti küünlaid hingedele ja kirik oligi nagu suur tulemeri, täis võõrkeeles (mitte hispaania) palvetavaid indiaanlasi. Pildistamine oli rangelt keelatud. <a href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0342sjOBWI/AAAAAAAAAJ0/4vs45PaVMcI/s1600-h/IMG_0507.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 134px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0342sjOBWI/AAAAAAAAAJ0/4vs45PaVMcI/s200/IMG_0507.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5426266744606819682" /></a><br />Turg oli tavaline, kuid esialgsed hinnad ülikallid. Kaubelda sai kergelt ja palju ning tekkiski mulje, et kui turistid nii suurte hindade eest asju ostavad, siis kuhu see raha läheb. Silma midagi eksklusiivset igatahes ei hakanud. Edasi suundusime mägedest alla Comitan de Domingo linnakesse, mis samuti kena mulje jättis ja kus me ka ööbisime Zocalo ääres (260 peesot). Järgmise päeva varahommikul kihutasime Guatemala piiri äärde, kus soovituste kohaselt ilus maastik ja eriti järvistu Lagos de Monte Bello. Kahjuks oli lisaks sissepääsu maksule pea iga järve juures eraldi maksukoguja, mis mind isiklikult väga vihastas. Kaks järve olid tõepoolest tunduvalt rohe-sinakamad kui Eesti veekogud, kuid enamus järvi olid nagu meie Väinjärv või Viljandi järv, nii et asi oli tiba üles puhutud. Tagasiteel plaanisime külastada El Chifloni koske. Tegime päratu ringi, kuna õiges kohas puudus suunaviit. Jällegi mehhikopärane asjaajamine – nimelt jõudsime jõeni ja keerasime parklasse lunastades piletid (10 peesot). Koseni tuleb tõusta väga pikalt ja raskelt ülesmäge. Peagi avastasime, et üle jõekese puudub sild ja põhilised restoranid on teispool jõge. Ilmselt konkureerivad siin kaks firmat, aga turist loomulikult saab infot peale rahamaksmist. Sõime kesise lõuna ja ronisime poole kose peale, mis oli 120m kõrge. Tõeliselt võimas veemass langes mühisedes ja vihmapilvi-vikerkaart moodustades oru põhja. Mathilde üllatas jällegi ürgse jõuga üksinda üles ja alla ronides. Kristin oli nagu kergejalgne hirveke meile teejuhiks sel raskel teekonnal. Õhtust sõime juba tuttavas restoranis San Christobalis ja mägedest alla laskudes tegime peatuse kuristiku serval ja jäädvustasime Tuxtla Gutierrezi öise tuledesäras panoraami. Järgmisel päeval loovutasime varavalges auto ja suundusime maratonbussisõidule. Nimelt kestis järgnev reis läbi Palanque Tulumi tervelt 18 tundi ning kohale jõudsime kell 4.30 öösel. Öösel alustasime kohe taksoga hotelli otsinguid kuni jõudsimegi rannas vinge bangaloni ja kui olime 260 eest käed löönud ja takso minema lasknud, avastasime, et siinkandis käis jutt USDollaritest! Kähku taksole järgi ja temagi käis isiklikult küsimas, kas ta kuulis õigesti. Peagi leidsime aga enam-vähem vastuvõetava maja rannas 600 peeso eest ja uinusime kiiresti. Hommikul aga selgus kurb tõsiasi, et selle raha eest oli meil õigus olla majas sama päeva lõunani, edasi oli tariif 150 USD päev, mis meile vastuvõetamatu oli. Suure lunimise peale saime oma majakese 800 peeso eest, kuna inimesi oli massiliselt paar päeva varem möllanud orkaan Emily eest evakueeritud. Eke ja Kristin võtsid pisema majakese 350 eest. <a href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0351YEL7NI/AAAAAAAAAJ8/3PogXvOhkBg/s1600-h/IMG_0561.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 134px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0351YEL7NI/AAAAAAAAAJ8/3PogXvOhkBg/s200/IMG_0561.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5426267821439708370" /></a><br />Kariibi meri oli meeletult lahe – jällegi õhk 35C, vesi 30C ja küpsed kookospähklid vedelemas kõikjal, mida me tavaliselt joogiks ja lõunasöögiks pruukisime. See oli meie reisi lõppfaas ja jäime sinna 4 päevaks. 25.07 ostsime tuuri Sian Ka`sse (75 USD), mis viis meid kõigepealt džunglisse, kus turvaline laudtee oli ehitatud kogu rännaku ulatuses. Amazoni džungliga Peruus oli raske paralleele tõmmata ja see sobis meie laste tuurile suurepäraselt. Kuulasime giidi pajatusi haigusi ravivatest taimedest ning nägime musti laike puudel, mis puudutusel inimest tõsiselt pidid nõrgestama kõrgete palavikkude näol. Edasi ronisime vaatetorni otsa, kus jällegi Kristin ja Mathilde kartmatusega silma paistsid. Edasi siirdusime pärast kerget einet kaatriga helesinisele laguunile, kust teise laguuni viis maiade poolt kaevatud kanal, mida mööda oli mereühendus Kariibi merega. Järgmises jõekeses, kus mage ja täiesti selge vesi tasapisi Kariibi mere poole voolas, tegime üle kilomeetrise ujumismatka, kusjuures päästevesti tõmbasime üll nagu mähkmed. Ujuda või liuelda oli äärmiselt mugav ja imekaunis. Seal pidavat ka krokodillid elama kuni 20 cm pikkuseks sirgumiseni, kuid meie neid ei kohanud. Tagasiteel oli kavas veel snorgeldamine džungli keskel paiknevas jõesilmas. Vesi oli väga selge ja sügav ning vaatamiseks palju kalu. Mathilde suutis jälle üllatada julgusega ja õppis kiiresti asja ära. Kristin oskas seda juba niigi ja sai tublisti hakkama. Sellega oli Mathilde näpp “kuradile antud” ja edaspidi käis jutt ja lunimine oma maskist ja torust, mille nimel oldi nõus isegi kommidest loobuma. Öösel käisime rannas kilpkonnasid luuramas ja pildistamas, kes meie majade ette munemas käisid.<a href="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S036p244Z5I/AAAAAAAAAKE/OK48DvhELlw/s1600-h/IMG_0604.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 134px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S036p244Z5I/AAAAAAAAAKE/OK48DvhELlw/s200/IMG_0604.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5426268723066988434" /></a> <br />Kilpkonnad olid meeletu suured, ~1m pika ja 75 cm laia kilbiga, tulid pärast 22.00 ning püüdsid varjatult liiva sisse suurt auku kaevata, kuhu siis mune puistata. Sain mõned head kaadrid ja rõõm oli näha, et kohalikud töötajad neil silma peal hoidsid ja turiste lampe kustutama kutsusid, et mitte loomi tähtsa toimingu juures segada. Muide rannapiirkond, kus elasime, oli mingit moodi nn “öko” ja elektrit anti ainult 19.00-23.00-ni. Edasi pimedus või küünlad – lahe! Järgmisel päeval oli mul plaan merre sukelduma minna, kuid orkaan Emily oli vee sogaseks ajanud ja koralle lõhkunud ning merele lubati minna ~5 päeva pärast, mis mulle ei sobinud. See eest läksime hoopiski Tulumi maiade linna vaatama, mis samuti kenasti taastatud ja turistidest tulvil. Nautisime varemeid ja vabalt ringi tuuseldavaid 50 cm pikkuseid varaane ja suuremõõtmelisi ameeriklasi- üks tsirkus puha. Õhtu veetsime rannal tequila ja kookostega. Järgmise päeva hommikul laekus Eke hommikusöögile üksi ja teatas kurva uudise, et Kristin on haigestunud ja palavik ligi 40C. Seega pidi vaene laps terve päeva voodis ravimite seltsis puhkama. Meie Kirsteni ja Mathildega sõitsime aga “Hidden World Cenotes`sse”. See on haruldane allmaajõgede süsteem, kus pakutakse sukeldumist-snorgeldamist. Nii tegimegi – mina suundusin 65 USD eest sukelduma ja ülejäänud 40 USD eest snorgeldama. Mathilde olevat olnud erakordselt vapper ja tubli pimedas koopas perfektselt kõiki juhiseid täites ja täiega nautides. Ise olin samuti hämmingus, milliseid kohti loodus on tekitanud. Õnnestus Norrast pärit instruktoriga kahekesi 50 min koobastes uidata, kusjuures enamuse teekonnast oli pea kohal koopa lagi, mida vesi täitis ja lähim õhuga veepind üle 50 m kaugusel. Vesi oli nii selge (kirjade järgi 100m), et teised sukeldujad tundusid õhus rippuvat. Vapustav kogemus. (2 ballooniga oli hind 90 USD). <a href="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0360PDnMXI/AAAAAAAAAKM/forbRaTfGAE/s1600-h/IMG_0649.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 134px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0360PDnMXI/AAAAAAAAAKM/forbRaTfGAE/s200/IMG_0649.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5426268901353140594" /></a><br />See oli ka viimane õhtu Tulumis ja õhtusöögi kõrvale tellisime meie vabaõhu restorani ainukesed 2 veini, mille avamiseks rahva seas küsitlus korraldati korgitseri olemasolu kohta. Tundsime end sel üürikesel hetkel väga hästi ja vahest isegi veidi peenelt ning oli kahju, et Kristin pidi haigevoodis lebama. <br />Järgmisel päeval (28.07), olles klaarinud oma söögirahad (muide kogu jook ja söök tuli maksta enne ärasõitu, mille vastu reisidokumente pandiks küsiti) sõitsime taksoga Tulumi bussijaama poole, kui taksojuht meile arukalt ära põhjendas, miks peaksime taksoga 125 km Cancuni sõitma. Nii läkski – 600 peeso eest Cancuni kesklinna, mis oli tõeliselt kiire ja mugav. Väikese otsimise peale saime sealgi väga korraliku hotelli 680 peeso eest ja nautisime veel oma viimast õhtut Mehhikos, šopates, tuiates, süües/juues viimaseid mehhiko hõrgutisi. Hilisõhtu veetsime veel hotelli lähedases pargis õlut rüübates ja reisi tipphetki meenutades. Väikese kurbusetundega hinges siirdusime hotellituppa, kuna järgmine hommik algas juba lennuga M. Citysse ja sealt edasi Frankfurti ja Tallinna. Faktide huvides olgu öeldud, et Cancun – M. City lennupileti ostsime Oaxaca turismibüroost ~2500 peesot nägu.<br />Tagasilend oli ebameeldiv nagu ülipikad lennud ikka, kuid 30. juuli õhtul 21.00 paiku Tallinna jõudes ja sombust ning jahedat ilma nähes oli kuidagi kodune tunne ja see tunne oli päris mõnus! Sellega lõppes üks järjekordne maailma avastusretk, mis tõstatas ilmselt jällegi pigem rohkem küsimusi meie peades, kui vastuseid andis…<br /><br /><br />Alar 15.08.2005<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-7941825944361371206?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-52443981303723854002010-01-12T13:00:00.008+02:002010-01-12T13:40:48.851+02:00<a href="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0xanCoUvNI/AAAAAAAAAI8/EB8o1afxFHA/s1600-h/IMG_0041.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 214px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0xanCoUvNI/AAAAAAAAAI8/EB8o1afxFHA/s320/IMG_0041.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5425811277842005202" /></a><br /><br />15.06<br />Lennuk Ülemistelt pidi väljuma 17.25, kuid hilines tunnikese. Brüsselis oli meil vastas Indrek ja tundsime ta ära, kuna hoidis käes minunimelist silti. Samas kohtusime ka J1 ülema kolonelleitnant Vahur V-ga (teenis Viljandi Spets. Natsis 86.-88). Õhtul õhtusöök kindrali kodus, kusjuures alustasime viimase tütre Mirjamiga ilma peremeheta, kuna too oli abikaasaga salzatrennis. Õhtu ja pool ööd möödus vennastudes, uni oli ärev.<br /><br />16.06<br />Rikkalik ja hubane hommikusöök pannkookidega Laine käe alt. Kell 10.00 saabus Indrek, bussis olid lisaks Mikk M ja Tõnu K. Bussi istudes pidas kindral briifingu päeva tegevusplaanist ja tutvustas inimesi. Pooletunnine sõit läbi tunneli Calaisi ja Doveri vahel la Manche alt möödus märkamatult, mille jooksul me bussist ei väljunud. Edasi Oxfordi 300 km kiirteed mööda juba vasakpoolse liiklusega. Ägedad vihmad vaheldusid päikesepaistega. Majutus Holiday Inn`is ning õhtul tegime jalutuskäigu Oxfordi südalinnas, kus koolilõpetajad eelmise saj alguse rõivais ennast ja teisi lõbustasid. Mõnus õhtusöök koos hea Inglise õllega möödus jutukalt ja lõbusalt.<br /><br />17.06<br />Hommikul äratus 6.30, kell 7.00 saime eesti logistikult (kes on siin samuti 6 kuulise teenistusajaga) killuvestid ja kiivrid. Poole tunniga jõudsime Royal Airport Brize Nortonisse, kus tegime armeesööklas riigi kulul hommikusöögi. Edasi Check in, mis nägi välja väga tsiviili moodi, ainult selle vahega, et reisijad olid eranditult mundris kiivrite ja kuulivestidega ning pagasi moodustasid lisaks sõdurikottidele automaatrelvad. Poole meie grupi sissekirjutamise ajal tekkis paus, kuna lennukis osutus tekkima ülekaal. Mõtlesime juba, et oleks pidanud vana nõuka aegadele iseloomulikult ette trügima, kuid õnneks ei poolitatud NATO kindrali saatjaskonda ja hoopis 30 eelnevalt registreerunud sõdurit jäeti järgmist lendu ootama. Usun, et nad ei kurvastanud, kuna nende teenistusaeg ju jookseb ja olukord Oxfordis on siiski veidi rahulikum… Saime aega surnuks lüüa VIP salongis, kus nahkdiivanitel lösutades tasuta karastusjoogid ja kohvi vabalt saadaval. BBC uudistest saime kohe teada, et äsja oli enesetaputerrorist ennast Kabulis koos 30 rahuliku elanikuga Allahi juurde õhanud, kellest 6 olid lapsed.<br />Saime esimestena lennukis Tristar kohad valida, mille salongist poole võtsid enda alla konteinerid. Lennuki mootoril ilutses RR sümbol (Rolls Royce), mis kahtlemata enesekindlust sisendas. Kuigi sõjaväelennuk, olid sealgi stjuuardid, kes meil 7 tunnise lennu jooksul 2x sooja toitu serveerisid ja andsid veel kaasa väikese pakikese värskendust. Lennu algus hilines 2h. Hea juhina veetis kindral lennukis kõigiga eraldi kümmekond minutit täpsustades ülesandeid eelseisvaks visiidiks. Korrati minugi ülesannet rääkida sõduritega EROKi liikmena ja uurida nende muresid ja arvamusi. Samuti uurida Afg National Army (ANA) väljaõpet ja avaldada arvamust, kuidas oleks Eesti ohvitseridel võimalik praktika saamise eesmärgil juhtida rühma, kompaniid, pataljoni. Põnev oli enne maandumist vastavalt korraldusele selga panna killuvest ja pähe kiiver. Kustutati kogu valgustus ja aknad kaeti katetega. Lennuk laskus alla suhteliselt järsult kuid maandus väga sujuvalt ja turvaliselt Kandahari lennuväljale (KAF). Meid võttis lennujaamas vastu Eesti kontingendi ülem kolonelleitnant Paul Vaha, kes tegi lühikese briifingu meie kavast ning majutas meid konteineritesse. Sõidu ajal vilksatas ka salatehnikat UAV-de näol (Unmanned aerial vehicle).<br /><br />18.06<br />Magada oli hea konditsioneeri<br /> sahina saatel ja tekki kurguni tõmmates, et külm ei hakkaks. Kummaline oli siin nüüd olla 22 a hiljem, magada Kandahari konditsioneeritud konteineris reformvoodil linade vahel ja tunda külmavärinaid, kuigi väljas oli isegi öösel üle 20 kraadi sooja. Hommikust sõime Brittide sööklas, mis oli, nagu hiljem selgus, oluliselt tagasihoidlikum amide omast. Sellegipoolest sai siin muna erineval moel, peekonit, puuvilju, putru, helbeid ka kõiksugu jooke. Hommikul 7.50 oli plaanis helikopteriga Camp Bastionisse (CB) lennata, kuid suutsime sellest maha jääda ja nägime vaid tagatulesid. Siirdusime tagasi VIP konteinerisse Eeva ruumi, kus meil oli aega 12.30-ni ja tekkis huvitav vestlus Eesti Kaitseväe värbamise ja moraalse taseme üle. 13.10 startisime transpordilennukiga Hercules C130-ga CB-sse. Lennukid stardivad Kandaharist huvitavalt – pärast õhku tõusmist, kui lennuk on paari km jooksul piisavalt kiirust kogunud, keerab lennuk 180 kraadi tagasi ja jätkab kiirendust ning tõuseb siis nii otse kui saab üles ja püüab maksimaalset kõrgust kohe lennuvälja kohal saavutada.<br /><a href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0xYi8jy5EI/AAAAAAAAAH8/cQit36AZrO0/s1600-h/IMG_0050.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 214px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0xYi8jy5EI/AAAAAAAAAH8/cQit36AZrO0/s320/IMG_0050.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5425809008469664834" /></a><br /><br />Kohale saabudes suundusime otse briifingule, kus CB ülem KlnLtn. Bennett andis meile ülevaate laagrist ja senisest tegevusest. Suurimaks saavutuseks lisaks piirkonna oma kontrolli all hoidmisele on uue lennuraja ehitamine ja ANA laagri püstitamine. Kõik ehitustööd on täna 5-10 aastase perspektiiviga, kuigi nad ei tahaks 10 veel sees olla. Tegime ringi Eestlaste telkides. Kummaline oli näha, et kindrali sisenedes ei tõustud isegi voodilt püsti, erinevalt Nõukogude Armee (NA) aegadest, kui kivid ja puulehed värviti kindrali saabudes meelepärast värvi, rääkimata valveseisangutest ja „vaimustuse võnkeist” sõdurite rinnus. Seega, kõigil oma ühekordne voodi, mille peal vabal ajal istuti ja enamus omas isiklikku sülearvutit, vaadates filmi vms.<br />Alates 17.00 olin omapäi, kuna ülejäänud suundusid salajasele briifile. Sain vestelda ja ringi sõita koos nooremveebbli..., kes rääkis oma tööst asjaajajana. Veidi häiris, endalegi teadmata miks, et pea kõik nimetasid ainukeseks siinoleku põhjuseks kõrget tasu, mis isegi sõduritel oli netos üle 25000 krooni. Madli, kellega olin varem kahel korral Erna retkel kohtunud, kurtis ainukesena, et tahab „actionit” ja laagris on igav. Naisi oli kokku 4, kellest 3 olid meedikud. Pelgavad hirmsasti palavust, Kpt. Pool väitis, et ükskord olevat 15 meest ära minestanud! Mulle ei meenunud ühtegi juhtumit oma teenistusaja jooksul, kus keegi oleks minu nähes minestanud. <br /><a href="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0xaVhsWQcI/AAAAAAAAAIs/XROcBDaJfH4/s1600-h/IMG_0282.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 214px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0xaVhsWQcI/AAAAAAAAAIs/XROcBDaJfH4/s320/IMG_0282.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5425810976942735810" /></a><br />Pool jätkas, et verejanu sõduritel pole ja arvet tapetud vaenlaste üle teadaolevalt ei peeta. Sõdurid on liigutatud, kui külaelanikud kodudesse naasevad ja rahumeelselt põldu saavad harida. Mitmed on Erna retkel osalenud, osad on mitmendat korda missioonil, sh Afganistanis (näiteks meedik 3x, seersant Torn 3x). <br /><a href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0xaefmc9VI/AAAAAAAAAI0/1MHHS2Xz3LQ/s1600-h/IMG_0299.