Seekord koos Ahtoga. Maršruut Tallinn-Helsingi-New York-San Francisco.
Ette mõned faktid neile, kes ka ise plaanivad reisi sinna kanti.
Kurss 1 €= 1,4 USD
Bensiinihind on gallonites (4,55 liitrit) ja selle hind oli valdavalt 4 USD või alla selle. (madalaim hind ~3.20USD, kõrgeim ~5.30 USD Surmaorus). Kui Eestis on ühe liitri hind 1,3 €, siis galloni hinnaks tuleb võrdluseks ~8.30 USD.
Väiksemate maanteede tanklad on töövälisel ajal suletud.
Suurlinnade ümber on tipptunnil alati ummikud, kuigi kiirteedel on ühes suunas 7 rada.
Hotellid võtsime tee pealt ja kahese toa hinnad kahe “Queen” voodiga olid vahemikus 55 USD (las Vegas, nädala sees) kuni 190 USD (Grand Canyon Rahvuspargis). Muidugi saab alati kallimaid võtta, meie jäime “Mõõdukale tasemele”. Hommikusöögiga ära arvesta, reeglina seda ei pakuta hinna sees. Rahvusparkides on toa saamine õnnega seotud, peaks varem kinni panema.
Telkimiskohad tee ääres maksavad suurusjärgus 12-30 USD. Kõige kallim oli meie reisil 50USD LA-st lõuna pool Covent Canyon Vaikse Ookeani ääres. Telkimiskohas on puhas käimla, lõkketegemise koht ja tihti ka dušš lisaraha eest (kuni 2 USD).
Kõikidele hindadele, mida näed või sulle öeldakse, lisatakse maksud ( 9%).
Kohtades, kus sind teenindatakse (restoran, takso, baar), on rangelt oodatud tip 15-20% hinnast.
San Francisco linnatransport on väga tõhus, maksab 2USD ja saab sõita 3 tundi ka erinevate bussidega või liinidel.
Alcatraz vaatama minna ei õnnestunud. Piletid olid nädal aega ette välja müüdud.
Autoga tohib reeglina paremat pööret teha punase fooritulega.
Kohvi, mida tavaliselt müüakse topsides on VÄGA kehva, sageli ilma kofeiinita (erandiks on brändid Starbucs jms).
Rahvuspargi maks auto kohta on 10-25USD. Kui küsida, siis saab osta 80 USD eest aastase loa kõikidesse Rahvusparkidesse, seda ei pakuta aktiivselt.
Rahvuspargi värav on ka öösel lahti, kuid pileteid ei müüda ja peab ilma selleta sisenema. Puuduseks on see, et ei saa piletiga koos antavat teede kaarti ja infolehte huvipunktidest.
Fiemakaupade ostmiseks on Las Vegas ja Hollywood kõige taskukohasemad.
Kuni NY –ni sujus kõik tõrgeteta, kuid sealt edasi tekkis halenaljakas olukord, kus õigeaegselt lennukisse istudes teatati, et ilm on kehvapoolne ja tuleb veidi oodata. Ootasime ligi tunni, mille jooksul vähenes kütuse hulk paakides drastiliselt ja pidime suunduma tagasi tankima. Reisijad jäid salongi. Tagasi rajale ja ootasime veel …. 2 tundi! Seega istusime lennukis 3 tundi enne, kui õhku saime. See polnud enam naljakas. Öösel kella 2.00-ks saabusime lõpuks hotelli Travelodge North, mille olime eelnevalt broneerinud, kuid und nagunii polnud seoses ajavahega. Piineldes ja väherdes jagus kannatust 5.30, kui sai üles tõustud ja kella kuuest algavat hommikusööki ootama jäädud.
19.07
Auto saime kätte lennujaama territoriumilt, milleks oli täiesti uhiuus ja oma esimesi miile tegev keskmise suurusega Jeep Patriot. Ostsime esimesest poest autosse “Cooler” kasti jääga ning toiuaineid ning jooke sinna sisse. See oli suurepärane investeering automatka jaoks. Ühe jääga sai kaks päeva toiduaineid ja joogid jääkülmad hoida. Kell 10.00 algas tegelik matk läänerannikul. Tähelepanuväärne oli seegi, et kui olime autoraadio käima pannud, tuli sealt just parajasti The Eagelsi “Hotel California” ja meie kihiutasime mööda just ühest hotellist, mille nimeks oli suurte tähtedega kirjutatud “Hotel California”. Milline vahva kokkusattumus. Kihutasime üle võimsa kahekordse San Francisco Oakland Bay silla otsejoones Yosemite Rahvuspargi suunas ja nautisime ilusaid teeäärseid vaateid, mida maantee nr 560 meile pakkus. Ühel hetkel avastasime, et oleme liikunud plaanitust oluliselt kiiremini ja otsustasime ööbimiskoha otsida enne rahvusparki. Valisime telkimiskoha umbes 25 miili enne parki, milleks oli “Sweet water”camp site. Selle koha muutis paradiislikuks lähedal asuv jõgi, mis oma väikese kosega pakkus uskumatult mõnusat kümbluskohta. Õhutemperatuur oli päeval siiski üle 30C ja vee ~16 kraadine jahedus oli väga mõnus. Panin tähele, et ujumisriided on USA-s meestel erinevad Euroopast. Siin peetakse “lilladeks” mehi, kes kannavad tavalisi euroopalikke ujumispükse. Siin kannavad eranditult kõik hetero mehed põlvini ulatuvaid lotendavaid pükse. Ebamugavustunde vältimiseks ostsin ka endale samasugused, et mitte massist erineda ses küsimuses.
