Seoses Eesti Vabariigi 94. aastapäevaga, toimus täna TIK-s traditsiooniline Ajaloo konverents, kuhu kutsutud esinema erinevad inimesed. Nii sain ka mina kutse rääkida gümnasistidele teemal "Riigi kaitse".
Kui ma kutse paari nädala eest sain ja nõustusin, olin alguses veidi kimbatuses, et millises võtmes seda rääkida, et vähekenegi erineda traditsioonilistest dogmadest ja tuua sisse mõne kraadi võrragi kaasaegsemat vaatenurka.
Lõpuks ma leidsin enda arvates lahenduse ja asusin ettekande alguses oma mõtteid kontrollima.
Nimelt olin ma ehmatusega tõdenud, et kui ma mõtlesin küsimuse peale "Mida oleme valmis tegema selleks, et Eesti Vabariik püsiks iseseisva ja puutumatuna ka tulevikus?", siis mõtted liikusid koheselt sõjaolukorrale ja lahingu ettekujutamisele.
Küsides seda küsimust gümnasistidelt, sain täpselt samasugused vastused - poisid rääkisid Isamaa eest võitlemisest, tüdrukud kooris toetamas, et nemad võtaksid "kaitsmisest osa" sanitaridena või õdedena (ilmsest siis ka lahingutega seoses hospidalides).
Pean tunnistama, et süda põksus uhkustundega põues, et selline järelkasv on meile tulemas. Aga tegelikult me elame ju usus ja lootuses, et seda olukorda ei tulegi kunagi, et meil on rahu ja vabadus kuni aegade lõpuni. Ehk siis selle küsimusega seoses me mõtleme SUREMISEST!
Aga päevad lähevad ja elu vajab elamist. Mida me siis igapäevaselt teeme eelpooltoodud küsimust silmas pidades? Me teeme oma pisikesi ja suuri valikuid või otsuseid iga päev! Me näitame oma tegudega iga päev, kas me teeme midagi selleks, et Eesti Vabariik säiliks või mitte. Ehk siis, me võiksime mõtelda hoopis ELAMISEST!
Näiteks kui paljud pühivad igaveseks Eestimaa tolmu oma saabastelt ja lahkuvad elama ja oma panust andma mõne teise riigi kodanikuna. Ka nemad loodetavasti hoolivad EV säilimisest, kuid nad ei tee selleks suurt midagi.
Hoopis teine asi on, kui minnakse õppima Eestist väja, kas siis kõrg- või kutsehariduskoolidesse. Uute teadmistega ja kogemustega naastes oleme eriti suure panuse andnud oma riigi kaitsesse ja arengusse.
Selleks, et riik saaks toimida, on kõigepealt vaja riigi kodanikke, millest riik moodustub. Edasi vaja riiki üleval hoida, arendada, muuta see enda näo järgi elamiskõlblikuks. See aga seostub paratamatult maksude maksmisega, valitsejate valimisega, kultuuri ja keele säilitamisega oma järglastel jne.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida :)
Vaid hoopis sellest, mida me siis tegelikult iga päev teha saame.
Minu loeng oligi suunatud õppimisest, tööst ja perekohustustest üle jäävale vabale ajale. Kuidas me seda kasutame. Ehk siis terved eluviisid koos mõõduka sporditegevusega, vabatahtlike ühenduste tööst osa võtmine (Kaitseliit, Naiskodukaitse jms). Kui huvi suurem, on täna võimalik (töö kõrvalt) õppida Kaitseliidu koolis allohvitseriks või suisa Reservohvitseride kursustel ning asuda seejärel juhtima mõnda KL üksust.
Samuti võime ära õppida hobi korras vahvaid harrastusi, mis minu silma läbi seostuvad otseselt Riigi kaitsega. Nagu näiteks sukeldumine, mägi- ja kaljuronimine, orienteerumine, auto-, lennuki- või laevajuhtimine, laskmine (eriti practikal laskmine), side, esmaabi, erinevate keelte oskus jms. Võime seda nimetada hobiks, mida ta ongi, kuid "vajalikul hetkel" võib sellest saada hädavajalik oskus EV kaitsel.
Need on asjad, mida saame samuti nimetada kõlava nimega "Riigikaitse õppeks".
Ja kui mõne alaga tegeleda veidi rohkem, põhjalikumalt ja kui on ka veidi õnne, siis pandakse seda ka ühiskonnas tähele ja tõstetakse esile. Ja Sinust võib peaaegu "juhuslikult" saada suur eeskuju ilma, et Sa oleksid sellele kunagi mõtelnud.
Seda ma nimetangi tavakodaniku igapäevaseks ELAMISEKS ja oma riigi kaitsevõime tugevdamiseks.
Selliseid inimesi saame hulgaliselt igal aastal näha Eesti Vabariigi aastapäeval, nähes EV presidenti üle andmas teenetemärke oma riigi ustavatele kodanikele.
Niisiis elagem oma igapäevast elu moel, mille üle homme oleks põhjust uhkust tunda :)
Head Eesti Vabariigi 94. aastapäeva, sõbrad!