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 214px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0xaefmc9VI/AAAAAAAAAI0/1MHHS2Xz3LQ/s320/IMG_0299.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5425811130999960914" /></a><br />Suhted on väga sõbralikud, ainult aasitakse üksteise kallal Pooli sõnul. CB territooriumil tuleb kanda alati relva (allohvitserid ja ohvitseridel on püstol sääre küljes, sõduritel automaadid seljas)<br /><a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0xaApZ9emI/AAAAAAAAAIc/0PFWC7Ziw8Q/s1600-h/IMG_0170.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 214px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0xaApZ9emI/AAAAAAAAAIc/0PFWC7Ziw8Q/s320/IMG_0170.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5425810618235845218" /></a><br /><br />18.30 vestlusring nn „heaolukonteineris” ohvitseride ja allohvitseridega. Mõned killud: maastik dikteerib palju, lahingdistantsid pikad, ka linnalahingute puhul; ei usu, et olukorra kunagi kontrolli alla saab; USA abile ei saa alatiseks lootma jääda; kohalikud harimatud, kerge Talibanil mõjutada; öö- ja päeva vaatlusseadmeid pole piisavalt; haavatutega tegeletakse alati esmajärjekorras, mitte vaenlasega, <br />nagu õpetati (distantsid pikad, saab seda luksust lubada), seda tuleb väljaõppel rõhutada; vaja laserkaugusmõõturit, IR tulesid Pasidele, med. Telki kondekat. Väljamäe sai oma küsimusel palgarahulolu kohta meeldiva vastuse, et esimest korda missioonide jooksul tuntakse väärikat palka, kuid mure on Eestisse tagasi naastes palgaküsimus, samuti sotsiaalsed garantiid. Kindral käis välja idee, et riik võiks mingi osa eluasemelaenu %-st eeskujulikel sõduritel kinni maksta või siis staažitasu sõduritele siduda erinevate täiendkoolitustega. Kaplan arvas, et planeerimine toimub Afganistanis nagu „jumal juhatab”. Näitena tõi vee saatmist patrulli, mille tõttu ühel korral olevat võitlejad pidanud jooma vett küla kaevust! Kindral arvas seepeale, et planeerimine on vajalik ja hea mõttetreening kuid täitmine lollus, kuna vaenlane dikteerib palju. Kindral arvas ka, et Eestlaste hea teenistus missioonidel annab Eesti poliitikutele MORAALSE õiguse NATOs ja EUs kaasa rääkida lisaks juriidilisele õigusele. 21.00 pidulik õhtusöök kindraliga, kogu Eesti kontingent ligi 100 inimest – uhke tunne on olla Eestlane nende sangarite kõrval. Söögilauas küsisin Pasi juhilt parima ja halvima asja kohta. Pärast pikka mõttepausi arvas, et halvim on siiski palavus ja parim on näha, kuidas pikast patrullist tulev kurnatud sõdur juba paari päeva pärast võitlusvalmilt uuesti „põllule” soovib naasta. 3 paranenud haavatut said mälestusmeeneteks Leathermani noad, ühele saadeti Inglismaale järele. Edasi rikkalik söök, dušš kasarmus (telklinnakus) ja 23.20 magama.<br /><br />19.06<br />Magada CB avaras ja õhutatavas telgis oli suurepärane, isegi parem kui Kandahari moodulites, arvas kindral. Pärast rikkalikku hommikusööki valmistusime sõitma Eesti Pasiga ANA laagrisse, kuhu oli läbi kõrbe paar km. Vahetult enne brone peale istumist tuli Madli minuga rääkima, kuigi tal polnudki midagi olulist öelda ega küsida, kuid sellegipoolest oli mul tunne, nagu oleks midagi ütlemata jäänud. Huvitav kas see oli koduigatsus või mingi ärevus/hirmutunne? Õnneks lubati meil sõbraga istuda brone peal, mis võimaldas uuesti läbi elada 22a taguseid kogemusi. Mälestused tulvasid mühinal silme eest läbi, kui Kpt. Pool 12,7mm Browningu taga koha sisse võttis ja toru taamal liikuvale kohalikku tüüpi bussile suunas. Jälle see imepeenike tolm nagu vesi sõiduteel, mis rataste alt välja pritsib ja läbinähtamatu pilve tekitab; kohalikud kaunistatud raskeveokid, kuumus ja brone ebaühtlane rappumine. ANA laager on niisiis loodud kohaliku armee väljaõppe tagamiseks. Laagri ülemaks on Briti Kln.Ltn. Hartley, kes töötab enda sõnul USA maksumaksja raha eest ja arvestab sellega pidevalt (muide Bennett rõhutas, et nemad raha lugema ei pea). Eesmärk on mentorluse korras (üle 100 NATO mentori töötab seal) õpetada ja juhendada ANA allohvitsere üksusi juhtima. Kindral laskus pikkadesse aruteludesse kirjaoskuse puudumise üle ja aega kulus niipalju, et me ANA treeninguid jälgima ei jõudnudki. Tagasiteel mõõtsin kellaga õhutemperatuuriks 44 kraadi, autos näitas termomeeter 46 kraadi, päikese käes tõuseb see isegi kuni 70 kraadini. Seega mu mälu ei petnud mind. Tagasi jõudes harjumuspärane rikkalik lõunasöök ja oligi aeg lennujaama suunduda. Õhkutõus oli väga järsk niisamuti maandumine Kandaharis. Majutusime samades kohtades, kus ennegi ja siirdusime väikesele turutuurile laagri territooriumil. Vaibad…minul suu vett jooksmas – siid, puuvill, segu nendest mõlemast, erinevad toonid, suurused - yess. Ühegi vaiba alghind ei ületa 500 USD. Meenus kohe Türgi, kus tavaline puuvillavaip maksis üle 1000 EUR ja kalleim siidvaip 75 000 USD, tõsi ta oli ka suur. Jätsin seekord vaiba ostmata kindrali soovitusel veel Kabulis hindu võrrelda. Mingi villase salli rabasin ahnusest siiski kaasa. Külastasime ka amide sõjaväekauplust, kus kaupadel puudus käibemaks ja seda oli tunda. <br /><a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0xaLRlWw7I/AAAAAAAAAIk/YvSNTt2DzHU/s1600-h/IMG_0201.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 214px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0xaLRlWw7I/AAAAAAAAAIk/YvSNTt2DzHU/s320/IMG_0201.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5425810800819749810" /></a><br />Õhtul sain veidi hoobelda oma lugudega, kui Mikk oma küsimustega Pandora laeka avas. Loodetavasti ma oma kaaslasi väga ära ei tüüdanud. P.s. õhtusöögil toitusime Mikuga peaasjalikult hiidkrabi koibadest, mis maitsesid ülihästi.<br /><br />20.06<br /> Hiline hommikusöök kell 9.00, mille järel sõitsime soomustatud džiipidega Campi tuurile, alguses ümber laagri, kus nägime kibedat ehitustööd. Afgaanide raskeveokid, kes varustavad laagrit pea kõigega v.a. laskemoon, olid kümnete kaupa suure röntgeniaparaadiga läbivalgustamise järjekorras. Tee ääres oli näha punaseid kolmnurkseid riidetükikesi tähtedega MINES okastraadi küljes rippumas. Nägime hulganisti helikoptereid Black Hawk ja Apache, mis alati lennukite õhkutõusmisel ja maandumisel territooriumi otstes turvasid ja püüdsid võimalikke tulekoldeid kiiresti avastada oma seenekujuliste radaritega. Külastasime ka sõdurite vabaajakeskust, kus hiigelsuur jahe jõusaal täis punnitavate lihastega atleete, piljardilaudu täis saalid, arvutimängud hiigelsuurtel LCD ekraanidel, külm pudelivesi igal sammul tasuta käes – elu nagu paradiisis. Edasi sõitsime polügoonile III korruseliste blokkmajade eest läbi, mis venelased olid ehitanud ja 90-te alguses puruks pommitatud, kuid täis elanikke, loomulikult ilma kütteta ja veeta, kuid seinad ümber ja lagi pea kohal. Lapsed saatsid meid joostes ja palusid bakšiši, jõudsin visata mõned pastakad, enne kui kadusime. Polügoonil nägime kahte Eestlaste Pasi, mis olid Pakistani territooriumil põlema süüdatud transpordi käigus läbi Pakistani. Nüüd olid nad märklaudadeks ja täiesti auklikuks tulistatud. 6 miljonit krooni maksumaksja raha oli vähemalt mingi rakenduse leidnud. Kole oli tõdeda, kui lihtsalt enamus relvi soomust läbistavad. Peatusime ka vene tehnika surnuaial, kus vene tankid kümnete kaupa perfektselt rivis seisid, samas ka „Grad`id” (Katjuušad) ning „Urogan`id” – milline raiskamine, iga tank oma 80 tonni kvaliteetset metalli! Laagrisse naastes otsustasin vaiba siiski ära osta (nagu hiljem selgus oli see õige, kuna Kabulist naasesime alles öösel). Ostsin Pešhawarist pärit puuvilla -siidiseguse vaiba 5x8 jalga 400 USD-ga (alghind 450), need olevat kvaliteetsemad kui Afgaani omad. Edasi briifing olukorrast ja plaanidest, siin võttis kindral suure tüki ajast omi tekkinud mõtteid avaldades. Kiirustasime lennuväljale, et Kabuli lennule jõuda. Lend kestis täpselt 1h ja Kabulis võttis meid vastu Kln-Ltn Mart Vendla, kes meile kiirelt ja selgelt visiidi kava briifis ja edasi väga konkreetselt ja otsustavalt meid masinatesse paigutas. Olime sõbraga väga rahul, sest olime sellisest konkreetsusest viimastel päevadel veidi puudust tundnud. 4 soomustatud džiibist koosnev konvoi sõitis turvareegleid järgides, mis tähendab, et ühtegi kõrvalist autot ei tohtinud vahele lasta. Seega trügiti agressiivselt ja lausa ohtlikult autosid ešelonist välja nagu õelad mesilased. Meid majutati ISAF HQ (International security Assistance Force) territooriumil kahekorruselistesse kivimajadesse. Saime sõbraga ühte tuppa, kuigi seal oli juba ees üks Saksast pärit Hollandis elav NATO ametnik. Õhtul oli õllejoomine Sakslaste majas (Kabulis oli nn „kahe õlle seadus” alates 19.30). Lasime end mõnusalt võõrustada ja jutt voolas. Ei olnud ka ise kitsi oma ammuste kogemuste jagamisel 22 a eest. Oli lõbus.<br /><br />21.06<br />Pärast hommikusööki 7.30 vaba aeg laagris, kuna teised salajasel briifil. Jalutasime Ltn Marek Miiliga territooriumil ringi, samuti tema töökohal CIMIC`us (Civil and Military Co-operation). Nägin NATO propaganda masinaid ja lehti, külastasime ka territooriumi kauplusi. Pärast lõunat riietusime kevlarisse ja suundusime 4 soomustatul džiibil linnatuurile. Peatusime kuningalossi varemete juures ja Miil oli ette valmistanud suurepärased ajaloolised ülevaated sellest ja ka järgnevatest vaatamisväärsustest. Selgus, et kuningaloss hävis 90 tel kohalike väepealike Hekmatyari, Dostumi ja Masoodi omavahelise võimuvõitluse perioodil. Edasi Baburi aed, mis oli meeldivalt roheline ja kenasti taastatud. Kabuli keskel asuvalt mäelt, kus asub kuulus hüppetorniga bassein (ehitatud venelaste poolt 1968a, treeningpaigaks Mexico OM jaoks, kuna samal kõrgusel merepinnast - 1800m), kuhu pole aga kunagi vett sisse ei lastud. Edasi sõitsime läbi rikaste linnaku, kus võis näha kohutavaid kontraste – 2 ja 3 korruseluised luksuslikud tuliuued villad oma okastraatidega palistatud rõduäärtega seisid kui ilmutised külatänava ääres, mis oli mägine ja mida ääristasid voolavad solgikraavid seal jalutavate loomade ja lindudega. Samas asus ka noobel Araabiapärane restoran, kus me õhtustama jäime. Supid, riis, lammas, kana, erinevad kastmed, roheline tee, kreeka pähkliga pikitud šokolaadikook, türgi õline hõrgutis. Mõnus. Õhtul hiljem õlu Milano aias ja oligi aeg minna viimasele ööbimisele siin maal. Jutlesime veel veidi oma toakaaslasega ja ei varjanud oma kogemusi siit maalt aastakümnete eest.<br /><a href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0xZziXPuZI/AAAAAAAAAIU/ljdOCDp9zwo/s1600-h/IMG_0126.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 214px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0xZziXPuZI/AAAAAAAAAIU/ljdOCDp9zwo/s320/IMG_0126.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5425810393007110546" /></a><br />22.06<br />Hommikul duširuumis üllatas Kln. K meid sellega, et oli pesuruumis pidanud pealt kuulama, kuidas kaks ami olid jutelnud, et NATO kindraliga on kaasas kaks endist NA sõdurit, kes kunagi on siin teeninud. Reede on afgaanidel nädala ainuke puhkepäev ja selle rütmi on üle võtnud ka ISAF, seega oli vaba aega kella 11.00-ni. Peagi selgus, et õhtul oli halb vahejuhtum Eestlaste valduses olevate soomukitega. See vahejuhtum häiris Kln. Vendlat silmnähtavalt, kes valmistus järgmisel päeval „vaibale” minema. Edasi sõitsime turule, kus tegime oma põhilised sisseostud ning sõime samas lõunat. <br /><a href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0xZpRD8kLI/AAAAAAAAAIM/Ax9K_V2MKmw/s1600-h/IMG_0063.JPG"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 214px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0xZpRD8kLI/AAAAAAAAAIM/Ax9K_V2MKmw/s320/IMG_0063.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5425810216564068530" /></a><br />Tagasi jõudes külastasime ka turgu ISAF territooriumil, kuid mul oli selleks ajaks juba „kett maas” ja filmisin- pildistasin niisama ringi. Reis lähenes lõpule ja oli aeg lennujaama sõita. Kuna lend hilines paar tundi, siis rüüpasime õlut Eesti lipu all väikeses pubis. Kandahari jõudsime pärast keskööd ning Brize Nortonisse algas lend 3.55. Tegime veel Dubais vahemaandumise kütuse tankimiseks, kuna maalt välja ei taheta palju kütust vedada. Pardal olid ka mõned lamavad haavatud. Veelgi suurem kurvastus tabas meid maandumisel, kui saime teada, et paari tunni eest oli juhtunud tragöödia meie võitlejatega Šangini orus. Nimelt oldi kogunenud lõunapausiks Med. Pasi kõrvale, kui üks rakett lendas neist üle ja teine tabas täpselt soomukit. Selle tagajärjel hukkus seersant Torn ja Veebel Karuks. 4 said haavata, neist 2 raskelt. See vahejuhtum pani meie reisile raske pitseri, seda enam, et Eestis oli Võidupüha ja Jaanilaupäev. Olime ju samade kenade inimeste seltsis paar päeva varem pidulikku õhtusööki nautinud. Kuidagi paha oli meenutada Madli ärevust, millest eelnevalt kirjutasin. Ta oleks seda justkui ette aimanud…<br />Sedasi lõppes meie reis 23.06 kell 00.50 Tallinna lennuväljal.<br /><br />August 2007 a, Tallinn<br />Alar Nigul<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-5244398130372385400?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-76630284798561115732010-01-12T09:31:00.004+02:002010-01-12T13:48:57.052+02:00<a href="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0xhnZJltKI/AAAAAAAAAJE/B4hsvACuDfQ/s1600-h/Siberisse+1989.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 208px; height: 320px;" src="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0xhnZJltKI/AAAAAAAAAJE/B4hsvACuDfQ/s320/Siberisse+1989.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5425818980468503714" /></a><br />15.02.1989 a. – Nõukogude Liidu piiratud kontingent väljus Afganistani Demokraatlikust Vabariigist.<br /><br />1989 aasta alguseks olid Eestimaal vabaduse värsked tuuled jõudsasti puhuma hakanud. Ei peljatud enam sini-must-valget lippu lehvitada, õhus oli tunda suurte muutuste algust. Tartu Ülikooli tudengitena olime saanud ühise magusa võidu Sõjalise kateedri üle, mis arvati kohustuslikust õppeprogrammist välja. Veebruari alguses olin koos kahe armeekaaslasest sõbraga saanud Rahvarinde juhtidelt põneva ülesande. Tuli lennata Venemaale Siberisse ja tuua küüditatud ja tapetud eestlaste ühiskalmudelt seljakotitäis mulda. Muld plaaniti puukirstukestes Eesti 15-sse maakonda jagada. Umbes samal ajal - 15. veebruaril tõmmati Nõukogude väed viimse meheni Afganistani Demokraatlikust Vabariigist välja. See oli meie kolme jaoks ülioluline fakt, kuna olime kõik kolmekesi koos 1985-86 aastal Afganistanis 20 kuud järjest sõdinud. Sõda, mis väga äkitselt ja veriselt oli alanud 1979 aasta jõulude ajal, oli veidi üle üheksa aasta möödudes lõppenud, kui viimane BTR sümboolselt koos vägede ülemjuhataja kindralleitnant Boriss Gromoviga üle piirisilla Nõukogude Liitu Termezi sõitis. Oleks vale öelda, et Nõukogude väed kaotasid sõja, nad lihtsalt ei võitnud seda. Selle aja jooksul hukkus hinnanguliselt 15 000 Nõukogude sõdurit (mitteametlikel andmetel kuni 40 000, Postimees 6.07.07), s.h 16 eestlast. Afganistani elanikke hukkus hinnanguliselt ligi miljon, neist kuni 80% tsiviilelanikke. <br /><br />Miks saadeti piiratud väekontingent Afganistani? See oli seotud väga keerulise poliitilise olukorraga Afganistanis 70 –tel aastatel, kuis käis võimuvõitlus kommunistliku Afganistani Rahvademokraatliku Partei (AHDH asutatud 1965 a. Kabulis) juhtide Nur Muhhamad Taraki ja Hafizullah Amini vahel. Amini kõrvaldas võimult Taraki ja lasi viimase tappa. Moskva kartis, et Amin pöördub abi saamiseks ja koostööks USA poole, mistõttu oleks Moskva oma mõjuvõimu ja investeeringud oma lõunapiiril kaotanud. Paradoksaalselt oli ka Taraki palunud Moskvalt korduvalt sõjalise abi saatmist Afganistani, millest Moskva oli keeldunud. <br />Moskvale oli vajalik hõivata Kabul ja riigi võtmepiirkonnad, teha maa juhtkonnas vajalikud “kaadrimuudatused”, mis lõpetaksid “parteisisese lõhe”, nii et uus juhtkond suruks opositsiooni kindlakäeliselt maha ning “normaliseeriks” olukorra Afganistanis. Moskva otsustas Amini kõrvaldada ja upitada Afganistani presidendiks Moskvameelse Babrak Karmali. Viia Nõukogude väed garnisonidesse – see annaks Afganistani armeele võimaluse valitsusvastane mäss maha suruda – ja siis Nõukogude väed riigist uuesti välja tõmmata. Seega oli invasiooni vaja, et hoida Afganistani edasi NSV Liidu mõjusfääris. Millal ja kuidas sündis NSV Liidu tippjuhtkonna otsus sõjaväega Afganistani minna, sellele on raske üheselt vastata. Üldpoliitiliselt jäi otsuse aluseks nn Brežnevi doktriin, mille kohaselt Moskval oli õigus takistada mis tahes Nõukogude mõju all oleva riigi poolevahetust. Plaan toimis enam-vähem täisulikult ühe olulise erandiga – vägede riigist väljatõmbumine jäi venima…<br />Miks ei tõmbutud tagasi pärast võimuvahetust? See olukord on ajaloos taas ja taas kordunud. Uus valitsus vajas kaitset kuna ei saavutatud rahva laialdast poolehoidu, vastupanu kasvas suuremaks, selle mahasurumiseks oli vaja üha suuremaid jõude. Olukord sarnanes legendiga Tallinna linnast, mis kunagi valmis ei saavat. Millal siis oli „riik valmis saanud“, millisel hetkel oleks võinud kõrvale tõmbuda kindel olles, et riik toimib „nii nagu vaja“? Vastus on otsapidi tänases päevas.