20.07.11
Kliima oli telgis magamiseks ideaalne, samuti puudusid putukad, hommikul polnud telgilaes isegi kondensvett. Sõime kiire hommikusöögi ja põrutasime edasi Yosemite parki. See on vana indiaanlaste maa, maastikku ilmestavad mäed, millest paljude tippe kattis lumi, need olid ligi 4000m tipud. Samuti oli võimas metsamassiiv, mille pärliks oli hiid Sekvoiade ala. Mõned neist olid üle 2500 aasta vanad ja väga jämedad. Tegime nende juurde väikese jalgsimatka. Loodus pakkus meile väga huvitavaid vaateid, olime kohati üle 3000m kõrgusel. Läbides pargi, võtsime suuna Death Valleyle ehk siis Surmargu. Olime laskunud taas merepinna lähedale ja temperatuur tõusis järsult. Elumaju jäi vähemaks ja temperatuur tõusis tasapisi 40 –ni. Teeäärset stepimaastikku ilmestasid üle pea ulatuvad kaktused. Vahepeal nägime militaarkoptereid Apache õppelendu tegemas. Maastik oli täpne koopia Afganistani Helmandi provintsi omaga. Kui me lõpuks Surmaorgu kohale jõudsime, oli kell kuus saanud ning autost välja astudes lõi kuumus sõna otseses mõttes vastu pead. Seda oli 48C. Oli sama või isegi hullem tunne kui keset suve Kandaharis. Päikese käes küttis kuumus ilmselt üle 60C. Oru põhi oli kaetud soolaga, see oli valge, peatuskoht paiknes 85,5m allpool merepinda. Päris imelik oli kõrgel kaljudel vaadata merepiiri tähistavat märget. Algselt olime arvanud, et ööbime telgis kusagil Surmaoru kandis, kuid maastikku ja kliimat hinnates oli selge, et see polnud füüsiliselt võimalik. Temperatuur langeb seal öösel vaid 38 kraadini☺. Seega kihutasime edasi Las Vegase poole, kus kavatsesime öö veeta. Kohale jõudes olime sel päeval läbinud ligikaudu 500 miili. Toa võtsime Downtownis Best Western hotellis, kus tuba kahele maksis nädala keskel vaid 55USD. Jäime sinna kaheks ööks. Öösel kolasime veel linnas ringi ja sattusime lahedasse piirkonda, kus pikk jalutustänav oli kaetud paarikümne meetri kõrgusel kumera katusega, mis oli ligikaudu 400m pikk ja kaetud üleni LED ekraaniga. Seal võis näha võimast värvide ja muusika mängu. Muusikat pakuti tasuta ka kahelt lavalt. Pilt oli ülimalt kirev ja lärmakas. Mis seal salata, ikkagi Las Vegas!
21.07
Suundusime kella kümne paiku Las Vegas avenüüle, mis oli seal peatänav. Suured hotellid, maailma erinevatest kohtadest pärit sümbolid (Pariisi glamuur koos Eiffeli torniga, Disneyland, Veneetsia, Kreeka jms). Kära ja lärmi palju. Astusime läbi ka suurtest kasiinodest, kuid need olid minu silmale parajad urkad. Seal oli küll palju virvatulukasi vilkumas, seksikalt riietatud krupjeed, kuid haiseb suitsu ja läppunud õhu järele (umbes sama tunne, kui minna kaine peaga Venus klubisse☺). Sõitsime linnavahel ringi, vaatasime purskaevušõud Andrea Bocelli muusika saatel, piraatide merevõitlust päris laevadel ja suuri rahvamasse ringi liikumas. Kuna autot parkida (tasuta) ei õnnestunud, siis suundusime tagasi tänavale, kus eelmine õhtu olime tšillinud. Nüüd oli seal veelgi lahedam muusika. Mingi äge trupp mängis 80 –date menulugusid koos lavalise liikumisega. Mulle meeldis see üliväga. Hotelli naasime enne kella 11 ja uni tuli magus.
22.07
Vaadanud ära Rein Taaramäe ülivõimsa sõidu Tour de Francel, suundusime Zioni Rahvuspargi suunas linnast välja. Linna külje all nägime Nascar võidusõiduareeni. Vahetult enne Zioni tegime väikese kohvipeatuse, mille jooksul saime jutule ühe Harley Davidson ränduriga, kes neid kante oma tsikliga juba 50 aastat külastanud. Ta soovitas meil soojalt võtta tasuta buss ja sõita üles kanjonite vahele ning seal võtta ette paarikilomeetrine jalgsimatk kaljude vahelises kanjonis. Nii ka tegime. Kanjonid olid püstloodis mitusada meetrit kõrged ja see teeb nad kaljuronijatele atraktiivseks, kes siia maikuus hulganisti saabuvad. Pargis jalutasid ringi hirved ja hulgaliselt oravaid, kes inimesi üldse ei kartnud. Pärast parki suundusime Green Riverisse, mis oli Arches Rahvuspargi lähedal. Sel päeval tuli autoroolis kihutamist 500 miili. Kohale jõudsime pärast üheksat ja panime pimedas telgi püsti ühes telklinnakus. Siin kimbutasid meid pisikesed mudasääsed, kuna lai ja kollast värvi “Green river” oli läheduses.