<br /><br />Kuidas oli see sõda meile paistnud ja mida me sõduritena pidasime taandumise põhjuseks?<br />Esimene viga, millega Nõukogude Liit ei osanud arvestada, oli Afganistani elanike kultuur ja usk, nende surmapõlgus ja veritasu seadus. Nende motivatsioon oma maad või provintsi ja seal elavat perekonda kaitsta ning vaenlast kasvõi veidikene häirida oli mõõtmatult suurem Nõukogude sõdurite omast. Viimaste peamine motivatsioon minu silma järgi oli kohustuslik teenistusaeg läbida ja ellu jääda. Sõdurite poolne initsiatiiv oli üldiselt olematu, ülemate käske täideti leigelt võimaluste piirides. Eriti teravalt on kõikidele Afganistanis teeninud noorsõduritele isiklikult meelde jäänud lokkav „dedovšina“, mis üldjoontes tähendas seda, et pea pooled Nõukogude Armee sõdurid, kes olid vähemteeninud, pidid orjama vanemteenijaid. Sisuliselt tähendas see seda, et kogu ärkveloleku ajal tuli neil mingeid tööülesandeid täita. Need võisid olla baasi ülesehituse või korrastusega seotud, kuid võisid olla ka isiklikku laadi, mõnd enamteeninud sõdurit teenindades. Ka kõik valved ja vahipidamised nii päeval kui öösel tuli noorsõduritel täita. Selle tulemusena langes nii moraal üldiselt kui ka võitlusvõimekus. Nõukogude sõdurite moraali kohta annab ilmeka pildi seegi, et eesotsas mõnede ohvitseride ja allohvitseridega müüdi ja vahetati afgaanidele NL Armee varustust nii raha kui narkootikumide vastu. Kaubaks kõlbasid nii tsement, tööriistad, autorehvid-veljed kui ka tagatipuks laskemoon ja granaadid. <br /><br />Teine viga, mille võib lugeda kogemuste puudumiseks, oli sõja taktikaline külg. Viimane suurem sõda Nõukogude Liidule oli II Maailmasõda, kus vaenlasteks olid konkreetsed riigid oma Armeede ja valitsustega. Armee löömise ja valitsuse kukutamise järel loeti sõda võidetuks. Afganistanis oli sõda alanud valitsuse kukutamisega ja kohalik Armee oli abiks liitlasväena. Vaenlasega puudus rindejoon, puudus „korralik“ vaenlase figuur, keda hävitada. NA-l oli parimatel aegadel Afganistanis korraga ligikaudu 115 000 sõjaväelast ja selle massiga suudeti kontrollida Afganistani põhilist maanteed, mis kulges kaarena Kuškast läbi Herati - Šindandi - Farahi - Kandahari ja Kabuli kaudu Kunduzi ning sealt edasi Termizi ja Feyzabadi. Kabulist itta oli betoontee Jalalabadini samuti NA kontrolli all.<br /><br />Vaenlast püüti hävitada suurte reidide käigus, mille jooksul Nõukogude rasketehnika ja lennuvägi ründas mõnd vaenlase kontrolli all olevat mäekuru või relvaladusid. Lahing võidetud, tõmbuti tagasi oma baasidesse ning modžaheedid valgusid samuti tagasi oma perede juurde. See oli nagu võitlus lohega, kus iga pea maharaiumise järel tuli kohe kaks tükki asemele. Selleks et sõda võita, oleks tulnud piltlikult öeldes kogu meessugu Afganistanis hävitada. Olgu öeldud, et Afganistanis oli elanikke 1972 aasta andmetel hinnanguliselt 17 miljonit. <br /><br />Kolmandaks kurnas see sõda Nõukogude Liitu oluliselt ka majanduslikult. Sõda kujunes pikemaks planeeritust. Odavamaks peeti kogu eluks vajalik varustus NLiidu territooriumilt oma tehnikaga kohale vedada selle asemel, et kohalikku tööhõivet rakendada. Sellega seoses liikusid pidevad autokolonnid NLiidu ja Afganistani vahel, vedades peamiselt laskemoona, toiduaineid ja kütust. Kuna Nõukogude sõduri toidulaud oli väga kesine, sealt puudusid puuviljad, siis oli marodöörlus igapäevane nähtus, millega külvati viha enda vastu. Sõja tõttu oli kohalike kaubavahetus raskendatud, tekkis surnud ring. Kokkuvõtteks selle asemel, et osta kohalikelt toiduaineid ja kütust, andes neile tööd võitmaks poolehoidu raskendati hoopiski äritegevust ja sageli laostati majapidamine jättes talupoegadele ainsa pääsetee – astuda modžaheedide ridadesse. Kolonne rünnati regulaarselt, põhimagistraali kraavides vedeles tuhandeid auto- ja sõjatehnika vrakke. See kadu koos laskemoonaga ja muude sõjakuludega oli kahtlemata oluline majanduslik kulu Nõukogude Liidu abipakettide kõrval sotsialismimaadele. Hinnanguliselt maksis 1987 aastal iga päev sõda Afganistanis NSVLiidule 14,7 miljonit rubla (inflatsioonieelne „tugev“ rubla), kusjuures keskmine palk N Liidus jäi samal ajal 150 rubla piiresse. Samuti oli 1985 aasta „kuiva“ seaduse tagajärjel kõrvaldatud NLiidu üks kasumlikumaid majandusharusid läbi aegade – alkohol. Tšernobõli tuumajaama katastroof 1986 aastal lasi omajagu aadrit Liidu majandussoontest.<br /><br />Neljandaks heitis sõda Afganistanis NLiidule halba valgust arenenud Lääne riikide silmis. USA tõhus propagandamasin töötas täiel võimsusel vastava maine loomiseks. Maailma avalikkus oli jõuliselt selle agressiooni vastu, mis kokkuvõtteks vähendas NLiidu rahvusvahelist autoriteeti ja mõjuvõimu. Mõnevõrra hämmastavana tundub tagantjärele, et eesti soost sõdurid ei kippunud avalikkusele kuulutama, et olid Afganistanis sõdinud. Sellega polnud võimalik tolle aja kontekstis uhkustada. Poisikeste kombel laiamist tuli ette ainult tudengite pidude käigus ja loomulikult neidudele kõrva sosistades. Oma kogemusest mäletan, et Jaan Kaplinski artiklid `87 aasta kevadel, kus ta heitis halba valgust kõne all olevale sõjale ja eelkõige seal sõdinud noormeestele. See jättis minu hinge tugeva jälje - kogu õudus, kannatus ja ebaõiglus meie vastu teenistuse jooksul ei leidnud üldsuse silmis mingit kaastunnet, pigem vaikivat põlgust. Esialgu oli tugev solvumine, mis peagi asendus mõistmisega, et tegu oli sarnase okupatsiooniga Eesti Vabariigis 1939 aastal. <br /><br />Lisaks propagandale oli Afganistan USA-le ka heaks „polügooniks“ uute relvade katsetamisel. Kui NLiit oli sõja alustades peamiselt kasutanud tanke ja muud raskerelvastust, siis aduti peagi, et „kirvega on kurge raske püüda“. Kaheksakümnendate alguses hakati kasutama rohkem õhuväge, eriti koptereid Mi-24. Viimane oli eriti tõhus relv mägedesse tõmbunud modžaheedide vastu ning käsirelvade tuli oli nende vastu jõuetu. Kaheksakümnendate keskel hakkas USA saatma Afganistani Stinger tüüpi õhutõrjerakette, mis tõi modžaheedidele kiirelt tulemusi. Stinger rakett lendas soojuse suunas ning sellega võis hõlpsasti koptereid ja lennukeid tabada kuni 4 km kõrguselt. Relv oli nii tõhus, et mäletan oma luurerühma komandöri lauset 1985 aasta suvel Herati linna kammides: „Sellele, kes leiab Stinger raketiseadeldise, garanteerin Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse!“ <br /><br />Kas Nõukogude Liit oleks suutnud selle sõja võita? Minu hinnangul oleks olnud vähemalt kaks teoreetilist võimalust. Esiteks (huumoriga pooleks) Afganistani NSVLiidu Vabariigiks muutmine. See oleks tähendanud täielikult Nõukogude Valitsuse moodustamist koos massilise migratsiooniga provintsidesse.<br />Teine võimalus oleks olnud kogu maa „järeleaitamine“. Teatavasti oli Afganistanis tervikuna kirjaoskus alla 10%, maapiirkondades alla 5%. Nende inimeste maailm koosnes ainult sellest, mida kohalik mulla neile maailma asjade kohta rääkis. Vaevalt oli neil inimestel ettekujutus kes oli (Kabulis) võimul, milline riigikord valitses või kuidas võis välja näha nende jaoks ideaalne valitsemisviis. Järeleaitamise all pean silmas kirjaoskuse olulist parandamist koos koolihariduse süsteemi loomisega; maa elektrifitseerimist; teedevõrgustiku loomist eriti maapiirkondades kaubavahetuse soodustamiseks; arstiabi kindlustamist (iga viies laps suri enne 5 aastaseks saamist); seadusandluse loomist koos järelvalvega jms. See oleks tähendanud väga pikaajalist kohal viibimist, teiste arenenud riikide kaasamist ja tegelikku huvi Afganistani, kui rahva ja riigi abistamise vastu. Ilmselt polnud Nõukogude Liidul iialgi oma ajaloos niivõrd altruistlikke eesmärke, kuigi osaliselt eespool nimetatud abi ka anti. Seega oli sõja taoline lõpp kogu riigi allakäigu taustal vältimatu.<br /><br />Huvilistel soovitan lisaks lugeda detailset uurimust, mis ilmus Küllo Arjakase sulest septembrist novembrini 2007 aastal Eesti Päevalehes.<br />Neile, kes soovivad ülevaadet sõduri igapäevasest elust NLiidu Armees Afganistanis, soovitan lugeda artikli autori sulest 2008 aastal ilmunud raamatut „Võitlus kahel rindel ehk eestlase juhtumised Nõukogude armee päevil Afganistanis“. Kirjastus Grenader.<br /><br />Alar Nigul<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-7663028479856111573?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-71666685898027782010-01-09T11:58:00.008+02:002010-01-09T13:56:45.271+02:00<a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0hU19FQ3RI/AAAAAAAAAHE/2HwrV6V7eN4/s1600-h/IMG_0310.JPG"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 214px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5424679037074201874" border="0" alt="" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0hU19FQ3RI/AAAAAAAAAHE/2HwrV6V7eN4/s320/IMG_0310.JPG" /></a> Et vana aasta lõpp käest ära ei libiseks planeerisime juba teist aastat järjest Tiiduga suusamatka Norrasse 1. jaanuarist alates. See tähendas seda, et vana aasta õhtul tuli söögile-joogile mõtlemise asemel hoopis seljakoti pakkimisele mõtelda. Lendasime Riia kaudu Oslosse ning juba 1. jaanuari õhtul olime kenasti Trysilisse jõudnud. Ööbisime ühes kämpingus, kus sai veel viimast korda soojas magada ja viimaseid ettevalmistusi hommikuseks väljumiseks teha. Väljas praksus kurjakuulutav pakane, temperatuur oli -20 kraadi ringis. Lisaks muule sagimisele katsetasime ka firma Primus priimuse põletit, mis oli meid eelmisel matkal alt vedanud. Tookord oli probleem selles, et kasutasime bensiini puhul valet düüsi (mis oli nummerdatud, kuid meil polnud infot, mis number millisele kütusele sobib). Tookord tagasi kodus olles proovisime õige düüsiga ja priimus põles väga kenasti. Nüüd taas bensiiniga proovides tekkis väike õõvastus, kuna taas nägime priimusel nõrka kollast leeki, mis tähendas, et midagi oli taas valesti. Priimus ajas välja ka musta suitsu, mis lõpuks tuletõrjeanduri tööle lülitas. Lõpuks andis ta siiski lootust ja võisime uinuda. <a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0hXr2kMApI/AAAAAAAAAHM/jO8Qysj7TFY/s1600-h/IMG_0313.JPG"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 214px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5424682162061050514" border="0" alt="" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0hXr2kMApI/AAAAAAAAAHM/jO8Qysj7TFY/s320/IMG_0313.JPG" />Olime</a> matka planeerinud 4 päevaseks, kusjuures päevateekondadeks planeerisime veidi üle 20 km, mis kogemuse järgi oli jõukohane ja paras. Hommikul alustasime oma matka kella 9.00 paiku, (koitma hakkas 8.30) ja liikusime esmalt 2,5 km mööda suure tee äärt Trysili keskusesse ja sealt edasi juba põhja poole mäest üles. Olime planeerinud oma matkaraja 2001a välja antud Trysili turistikaardi alusel (1:50 000) ja enamus teekonnast olime arvestanud kaardile märgitud matkaradadega. Arvestasime, et vast on enamus rajad korra mootorsaaniga sisse aetud ja märgistus on nähtav. Teelt ära pööranud, leidsime kenasti sisse aetud valgustatud suusaraja, kus 3 km lendas kui tuul. Enamuse esimese päeva matkast oli meil plaan liikuda mööda sinise joonega märgitud märgistatud jalgrada, kuid peagi adusime, et neid radasid pole sisse aetud ja mis kõige hullem, need olid kas märgistamata (vähemalt meie märgistust ei leidnud) ja rada polnud võimalik metsa vahel eristada. Polnud võimalik aru saada milliste puude vahelt see möödus ja metsas avastasime, et saame liikuda ainult kompassi asimuudi järgi. Muidu poleks sellest ju midagi, sest olimegi suusamatkale läinud ja seda saime siin teha suurepäraselt. Ainuke paha asi oli se, et kui me rajal liikusime ligikaudu 5 km tunnis, siis üle põlve lumes mütates ei suutnud me isegi 1,5 km tunnis edasi liikuda ja väsimus tekkis kiiresti. Tiit oli oma 25-30 kg varustust ekspeditsioonikelgule ladunud ja teda takistasid vaid kitsad vonklevad metsarajad või liigjärsk tõusunukk. Minul seevastu oli seljakott, mille kaal esimesel päeval ületas 20 kg ja oli nagu ikka esimesel päeval veidi harjumatu. Olin seekord kaasa võtnud suure peegelkaamera, et hulganisti fotosid teha, kuid juba esimest korda kaamera järgi haarates, et Tiidu rassimistest ilusaid kaadreid tekitada avastasin, et -20kraadi oli fotoka aku tühjendanud ja ligikaudu poolekilone fotokas osutus nüüd kiviks seljakotis. <a href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0hkbc8AZ-I/AAAAAAAAAHc/z2wEWNZ11VA/s1600-h/IMG_0323.JPG"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 214px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5424696173954885602" border="0" alt="" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0hkbc8AZ-I/AAAAAAAAAHc/z2wEWNZ11VA/s320/IMG_0323.JPG" /></a><br />Viimased 2,7 km olime olime paksus lumes läbinud 2 tunniga ja olime üpris kurnatud, kuid autoteele jõudes taastus enesetunne kiiresti ja liikusime aeg ajalt peatusi tehes edasi. Kella kolme paiku jõudsime Nylundi küla alla (küla koosnes kahest talust). Oli teada, et kell 16.30 saabub pimedus, seega tuli enne seda peatuspaik telkimiseks välja valida. Väga kummaline oli oma naharetseptoritega kogeda, et õhutemperatuur erines oliliselt isegi poole km lõikes. Sellesama tunnetuse järgi valisime suvalise paiga autotee ääres metsas, kus tundus soojem. Olgu öeldud, et autotee oli marginaalne, seal liikus vast 10-20 autot ööpäevas ja tee oli kaetud tugevaks sõidetud valge lumega. Telgi saime püsti kenasti hämaras, kuid siis selgus, et meie priimus siiski soovis meile taas trääsa näidata. Ta ei hakanud põlema ka seekord. See oli halb uudis, sest nüüd tuli meil elu sees hoidmiseks kindlasti lõke üles seada. Kui väljas on -20 kraadi või enam külma, siis on oluline, et saaks kiiresti vett keeta nii õhtul kuid eriti hommikul. Kui seda teha ei õnnestu, siis pole ka vett päevaks termosesse kuskilt võtta ja olulord võib muutuda eluohtlikuks, rääkimata sellest, et see on ebamugav. Saime lõkke üles ja pikka sussutamise järel ka vee keema ning kõhud täis. Olime Tiiduga mõlemad Nokia kummikutes, kuhu sisse käivad pehmest vildist sokid. Need on väga head matkaks suuskadel, kuna kinnituvad kenasti klambritele ja on veekindlad ning kõrge säärega, kuid jalad hakkavad kiiresti külmetama, kui temperatuur langeb alla -15. Seega lume peal seistes hakkasid lõpuks jalad nii hullusti külmetama, et tegime väikese jooksuotsa enne telki pugemist. Neil laiuskraadidel on talvel ööd pikad, seetõttu on alati häda öise urineerimisega. Magamiskotist välja tulemine on tõeline kangelastegu, sest on külm ja igalt poolt sajab sulle krae vahele härmatist, seega kasutavad matkajad öiseid pissipudeleid. Olin ka ühe suure avaga pudeli selleks otstarbeks hankinud. Öösel hädale hakates pidin ennast tugevasti näpistama mitu korda, et veenduda, kas ma olen ikka ärkvel. Tulid meelde kuskilt sügavalt varasest lapsepõlvest unenäod, kus see oli kurvalt (vabandust, märjalt) lõppenud. Seekord olin siiski ärkvel :) Öösel oli kuulda pakases praksumise ja tuuleiilide sekka ka loomade ulgumist. Loodetavasti oli see mõni koer... Hommikul tuli uuesti lõke üles teha ja saime õnneks oma termosed täita kuuma veega.<a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0hpOkTRLuI/AAAAAAAAAHk/jWrJw565-v8/s1600-h/IMG_0333.JPG"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 214px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5424701450151341794" border="0" alt="" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0hpOkTRLuI/AAAAAAAAAHk/jWrJw565-v8/s320/IMG_0333.JPG" /></a> Päev oli veidi pehmem, nina järgi vast -17 ringis. Kuna meie poolt planeeritud rada oli liiga aeglane ja meil polnud kiire tule tegemise võimalust, planeerisime oma trassi ümber sedasi, et enamus teest oleks väiksematel autoteedel ja et ööbida saaks mõnes matkamajas või varjualuses, kus saaks kiiresti tuld teha. Võtsime suuna otse põhja Mäe Skard Fjelleti suunas, mille jalamil ilutses kämpingu sümbol. Päev oli ilus ja enamasti paistis päike. Kuigi liikusime mööda kitsast autoteed kiiresti andis tunda teise päeva sündroom. Olime ka varem tähele pannud, et teine päev on erakordselt raske, kuid samas oli ka teadmine ja usk, et järgmistel päevadel on oluliselt kergem. Kämping paiknes meie rajast kuni poole km kaugusel ja jätsime Tiiduga oma asjad rajale, et minna ilma raskuseta onni otsima. Lumi oli vööni ja tuli tõusta järsult mäkke, mis oli kaljuseks muutunud. Olime hädas, et rajatähistusi leida ja imestasime, et kuidas on võimalik matkakämpingut mitte leida? Lõpuks see meil siiski kobamisi õnnestus, kui nägime silti <em>matkaplats</em>, mis oli kalju allservas. Imelik oli aga see, et polnud mingit jälge kämpingust, ainult mingid nooled juhatasi kitsasse kaljuprakku. Pugesime sinna sisse ja mõsitsime, et märk kaardil - <em>Kriegsminne - Hotel sten - </em>tähendaski seda kaljulõhet siin, kus II maailmasõja ajal mingil grupil varjuda õnnestus. Olime kas liiga hellitatud või suuremate ootustega, kuid sinna me ei soovinud jääda. Sumasime läbi luma tagasi oma asjadeni ja liikusime mõne km tagasi kohani, kus oli olnud vana talukoht.<a href="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0hjRY45O2I/AAAAAAAAAHU/hHXNj80hms0/s1600-h/IMG_0317.JPG"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 214px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5424694901557771106" border="0" alt="" src="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0hjRY45O2I/AAAAAAAAAHU/hHXNj80hms0/s320/IMG_0317.JPG" /></a> Seal leidsime vana haagissuvila, mida oli möödunud suvel kasutanud ehitaja, kes oma talu ilmselt suviti üles klopsis. Veetsime öö selles haagises ja saime primitiivse ahju abil õhtuks isegi +13 kraadi sisse, kuigi jubeda vingu läbi. Oma fotoka akut põues hoides sain selle taas ellu äratatud. Väljas tõmbus taas külmemaks, kuid meie saime mõnuga magamiskottidesse pugeda. Hommikul ärkasin kell 6.00 paiku hirmsa külma tõttu ja termomeeter näitas haagises -5 kraadi. Leidsin, et und nagunii ei tule ja asusin taas tuld tegema. Saime taas hommikuks kuuma vee termostesse ja alustasime päevateed kella 9.00 paiku. Väljas oli taas enam kui -20 kraadi, kuid olemine oli kerge ja seljakott ei häirinud enam põrmugi. Esimese hooga tuli meil üle 1,5 km läbi metsa ja pehme lume orienteeruda. Veendusime kiiresti, et see on ülimalt aeganõudev kuid üpris põnev tegevus. Jõudnud tee peale, suundusime üles mäkke Hoglandi talu suunas, kus küll tee lõppes, kuid kaart näitas edasi punast suusarada (kaardil kirjas - <em>märgistatud, ettevalmistatud suusarada</em>). Seda aga polnud. Meil tuli seega läbida üle 4 km distants läbi metsa ja üle mägede ainult asimuudi järgi, samal ajal põlvini lumes mütates. <a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0hpsQLK8KI/AAAAAAAAAHs/uY1XmDNKfac/s1600-h/IMG_0334.JPG"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 214px; FLOAT: left; HEIGHT: 320px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5424701960144744610" border="0" alt="" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/S0hpsQLK8KI/AAAAAAAAAHs/uY1XmDNKfac/s320/IMG_0334.JPG" /></a>Iseenesest oli see vahva, vahepeal toimus kiire ilmamuutus ja hakkas sadama tihedat tuisulund. Korra kukkusin kraavi ületades kummuli ja avastasin, et minu all olev lumi oli otse lahtise vee kohal. Tiidu abiga ja õnnelikul kombel jäin kuivaks, kuigi napilt. Märjaks saada vette kukkumise läbi, kui väljas on üle -20 kraadi külma ja sooja ruumi minemise võimaluse puududes on see rängalt eluohtlik. Seda õnneks ei juhtunud. Sumpasime lumes ligikaudu kolm tundi, kuni lõpuks teeni jõudsime. Meie plaan oli oli üle Trysili jõe jää minna, kuna kaardi järgi oli teisel pool jõge matkaonni sümbol. Jõe poole laskudes muutus kurjakuulutav kohin aina valjemaks. Jõe äärde jõudes ilmnes ootamatu tõsiasi, et sellises pakases oli Trysili jõgi, mis oli laiem kui Emajõgi, oma kiire voolu tõttu lahti ja üle jõe ei viinud lähima 6 km jooksul ühtegi silda. Liikusime vastu hämarusele Trysili poole lootuses leida mingi varjualune, kus ööd veeta kuid seda leidmata otsustasime seekordse matka lõppenuks lugeda ja kutsusime juba pilkases pimeduses endale Signe autoga järgi, mis meid turvaliselt suusamajja sõprade keskele viis. Viimase ehk neljanda päeva matka sooritasime juba koos Signega ümber Trysili suusamäe ilma suurte seljakottideta, väljas oli külma -22 kraadi.<br /><div><div><div><div>Mida me siis õppisime? Kõigepealt seda, et Norra pole Rootsi. S.t. kui Rootsis on matkarajad väga selgelt tähistatud ka talvetingimustes ja enamasti ka sisse sõidetud ning matkamajad kaardil on väga korralikud köetavad majad, siis Norra kaartidel suusarada ei pruugi sees olla ja see pole ka märgatavalt tähistatud. Samuti tuleb olla skeptiline matkaonnide suhtes. Teiseks -priimus peab olema lollikindel ja järeleproovitud. Hea, kui oleks ka tagavara variant. Kolmandaks - plaani alati juba ette rada plaan B ja võimalusel isegi C. Neljandaks - talvine suusamtk veidi ekstreemsetes oludes on vahva, see annab ülihea enesetunde just pärast selle sooritust. Selle tunde pärast tasub asja ette võtta igatahes!</div></div></div></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-7166668589802778?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-39045887965029916402009-12-10T16:16:00.002+02:002009-12-10T16:20:39.784+02:00Need, kes on lugenud minu raamatut "Võitlus kahel rindel" ja mäletavad peatükki "Ševani keretäis". Need ehk mäletavad ka, et seal oli üks zampolit, kelle rumala otsuse pärast 4 meie meest hukka sai ja 12 meest haavata, rääkimata loendamatutest vastaste inim- ja materiaalsetest kaotustest.<br />No näed siis, tundub, et saatus on õiglane.<br />Alloleval lingil peaks olema sama mehe foto ja lõik tema saatusest: <a href="http://74.125.77.132/search?q=cache:DJlEASo7TeoJ:www.afganvro.ru/mvrs_mp3.htm+koshelev+farahrud&amp;cd=1&amp;hl=et&amp;ct=clnk&amp;gl=ee&amp;lr=lang_ru">http://74.125.77.132/search?q=cache:DJlEASo7TeoJ:www.afganvro.ru/mvrs_mp3.htm+koshelev+farahrud&amp;cd=1&amp;hl=et&amp;ct=clnk&amp;gl=ee&amp;lr=lang_ru</a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-3904588796502991640?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-64421448929303452462009-11-27T17:32:00.000+02:002009-11-27T17:33:31.942+02:00<a href="http://www.youtube.com/watch?v=Cr5vpHtJIlg">http://www.youtube.com/watch?v=Cr5vpHtJIlg</a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-6442144892930345246?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-57446389076726057872009-11-17T20:45:00.009+02:002009-11-17T21:04:37.205+02:00<strong>SRC VI osa<br /></strong>Pärast edukat taktikalise faasi sooritamist alustasime rõõmsalt, kuid üsna väsinult viimast jalgsietappi, mis viis meid taas vaenlase alale. Tuli liikuda kas 15 km põhiliselt teed mööda ja seejuures arvestada vastutegevusele sattuda või siis liikuda üle mägede ilma teid kasutamata. Esimesel juhul oli vaja laskuda umbes 600m, teisel puhul oleks vaja olnud tõusta kokku vahest isegi kuni pool kilomeetrit ja siis omakorda kilomeetri laskuda. Meie jalad tegid otsuse meie eest. Kuna tegemist oli kohati suhteliselt järsu langusega ja mõnes mõttes oli ka pinge veidike langenud, siis minul ja Tiidul oli tõsine tegu igat järgmist sammu sooritada oma keharaskust reielihasega hoogsalt peatades. Reied olid nii valusad, et järsemates kohtades keerasin külje ette või proovisin selg ees liikuda, et reied „ei lõhkeks“, sest just niisugune tunne oli kahe ööpäeva jooksul lihastesse kogunenud piimhappesoolade tagajärjel tekkinud. Tiidul oli lisaks lihasvalule jalalabad ära haudunud ja nahk oli liha küljest lahti tulnud. Enam ei saanudki rääkida rakkudest või villidest, kogu tald oli liha küljest lahti. Sellegipoolest pidas mees meeskonnaga sammu ja ei kurtnud kordagi. Selle kogemuse taustal oli järgmise päeva lõpubanketil imelik kuulata lihasvalu tõttu katkestanud võistleja kurtmist, et: „maru raske oli trepist WC-sse laskuda, jalad on ikka päris valusad!“ <a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwLwKV8ATGI/AAAAAAAAAGQ/XkHjbsvmnwA/s1600/09_03_BFE_007%5B1%5D.jpg"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 213px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5405146563276196962" border="0" alt="" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwLwKV8ATGI/AAAAAAAAAGQ/XkHjbsvmnwA/s320/09_03_BFE_007%5B1%5D.jpg" /></a><br />Paaril korral hüppasime kuristiku suunas põõsasse, vastutegevuse sõidukeid nähes või teiste võistlejate järgi. Õnneks kontakti vaenlasega ei tekkinud.<br />Milline kergendus oli ühel kaunil hetkel mäeveerult alla orgu vaadates näha kopterite maandumisala märke. See tähendas meie jaoks, et olime sisenenud nn turvaalasse, kus vaenlaste patrulle enam kartma ei pidanud ja rohkem polnud meil enam midagi võimalik teha, et oma võistlustulemust mõjutada. Võistlus oli meie jaoks praktiliselt lõppenud. Me polnud teinud taktikalises – kõige „kallimas faasis“ – mitte ühtegi viga! Kõik oli sujunud ideaalselt! Nüüd jäi oodata ainult teiste võistkondade soorituste tulemusi.<br />Saime kiiresti kopterile ja juba paari minuti pärast olime turvaliselt tuttavaks saanud linnakese Aigle staadionil ja liikusime rõõmsat<a href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwLv2jCplsI/AAAAAAAAAGA/yyMop0KAeHA/s1600/09_03_ZEM_002%5B1%5D.jpg"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 213px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5405146223196346050" border="0" alt="" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwLv2jCplsI/AAAAAAAAAGA/yyMop0KAeHA/s320/09_03_ZEM_002%5B1%5D.jpg" /></a>e nägudega tuule käes pungitava plagu poole, kus seisis kiri: „Ziel! Arrivee!“. Üks telereporter tahtis minult veel teada, et noh kuidas oli kah? Mis ma oskasin vastata, eks ikka „Great“ ja et „seekord oli päris raske, füüsilise faasi pärast peamiselt“. Vahetult pärast finišit suunati meid otsejoones pidulikule lõunasöögile. Kaido ja Tiit olid kopterile joostes karjamaal hooletusest värskete lehmakookide sisse astunud ja olid nüüd põlvini rohelise ja „lõhnava“ massiga koos, viimane takistus söögilaua taha istumiseks. Ise õgisin oma kõhu juba silmadega täis, sest korraliku prae lõhnad ajasid silmanägemise sassi. Trassil tarvitavate energiabatoonide imal maitse ja lõhn olid selleks korraks unustatud. Isegi külma õlut pakuti prae kõrvale. Küll see maitses hästiJ<br />Meie tugimees Toomas lähenes meie lauale ühe Šveitsi ohvitseriga, kes oli väga õhinas ja soovis meid oma silmaga näha, nagu ta väitis. Tema ähmis oleku põhjustas see, et ta oli olnud <a href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwLwBe3aWcI/AAAAAAAAAGI/RL5pBo6ev1A/s1600/09_03_PTR_007%5B1%5D.jpg"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 214px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5405146411054029250" border="0" alt="" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwLwBe3aWcI/AAAAAAAAAGI/RL5pBo6ev1A/s320/09_03_PTR_007%5B1%5D.jpg" /></a>Selektsiooni faasi ajal staabitööl ja oli imestades jälginud, kuidas „mingi“ Eesti võistkond järjest suuri punktisaake kogub ja esimeste kohtade eest kuni lõpuni võitles. Tal tekkis suur huvi meid elusast peast näha. Meie küsimuse peale, et mitmendad me olime, vaatas ta luurava pilguga kahele poole ja lausus, et ta tegelikult ei tohiks sellest enne homset lõputseremooniat rääkida. Kuna saladus aga põletas ta huuli, siis lobises ta mittešveitslaslikult välja, et olime väga napilt teisel kohal, esimesest kohast puudu vaid paar millimeetrit, nagu tema käemärgist välja võis lugeda.<br />Kuna meil oli viimane osa hästi läinud, siis jäi üles vaid üks küsimus – kui hästi oli läinud favoriitidel. See mõte oli nii ärevakstegev, et püüdsin seda jõuga tahaplaanile tõrjuda.<br />Ka viimane öö oli võimalik prii Šveitsi leiva peal pommivarjendis ööbida. Me otsustasime vabadust ja hommikust vedelemist nautida ning teades, et lõputseremoonia toimub Montreux linnas Genfi kaldal, otsustasime peaväljaku läheduses ööbida. See andis meile võimaluse kella 08.00-ni magada, baasis oli äratus kell 06.00. Montreux linn on ehitatud mäeküljele, mis otse Genfi järve laskub. Meie motell oli mäe otsas, mis tähendas, et alla peateele laskudes tuli meil veel palju lihasvalu taluda alla-üles komberdades. Endal oli lausa naljakas.<br />Sõime oma võistkonnaga koos tugimeeste Toomase ja Lauriga piduliku õhtusöögi ning lasime külmal õllel hea maitsta. Rääkisime trassist ning püüdsime mitte ennustustega tegeleda, need mõtted ajasid pea pööritama.<br />Hommikul olid linna keskväljakule katusealusele turuplatsile kogunenud võistlejad juba sootuks teises vormis. Rõhuv enamus neist olid uhketes paraadvormides ja kõlisevate aurahadega rinnas. Kui mehed poolkaares valvel käsutati, oli meeleolu ülev ja vaatepilt võimas. Swiss Raid Commandol on veel üks võistlejaid motiveeriv tava. Nimelt ei saa ükski võistkond kahte auhinda! See tähendab, et kõik auhinnalised kohad on nende maine järgi pingeritta seatud. Esimene ja kõige tähtsam on loomulikult üldkolmik. Kui mõni meeskond on muuseas ka mõnel etapil esikolmikus olnud, siis koht üldkolmikus on tähtsam kui alavõit. See tähendab seda, et alavõidu eest saaks mõni meeskond auhinnaks näiteks toimiva automaatrelva, kuid esikolmiku teise koha eest saab ta nüüd au olla II üldjärjestuses, kuid auhinnaks on „kõigest“ tääk, mis käib automaadi otsaJ Teises järjekorras tuleb taktikalise faasi esikolmik, kolmas tase on selektsiooni faasi kolmik ning viimane oli füüsilise faasi kolmik. Auhindu hakati jagama tagurpidi (esimesena kutsuti välja füüsilise faasi III jne.) Meil oli sel hetkel info, et me lõpetasime füüsilise faasi esimesena ja olime selektsiooni faasis teised.<br />Šveitsi lipu marss on suurepärane ja kaasakiskuv, sellega algas ja lõppes tseremoonia. Kui välja kuulutati füüsilise faasi võitjad ja meid nende hulgas polnud, hingasime kergendatult (olime ju tegelikult võitnud), kuna selle ala esikoht sai auhinnaks toimivad automaatrelvad, mida aga ei luba omada Eesti RelvaseadusJ. Kui me ka peale Selektsiooni faasi esikolmiku väljakuulutamist veel rivis seisime, oli lootust olla veelgi eespool (olime siin ju teisena lõpetanud). Sama lugu taktikalise faasiga. Olime ikka veel rivis oma kohtadel. See tähendas nüüd, et olime esikolmikus! Pärast üldjärjestuse kolmanda koha ettelugemist hingasin siiralt kergendatult. Kuid nüüd hoidsime hinge kinni juba ülisuures ärevuses, mitte nüüd, mitte nüüd, mitte teine koht! II Šveits, meie suur konkurent nr. 87 Gren Mont/Char! Vaatasin ülierutunult Kaidole otsa, kes kavala näoga nimetissõrme suule asetas,<a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwLxHk0jVSI/AAAAAAAAAGY/VHoprAnXZ8M/s1600/IMG_8854.JPG"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 214px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5405147615243490594" border="0" alt="" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwLxHk0jVSI/AAAAAAAAAGY/VHoprAnXZ8M/s320/IMG_8854.JPG" /></a> andes mõista vanade Eestlaste kombel: „Ära nüüd ära sõna!“ Ärevus sai olla ainult meie võistkonna südametes, sest mitte kunagi ajaloos polnud ükski välisvõistkond Šveitslasi veel võita suutnud! Küllap ootasid kõik võistlejad huviga, milline Šveitsi võistkond 80 hulgast seekord võidu võttis. Võistluste teadustaja alustas: „I will announce now, the winner of the overall ranking of the Swiss Raid Commando zero nine …“ pidas korraliku kahesekundilise pausi, enne kui jätkas „…is EROK DL, ESTONIA!“ See oli paljudele šokk, sealhulgas meile endile. Sammusime oma rõõmu tagasi hoides pjedestaalile, surudes pjedestaali teise ja kolmanda koha meeste käsi. Mõne mehe käsi olid nagu kiviraiduril, kuhu enda, mitte just väike käsi, lupsti ära kadus. Pärast pidi kätt veidi lõdvestama, et valust vabanedaJ Meie triumfist oli tulnud osa saama ka suursaadik Jüri Seilenthal. Pika aplausi saatel ulatati igaühele auhinnana Mousquet K-31, valmistamisaastaks väärikas 1950. See oli sümboolne ja absoluutselt väärikaim pitser meie võistkonna ühistele pingutustele läbi aastate. Ükskõik mida keegi edaspidi selles plaanis teha kavatses, absoluutne tipp oli saavutatud. Teadaolevalt pole maailmas mitte ühtegi sama taseme ja mainega militaarspordiüritust. See on võrdne Vasaloppeti suusamaratoniga suusamaailmas. Edasi fotografeerisime Eesti lipu taustal ja suundusime reisilaeva pardale, kus toimus lõpubankett. <a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwLyU-FuIHI/AAAAAAAAAGw/5zo8Bj1qR7I/s1600/12_PTR_007%5B1%5D.jpg"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 214px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5405148944876314738" border="0" alt="" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwLyU-FuIHI/AAAAAAAAAGw/5zo8Bj1qR7I/s320/12_PTR_007%5B1%5D.jpg" /></a>Ka see on SRC raames erinev Eesti võistlustest, et võistlusel on suurepärased „raamid“, pean silmas, et võistlusel oli emotsionaalne ning väärikas algus- ja lõputseremoonia. Samuti lõpubankett. Laeval tekkis huvitav olukord, kus kõik meie võistkonna liikmed olid kui taevased saadikud, kelle ees seisid võistlejad lausa järjekorras ning sõbralike õnnesoovide järel pärisid meilt, kuidas selline edu võimalikuks osutus. Olime ju II kohta võitnud tervelt 3000 punktiga. See tähendas, et meie lähikonkurendid selektsioonifaasi järel olid suurelt eksinud taktikalises faasis. Päriti põhjalikult meie treeningute k0hta ja ka võistluste kohta, mis selles valdkonnas Eestis korraldatakse. <a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwLxnkPf2bI/AAAAAAAAAGg/Ri5ggFiDniA/s1600/IMG_8905.JPG"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 214px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5405148164843887026" border="0" alt="" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwLxnkPf2bI/AAAAAAAAAGg/Ri5ggFiDniA/s320/IMG_8905.JPG" /></a>Pajatasime Prantsuse, Saksa ja Inglise keeles kümnetele huvilistele väga tugevatest võistkondadest üle Euroopa, kui huvitav ja raske võistlus on ERNA retk. Meil on kõigil aastatega tekkinud palju kontakte, keda võiks kodustele võistlustele kutsuda, kuid siiani pole seda erinevatel põhjustel tehtud. Selleks on põhjuseid, kuid sellest teine kord ja teises kontekstis.