23.07
Hommikul ärkasime enne seitset kuna telk oli sattunud päikese kätte ja esimesed kiired muutsid sees olemise koheselt piinavaks. Pärast hommikusi protseduure kihutasime Arches Rahvusparki. See on siis ala, kus võib imetleda looduse poolt valmistatud sildasid. Mõne sai autosaknast pildile, kuid enamuse juurde tuli väike jalgsimatk teha. Kokku tuli ligikaudu 10km kõndimist mägades ligikaudu 40 kraadises kuumuses ja keskmäestiku kõrgusel. Sillad olid võimsad ja muljetavaldavad. Eriti habras ja õhuline oli Landscape sild. Sealt kihutasime läbi indiaanlaste maa Monument Rahvuspargist Suurele Kanjonile. Jõudsime sinna üheksa paiku õhtul, olles maha kihutanud taas 500 miili. Parki küll saime, aga piletit ei küsinud keegi. Ööbimispaigaga oli kitsas, kõik kohad suletud ja sildid aknal “Vabu kohti pole”. Järgides vanasõna, et julge hundi rind on rasvane, sõitsime 300 kohalisse telklinnakusse sisse ja saimegi ühe vaba koha. Alati tasub proovida.
24.07
Kuigi oli tegu vaikse putukavaba telkimiskohaga, oli mul uni kehv ja magasin vast 4-5 tundi. See oli paha märk, kuna tänane päevaplaan nägi ette Colorado jõe juurde laskumist ja tagasi tõusmist. Kõrguste vahe on 1,4 km ja ühe otsa pikkus ligikaudu 8 miili. Sinna juurde veel 40 kraadine kuumus ning võite endale ise pingutust ette kujutada. Asusime Ahtoga teele 7.30 ning kiirel sammul laskumine jõeni kestis vaid 2,5h (liikusime eraldi). Rada oli üsna järsu kaldega ja sinna oli paarimeetriste vahedega asetatud jämedad palgid, mis trepi moodustasid. Trepi samm oli aga käimiseks väga halb. Teel roomas ühel hetkel minu eest läbi ligikaudu 1,5m pikkune Lõgismadu. See oli üsna hirmutav, kuna tegemist väga mürgise maoga. Hiljem nägin veel hirve suurte uhkete sarvedega, kes mind sugugi ei kartnud. Colorado jõe juurde jõudes oli üsna mõnus jalgu jahedasse vette pista, kuna need olid üle kuumenenud ja tursunud. Tegin 20 minutilise peatuse, mille lõpus ka Ahto kohale jõudis mind oma kiirusega üllatades. Olin kaasa võtnud 3 pudelit Gatorade, millest ühe olin laskudes ära tarvitanud. Tõusu esimestel sammudel oli selge, et tuleb üks piinarikas tõus. Jalad tõmbusid krampi kui Gatorade oli otsa lõppenud ja päikese käes kuumaks soojenenud vett, mida kolmes kohas võtta sai, kulus palju. Tõusule kulus veidi vähem kui 5h. Aga vaated olid taas võimsad. Neid mastaape on raske sõnades kirjeldada, lugejal tuleb ikka ise kohale sõita ja oma silmaga kaeda. Hilisõhtul sõitsime pargist paarkümmend kilomeetrit välja Tusayanisse, kus oli küll mitu hotelli, kuid enamus rahvast pungil ja hinnad laes. Kuna olime väsinud ja järgmise linnani liiga pikk maa, siis ööbisime Red Feather Lodges, lausa 190 USD toas. Ilma hommikusöögita. Uuhh.
25.07
Hommikul käisime IMAX kinos pooletunnist filmi Suurest Kanjonist ja selle avastimisajaloost vaatamas. Ütleme, et ootused olid suuremad. Oli küll kena lavastus ja suur pilt, kuid sellega ka asi piirdus. IMAX paistab olevat ajalugu, isegi koduteleviisori 3D annab talle juba silmad ette. Edasi kihutasime “Route 66” kaema. On sellest ju kuulsaid laule ja filme loodud. Tee on saanud ikooni staatuse, mida seal igal sammul rõhutatakse. Tegelikult oli see tee nagu iga teine ja elu kihas sama loiult nagu mujalgi. Animafilmi “Autod” nostalgiat ja eksinud turisti ootust mina siit ei leidnud. Edasi võtsime suuna Hooveri tammile. Jälle üks näide mastaapidest. Ja muidugi lahe on näha, kuidas ameeriklased oskavad kõike rahaks teha. Spetsiaalselt ehitatud vaateplatvormid, 7 USD eest parkimine mitmekorruselises parklas, mis mõeldud ainult turistidele. Raha eest muuseum selle ehitamisest ja isegi kajakimatkad paisutatud vees. Tammist kakssada jalga kõrgemal tema vastas on uus kiirtee, millelt avaneb väga hea vaade otse tammile ja sealt sain teha häid fotosid tammist ja selle suurusest. Meie kihutasime edasi Las Vegase kaudu Los Angelesi poole ja jõudsime õhtuks kuhugi kõrbelinna, nimega Barstow, kus võtsime hotellis California Inn 75USD eest korraliku toa, hotellil oli oma bassein ja isegi hommikusöök hinna sees. Seda juhtub siin üliharva.