<br />Kokkuvõtteks tahaks ennast korrata – selle võistluse edu võti sisaldub selle<br />võistluse deviisis. Voloir, croir et oser! (tahta, uskuda ja julgeda). Inimene suudab korda saata uskumatuid asju. Ta peab seda tahtma, ta peab endasse uskuma, ta peab julgema proovida!<br />Tahan lõpuks tänada kõiki võistkonna liikmeid, sh tugimeest, tänu kellele oleme midagi taolist korda saatnud. See on minu el<a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwLx_4DWzNI/AAAAAAAAAGo/GJ71vLp5jas/s1600/BFE_groupe%5B1%5D.jpg"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 117px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5405148582478531794" border="0" alt="" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwLx_4DWzNI/AAAAAAAAAGo/GJ71vLp5jas/s320/BFE_groupe%5B1%5D.jpg" /></a>u parim meeskonnatöö kogemusJ<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-5744638907672605787?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-43547423676918703442009-11-16T13:28:00.012+02:002009-11-17T08:54:39.202+02:00<strong>SRC 2009 V osa</strong><br />Punkt Alfa, kuhu meid transporditi paiknes mõned kilomeetrid üle mägede järvest Lac de Hongerin kirde suunas. Nagu eelnevalt öeldud, oli ala vaenlase kontrolli all, mis muutis meid ettevaatlikuks liikumisel. Liikumist segas pilkane pimedus ja karjamaade ebaühtlane pinnas koos okastraataedadega. Sellegipoolest oli karjamaal kõndimine turvaline, sest vastutegevus liikus meile teadaolevalt ainult kõva kattega teedel. Minu ülesandeks oli öövaatlusseadmega liikumissuuna jälgimine. <a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwE72zunHXI/AAAAAAAAAEI/D7gVTydB128/s1600/09_01_PTR_001%5B1%5D.jpg"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 214px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5404666840605990258" border="0" alt="" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwE72zunHXI/AAAAAAAAAEI/D7gVTydB128/s320/09_01_PTR_001%5B1%5D.jpg" /></a>Olime mõnda aega vaikselt lehmakellade saatel liikunud ja mõnus liikumisrütm oli juba meeldivaks muutunud, kui nägin öövaatlusseadme abil inimesi meie suunas liikumas. Ehmatus oli asjatu, kuna tegemist oli teise võistkonnaga. Laskusime Hongerini järve äärsele kõvakattega teele ja liikusime südame põksudes mööda seda tammi suunas. See oli suure riski võtmine vaenlasega kontakti sattumise tõttu, kuid mägedest ringi minna oleks tähendanud mitut lisakilomeetrit ja sadu meetreid üles-alla kõrgustevahe läbimist. Peagi liikus meiega sama tee peal ligikaudu 4 võistkonda, mis andis võimaluse kasutada teisi „kahurilihana“ ehk siis, kui oleks ees- või tagapool kontakt vaenlasega toimunud, oleks meil olnud teoreetiline võimalus veel midagi ette võtta. Järvest möödudes pöörasime taas metsarajale ja järgmised kilomeetrid toimus loodusliku takistusraja läbimine, kus matkarajale oli langenud palju meetrise läbimõõduga kuuski, mis üles-alla lookleva raja veelgi raskemaks muutis. Meil oli niigi vedanud, sest kandsime ju ainult oma varustust ja relva, samas seltskonnas liikus ka paar võistkonda, kus nelja mehe kanda oli lisaks oma asjadele ka kaks 15 kg raskust Panzerfausti. Sellega üle okste turnimine oli väga keeruline. Pani aga imestama, kui kergelt mõned vägilased selle „rauast palgijupiga“ hakkama said, nagu oleks karjasekeppi õlal hoidnud. <a href="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwE7jZCAVxI/AAAAAAAAAD4/n_FdAdAvBmQ/s1600/09_02_BFE_001b%5B1%5D.jpg"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 213px; FLOAT: left; HEIGHT: 320px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5404666507022063378" border="0" alt="" src="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwE7jZCAVxI/AAAAAAAAAD4/n_FdAdAvBmQ/s320/09_02_BFE_001b%5B1%5D.jpg" /></a>See jättis võimsa mulje. Tegime vahepeal ka puhkepause, kuna väga kiirustama ei pidanud ning meist mööduvate saksakeelsete võistlejate jutt pani muigama. Üks kurtis teisele: „Võtke tempot maha, ma ei jõua nii kiiresti!“ Vastus: „Ma suren ära, kui me veel tempot aeglustame!“ Selline meeleolu teisel magamata ööl oli vägagi tuttav, iga pisiasi, mis on sinu eesmärkidega vastuolus hakkab kurnatud mehi irriteerima. Õnneks oli selline vestlus meie võistkonnale täiesti võõras, see oli kahtlemata üks meie eelis võistkonnana.<br />Liikusime edasi vahelduvalt mööda kõvakattega teed ja mägiteed edela suunas ja hüppasime iga auto kiirtevihu eest põõsasse, meie eesmärk oli vaenlasega kontakte vältida viimase võimaluseni. Me polnud harjutanud oma treeningutel vaenlase hävitamist soomukitel, see rutiin oli puudulik. Samas nägime järgmisel hommikul ka üht Šveitsi tiimi tee peal liikumas, mis mulle isiklikult äärmiselt sügava mulje jättis. Mehed liikusid malelaua mustri järgi kahel pool teepeenral ja hoidsid väsimusele vaatamata automaatrelvi kogu aeg laskevalmis, näpud päästikupesal. Kõige tagumine mees tegi iga paarikümne sammu järel kohapeal ringi ümber oma telje, et tagalat kontrollida. Hämmastav oli nende rutiinitaluvus ja distsipliin, sest liikusime nende järel paarikümne meetrise vahega mitu kilomeetrit, kuid sellegipoolest tegi tagumine mees pidevalt oma piruette, meie olemasolu ei läinud neile korda, nad ei arvestanud meist tuleneva kaitsekilbiga! Järsku tuli ootamatult kaljunuki varjust välja G-Mercedes, mis oli teatavasti vastutegevuse sõiduk. <a href="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwE7vAbbIsI/AAAAAAAAAEA/b7pySXRh6PI/s1600/09_01_PTR_012%5B1%5D.jpg"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 214px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5404666706576220866" border="0" alt="" src="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwE7vAbbIsI/AAAAAAAAAEA/b7pySXRh6PI/s320/09_01_PTR_012%5B1%5D.jpg" /></a>Kui meie esimene mõte oli varjuda ja seejärel lahing vastu võtta, siis Šveitsi võistkond reageeris hoopis agressiivsemalt. Koheselt võttis iga mees vastavalt oma paigutusele ühe autoukse sihikule ning oli valmis ühe sekundi jooksul tulistama autost väljujaid. Neil polnud mingit šanssi „elusalt“ autost väljuda. Seekord oli aga tegemist ajakirjanikega ja lahing jäi ära. See vaatepilt andis aimu, kuhu suunas oma rutiine treenida. ERNA aastatepikkune kogemus on kahjuks tekitanud meis täiesti vale ja enesehävitusliku instinkti. Kuna ERNA võistlejatel pole ette nähtud muud võimalust oma kaitseks, kui ainult väledad jalad, siis keeratakse selg ja lidutakse jänese kombel nii kiiresti kui võimalik eest ära, isegi lagedatel väljadel. Siin võistlusel oleks see aga tähendanud endast lihtsa märklehe tegemist vaenlasele. <a href="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwE8nTRy4sI/AAAAAAAAAEY/Y22LHOAz1f0/s1600/09_02_BFE_010%5B1%5D.jpg"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 213px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5404667673708782274" border="0" alt="" src="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwE8nTRy4sI/AAAAAAAAAEY/Y22LHOAz1f0/s320/09_02_BFE_010%5B1%5D.jpg" /></a>Teine oht, mis siin riigis kraavi hüppamisel varitses olid kuristikud. Tavapärane tee kulgeb ümber mägede nii, et ühel pool on kalju ja teisel pool kuristik. Vasta kaljut pole mõtet hüpata, aga kuristikku hüpates pole pimedas aimu, kui kõrge on vabalangemineJ<br />Jõudsime oma ülesande starti kell kuue paiku hommikul, ülesanne avati kell 7.00 ja järjekord pandi paika selle järgi, mis kell võistkond laekus. Olime neljandad, kahe Norra võistkonna vahel ja meie stardi ajaks märgiti 8.30. Ka siin mägede vahel, kus oli maalilisi metsatukki, näidati meile lintidega märgitud betoonplatsil 10 ruutmeetrine plats, kus tohtisime puhata. Sõime kiiresti võileiva ja meile jäi ligikaudu 1,5 tundi magamisaega niiskes udus. Meie võistkond oli paari aasta eest ERNA võistluse võidu puhul saanud EROK –lt tänutäheks selleks tarbeks CAMP firma vastavad magamiskotid. See kaalus 0,5 kg, oli kokkusurutud asendis saiapätsi suurune ja kannatas isegi paari miinuskraadi. Need kulusid siin marjaks ära – nii kui pea niiskeid rakmeid puutus, olin ma sügavas unes ja ärkasin järgmisel hetkel, kui äratuspiiksud häält tegema hakkasid. See tundus lühikesena, kuid oli see-eest väga kosutav.<br />Meie ülesanne algas sellega, et tutvusime infoga, mida siss meile teadis rääkida pantvangidraamast. See sisaldas hoone asukohta, maja üldist plaani, „pahade“ arvu jms. Saime teada, et meil tuli liikuda 800m karjamaal mäest alla külani, m meie objekt oli barakk tüüpi maja, kus koridor jooksis maja ühes servas ja majas oli 12 piklikku tuba, mis tuli kõik vaenlasest „puhastada“. <a href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwE3rJl0NkI/AAAAAAAAADo/wLkKQrIveuQ/s1600/09_02_BFE_004%5B1%5D.jpg"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 213px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5404662242269738562" border="0" alt="" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwE3rJl0NkI/AAAAAAAAADo/wLkKQrIveuQ/s320/09_02_BFE_004%5B1%5D.jpg" /></a>Siseneda tuli kolmandast 2 m kõrgusel paiknevast aknast, enamus aknaid olid luukidega kaetud, mis tähendas, et sees valitses pimedus. Meile jagati üpris rasked killuvestid ja 3 Sig Sauer tüüpi püstolit ning üks HK MP-5 tüüpi automaatrelv, mis lasid värvikuule. Meil tuli ka demonstreerida oma oskusi kõrval ülesseatud kilest valmistatud õppehoone peal, kuidas me kavatseme ülesannet täita. Selle tegemata jätmine oleks võinud tähendada karistuspunkte. Kui meie stardini jäi viis minutit, tundsin nagu ikka enne tähtsat starti, et keha vajas kergendamist. Selleks otstarbeks oli metsa alla ehitatud uhke kilega ümbritsetud välikäimla. Sinna suundudes adusin, et ka meie järel startivast Norra võistkonnast oli üks mees sinnapoole teel ja kiirendas silmnähtavalt liigutusi mind nähes, et esimesena kohale jõuda. Lasin ta viisakalt ette, kuid too ei mõelnudki kiirustada, lasi vaid vilet ja kõigutas jalga, minutid aga kulusid. Ei jäänud muud üle, kui loodust väetada. See situatsioon polekski muidu oluline, kuid mulle jäi väike kahtlus, et see oli taktikaline käik meie konkurentide poolt. Nemad teadsid hästi, et me konkureerime kõrgetele kohtadele, olime eelmisel korral mõlemad poodiumile pääsenud. Ette rutates võin öelda, et nad said punkte vaadates ilmselt 2 tabamust sisse, mis neid üldkonkurentsist esimesele kohale kõrvaldas.<br />Saanud selga vestid ja kätte püstolid, igaüks 15 padruniga, alustasime jooksu objekti suunas, sissi järel. Meile öeldi, et kogu soorituse jaoks koos liikumisega sinna ja tagasi, on meil aega 90 minutit. See oli piisav. Maja lähedusse jõudes kohtusime instruktoriga, kelle ülesanne oli meid kogu vabastamise jooksul jälgida. Olime harjutanud selliselt, et liikusime ees koos Tiiduga nii, et mina üritasin avada ruume ja Tiit valgustas ülevalt ülitugeva Lupine Betty pealambiga ruumi sisemust, sellega vaenlasi pimestades. Kaido ja Raul liikusid meid turvates tagant ja külgedelt. Majja sisenedes kuulsime väga valju muusikat, milleks oli Rammsteini „Feuer frei!“. See muutis võimatuks häälekasutuse, läksime üle käemärkidele. Esimese kurikaela saime kätte kolmandast toast, kus ta varitses meid nurgas istudes ja ust sihtides – nii kui uks praokile läks, tulid tema suunast lasud. Ja siis läks lahti: „üks, kask kolm, valgus!“ , mille peale sisestas Tiit ülevalt Valguse ja mina alt tulistasin. Kostiks kolksatus, mis tähendas püstoli kukkumist ja vaenlase „laipa“. Tuba puhas liikusime edasi. Teise saime kätte kuuendast toast, kui tema andis alla pärast seda, kui tema suunas tulistasin. Ajas käed taeva poole ja tekitas minus kimbatust. Meenus, et 4 aasta ees, oleksime 1500 miinuspunkti saanud, kui kurikael oleks „ellu jäänud“. Käsutasin ta kõhuli ja käed seljale ning ikka veel võbeles näpp päästikul, et „kuul sisse kihutada“. Siis aga meenus Genfi konventsioonileping ning Tiidu abiga sidusime tõmmitsatega käed seljale ja liikusime edasi.<br />Vahepeal puhastas Kaido rotatsiooni põhimõttel mõned ruumid, kuni oli jäänud viimane tuba. Järgi oli veel 2 kurikaela ja pantvang. <a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwE9vI1isUI/AAAAAAAAAEo/F5frHj0bFlo/s1600/09_02_ZEM_002%5B1%5D.jpg"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 213px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5404668907856507202" border="0" alt="" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwE9vI1isUI/AAAAAAAAAEo/F5frHj0bFlo/s320/09_02_ZEM_002%5B1%5D.jpg" /></a>Viimast ust avades algas kohe laskmine ukse suunas ja ma ei saanud aru kust suunast see tuli. Samas enda varjamine koridoris oli võimatu, tuli tegutseda hirmule vaatamata. Otse ees paistis mingi tume kilejas sein, mis lambivalguse endasse neelas. Õnneks adusin ühel hetkel laskmise suunda, mis tuli paremalt nurgast ja Tiiduga kahekesi koos töötades saime mehe kiirest maha. Ruumi sisenedes selgus, et ühte nurka oli kilest sein ehitatud, mis varjas kõigest 4-5 ruutmeetrit põrandapinda, mille taga pidi varjuma kaks inimest. Kiire pilk katte taha andis teada, et pantvang istus maas, käed selja taha ümber posti seotud, mis ulatus maast laeni ning nägu varjas pähe tõmmatud kott. Tema selja taga istus kurikael ja sihtis meid. Teist korda vaadates või lastes oleks ma ilmselt saanud sihitud lasu näkku 1,5 meetri kauguselt, sellega ei saanud riskida. Seega ei jäänud muud üle kui sättisin püstoli seina taga mälu järgi õigesse asendisse, tõstsin ta veidi kõrgemale ja suunasin käe kile taha sooritasin kaks lasku. Kolksatus tähendas, et see oli õnnestunud. Tormasime kileseina taha ja hakkasin pantvangi käsi köidikust päästma, samal ajal, kui Tiit tema jalgu köidikust vabastas. Kui see tehtud, küsisin, kas ta liikuda saab ning positiivset vastust kuuldes ajasin ta püsti. Samal hetkel röögatas Raul Seis! Ta seisis minu suhtes 90 kraadise nurga alla ja oli külje pealt vaadates avastanud lõksmiini. Granaat oli seotud tala ja istmiku vahele, nööri abil randme ümber kinnitatud. Püsti tõustes oleks granaat plahvatanud ja kogu ülesanne meie jaoks fiaskoga lõppenud. Tänu Rauli tähelepanekule seda ei juhtunud. Välja joosta tuli koos pantvangiga ukse kaudu maja esisele väljakule, kus toimus väike vahekokkuvõte. <a href="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwE30INPe6I/AAAAAAAAADw/rj4QL2w1X_M/s1600/09_02_BFE_003%5B1%5D.jpg"></a>Meid kontrolliti tähelepanelikult, et kuskil poleks pihtasaamise märke. Seekorf olime puhtalt pääsenud. Iga pihtasaamine oleks tähendanud 1000 punkti kadu. Instruktor kiitis meid osava liikumise eest hoones, nad olid meie sooritust aknaluukide vahelt imetlenud. Ka pantvangivõtjad olid välja rivistunud ja kiitsid meie tegevust. Kõik paistis liigagi ilus, kuni pantvang lausus: „Mulle lasti pähe, ma olen surnud!“ Olin keeletu, püüdsin kinnitada, et see pole võimalik. Õnneks tõttas üks kurikael hoonesse ja tõi koti, mis oli pantvangil peas olnud. Seal polnud ühtegi märki tabamusest, milline kergendus. Kuulid olid nii väikeselt distantsilt lihtsalt nii lähedalt lagipeast möödunud koos järgneva lööklainega, mis jättis tunde pihtasaamisest. Olime sooritusega ka ise väga rahul ja alustasime sörki mäest üles ülesande algusesse. Poole tee peal avastasime, et meil on üle poole etteantud aja alles ning kõndisime kiirkõnnakuga lõpuni. Edasi oli meil vaja eksfiltreeruda ligikaudu 15 km kogunemisalale kopterite juurde läbi vaenlase ala. Kui võistkonna kapten Tiit meie juurde pika aja pärast saabus, selgus, et meie instruktor oli ühe pisikese detaili meile selgitada unustanud. Seda me teadsime, et üldajana oli ette antud 90 minutit, kuid kogu soorituse aeg oli samuti oluline, iga minut trassil röövis punkte vähemaks, kusjuures iga minuti hind oli -10 punkti. Kohtunikud tunnistasid oma eksimust ja olid nõus meie soorituse ajaks märkima kolme kiireima võistkonna keskmise aja. Selle otsusega me võitsime ilmselt 50 punkti ringis, mis meil kõnnakuks kulus. Seekord see pisike võit ei määranud lõppjärjestust, kuid kõik oleks võinud ka teisiti olla. Siit õppetund, ka surmväsinuna tuleb meeled erksad hoida ja võidelda iga detaili eest. Swiss Raid Commando võistlustel on veel üks meeldiv eripära Eesti koduste võistlustega võrreldes. Siin on võimalik saada ka selektsiooni faasis instruktaaži, kui ülesannet ei osata sooritada. See käib küll sinu enda ajast, kuid eesmärk on inimesi õpetada. Samuti öeldakse sulle koheselt pärast sooritust tulemus koos punktisummaga. Võistkonna kaptnen annab sellele allkirjaga nõusoleku ja punktid liiguvad mööda sidekanaleid staapi. Ka protestid lahendatakse kohapeal. Eesti võistlustel on sageli tunne, et kohtunike soov on võistlejatele "ära teha". Pole haruldased olukorrad, kus näiteks meie eliitvõistlused ERNA retk saavad KÕIK võistkonnad 0 punkti. Ja selle peale hõõruvad ala kohtunikud käsi, et "ära tegime, meie võit". Alati on ju võimalik ülesannet niimoodi üles ehitada, et keegi seda läbida ei suuda, pigem näitab see suhtumist ja oskamatust ülesannet üles seada. Või siis olles lindiga piiratud võistlusala ettevalmistusalas üesannet harjutamas, kuhu ei lasta ligi teisi võistlejaid ning avastad äkki, et kohtunikud on võistkonna relvad selja tagant ära varastanud! Sellele järgneb irvitades mingi suvalise hulga miinuspunktide lisamine, mis võistkonna viimaseks jätab. Ja hiljem ei küsi ükski nn "Delfi lugeja", et kust need miinuspunktid tulid, vaid kõlama jääb, et võistkond oli nii vilets, ei saanud ülesannetega hakkama. Sellist olukorda pole mitte kordagi SRC puhul tekkinud.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-4354742367691870344?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-23841142166149949362009-11-15T22:12:00.004+02:002009-11-16T14:28:17.716+02:00<strong>SRC 2009 IV osa.<br /></strong>Pärast ”Selektsiooni faasi” lõppu suunati meid otsejoonelt veoauto kasti ning kui kast võistlejatest täis sai (alati 16 meest –kummaski poordis 8), hakkasid veoautod vurama reorganisatsioonipaika, mis oli St-Maurice linnakese lähistel mägedes. Sinna sõitsime ligi tunni. Tegemist oli taas sõjaväele kuuluva territooriumiga, kus paiknes pisike baraki tüüpi hoone, kus igale võistkonnale eraldati umbes 6 ruutmeetrit külma betoonpõrandapinda. Puhata seal pinnal oli ebameeldiv, kuid ega selleks eriti aega ei jäänudki. Võtsime esimest korda oma jalad lahti ja väänasime märgi sokke ning sisetaldu.<br />Meenus meie esimene öö peale kohalejõudmist võistluspaika ja sisse registreerumist Sioni linnas. Õhtuks sõidutati meid Savièsi linnakese ooperiteatri ette ja paluti lahkesti sisse astuda! Nimelt oli ooperiteatri peaukse all teine uks, mis viis maa-alusesse pommivarjendisse! Sinna oli ehitatud väga viisakas kasarm, kuid ööbida tuli akendeta umbes 20 ruutmeetrises ruumis, kus kolmekordsetele naridele mahtus ühtekokku 26 meest. Pilt oli veidi õõvastav, siiski talutav, kui ainult keegi ei norskaksJ <a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwBhM6QYICI/AAAAAAAAADg/zn9AyDt0LlM/s1600-h/IMG_8821.JPG"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 214px; FLOAT: left; HEIGHT: 320px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5404426427268866082" border="0" alt="" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwBhM6QYICI/AAAAAAAAADg/zn9AyDt0LlM/s320/IMG_8821.JPG" /></a><br />Nüüd kraamisime rakmetest välja priimuse ning Travellunch kuivtoidu, olime olnud katkematus liikumises ühtejärge 16 tundi stardist alates. Tegelikult olime viimati söönud 24 tunni eest õhtul enne avatseremooniat, vahepeal ainult energiabatoone käigupealt põske pistnud. Ise olin vahepeal ka ühe võileiva jaoks hetke leidnud. Mitte ühtegi nn söögipeatust polnud me teinud, see tundus meile ajaraiskamisena. Olime enne starti täpselt planeerinud oma söögikorrad ja leidsime, et sooja toidu valmistamiseks jääb ainult see peatus siin, ka edasisel trassil me sooja toidu valmistamise aega ette ei näinud. Seega tuli Travellunchist ”välja imeda” viimnegi kalor, sest edasi kestis võistlus veel umbes 19 tundi, mille jooksul saime arvestada ainult võileibade, batoonide ja energiageelidega. Olgu veel lisatud, et Swiss Raid Commandol peab olema kogu trassil vajalik varustus, sh toit, kaasas stardist alates. Vahepeal mitte midagi tugimehelt võtta või ära anda polnud võimalik. See tähendas ka seda, et iga ära söödud asi rakmetest, muutis selle kaalu teatud grammide võrra kergemaks. Olles keha kinnitanud, tuli meil minna oma relvi ”sisse registreerima”. See tähendas seda, et kõik 640 võistlejat oli suunatud jalgpalliväljaku suurusele maa-alale, kus kümmekond Šveitsi sõjaväelast jagas välja laserrakmed, kinnitas laseranduri relvale, laadis selle ja abistasid selle sisselaskmisel. Lasersüsteemid anti kõigile võistlejatele, sest järgmises – Taktikalises faasis liitus ka reaalne vastutegevus. Ka neil olid seljas laservestid ja relvadel laserandurid, nagu meilgi. Põhimõte käis nii, et kui tabelvarustuse automaatrelv lasi paukmoona välja, siis samas suunas läks välja ka laserkiir. Kui see sattus anduri alasse vastase kehal või peas, siis vastase andurid hakkasid piiksuma ja relv lakkas töötamast. Pärast sellist vahejuhtumit tuli vastutegevuse masinalt maha kohtunik, võttis allkirja ”haavatud” võistlejalt ja lülitas tema relva ja süsteemi uuesti tööle.<br />Relvadele andurite paigaldamine oli korraldatud korrektselt ja täpselt, kuid võistlejate hulk ja ühes järjekorras asjaajamine tähendas seda, et meie võistkond seisis püsti järjekorras täpselt 1,5 tundi enne, kui relvad korda said. See tähendab, et enamuse reorganiseerumise ajast seisime püsti. Olime järjekorda läinud paljajalu, et saapad saaksid veidi taheneda, kuid väljas oli siiski septembri lõpp ja pimenedes oli suhteliselt jahe muru peal seista. Vähemalt polnud meil muret, kuidas külmal betoonpõrandal pikutadaJ Kui kell hakkas üheksale lähenema, jättis meie võistkonna kapten Tiit oma relva meie hoolde ja tõttas uuele briifingule, et saada infot viimase – Taktikalise faasi jaoks. Briifingul anti üldine ülevaade, milliste ülesannetega on tegu, mis kell ja kustkohalt on start ning kuhu pärast ülesannet eksfiltreeruda ja koguneda. Briifingu läbiviija julgustas võistkonna kapteneid omal moel – „Teil on võimalus oma taktikaline ülesanne läbi viia hästi või halvasti, kui igal juhul tehke seda!“ Briifingul selgus ka tõehetk, kui hästi sinu võistkonnal siiani läinud oli. Nimelt ei saadud teada täpset järjekorda, kuid võistkonnad olid seni kogutud punktisummade alusel kümne kaupa blokkidesse jaotatud ja ülesannet valima saadeti samade blokkide kaupa järjekorras. Taktikalise faasi alasid oli 13 ning kõik need oli kenasti kirjeldatud pabertahvlitel. Juures oli kaart, kus piirkonnas ülesanne toimus, kui pikk oli distants infiltreerumise ja eksfiltreerumise faasis jms. <a href="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwFEhq-5zhI/AAAAAAAAAFo/2YqLCKlv-8I/s1600/07_PTR_006%5B1%5D.jpg"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 214px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5404676373085802002" border="0" alt="" src="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwFEhq-5zhI/AAAAAAAAAFo/2YqLCKlv-8I/s320/07_PTR_006%5B1%5D.jpg" /></a>Trikk oli aga selles, et valiku jaoks oli aega 4 minutit! S.t. aega ei jagunud kõikide ülesannetega tutvumiseks, tuli võtta üks ülesanne ja sellega rahulduda. Ülesanded olid aga väga erineva iseloomuga ja samas ka väga erinevate maksimum punktidega, varieerudes kümnest tuhandest kuni kolmekümne kuue tuhandeni. Tiidu jaoks oli aga ülesanne lihtne, kuna tuli vaadata ainult ühte numbrit – millise ülesande eest anti kõige rohkem punkte. Olime kokku leppinud, et võtame kõige „kallima“ ülesande, ükskõik mis see ka poleks. Tiit pääses ülesannet valima esimeses kümneliikmelises blokis, mis tähendas, et osalesime konkurentsis kõrgetele kohtadele. Etteaimatult oli kõige „kallimaks“ ülesandeks pantvangi vabastamine vaenlase alalt, hoonest. Olime seda ülesannet treeninud läbi kogu suve. Olime saanud parimatelt Afganistani kogemustega Scoutspataljoni instruktoritelt sõjaväelise väljaõppe, kuidas täna ja praegu näiteks Helmandi provintsis eluhooneid puhastatakse. Olime korduvalt osalenud Julgestuspolitsei parimate instruktorite käe all Sisekaitseakadeemia hoonete puhastamisel pantvangivõtjatest. Seega me olime väga tõsiselt just taoliseks ülesandeks valmistunud lootuses, et me oleme selle hetkeni konkurentsis kõrgetele kohtadele ja see ülesanne on taas nagu ka kahe aasta eest suurima punktiarvuga. Siiani oli kõik selles plaanis ülihästi läinud, nüüd tuli ka viimane faas vigadeta läbida. Ülesanne oli lühidalt öeldes järgmine, esiteks anti meile pantvangi vabastamiseks ja vaenlase alal liikumiseks laskemoona automaatidele ja III põlvkonna öövaatlusseade. Võtsime igaüks ainult ühe salve padrunitega, et kaalu madalal hoida. Edasi oli plaan lennata Super Puma kopteritega pilkases pimeduses öövaatlusseadmete abil navigeerides punkti Alfa kuskil mägedes, infiltreeruda vastavalt trassi valikule 15-20 km punkti Bravo, kus pidime kohtuma sissiga, kes pidi meile legendi järgi pantvangi asukoha teatama ja kus meil tuli keeruline päästmisoperatsioon läbi viia. Edasi eksfiltreeruda taas vastavalt trassi valikule ~15 km vaenlase alalt kogunemispunkti Charlie, kust oli plaan meid kopteritega võistluse finišisse toimetada.<br />Teised taktikalised ülesanded olid seotud näiteks sabotaažiülesannetega, kus tuli vaenlase valvepatrull hävitada ja vaenlase raadiomast õhkida. Ja seda muide päriselt! Tuli niisiis TNT tüüpi lõhkeaine metoodiliselt mastile paigaldada, koos süütenööriga ning ülesanne loeti õnnestunuks, kui masti pärast plahvatust selles paigas enam polnud. Veel kuulsime pantvangi vabastamisest autokolonnist, kus võistkonnal tuli 2 Panzerfaust tankitõrjevahendiga täiskiirusel liikuvad soomukid peatada ning pantvang lahingu abil päästa ja seejärel koos põgeneda jms. Üks Panzerfaust kaalub koos sihikuga ligikaudu 15 kg, mis oli lisakaal oma varustusele.<br />Meid suunati kopteri ootealale kella 22.30 paiku öösel. Ühte kopterisse mahtus 4 võistkonda. <a href="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwFEoWXk9sI/AAAAAAAAAFw/bHOSqilkGnc/s1600/07_PTR_008%5B1%5D.jpg"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 214px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5404676487811233474" border="0" alt="" src="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwFEoWXk9sI/AAAAAAAAAFw/bHOSqilkGnc/s320/07_PTR_008%5B1%5D.jpg" /></a>Ootasime pilkases pimeduses, kuni see lõpuks tugeva mürina saatel, samas ilma valgustuseta meie nina ette maandus. Jooksime kopterini ja saime juba jala masinasse, kui meid tagasi käsutati ja pooleks tunniks teadmatusse ootama jäeti. Lõpuks suunati meid taas veokitele ja algas ratastel sõit punkti Alfa. Nimelt tuli info, et mägedes oli paks udu, mis muutis dessandi liiga ohtlikuks. Asjaajamine oli aga täpne nagu Šveitsi kell ja veokid juba valmis seatud, ei mingit peataolekut. Meie jaoks tähendas see umbes tunni-pooleteise võrra ajakadu trassil, see kulus nüüd autokastis sõitmisele. Oma jalgsimatka algusesse, punkti Alfa jõudsime peale keskööd.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-2384114216614994936?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-26131618640055343912009-11-10T19:34:00.009+02:002009-11-16T14:18:05.170+02:00<strong>SRC 2009 III osa.</strong><br />Neljanda alana valikalade ehk selektsiooni faasis otsustasime minna lõunapoolseimasse punkti, mis paiknes St-Maurice lõunaküljel ja oli komplekspunkt. Tegemist oli publikule avatud punktiga ja kuna see oli lõunapoolseim punkt, siis olid korraldajad otsustanud premeerida kõiki võistkondi, kes selles komplekspunktis kõik kuus ülesannet täidavad 1000 lisapunktiga. Esimeses KP-s tuli igal mehel lasta ~300m kaugusel asuvat kahte langevat märklehte 5,6mm kuulipildujaga, mis oli varustatud punatäpp sihikuga, Aega selleks oli 10 sekundit ja kõik mehed said sellega kenasti hakkama. <a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SvmvFUaZ8oI/AAAAAAAAADY/LIVkRIzqh-k/s1600-h/P9253996.JPG"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 240px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5402541733921288834" border="0" alt="" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SvmvFUaZ8oI/AAAAAAAAADY/LIVkRIzqh-k/s320/P9253996.JPG" /></a>Järgmine laskmisharjutus oli vintraua alla kinnituvast 40mm granaadiheitjast. Tabada tuli akna- ja ukseavasid. Kõikides KP-des oli võimalik infot ülesande kohta saada kas prantsuse, saksa või inglise keeles. Selle poolest on SRC võistlus väga hariv, et kohtunike eesmärk on võistlejaid vajadusel õpetada. Samuti sai punktisumma teada kohe pärast sooritust, mille võistkonna kapten signeeris. Seekord tekkis aga väike kommunikatsiooniprobleem, kuna kohtunik õpetas joonise järgi, et sihtida tuleb märklaua alla äärde. Tegelikult oli see aga viga, mistõttu kaotasime ühe lasu. Õige oli sihtida ikka keskele. Järgmisena oli tankitõrjevahendi Panzerfausti laskmine, mis eeldas kõigepealt veidi naljakate Šveitsi kiivritega ning 14 kg Panzerfaustiga roomamist paarkümmend meetrit ja seejärel tankimaketi laskmist väljalendava mulaažiga. Saime ka sellega kenasti hakkama. <a href="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SvmuHia9nDI/AAAAAAAAADQ/SkUtAAVPTl4/s1600-h/Copy+of+P9254000.JPG"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 242px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5402540672529833010" border="0" alt="" src="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SvmuHia9nDI/AAAAAAAAADQ/SkUtAAVPTl4/s320/Copy+of+P9254000.JPG" /></a>Edasi tuli 300m laskmine kahest relvast. Üks oli 5,5mm kaliibriga Šveitsi armee kunagine lahtise sihikuga tabelrelv K-31 ja teine sama kaliibriga automaatrelv. Ning viimane laskmine selles kompleks KP-s oli 25m tiirus püstoliharjutus, kus tuli 5 lasku 30 sekundi jooksul märki tabada. Olin lasknud neli kümmet ja viiendat lasku ei paistnud algul üldse märklehes olevat, siis aga osutasin ühele, minu arvates suuremale augule ja arvasin kõheldes, et seal on kaks lasku ühes augus. Selle peale oli kohtunik koheselt nõus: "Aus mäng - viis kümmet!" Jah, neli kümmet on piisav argument, et kohtunikuga säärast vestlust alustada :). Viimane harjutus selles KP-s oli NATO takistusriba. Kes sellega kursis teab, mis katsumust see endast kujutab liiati veel väsinud meestele nagu me ennast tundsime. Selle läbinuna hingeldasin röötsakil olles paar minutit, et hingamisrütmi taastada - see oli mind päris ära kurnanud.<a href="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SvmtcO2ntBI/AAAAAAAAADI/xD5W0CWeFI8/s1600-h/Copy+of+P9254012.JPG"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 194px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5402539928542753810" border="0" alt="" src="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SvmtcO2ntBI/AAAAAAAAADI/xD5W0CWeFI8/s320/Copy+of+P9254012.JPG" /></a> Sellega olime siin komplekspunktis lisaks kogutud punktidele veel preemiaks 1000 punkti teeninud. Kell oli 11.00 saanud ja hüppasime taas ratastele, et suund põhja poole võtta. 10 ala oli meie jaoks osavust nõudev takistusriba, kus meeskond pidi väga keerulise ronimis-pugemis-turnimisharjutuse sooritama, endaga kahte lauajuppi kaasa tarides. Üks neist oli umbes 5m ja teine 3 m pikkune. Lauad olid jämedad ning raskem neist kaalus paarkümmend kilo. Ülesanne läks ladusalt ja võtsime ette ka järgmise ülesande samas kõrval, mis kujutas endast raadio- ning käemärgiharjutust. See oli meile midagi uut, meid jaotati ringile ligikaudu 150m vahedega nii, et kõikide meeste vahel silmsidet polnud. Tiit sai ülesande ja näitas mulle käemärkidega, millest pidin info välja lugema ja raadiosaatja teel Raulile edastama, kes omakorda käemärkide abil minult saadud info Kaidole täpselt edastas. Maksimumpunktid rõõmustasid meid väga. Harjutus oli väga lihtsasti koostatud ja samas väga hariv. Kuidas annaksid Sina lugeja edasi teate 2 minuti jooksul: "Two enemy planes are doing lowflight in Nord direction!" Järgmisena sõitsime lääne poole ja saime ülesandeks lasta soomuki sisemuses laskekohal istudes 12,7mm simulaatoriga vaenlase liikumisvahendeid, milleks olid soomukid, kopterid ja sõidukid. Päris põnev harjutus. Taas ratastel ja kihutasime põhja poole, jäänud oli veel pisut alla kuue tunni valikfaasi. Meie ühe lemmikala - takistriba kõrval paiknes vibulaskmise KP ja pidasime mõistlikuks "jooksult" ka mõned nooled lasta, kuna järjekorda polnud. See oli aga viga, me polnud seda kordagi harjutanud ja palju ei puudunud, et oleksime oma senikogutud punktisaaki lausa vähendanud, kuna siin anti miinusmärgiga punkte möödalaskude eest. Tulemus - raiskasime 15 minutit ja 0 punkti. Kobisime kärmesti takistusrajale, kus taas prisked 1000 maksimumpunkti noppisime. Seekord oli lisaks seinaronimisele, köiel enda edasi libistamisele ja paralleelköite ületamisele ka meeskonnatööd nõudev "suusatamisharjutus", kus neli meest pidid samamaegselt suuskadel koos astuma. See kõik oli teadagi limiteeritud ajaga. Taas põhja poole ning järgmisena tuli põnev pantvangi vabastamine automaatpüstolist HK MP-5. Ülesanne seisis selles, et algul tuli kahel võitlejal 3 sekundi jooksul hävitada esimesed kaks valvurit ilma, et püssi oleks saanud enne märgile sihtida. Saime sellega napilt hakkama, kuna Raul jõudis tabada vaenlast kolmanda lasuga, siiski pihtas. Seest võttis õõnsaks, sest möödalasuga oleks harjutus lõppenud ja prisked 800 punkti kadunud. Edasi tuli teises faasis 10 sekundiga kõigil neljal mehel lasta ühtekokku 10 vaenlast, kusjuures mõni neist oli VIP (pantvang, keda ei tohi lasta) õla taga varjul. Ülesanne õnnestus ja saime sooritada ilma järjekorrata samas ka teise harjutuse, milleks oli taas Mousquet K-31 lahtise sihikuga 300m laskmine. Kui meilt küsiti abivalmilt, et kas me vajame õpetust relva sihiku ja laadimise kohta, saime uhkusega vastata, et abi pole vaja, kuna meil on kõigil kodus need püssid olemas. "Meil ka!" vastas naerusuine Šveitslane. Olime 2007 aastal need püssid saanud auhinnaks missiooni faasi võitmise eest. Ülesanne õnnestus ja suundusime taas põhja poole. Järgmine ülesanne oli meie jaoks juba 17-s ja selle nimi oli haavatule abi andmine ja maastikul kandmine. Kohtunik arvas, et meil tuleb oodata kuni 15 minutit ja otsustasime siiski ootama jääda, mille jooksul oleks ka võileiva jõudnud põske pista. Mõne minuti pärast kutsuti meid aga välja ja ülesanne algas. Esmalt osutas kohtunik ühele meie võistkonna liikmele ja ütles, et ta sai haavata, kusjuured läbi on lastud õlavars ja reieluu. Panime jalale lahase ja õlavarrele tugeva sideme. Kahjuks nullis õlavarre sideme punktid ära sideme asetamine Crafti sooja pesu peale.