26.07
Sõitsime edasi LA suunas ja jõudsime Hollywood bulvarile enne lõunat. Kuna mul oli vanemalt tütrelt kaasa antud soov tuua Kariibimere piraatide nänni, siis toksisin GPS-i sisse Walt Disney aadressi, mis viis meid suure kontorihoone turvatud väravasse. Seal paiknes vaid kohalik WD kontor. Selgus, et enamus filmistuudiod on Hollywoodist minemna kolinud, ainut Paramount Pictures on veel seal. Walt Disney on näiteks Floridas. Kolasin Hollywoodis ringi mööda kauplusi ja imestasin siinsete odavate hindade üle. Kentsakas oli vaadata inimesi mööda kõnniteed liikumas silmad maas ja aeg-ajalt üksteisega kokku põrgates. Põhjuseks kõnnitee sillutisse paigaldatud staaride nimed viisnurkade sees. Hiljem tegime kahetunnise linnatuuri bussiga. Meile näidati tuntud filmide tegevuspaiku, samuti Beverly Hillsi oma hiilguses ja muud glamuuri sinna juurde. Õhtu saabudes suundusime San Diego suunas LA-st välja. Juhuslikult polnud me arvestanud tipptunniga ja saime teada, mida tähendab tipptunni liiklus suurlinnast välja suunal. Sõitsime mitu tundi 7 –realisel maanteel (ühes suunas), kiirus oli kuni 10km tunnis ja kõik 7 rida olid paksult autosid täis. Kõige vasakpoolsema rea kohal seisis silt “Pool cars” ehk autod, kus 2 või enam reisijat. Trahvid selle reegli rikkumise eest ulatusid 200-400 USD-ni. Seega enamikus autodes istus 1 inimene. Milline raiskamine. Teel San Diegosse leidsime imekena telkimiskoha “Covent Kanjon” Vaikse ookeani ääres koos vaatega merele. Hind oli küll soolane 50USD telkimiskoha eest, kuid koht see eest kena ja esimest korda reisi jooksul normaalse, isegi jahedavõitu temperatuuriga.
27.07
Hommikul kihutasime San Diego suunas ning poolel teel võtsime ära motelli linnas Oceanside kaheks ööks. San Diegos külastasime esiteks Aeronautika muuseumit, mis andis väga hea ja näitliku ülevaate lennunduse ajaloost. Sinna oli kokku veetud erinevaid lennukeid läbi aegade. Tõmbenumbriks oli ehtne Apollo 9 maandumiskapsel. Samuti oli näituseks välja pandud auto filmist “Tagasi tulevikku”. Edasi otsisime linnas kohta jalutamiseks, kuid sattusime kogemata sadamasse, kus meie imestuseks oli muuseumiks muudetud lennukikandja USS MIDWAY. Pilet sinna oli 18USD ja saime üsna hea ülevaate laevast. Laev oli juhtimiskeskuseks juba Vietnami sõja ajal. Laeva kahele tekile oli kokku kuhjatud palju erinevat tüüpi lennukeid ja koptereid. Näiteks ühel lennukil oli kiri, et see oli 1965 aastal Vietnamis 2 MIG alla tulistanud. Samalt laevalt juhiti ka Iraagi vastast “Kõrbetormi” 1991 aastal. Ahto tegi huvitava tähelepaneku, kui lähedal on USA-s rahvas võimule ja selle erinevate otsuste mõjutamisele. Näiteks rahvas saab oma sõna öelda, kui kõne alla tuleb, kas USS MIDWAY taas tööle rakendada või mitte. Rahvas saab otsustada, kas kulutused end aära tasuvad. Õhtul sõitsime tagasi Oceanside ja käisime rannas. Rand on siin imeline, puhas liiv, suured ookeanilained on 25C soojad ja meelitavad surfareid ligi. Õhtul tulid delfiinid ranna lähedusse tõusuveega hullama. Lõpuks ometi pole palav, seega pole vajadust ka konditsioneeri järele.
28.07
Sel päeval otsustasime puhata Oceanside linnakese jumalikus rannas ja lihtsalt vedeleda. Hommikul tegin 50 minutilise jooksuotsa, mis andis päevaks tegusa olemise. Kahjuks siin ei pakutuid sukeldumist ning lainelaua jaoks tean end olevat liiga kohmakas. Olen seda mõne aasta eest Bali saarel proovinud ja see on siiani selgelt meeles. Tegime Ahtoga mitmemiilise jalutuskäigu piki randa ja leidsime üles jahisadama, mis oli kuidagi nurga taha peidetud. Hiljem naastes pikutasin rannal rumalast peast umbes tunnikese ilma UV kaitsevahenditeta ja tuulise ilmaga ei pannud tähele hetke, mil mu keha oli punaseks kõrbenud. Terve õhtu ja öö takkapihta piinlesin põletuse käes. Tuli pikk õhtu motellis reisikirja kirjutades ja videoprogrammi kasutama õppides ning videot üles laadides. Ahto kannatused olid mõõtmatud suuremad, tal oli ka veri väljas.
29.07
Hommikul tegin taas väikese jooksuotsa ja võimlemise, mis täna oli seoses päikesepõletusega raskendatud. Sellegipoolest on see hea vahend päevale hoo andmiseks. Vurasime LA suunas ja mõtlesime Ahtoga väikese peatuse linnas teha ja ringi vaadata, kuid ei teadnud, kus kesklinn täpselt asub. Sisestasin GPS-i suvalise aadressi, kuid ta juhatas meid mingisse kesklassi magalarajooni, kuigi tänava nimi kõlas uhkelt Oympic bulvar. Kuna tegu oli ummikuohtu liiklusega, siis edasised otsingud katkestasime ja võtsime suuna Santa Barbarale. Mõtlesime reede õhtu selles kuurortlinnas veeta. Tegime ühe tähelepaneku, et seni olid enamus linnad erinevates osariikides, millest me läbi olime sõitnud, üsna ühesuguse arhitektuuri ja linnkorraldusega. Nimelt läbib linna tavaliselt üks peatänav, kus on poed ja kohvikud, samuti bensiinijaamad ja autopoed, kõik ehitised on reeglina madalad ühekordsed elamud. Linna südant oli raske defineerida, kuna puuduvad rahva kogunemiskohad suure kiriku, linnahalli või silmapaistva pargi näol. Linnad on mõeldud autoga läbimiseks, jalakäijaid on vähe. Sõidad linnast läbi ja kõik need on ühesugused, ilmetud ja iseloomutud. Nüüd Santa Barbarasse jõudes tajume Euroopa hõngu. Siin on jalakäijate tänavad, poed, butiigid, kohvi on koduse maitsega, erinevad kauplused uhkustavad Euroopalike nimedega ja võib siltidel kohata isegi prantsuse keelt (Grepés). Unistus linnas öö veeta luhtus tund tunnilt, kui me erinevate motellide ja hotellide hinnakirju uurisime. Need algasid reeglina 250USD +tax ja kõrgemale. Lõpuks leidsime linnast väljas öömaja hotelli “6”150 USD eest, kuhu ka peatuma jäime. Hiljem tegime veel jalutuskäigu Santa Barbara kesklinnas, kus ka palju inimesi kohvikutes ja restoranides aega veetsid. Tegime ühes pubis õlle, kus üks lahe kvartett ägedaid laule mängis. Kuulda võis nii tenorihäälset Boccelli loomingut, samas ka Carlos Jobimi paremaid palu. Mulle väga meeldis, nii ka paljudele teistele, kes spontaalselt pinkide vahel tantsu lahti lasksid. Järgmisel päeval plaanisime Tiiduga Stanfordi ülikoolis kokku saada, aga kahjuks sain Skype vahendusel teada, et ta lahkub homme hommikul enne kella üheksat. Olime ainult 300 miili kaugusel. Ehk siis teine kord.
30.07
Hommikul hakkasime liikuma suhteliselt hilja, alles 9.30. Valisime liikumiseks Highway nr. 1, mis lookleb otse Vaikse Ookeani rannikul. Sõita oli lahe, nagu ameerika mägadel ja rannik pakkus väga maalilisi vaateid kogu oma pikkuses. Vahepeal sattusime vaatama Merielevante, kes on ohustatud liik. Seal on alates 1992 aastat suudetud hoida ja tekitada looduslikult üle 15000 pealine kari. Saime vahvaid fotosid. Santa Cruzis tegime peatuse Tivoli pärast. Oli teada, et seal asub 85 aasta vanune puidust valmistatud Roller Coaster (ameerika mäed). Sõitsime sellega 5USD eest ja ei pidanud kahetsema. Nüüd sai selgeks, kustkohast pärineb väljend “Ameerika mäed”- peamine suund oli üles-alla. Ostsin ka jäätise ja pean tunnistama, et esimest korda elus pidin jäätise poole pealt prügikasti viskama, kuna ei jõudnud seda lihtsalt lõpuni süüa. Minu puhul on see lausa ime. Edasi kimasime San Francisco suunas ja peatusime meile juba tuttavas Travellodges.
31.07
Tegime pika hommiku, Ahto “lakub veel endiselt oma haavu”, mida päikesepõletus talle 3 päeva eest valmistas. Ta turi on kattunud nüüd verise kärnaga. Mul on asi juba kontrolli all. Võtsime suuna Redwood National Parki”, mis asub põhjas Oregoni osariigi piiri läheduses. Otsustasime jätkata liikumist maanteel nimega Highway 1. See kulgeb rannikul ja on äärmiselt kurviline ja tõusude laskumistega sadade miilide pikkuselt. Maantee pakkus väga ilusaid vaateid, nii taluelu, hiidmetsa suurte Punaste puudega, mis oma pikkusega päikese varjutavad. Teeäär oli väga puhas. Ehk oli üheks põhjuseks pidevad teeäärsed sildid, mis hoiatasid 1000USD trahvidega prahi mahaviskamise eest. Samuti võis paljudesse orgudesse laskudes näha hoiatusi tsunami eest, mis võis tähendada, et tsunami korral hakkab see mööda orgu ülespoole pressima. Teel oli erakordselt palju jalgrattureid, osad matkamas, osad lihtsalt treenimas. Põhja poole liikudes hakkas ka temperatuur järsult langema. Jõudes oma peatuspaika vahva nimega linnakesse Eureka, olid pilved laskunud sõna otseses mõttes maa peale, puhus uduvihma ja madalaim temperatuur, mida auto näitas oli 51F ehk siis 10C ringis. Olin reisile tulles kotti pakkinud vaid ühe väga õhukese fliisi. Siin jäi sellest väheseks. Saime toa “Hotell 6”. Õhtul vaatasime veel linnakeses ringi, kuid kuna oli pühapäva õhtu, siis inimesi liikvel polnud ja ka kauplused olid suletud.