<a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwFApLHGnKI/AAAAAAAAAE4/FvtyZmG8c1M/s1600/06_ZEM_014%5B1%5D.jpg"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 213px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5404672103922703522" border="0" alt="" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwFApLHGnKI/AAAAAAAAAE4/FvtyZmG8c1M/s320/06_ZEM_014%5B1%5D.jpg" /></a> Olime pisut pahased, et meile sedasi "ära tehti", sest õige oleks olnud sellisel juhul 600 kroonine särk ribadeks rebida, mis tundus absurdne. Takistusriba läbimiseks pidime 60 kg inimkujulise liivakoti kanderaamile siduma ja ettevaatlikult läbima ülipika ja keerulise teekonna, ilma kanderaami maha pillamata. Maksimumsoorituse oleks andnud 10 min aeg, kuid meie aeg oli 15 minutit ja saime sellelt ülesandelt kõigest 250 punkti 800-st kusjuures olime totaalselt kurnatud ja kubemeni märjad ja porised. See ülesanne oli ilmselgelt valesti planeeritud, sest maksimaalne punktisumma, mis sel päeval saadi oli 550(!) ning meie oma kehva saagiga olime kuuendad. Kuna meie jaoks oli aega järele jäänud vähe, siis me ei hakanud saapaid veest tühjaks kallama ega sokke väänama - 10 minutit sellele kulutada tundus liiga pikk aeg. See otsus maksis aga valusalt kätte 12 tunni pärast järgmisel etapil, kui haudunud jalad hõõrduma ning purunema hakkasid. Järgmisena jäi meie teele relvade lahtivõtt-kokkupanemine. Kuna järjekorda polnud, siis suundusime sinna. Neli erinevat relva tuli "elementaarosadeks" jagada ;) ja seejärel tuli need siis taas kokku panna 3 minutiga. Ühe saime kokku, kuid endal oli päris piinlik, et MG-3 oli paari aastaga täiesti ununenud ja sinna see jäigi. Samas oli teinegi ülesanne, kus tuli igal mehel teleobjektiiviga suurekaliibrilisest relvast märki tabada. See läks taas libedalt.<br />Ka põhja pool oli võimalik teenida 1000 preemiapunkti, kui vastavad viis ala läbida. Olime nõuks võtnud maas lebavad punktid kindlapeale üles korjama. Veelgi põhja poole liikudes valisime vahva ülesande, milleks oli Willys tüüpi džiibil kõik 5 velge (koos tagavararattaga) vahetada nii, et tuli auto toestada, velg eemaldada, selle asemele uus paigaldada ja nii teha ring kogu masinale. Aega selleks oli 5 minutit. Maksimum aega ei saanud, kuid 700 punkti taas „kotis“ ja liikusime edasi juba lausa Genfi järve kallastele. Seal tuli meil ühes angaaris sooritada lennumasinate tundmise test, millega saime peamiselt tänu Kaido teadmistele kenasti hakkama. Hoopis põnevam oli aga järgmine harjutus, kus tuli kaks objekti metoodiliselt õige koguse lõhkeainega varustada, ehitada süütenöör pikkusega min 30 sek ja seda kõike limiteeritud aja jooksul. Seekord linnarahva seas objekti päriselt lõhkama ei pidanud, seda oli rakendatud varasemast kogemusest missioonifaasis. Taas maksimumpunktid. Nüüdseks oli k<a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwFAu9-bPlI/AAAAAAAAAFA/KIyef8ABkvA/s1600/06_ZEM_018%5B1%5D.jpg"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 213px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5404672203475861074" border="0" alt="" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwFAu9-bPlI/AAAAAAAAAFA/KIyef8ABkvA/s320/06_ZEM_018%5B1%5D.jpg" /></a>ell juba peaaegu 16.00 saanud ja võtsime suuna Aigle poole. „Koduteele“ jäi järgmisena elustamisharjutus, mis tuli teha paaris ja nuku peal. Nukk oli varustatud elektroonikaga, mis näitas, kas 5 minuti jooksul sooritatud elustamine oleks tulemusi andnud. Meie nukkudel vedas, nad „jäid ellu“J Järgmine KP oli taas üks takistusrada, kus meeskond kaheks jagati ning erinevaid ülesandeid sooritama suunati. Olin juba üsna läbi ja valisin veidi kergema. Tiit ja Kaido läbisid pikema ja keerulisema harjutuse, mida sain ka ise lõpuosas jälgida. Olime juba ligikaudu 14 tundi pidevas liikumises ja magamata olnud ning see andis tunda. Sellegipoolest saime siit väga kõrged 900 punkti. Nüüdseks oli kell juba viis läbi, olime läbinud 24 KP-d üsna edukalt, väga suuri prohmakaid polnud, tuju oli hea ja suundusime oma viimasele harjutusele, mis oli meile täiesti uus. <a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwFA5lnsFkI/AAAAAAAAAFI/RyH_ePBh8bE/s1600/06_InfBat_001%5B1%5D.jpg"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 213px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5404672385916606018" border="0" alt="" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwFA5lnsFkI/AAAAAAAAAFI/RyH_ePBh8bE/s320/06_InfBat_001%5B1%5D.jpg" /></a>Selleks oli BMX ratastel krossiraja läbimine, milleks oli aega 45 sekundit. Jala mahapanek oleks tähendanud 0 punkti. Küngastel perutamine oli vahva, kuid ohtlik just tasakaalu kaotamise hirmus. Läbisime raja veidi alla minutiga ja saime kahjuks ainult 320 punkti priskest 800-st, mida olime lootnud. Mis seal´s ikka, aega oli veel pool tundi, kuid rohkem KP-sid läheduses polnud ja saime rahulikult vahefinišisse vurada. Aigles andsime ära rattad ja registreerisime end sisse. Reeglite järgi oleks iga minut üle 18.00 sulatanud meie punktiarvet 100 punkti võrra. Karm värk. Päevi hiljem saime teada, et olime kokku läbinud 25 KP-d ja saavutanud 13317 punkti maksimaalsest 17025-st, mis nende ülesannete kogusumma andis. Sinna lisandus siis vastavalt kogutud 2000 preemiapunkti. Ka seda saime hiljem teada, et olime selle punktisummaga teisel kohal, kaotades esimesele kohale 124 punktiga. Sisetunne ütles meile, et olime selle etapi üpris edukalt läbinud, kuid kas sellest piisas, et esimestega rinda pista, seda me ei võinud kuidagi teada. Kui meid veoauto kasti suunati, istusime koos ühe Šveitsi võistkonnaga, kes oli kõhutunde pealt veendunud, et nad on ilmselt parima punktiskooriga sellelt etapilt. Mina ei suutnud väsinud peaga mõista, et kuidas nad saavad midagi seesugust arvata, kui neil polnud mitte mingisugust infot teiste võistkondade sooritusest. Aga olgu pealegi, kui see neile lisajõudu andis. Teiste võistkondadega suhelda puhkehetkedel oli sel võistlusel äärmiselt huvitav, kohal oli ju siiski kõigile teada-tuntud eliitüksuste esindused. Näiteks autokastis füüsilise faasi starti sõites jutustas Briti SAS üksuse võitleja, et on kahel korral osalenud missioonil Iraagis ja Afganistanis ja nädal pärast võistlust suundub taas Afganistani. Või siis lõpubanketi ajal Genfi järvel laevaga sõites, kui sinu juurde tuleb sirge selja, tugeva lõua ja sihikindla pilguga ning hallinevate juustega väga heas vormis ohvitser ja teatab, et ta on Swiss Raid Commando võistlust 4 korda võitnud (!) ning sel aastal ei osalenud esimest korda, kuna on liiga vana - 51 aastane. Mis sa oskad kosta.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-2613161864005534391?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-24428816705276096152009-11-09T22:53:00.002+02:002010-04-06T09:29:42.103+03:00<div><br /><br /><div><a href="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwFDkX6K4xI/AAAAAAAAAFQ/Bk0-6LRmhSE/s1600/02_PTR_024%5B1%5D.jpg"></a><br /><br /><div><a href="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SviRgJb9GAI/AAAAAAAAACw/7iKObHcVTZ4/s1600-h/IMG_8794.JPG"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 176px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5402227734505920514" border="0" alt="" src="http://4.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SviRgJb9GAI/AAAAAAAAACw/7iKObHcVTZ4/s320/IMG_8794.JPG" /></a> <strong>SRC 2009 II osa.</strong><br /><div><div>Me alustasime selle võistluse ettevalmistust 2008 aasta sügisel, kui SRC kodulehele ilmus info võistlusala kohta. Seejärel said Kaido ja Tiit alustada topograafiliste 1:20000 kaartide tellimist internetist, mis aitasid võistlustest ülevaadet saada ja mis maksid kokku ligi 3000 krooni. Lennupiletid ostsime ära Stockmanni väljamüügilt. Oleme selles koosseisus -Raul, Tiit, Kaido ja mina ning tugimees Toomas varem korduvalt ja üsna edukalt võistelnud nii Eestis kui väljaspool ja meil on aegade jooksul tekkinud eriline klapp. Leppisime kohe alguses kokku, et võistleme samas koosseisus ka SRC2009 ja me sõnastasime juba tookord, et läheme võistlust võitma! See tähendas oma unistuse sõnastamist, seda, et kõik treenivad vastavalt oma võimalustele läbi aasta ja viivad ennast kõigis alades parimasse vormi. See tähendas automaatselt kollektiivset vastutust võistkonna ees. Me tahtsime justnimelt neljakesi koos võistelda, kuna uskusime, et see sünergia on parim selle formaadi jaoks. Sellest tuli ka pahandusi. Nimelt oleme me aastaid võistlenud uhkelt EROK nime all (oleme kõik Eesti Reservohvitseride Kogu liikmed) ja see MTÜ on ka jõudumööda meid toetanud osavõtumaksude tasumisel jms. Samas ei ole EROK organisatsioonina organiseerinud sellistele võistlustele minekut või meeskondade komplekteerimist, rääkimata kvalifikatsioonivõistlustest. Kõik huvilised on saanud meilt infot, kuidas sinna registreeruda ja kui soovijaid oli rohkem jagus toetussumma mitme võistkonna vahel. Nüüd ilmus välja aga tublisid võitlejaid, kellele tundus, et nad on kõrvale jäetud, neid polnud osalema kutsutud. See tegi meele mõruks, sest tegemist on meeskonnavõistlusega ja olime omale ülikõrge eesmärgi seadnud, liikmete vahetus oleks tähendanud ka eesmärgi muutmist, millega keegi nõus polnud.<br /></div><div>Ettevalmistus jätkus sellega, et planeerisime märtsis 2009 samasse piirkonda nädalase mäesuusalaagri, et ümbrusega harjuda ja maastikuga kohaneda. Käisime Kaidoga mööda sõjaväelinnakuid ja lasketiire ning pildistasime ja mõõtsime vahemaid ning planeerisime trasse. Meil polnud täpset infot, kuid oma kogemustest oletasime, kus saaks teha ülesandeid ja tagantjärele võib öel<a href="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SviQzVqDkbI/AAAAAAAAACo/B2UkMqUyCp0/s1600-h/P9254052.JPG"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 240px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5402226964692177330" border="0" alt="" src="http://3.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SviQzVqDkbI/AAAAAAAAACo/B2UkMqUyCp0/s320/P9254052.JPG" /></a>da, et võistluste käigus väga mitmed kohad olid meile tuttavad ja teada. Maastikuga harjutasime ennast ka kaks päeva enne võistlust kohale minnes ja lihtsalt mööda võimalikke võistluspaiku ringi sõites. Sellega "võtsime piirkonna omaks" ja võisteldes tundus see justkui kodurajal treenimine, me tajusime vahemaid.<br />Selektsiooni faasile ratastega startides oli väljas juba valgeks läinud ja pealambid võis kotti peita, rajale startisime kümmekond minutit peale seitset. Võistluste korraldajad olid järjekordade leevendamiseks punktides otsustanud vähemalt esimese otsa võistkonnad saata järjekorra alusel vastavalt lõuna või põhja poole, kus nad pidid oma esimese ülesande sooritama. Aigle asus selektsiooni teritooriumi keskosas. Edasi võisid võistlejad ise valida, kuhu poole suundusid. Meid suunati lõunasse ja esimeseks ülesandeks valisime kaljuronimise. Kohtunikud olid üllatunud meid nii varakult kontrollpunktis (KP) nähes. Ilmselt ootasid nad esimesi võistlejaid pisut hiljem. <a href="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwFDzCxxhOI/AAAAAAAAAFY/-7fFVqxpg50/s1600/06_PTR_024%5B1%5D.jpg"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 214px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5404675572019332322" border="0" alt="" src="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwFDzCxxhOI/AAAAAAAAAFY/-7fFVqxpg50/s320/06_PTR_024%5B1%5D.jpg" /></a>Ülesande soorituseks oli aega 3 minutit mille me sooritasime veidi üle kahe minutiga. See tundus lihtne, kuna olime seda mitmel korral nii Lasnamäe kui ka Mustamäe ronimisseinal harjutanud. Maksimum 1125 punkti tõstsid veelgi niigi kõrget enesetunnet ja liikusime kiiresti üksteise tuules sõites Montet mäe suunas, mis kõrgus 400m tasapinna kohal. Mägi oli üllatavalt järsk ja kõrge, isegi käe kõrval oli ratast väga raske üles upitada, sest tee keeras ümber mäe ja ei tahtnud kuidagi lõppeda. Lõpuks tippu jõudes olime üpris hingetud ja alustasime väga rasket ala milleks oli kompleks takistusriba. Taas ehmatasime esimese võistkonnana kohtunikke. Aega soorituseks oli 20 minutit ja see ülesanne oli karm sisaldades nii tuletõrjujate pimedates ning kitsastes katakombides orienteerumist-roomamist, kui lae all kõrgustes trapetseid, võrke, palke ja muid vidinaid. Ajast jäi lõpus veidi napiks, kuid saime väga tublid 1100 punkti 1200-st. Samas oli ka teine KP kus pandi proovile meie kõrgusekartus. Sõjaväe lihtsad kuid kindlad rakmed üll, köiega ühendatud, tuli astuda üle barjääri umbes 30 m kõrgusel maapinnast ja lasta ennast alla kukutada. Minut anti aega otsustamiseks, kas on julgust või mitte. Meie ronisime keskendunud nägudega käsipuule ja lasime endid järgemööda alla kukutada, köide rippuma jäädes, teenides sellega kerged 800 punkti. Mäest ratastega pidurite suitsedes laskudes pressisid ennast mäest üles konkurendid Norrakad ja üks tugev Šveitsi võitskond. Lehvitasime neile naeratades - teadsime milline katsumus neid ees ootas.<a href="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwFD5DZBkoI/AAAAAAAAAFg/aUvmNTJXJOc/s1600/06_ZEM_016%5B1%5D.jpg"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 213px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5404675675263177346" border="0" alt="" src="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/SwFD5DZBkoI/AAAAAAAAAFg/aUvmNTJXJOc/s320/06_ZEM_016%5B1%5D.jpg" /></a></div></div></div></div></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-2442881670527609615?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-27744259881293694932009-11-08T15:23:00.001+02:002009-11-18T09:17:47.327+02:00<strong>SRC 2009, I osa</strong><br /> 24.-26 septembril 2009 toimunud võistlusest Swiss Raid Commando on ka ajakirjanduses räägitud. Tahan lisada ka oma mälestused sellest "sõjaväelaste olümpiamängudest", nagu neid vastavates ringkondades tunnustavalt nimetatakse. <a href="http://www.src.ch/">www.src.ch</a><br />Swiss Raid Commando 2009, toimus Prantsusmaa ja Šveitsi territooriumil, täpsemalt Chablais Valais, Vaud ja Savoy. 160 neljaliikmelist võistkonda, 640 võistlejat, 19 riigist. Taha! Usu! Julge! ehk originaalis Voloire, croire et oser! Need on sõnad, mis 2005 aastal äratasid tähelepanu pigem oma haukuva ja käriseva kõla poolest, kui need ööpimeduses SRC brigaadikindral Michel Chablozi suust kõlasid. Nende sõnade tegeliku tähenduseni jõudsime alles 2009 aasta võistluste stardis. See toimus Prantsusmaa territooriumil La Pantiax küla servas kell 02.30 öösel, kui me Rauliga koos seisime ja startikäsklust üliraskele võistlusele ootasime. Nimelt saime oma teiselt lahingpaarilt teate, et nemad kavatsevad joosta nii kiiresti ja nii kaua esimestega koos, kuni jaksavad ja edasi siis paistab... See oli kõige otsesemas tähenduses usu- ja julguseproov, nii imelik, kui see ka esmapilgul ei tundu. Me teadsime oma varasemast kogemusest, mis meid järgmisel kahel päeval ees ootab, kuid meil polnud aimugi, kuidas 25 km jooksudistants seekord, mida nimetati lihtsalt "füüsiliseks faasiks", meie sooritusi järgnevatel päevadel mõjutab. Kaardiinfo järgi tuli orienteerudes tõusta Alpides seljakotiga umbes 900m, ületada Prantsuse-Šveitsi piir ja laskuda seejärel 1500m ning lipata lõpuspurdina veel 8 km mööda lauget jõekallast Aigle linna, kus toimus üleminek teisele etapile. Kuidas me seda deviisi siis mõistsime? Nimelt oli hirm suur, aga me uskusime, et me peame tempole vastu ning alustasime peale stardipauku jooksuga ja jätkasime niimoodi kõik rajalõigud, kus sai joosta. Vahepeal oli tõusunurk nii järsk, et jooksmine polnud otstarbekas, kuid esimeste hulgas püsides saime sellegipoolsest ise vabalt tempot valida - tagapool mööda jalgrada tõustes tuli ju oma tempo eelkõndijate järgi seada. Seega - väga paljud meeskonnad ei uskunud oma tugevusse, andsid juba enne starti alla ning alustasid "rahulikult", nagu nad väitsid, sest nii pikk võistlus oli ju veel ees. Tegelikult oli aega väga vähe, kui oli soov kõrgete kohtade eest võidelda, kõik on ju suhteline. Asi nimelt selles, et esimene etapp algas kell 03.00 ja järgmise etapi ehk "selektsiooni faasi" võistluspaigad avati kell 07.00, kuid need paiknesid Aigle linnast väljas ja sinna tuli veel jalgratastega sõita. Mäkke tõustes võis pealampide järgi aimata, et me olime esimese kümne võistkonna hulgas ja kui alustasime langust taas joostes, oli läbi külma udu näha paari võistkonda mitusada meetrit allpool kärmelt laskumas. Olime oma tempoga siiski rahul, kuna punkte selle etapi eest ei antud, võistluse korraldaja eesmärk oli meid vaid väsitada enne "päris" võistlust. Kui me eelviimase KP läbisime ja jäi veel viimased 8km tasast pinda küsisin, mitu võistkonda enne meid KP on läbinud. Minu üllatuseks ainult kaks, kusjuures üks lahingpaar oli meie nägemisulatuses saja meetri kaugusel. Seega mõned võistkonnad siiski eksisid orienteerudes ja olid seega meist tahapoole jäänud.