1.08
Lahkusime hommikul Redwood Rahvuspargi suunas. Tegin metsas 2,4 miilise jalutuskäigu mööda matkarada. Väga sünge ja samas kodune oli seal matkata. Valgust ulatas maapinnani minimaalselt, kuna Redwood olid väga kõrged ja massiivsed. Nede pikkus ulatub kirjade järgi üle 100meetri. Maa pealt nende latvu nagunii näha pole, sestap ei saanud ka teada, millise puu all täpselt oleks pidanud end foto jaoks poseerima ☺. Palju puud on põlemisjälgedega, paljud on seest õõnsad. Õõnsused oli nii avarad, et seal saaks 4-5 inimest vabalt elada - magada. Edasi sõitsime Klamathi jõe sillale, kuhu oli liiklusest hoolimata kogunenud paarkümmend inimest. Läksime ka kaema ning suureks imestuseks nägime seal üht Vaikse ookeani hallvaala (Eschrichtius robustus) tiirutamas. Aeg-ajalt tõusis ta pinnale ja lasi välja toreda veepahvaku, see oli tore vaatepilt. Jõgi suubub sealt paari kilomeetri pärast Vaiksesse ookeani, mis on omakorda piiratud laguuniga. Jõe deltas on ka üks suur saar. Seega on vaalal navigeerimine silla juurde üsna keeruline. Mul tekkis küsimus, miks see vaal just silla juures tiirutas ja justkui tellimise peale end pildistamise ulatuses poseeris, nagu oleks pargi “rangeriga” kokkuleppe sõlminud ☺. Pargist lahkusime Bald Hills Road kaudu, mis viis meid ligikaudu kilomeetri kõrgusele ja tiirutas mööda mäekülgi. Väga põnev maantee, millest suur osa oli kruusakattega ja teisi sõidukeid näha polnud. Mulle meeldis see väga. Maantee number 96 viis meid läbi Hoopa Valley Indiaanlaste reservuaari. Loodus oli võimas oma mägade, metsa ja Trinity jõega. Kohalikud olid peamiselt indiaani näojoontega. Samuti iseloomustas enamust neid räpakus riietuses ja puhtuses ning vali jutt. Trinity jõge mööda tehakse ka raftingut, nägime mitmeid kummipaate allapoole jõge liuglemas, oli mitmeid valge jõe kohti. Kallast katsid põldmarjapõõsad. Sõin magusaid metsaande nii et kõht sai täis. Tee peale jäi üks väga vaikne jõeäärne telkimiskoht nimega Pilgrim’s Place, kuhu otsustasime telkima jääda. Muideks jõudnud sadakond kilomeetrit sisemaale, on temperatuur taas tõusnus 95F-ni ehk siis 35C-ni. Väga kiire kliimamuutus nii väikese vahemaa peal. Eks need kilomeetrikõrgused mäed peavad Vaikse ookeani udu ja niiskuse kinni. Telkimiskoha leidsime kohe jõe ääres. Oleme täheldanud siin USA-s väga laheda süsteemi telkimiseks. Välja on ehitatud võrk, kus sõidad autoga telkimislinnaku territooriumil, kui leiad koha, siis sõidad autoga boksi, kus on tavaliselt laud pinkidega ja lõkkeplats, samuti mitu kohta telgi püstitamiseks. Kui oled koha välja valinud, siis tuleb see märgistada nii, et paned nõutud summa raha ümbrikusse (mis on olemas), kirjutad sinna peale, mitmeks ööks jääd, millisel platsil ööbid ja lased raha ümbrikus luugist sisse. Hinnad varieeruvad 12 ja 30 USD vahel. Nägin imestuseks silti “maksimaalne telklaagris viibimine 14 päeva”. Huvitav, kas siis sellega on probleeme olnud? Kes viitsiks siin maantee äärses peatuda üle 2 nädala? Kallimates kohtades on väravas “ranger”, kes ise raha sisse kasseerib. Tavaliselt on olemas ka kuivkäimla, kus paberit piisavalt ja mis annab puhtuselt silmad ette nii mõnegi kodumaa käimlale. Olemas on ka joogivesi kraanist ja prügikastid. Tänane telkimiskoht on väga mõnusa jõevulina kauguses, temperatuur paras, mis läks vastu hommikut isegi veidi kargeks. Super.
2.08
Jätkasime sõitu mööda 299 maanteed Reddingi suunas, kus tegime poepeatuse hiigelsuures Walmartis. Uksel ehmatas meid oma “Terega” mingi mees, kes püüdis energiline paista. Rinnas oli tal silt “Tervitaja”. Vaat siis kui oluliseks peab üks erafirma inimeste meeleolu, kui nad kauplusesse sisenevad. Eks nad on siis välja arvestanud, kui palju keskmine ostja selle uksel öeldud tere tõttu rohkem raha kauplusesse jätab. Pärast seda jätkasime maanteel nr. 44 Lassen Vulkaanilise Rahvuspargi suunas. Pargivahilt saime teada, et kui reisi jooksul on plaanis külastada mitmeid rahvusparke, siis saab osta aastase pileti 80USD eest. Meile oli see info hiljaks jäänud, kuna see peks olema meie viimane tasuline rahvuspark. Oleme oma reisi jooksul kolmel korral pääsenud pargimaksust, kuna oleme saabunud kas liiga vara või liiga hilja pargi väravasse. Need on küll avatud, kuid teenindus puudub. Kiire arvutus andis tulemuse, et me poleks selle piletiga midagi võitnud. Lassen Vulkaaniline park on oma nime saanud Vulkaanilise Lassen mäe tipu järgi, mis purskas viimati 1914 aastal. Mägi on suures osas kaetud lumega nagu ka ümberkaudsed mäed. Sinna tippu läheb rada, mis tõuseb 600m autoparklast. Asusin sinna teele, kuid kahjuks oli rada suletud ja päris tippu mind ei lastudki. 45 minutit sai aga kiiret tõusu ja langust tehtud ja tunne oli pärast Suurt Kanjonit suurepärane. Siin aitas kaasa ka normaalne õhutemperatuur, mis jäi 15-20C vahele. Tee peale jäi ka keev mudaauk, mis ajas välja väävlihaisu. See paiknes otse tee kõrval, oli paarimeetrise diameetriga ja oli väga hirmutav. Rada oli suletud, mis viis eemal auravate kuumaveeallikateni. Silt ütles, et on suur tõenäosus kukkuda läbi maapinna keevasse ja happelisse mulisevasse mudaallikasse. Seda ei pidanud kellelegi kaks korda ütlema☺. 89 maantee viis meid Almanori järve äärde, kus oli väga soe vesi ja mõnus kõrge seedermänni mets. Otsustasime siia telkima jääda. Süsteem sama nagu varemgi – 18 taala ümbrikusse ja vali endale sobiv koht. Käisime ujumas mõned korrad ja hingasime osoonirikast metsaõhku. Tähelepanek – USA-s pole Eesti mobiilsidefirmadel eriti palju koostöölepinguid, sest sageli näitab Elisa (ja EMT) maksimutugevusega võrku, aga helistada saab ainult hädaabi korral (näiteks Suure Kanjoni Rahvuspark). Ja väga paljudes kohtades pole üldse mobiilivõrku. Isegi mitmes pisemas linnas ei saanud me võrku kätte. Öösel langes temperatuur 7-8C, oli ootamatult külm vastu hommikut.
3.08
Hommikul käivitasin külmakohmetunud kätega auto ja keerasin soojenduse põhja, sest näpuotsad olid pärast külma veega näo loputamist tundetud. Mõne kilomeetri pärast saime külapoest topsi kohvi ja pidime taas kiruma USA olematut kohvikeetmisoskust. Võin julgelt väita, et kui te näete USA filmides inimesi papptopsidest kohvi lürpimas ja kui seal peal pole just kirja Starbucs, siis see on jube solk, millel pole Euroopa mõistes kohviga midagi pistmist. Tavaliselt kohtades, kus kuuma kohvi pakutakse on kaks kannu, millest ühel kiri Coffe ja teisel Decoffe. Decoffe tähendab, et sealt on kofeiin välja imetud ja halvast kohvist on seega saanud täiesti mõttetu soe jook. Ahto tegi huvitava tähelepaneku, et hiilivalt on ameeriklaste jaoks kohvi sünonüümiks saamas Decoffe, et kui sa küsid kohvi, siis vaikimisi antakse sulle kofeiinivaba kohvi. Jätkasime sõitu mööda maanteed nr 89 Tahoe järve suunas. Kohale jõudes imetlesin taevassinist järvevett kaatrite ja jahtidega, kenasid pisikesi mitte-väga-ülerahvastatud randu ja lumiseid mäetippe taamal. Tahoe järv asub ise ligikaudu 2000m kõrgusel merepinnast. Saime seoses varase kellaajaga väga mõnusa telkimiskoha järve kaldale ehitatud telkimislinnakus Meeks Bay Resort & Marina’s. Võtsin tunniks kajaki ja nautisin järvelaineid, mis seoses tugeva tuule ja kaatritega olid üsna suured. Tegin paraja treeningu järvel. Hiljem läksin ja jooksin mägede vahelisel rajal veel 50 minutit. Ei saa ju kasutamata jätta treeninguvõimalust keskmäestikus. Suplesin korduvalt puhtas ja üsna jahedas järves, lihtsalt puhates ja imeilusat loodust nautides. USA oskab tänapäeval oma loodust hoida, metsad ja maanteeääred on puhtad, kuskil pole prügi lendlemas, inimesed on seadusekuulekad ja seadused omakorda pole totrad ega liiga karmid vaid seatud üsna loogiliselt ja jätavad hingamisruumi. Näiteks meenub kohe paadisõit eelmisel aastal Viljandi järvel, kus kõik olid KOHUSTATUD päästeveste kandma kogu sõidu ulatuses. Samas siin lahmakal ja põhjatul järvel on see kohustus vaid alla 12 aastastele lastele. Täiskasvanuid peetakse targaks, kes ise oma võimeid ja šansse oskavad hinnata. See on meie viimane õhtu armsaks saanud Jeep Patriotiga ja telkimislinnakus, alates homsest veedame viimase osa reisist San Franciscos ilma autota. Kokku tuleb sõidumiile 4100 ehk siis kaugelt üle 6000 km.