<br /><br /><p>Meil õnnestus kell 06.50 oma teise lahingpaariga kokku saada ja I etapp esimesena lõpetada (!) Meenus ühe tiimi pealiku küsimus briifingul, kui taheti teada, et mis siis saab, kui nad esimese etapi palju enne kella seitset lõpetavad. Selle peale kõrge ohvitser ainult muigas kavalalt ja kordas ennast, et siis tuleb kella seitsmeni oodata kuni järgmise etapi punktid avatakse. Nüüd oli vastus tema muigele selgeks saanud - nemad teadsid, millise katsumusega oli tegu. Infoks niipalju, et l etapi mediaanaeg oli kell 8.30! Seega pooled lõpetasid I etapi veelgi hiljem (ja osa jäid sööma -puhkama). Meie saime alustada Šveitsi armee jalgrataste ettevalmistust. Tuli sadulaid kõrgemale tõsta, kumme pumbata, kaardialus lenksu külge sättida ja relvad raami külge kinnitada - ees ootas siiski ligi 60 km rattasõitu 11 tunni jooksul, mille jooksul tuli valida endale sobiv maršruut võistluspaikade vahel. Tuli lahendada keeruline ülesanne, kus oli vaja otsustada, mida oskasid sooritada ja samas ka maksimaalselt punkte koguda. Võistluse võitja selgus lõpuks selle järgi, kes kõige rohkem punkte kogus. Sooritused olid erineva punktiskooriga varieerudes 200-1500-ni. <a href="http://src.ch/live/">http://src.ch/live/</a> See ülesanne oli seekord Tiidu kanda, millega ta suurepäraselt hakkama sai.</p><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-2774425988129369493?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-21088251482997956862009-11-08T14:39:00.000+02:002009-11-08T14:50:10.932+02:00Hiljuti sai käidud ühel väga ilusal üritusel, millega sai tasutud väike võlg oma armsa riigi ees. Nimelt olin kutsutud Reservõppekogunemisele miinipildujarühma juhina. Kirjuatsin sellest väikese kokkuvõtte, mida soovi korral siin lugeda võite.<br /><div><strong>Miinipilduja rühma Reservõppekogunemine (MPR RÕK) Kirnas 4.-17.10.2009 a.</strong><br />Pühapäeva hommikul 4. oktoobril kell 9.00 Nõmme kogunemispunkti jõudes oli meeldiv tõdeda, et õppekogunemisele kutsututest suurem enamus oli kohale saabunud. Registreerimine, kiire arstlik küsitlus ja suundusime varustust kätte saama laohoonesse. Meid abistasid abivalmilt tublid kaitseliitlased vbl. Raik Kuusemetsa juhendamisel ja rõõm oli tõdeda, et varustust jagus piisavalt kõigile ja see oli uus ning mugav. Olin varem osalenud Kaitseväe jalaväe väljaõppel ning seega olin igaks juhuks kaasa pakkinud kõiksugu mugavusvarustust, mida hiljem selgus, et läinudki vaja.<br />MPR RÕK oli planeeritud selliselt, et õppuste esimesel nädalal kutsuti kohale ohvitserid ja allohvitserid, kes õpetati välja kõiki 4 MP valdkonda tundma ja juhtima. Neli valdkonda on - mõõdistamine, tulejuhtimine, arvestamine ja MP meeskonna juhtimine. Teisel nädalal oli osalema kutsutud lisaks reakoosseis, kelle ülesandeks oli spetsialiseeruda ühele ametile ja õppida see selgeks automaatsuseni. Kohal olid MP rühmad Kaitseliit (edaspidi KL) Tallinna-, Harju-, Alutaguse-, Põlva- ja Võru malevatest.<br />Kirnasse, KL jõgeva malevkonna uude ja kenasse õppekeskusesse jõudes, oli meel ülev ja ootused suured. Siinkirjutaja peab tunnistama, et oli positiivselt üllatunud, et sellises mahajäetud, soodest ja rabadest ümbritsetud kohas, kus puudus mobiililevi, oli niivõrd kaasaegsete õppevahenditega, avarate ruumidega ilus elu- ja õppekeskus. Magala oli soe, puhas ja uue voodivarustusega. Toitlustamine puhtas ja avaras sööklas oli korraldatud ladusalt ning söögid olid väga maitsvad ja seda oli alati piisavalt. Ka kokad olid lisaks headele söögivalmistamisoskustele ülimalt positiivsed ja sõbralikud.<br />Linnalegendid räägivad Nõukogude aegsetest kordusõppustest peaasjalikult üht ja sama – kahe nädala jooksul löödi lihtsalt aega surnuks, sageli alkoholi kuritarvitades ja kaarte tagudes. Nüüd aga algasid õppused veel samal pühapäeval, ei mingit aja raiskamist! Kõigepealt kell 15.00 kursuse veebli tund, kus vbl. Art Pajusoon selgitas meile kodukorda. Edasi läks kell 16.50 res-ltn. Rein Lindre juhtimisel lahti õppetöö, kus saime teada üldinfo suurtükiväe ja täpsemalt MP kohta ja edasi liikusime juba konkreetsemalt MP meeskonna töö põhimõtete selgitamiseni. Esimese päeva õpe kestis kuni kella 20.40-ni! Õhtul tutvustati meile ka RÕK ülemat, kelleks oli mjr. Joe Lepp.<br /><br />Esmaspäev algas kell 7.00 äratuse ja hommikvõimlemisega nagu ka kõik ülejäänud päevad, mis oli väga hea võimalus luua päevaks tegus ja värske olemine. Ltn. Rein Lindre juhtimisel jätkus meie õpe kell 8.00 ja saime kohe ka päris 81mm miinipildujat käega katsuda ja rännakasendisse kokku pakkida. Õppisime tundma 81mm miinipilduja osi, milleks on toru, harkjalg- lafett, tugiplaat ja sihik ning samuti erinevaid laskemeetodeid, milleks on otselaskmine, lähiülekanne ja koordinaatmeetod. Huvitav oli ka teada saada, et suurtükiväe kaitsepühak on tuttavlik Saint Barbara.<br />Õige lühidalt öeldes tuli meelde jätta, et miinipilduja tuleb orientiiri järgi õigesse suunda sättida, loodis hoida ning paigaldada sihikule näit ja nurk. Edasi tuleb vaid käsu peale vastavalt protseduurile miin torust sisse lasta ja tehtud see ongi J.<br /><a href="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/Sva-NGPVq5I/AAAAAAAAACg/gC2M3YW1q60/s1600-h/PICT0022.JPG"><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 240px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5401713935300012946" border="0" alt="" src="http://2.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/Sva-NGPVq5I/AAAAAAAAACg/gC2M3YW1q60/s320/PICT0022.JPG" /></a><br /><br />Lisaks MP-le võtsime läbi ka topograafiaõppe 1:50 000 Kaitseväe kaardil. Saime teada, et kaardid polegi „päris täpsed“, et kõikidel topograafilistel kaartidel on viga, mis iga aastaga suureneb. Käisime looduses kaardiparandust käsibussooliga mõõtmas ning saime teada, et 2000a. kaardi parandus oli keskmiselt + 01-30 (tuhandikud). See number oli meile orientiiriks ja kõneaineks kõikidel ülejäänud päevadel ja õppustel ja tekitas kohati mõningat segadustJ.<br /><br />Teisipäeva hommikul jagati õpperühm kaheks osaks, millest üks alustas tulejuhtimisõpet ja teine arvestusõpet. Arvestusõppe grupp, kuhu ka siinkirjutaja kuulus, viidi läbi ltn. Martin Šlengi poolt. Õppisime kasutama arvestaja põhitöövahendit „saabast“ ja huumoriga pooleks põhilist abitöövahendit – kohvitassi, millega külmas olles käsi soojendada, et mitte eksida. Õpe oli taas väga põnev ja uus, saime ka aru arvestaja vastutusest, sest tema annab miinipildujale sihikunäidu koordinaatmeetodil laskmisel. Ehk teisisõnu arvestaja keerab MP torud vaenlase peale kuni 4,9 km kaugusel, sageli üle omade peade lastes… Sama päeva pärastlõunal suundusime õppeplatsile, kus proovisime usinalt oma teadmisi praktikas rakendada. Selleks toodi välja ja seati üles 81mm MP ning lasti õppemiine ligikaudu 100m kaugusele. Kuigi tegemist oli õppemiinidega, oli vaatepilt väga tõetruu, miin lendas nii kõrgele, et peaaegu kadus silmist ning langes siis sihtmärgile valju kärgatusega ning ligi meetri sügavusele kõnnumaasse. Harjutasime kokkutöötamist erinevate üksuste vahel.<br /><br />Kolmapäeva hommikul 07.10.09 alustas meie grupp kpt. Heino Rebase käe all tulejuhtimisõpet. Saime teada, et tulejuht on MP silmad, kes edastab vastase koordinaadid ja annab tulekäsu. Ta „töötab“ seega vastase nägemisulatuses ja on seega vastase sihtmärk nr. 1. Alati! Õppisime hindama kaugusi maastikul tuntud objektide abil nagu tikutoos, soomuk, joonlaud, elektripost jms ning koostama tule tellimust.<br /><br />Neljapäeva hommikul 08.10.09 alustasime mõõdistusõpet ltn. Janel Säkki juhendamisel. Mõõdistaja põhiülesanne on rühma põhi MP asukoha täpne määramine ning laskekoha ja juurdesõiduteede ettevalmistamine. Mõõdistaja töö on sarnane maamõõtja tööga, kus meile vajaliku paiga koordinaadid tuleb maastikul välja mõõta käsitsi 50 m trossi abil kahe teadaoleva punkti abil. Asi tundus klassis keerulisem, kui hiljem looduses praktiseerides. Oli siingi ülim täpsus ja eksimatus primaarne, nagu teistegi MP jagude töö puhul.<br />Samal päeval tegime ka paari km kaugusel laskeväljal komplekstreeningu, kus grupid vaheldumisi sooritasid maamõõdistust ning õppelaskmisi M-Golfist. Viimane oli taas üks võimalus „päris“ miini lasta kuni paarisaja meetri kaugusele ning „laenguks“ oli seekord süsihappegaas. Väga põnev oli näha, kuidas osavamad 70 meetri kauguselt sõiduauto rehvi tabasid. Päev läks taas nagu lennates ja põnevaid töövõtteid omandades.<br /><br />Reedel ja laupäeval kinnistasime veelgi oma tärkavaid teadmisi 81mm miinipildujast ning laupäeva pärastlõunal toimus malevate vaheline võistlus M-Golfist, mille nimeks oli uhkelt „Pange laskmine“. Meeskondade eesmärgiks oli aja peale otselaskmisega 6 lasuga ligikaudu 60 meetri kauguselt pange sisse lasta. Võistlus oli põnev ja saadi pangele väga lähedale, kuid tšempion jäi veel välja selgitamata. Laupäeva õhtul oli võitlejatele köetud tubli saun, mis oli auga välja teenitud.<br />Pühapäeva hommikul 11.10.09 toimus teadmiste kontroll kõigis neljas aines ning peale lõunat selgus, et meie teadmised olid piisavad, et jätkata reakoosseisu väljaõpetamisele kaasaaitamist instruktorite kõrval ning kinnistada malevate MPR SA meeskondi.<br />Rühmad reorganiseeriti ning rühmaülemad määrati erinevate jagude juurde väljaõppele kaasa aitama. KL Tallinna maleva MPR 32-st ametikohast sai selle RÕK kaadri põhjal täidetud 18, kusjuures kasutasime 2 MP meeskonda ja jagasime mehed kogemuse põhjal sobilikesse ametitesse. Tagantjärele tundub, et kõik üksused said oma ametikohtadel hästi hakkama ja mis kõige tähtsam – mehed on valmis ja võimelised oma teadmisi-oskusi jagama.<br />Edasi muutusid õppused veelgi pingelisemaks, kuna kokku oli juba ligi 75 meest, siis toimus söömine kolmes vahetuses ja äratuse aega oli veelgi varasemaks tõstetud – 6.30. Siinkirjutaja lihvis enda arvestusoskusi lisaks koos arvestajate grupiga terve esmaspäeva 12.10.09 ning nähes, et teadmised- oskused arenevad KL Tallinna maleva meestel kiiresti, otsustas liituda MP meeskondade juhtimisega „põllul“. Põhjuseks motivatsioon, et pärast RÕK-i tuleb rühmaülemal KL õppustel juhtida eelkõige MP-de paigutust looduses, ehitada üles töötavat „lehvikut“ ja olla suuteline tulekäsk nagu kord ja kohus täide viia. Aega oma MP rühma juhtimise lihvimiseks oli järgnevatel päevadel piisavalt ja silmnähtava kiirusega õppisid kõik reservistid oma ameteid kord-korralt paremini teostama. MP meeskondi oli tulnud lisaks meie tublidele instruktoritele juhtima ka legendaarse Kaiu MP meeskonna rühmaülem ltn. Kalev Kiviste koos oma tublide allohvitseridega, samuti kogenud res-kpt. Valeri Ulitski. Saime lisaks tugevale teoreetilisele pagasile ka väga praktilisi näpunäiteid. Erinevaid koolkondi kuulates sai siinkirjutajale veelgi selgemaks, kui tähtis on KL Tln maleva MPR praktiline koosharjutamine, mille läbi kõik mõisted üheselt mõistetavaks muutuvad ja käskluste sisu automaatseks muutuks.<br />Aeg möödus lennates ja neljapäeva hommikul 15.10.09 istusime mugavatesse bussidesse ning alustasime sõitu Sirgala karjääri suunas, kus pidi toimuma õppelaskmine 81mm kild-fugassmiinidega märklehtede pihta. KL Tallinna maleva III MP meeskonna ülem kpr. Tanel Viks üllatas RÕK ülemat mjr. Joe Leppa sooviga võtta kaasa lisa MP komplekt, eesmärgiga Sirgalas aega ratsionaalselt kasutada kuivalt drillides. Selline initsiatiiv teeb teadagi ainult rõõmu. Pärast enam kui 2 tunnist mugavat bussisõitu olime kohal ja alustasime positsioonide ettevalmistamist ja märklehtede ülesehitamist. Kui kõik oli valmis, said esimesed kolm MP meeskonda ülesandeks 7 miini laenguga 1 ette valmistada. Nüüd nägime ka esmakordselt päris miine ja peab ütlema, et aukartus oli suur. Samas olime oma tublide instruktorite käe all saanud väga hea ettevalmistuse, mistõttu tuli kõike korrata täpselt nii nagu õppustel ja kõik lihtsalt pidi korda minema.<br />Niisiis sai iga MP meeskond lasta kokku 7 miini ning kokkuvõtteks kahest märklauast üks sai 2 otsetabamust ning teine sai palju tabamusi sihtmärgi suhtes tapvas kauguses ehk 50m raadiuses. Üks miin tegi tõrke, mis protseduuri kohaselt ära märgistati ja pioneeridele teatati. Oma tööd tegid õppustel hästi ka tulejuhid, arvestajad ja mõõdistajad.<br /><br />Reedel 16.10.09 toimus hommikul viimane teadmiste kinnistamine ning peale lõunat viidi läbi mastaapne teadmiste kontroll kõikidele meeskondadele ja jagudele. Soov eksamit edukalt sooritada oli niivõrd suur, et nii mõnigi meeskond „mõtles üle“ ehk unustas rutiiniks muutunud tegevused ja lasi sisse lipsata lapsikutel vigadel, mida treeningul suudeti vältida. Õnneks polnud tegu nii suurte eksimustega, et eksamit oleks tulnud korrata, vaid motiveeris meeskondi uuesti ja uuesti drillima käsklusi automaatsuseni.<br />Ja lõpuks tuli tasuda vana „võlg“. Mitte ühtegi MP õppust ei lõpetata Kirnas ilma parima „Pange laskja“ selgitamiseta. Võeti taas välja juba tuttavaks saanud M-Golf ja hakati paugutama meeskondade mõõduvõtmisel, kes saab kiiremini tabamuse. Tiheda konkurentsi tingimustes väljus võitjana tubli KL Harju maleva meeskond, kes suutis finaalis pange lasta 54 sekundiga ehk teise lasuga! Tublid mehed need Harju mehed!<br />Edasi toimus väike pingelangus ja taas saun eeskujuliku leiliruumiga. RÕK hakkas lähenema oma lõpule ja oli isegi kuidagi nukker tunne, et kahe nädala jooksul tekkinud uued kamraadid ilmselt samas koosseisus 100% enam kokku ei trehva. See tunne tekitas aga siinkirjutajal veelgi suuremat soovi küsida üle reservväelastelt, kes on huvitatud jätkama KL Tln maleva MPR kooseisus õppusi ja liituma seetõttu Kaitseliiduga. Veel selle aasta numbri sees teeme aastaks 2010 MPR õppuste plaani ning lisaks lepime kokku mentorprogrammid teadmiste edastamiseks uutele MP rühma liikmetele.<br /><br />Omalt poolt tahan lisada, et siinkirjutajale jätsid äärmiselt positiivse ja sügava jälje järgmised asjad: RÕK ülema inimlikkus, abivalmidus ja austus alluvate vastu; samad sõnad kõikide instruktorite kohta; õppekogunemisele kutsutud ohvitseride, allohvitseride ja reakoosseisu distsipliin ja pühendumus; õppuste ladusus ja põhjalikkus; olmega seotud küsimuste tase (söök, kasarmutarbed jms); ja kõikide osalejate hoolivus igas olukorras. Sellist riiki olen alati tahtnud!<br /><br />Laupäeval 17.10.2009 toimus RÕK lõpurivistus, kus mjr. Joe Lepp koos teiste instruktoritega saatsid meid teele soojade sõnade ja tänuga ladusate ja eeskujulike õppuste eest. Ltn. Rein Lindre nimetas meid tunnustavalt suurtükiväelasteks, mis teadagi paneb meie õlule raske kuid meeldiva kohustuse tiitlit auga kanda ja levitada kodustes KL malevates.<br /><br />Jõudu selleks sõbrad!<br /><br />Alar Nigul<br />KL Tln malev MPR ülem.<br />Tallinnas 27.10.2009<br /><br />Avaldan siinkohal tänu kõigile tublidele meestele, kes oma ametikohta õppustel väärikalt esindasid. </div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-2108825148299795686?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4514935033482088041.post-64819934432035109592009-11-08T14:19:00.001+02:002009-11-08T14:37:07.949+02:00<div>No nii, taas minu jaoks üks uus lehekülg kaasaegses suhtlemises avanemas. Palju räägitakse blogimisest ja olen isegi erinevatel blogilehtedel uudiseid lugenud, kuid nüüd proovin ka ise midagi toota. Midagi juhtub iga päev, kas sellest aga ka avalikult kirjutada tasub? Vaevalt. Pigem püüan siia vähemalt alguses panna oma kirjatükke, mida olen produtseerinud viimasel ajal. See oleks siis justkui raamaturiiul või -kogu, kuhu oma asju kokku koguda. </div><br /><div>Eile sai teist korda elus jahil käidud ajajana. Küll olma püssita, kuna pole jahiluba ja alles püüan aru saada, kas see oleks asi, mida edaspidi harrastama hakata. Esimene jaht oli täpselt nädala eest ja pärast seda tituleerisin end loomade ingliks, sest kogu päeva ja viia aju jooksul ei ytehtud ühtegi pauku, jahisaagist rääkimata. Seekord ole asi palju põnevam, nägin suurt emapõtra paarikümne meetri kauguselt üle põllu pagemas. Luba oli jahimeestele antud aga vasika laskmiseks ja seda ka lõpuks tehti. Üks vasikas lippas emapõdra järel üle tee ja teda haavati kergelt ning siis algas tõsine jaht mööda metsa. Lippasin ühe vintske jahimehega ligi 2 tundi mööda metsi haavatud põtra taga ajades. Algul aitas meid GPS seade, mis oli koera kaelarihma küljes ja mis näitas täpselt kui kaugel koer paiknes, mis suunas ja mida ta parajasti tegi - kas jooksis või haukus uluki kõrval. </div><img style="MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; FLOAT: left; HEIGHT: 214px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5401710430092544818" border="0" alt="" src="http://1.bp.blogspot.com/_2V59VPBl8wQ/Sva7BEUwSzI/AAAAAAAAACY/NlwOJ9XZsEc/s320/IMG_9986.JPG" /> <div>Lippasime tihedas võpsikus ilmselt kuni 10 km aga lõpuks ajasime ta siiski kütiliini, kus tema kannatused kiiresti lõpetati. Oli põnev ja viljakas. Tean, et maailmas on kahte sorti inimesi - need, kes jumaldavad jahti ja need, kes vihkavad jahimehi nende tegude pärast. Olen eluaeg olnud pigem nende teiste hulgas, näis, kas vanusega see arvamus muutub?</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4514935033482088041-6481993443203510959?l=alari-blogi.blogspot.com' alt='' /></div>Alarhttp://www.blogger.com/profile/13083634076825906751noreply@blogger.com0