4.08
Öö oli jahe, kuid kuna olime selleks valmistunud, polnud asi hull. Hommikul saime seitsmeks asjad kokku ja sõitsime nr. 50 maanteed mööda läbi Sacramento San Francisco poole. Tee oli alguses väga huvitav ja mägine. Meie jaoks juba klassikaliseks saanud kurvine mägitee, mida küljelt piiramas jõgi – väga romantiline ja ilus. Kella 12 paiku jõudsime San Francisco hotelli (Misson Inn), mis oli üsna puhas ja ka suhteliselt hea asukohaga. See asub Mission Street’l, mis algab kesklinnast ja viib otse äärelinna. Meie hotelli asukoht oli 13 km kesklinnast ja siin oli valgeid inimesi üsna vähe näha. Peamiselt elavad siin asiaadid ja mehhiklased. Räägitakse peaasjalikult hispaania keelt. See eest söögikohad on mõnusalt taskukohased. Kella poole kuua paiku loovutasin kesklinnas auto, kuid enne sõitsin veel läbi paar teed linnas, mis kõrgelt ülevalt mägedelt lainetena laskusid. Käisin vaatamas Fine Art muuseumit, kus Kaljukindluse antikangelane Sean Connery oma tütrega kohtus. Viskasin pilgu ka hiinalinnale, kuid sealne kaup tundus rämpsuna.
5.08
Tahtsime külastada Alcatrazi endist vanglat kaljusaare peal, kuid selgus, et piletid olid nädalaks ajaks ette välja müüdud ja sellega meie plaan luhtus. Tegin shoppingu päeva, mille jooksul külastasin ka Cable Car muuseumi ja imesin lihtsalt linna endasse. See on meeldiv linn, väga huvitava arhidektuuriga, see ei saa ka eriti laiali valguda, kuna asub poolsaarel. Seega saab see ainult kõrgustesse areneda. Cable Car liin avati juba 1877 aastal, pärast 1906 aasta määvärinat see hävines. Pärast seda on teda osaliselt avatud (vaata täpsemalt: http://www.sfcablecar.com/history.html) mitmel korral. Viimati rekonstrueeriti seda 1982-4. Linn on väga huvitav, kuna on ehitatud üsna teravatele kaljudele ning linnas on mitu mäge, kuhu teed lähevad väga järsu nurga all. Nii järsu, et osadel tänavatel pargivad autod lausa risti teega, kuna vastasel korral oleks autot “ämmaboksi” võimatu parkida või kohalt liikuda. Cable tram sõidab jämeda terastrossi tõmbejõul aga mängleva kergusega väga järskudest ja kuni poole kilomeetri pikkustest mägedest üles. Soovitan seda linna kindlasti külastada võimalusel.
6.08
Täna läksime linna juba väiksemate ootustega, ka väike väsimus/tüdimus hakkab tekkima. Käisin Aquatic pargis kalu vaatamas ja pärast lonkisin linnavahel niisama ringi. Täna panin juba häirivalt palju tähele kõiksugu asotsiaale, kerjuseid ja muidu friike, kes igasugu imelike tegevustega silma jäid. See on märk, et on aeg kaunile kodumaale tagasi pöörduda. Kolm nädalat on minu jaoks reisi pikkuse maksimaalne mõõt.
7.08
olime lennujaama lähedusse hotelli (Travelodge North) toa broneerinud, et oleks kindel ja odav viis hommikul kella viieks lennujaama jõuda. Seega vahetasime hotelli. Kurb on aga see, et siit linnas käimine oleks väga kalliks osutunud. Seega on see päev lihtsalt ettevalmistus koju sõitmiseks. Nüüd istun siin ja kirjutan reisimuljeid ja löön aega surnuks. Õnneks on siin ähedal üks hea ja soodne hiinasöögi koht Bejin, kuhu läheme lausa õhtupoolikut veetma ☺.
See õhtupooliku veetmine kestis tunni. Söögid oli nii hõrgutavad, valik oli väga suur. See sisaldas näiteks sushi laia valikut, punast liha erinevates kastetes, kala, krabisid, krevette erineval moel ranna ja merekarpe kastmes ja ilma. Lisaks veel magusalaud koos kookide ja väga erinevate puuviljadega, Kõige krooniks sai endale ise jäätist vahvlitopsi lasta. Sõin ilmselt liiga palju, aga hea oli. Koos Colaga maksis see lõbu vaid 18 USD. Nüüd on ainult telekas ja osa ööst jäänud.
Reis läheneb lõpule, ainult tagasisõit veel jäänud.
Vahvad kohad siin päikese all!
August, 2011
Alar Nigul
