Photo: JAndrei IMG 9263 111 | 4. Võhandu maraton 2009 album | JAndrei | Fotki.comeile osalesime Tiiduga esmakordselt Võhandu paadimaratonil. Seekord oli sinna registreerunud rekordiliselt 316 paatkonda. Distants on 100 km, see algas Võrus Tamula järvel 5km "prooviringiga", kus hajutati võistlejad ära, et nad jõele ära mahuksid. Prooviringiks kutsusime seda sellepärast, et see oli koht, kus hea oma võimeid hinnata, et kas tasub jätkata või mitte. Kui inimestega rääkisin ja mainisin, et maratoni pikkus on 100km, siis panin tähele oma ämma peal, et see ei avaldanud talle mingit muljet. Reaktsioon oli hoopis midagi seesugust nagu, me omal ajal sõitsime paadimatkal ka sama palju, mis seal siis nii rasket on. Ka ise ei osanud enne starti väga distantsi karta. Olime plaaninud läbida distantsi kahese kanuuga 14-15 tunniga. Kui selle kestvuse peale mõtlesin, siis tundus küll asi väga pikk ja kurnav. Seda kinnitas ka enesetunne, mis oli tekkinud pärast 15km läbimist. Tagumik valutas, õlavöö ja kerelihased olid juba kanged, sõnaga enesetunne oli nigel, kuid sõita oli veel 85km ehk 85% distantsist. Esimene toitlustuspunkt oli 41km stardist. Raske oli juba kanuust välja saada, jalad olid kanged nagu koolnul. Hernesupp rukkileivaga maitses ülihää. Vesi välja ja edasi, tunne oli ülimalt sant, olematud lihased tegid piina, tagmik tulitas, jalad kanged ja pihud rakkus. Õnneks oli ilm nagu tellitud, tuul oli küll tugev, kuid enamasti tagant, see-eest siras päike pilvitus taevas:) Enne starti olime Tiiduga arutanud, et pole juba mõnda aega startinud võistlusele, kus sa ei tea täpselt, mis enesetunne võiks finišis olla. Uuele kestvusspordialale esmakordselt startides on alati teadmatus enesetunde kohta ning finišis reeglina hirmus olla. Nii on see olnud ERNA-l, Xdreamil või Utti 300km suusaretkel. Paistis, et Võhandu maraton polnud erand. Imelik oli vaid see, et enesetunne ei läinud eriti kehvemaks teisel distantsipoolel. Sant nagu ta oli, kestis lõpuni. Olime valmistunud veidi raskemateks kärestikeks, kuid õnneks päris kummuli mineku olukorda ei tekkinudki. Paarist veskitammist alla sõites rüüpas kanuu tublisti vett, mis tuli välja kallata. Tiidu kanuu oli erinevalt teistest tehtud käsitööna metallist Rootsis ja nägi väga uhke välja. Tal oli ka see eelis, et vesi voolas kergesti ja kiiresti välja. Lõppu Peipsile jõudsime alla 12 tunniga, täpsemalt 11h 48min ja olime seega enda ootusi aja suhtes ületanud. Asjade pakkimine ja autole laadimine ning riietumine olid äärmiselt vaevanõudvad ja piinarikkad, keha oli justkui läbi kolgitud. Tagasiteel möödusime vahepunktist, kust finišini oli veel 24km. Seal oli näha mitmeid paate jõel triivimas - kiire arvestus näitas, et neil tuli sõita oma tempot arvestades veel vähemalt 4-5 tundi, see mõte tekitas külmavärinaid. Täna neid ridu kirjutades on küll jube seljavalu, kuid mmeeleolu on positiivne - jälle üks uus ja huvitav kogemus juures.
Pilte ja videosid lisan siia kohe, kui need kodulehele ilmuvad: http://www.vohandumaraton.ee/maraton/finish2010.php
pühapäev, 18. aprill 2010
teisipäev, 13. aprill 2010
Soome - imedemaa
Olen hetkel lesimas voodis ja ei saa lahti kummastavast tundest, mida üllatustemaa Soome ikka aeg ajalt pakub. Koha nimi on Harjavalta, mis on tegelikult Helsingist veidi üle 200km loode suunas enne Pori, kuid sisuliselt on see "in the middle of nowhere". Siin on väike suusakeskus, kuid kuna lumi on läinud, pole siin hetkel justkui midagi tarka teha. Samas on aga pisike restorani moodi maja, mis on ühtlasi hotelli vastuvõtt ja täna - teisipäeval - on siin elava muusika pidu. Brošüürist võib lugeda, et see toimub nii igal teisipäeval. Esmpilgul paneb õlgu kehitama. Kui aga pilk tantsusaali heita, avaneb justkui mingi kummaline võlumaa. Majaesine parkla on autosid pungil täis, niisamuti tantsusaal. Vanus kõigub 25 ja 85 vahel. Kõik soomlased on õnnelikud, rahulikud, enam-vähem kained ja muudkui tantsivad. Kogu aeg. Ja pidu kestab kella 02.00-ni öösel. Kordan, et on teisipäev ja need peod on IGAL teisipäeval. Vaatan seda ilusat pilti koos 20 Sankt Peterburi ja Moskva venelasega ja püüan selgitada Soomlaste traditsioone ja juuri justkui teaks sellest midagi. Midagi pole parata, tunnen väikest kadedust Soomlaste suhtes, nendel on see mingi ürgne traditsioonide austamine justkui veres. Ilmselt läheks nad ka täna õlg õla kõrval suurest vanusevahest hoolimata vaenlase vastu, kui see peaks vajalik olema, nagu see juhtus pisut rohkem kui poole sajandi eest.
Ise jätkan aga venelaste koolitamist homme. Päris kummaline kompott - eestlane õpetab venemaa venelasi soome agulis vene keeles. Nimetame seda rahvaste sõpruseks. Või kõlab rahvusvaheline äri ilusamini? :)
Ise jätkan aga venelaste koolitamist homme. Päris kummaline kompott - eestlane õpetab venemaa venelasi soome agulis vene keeles. Nimetame seda rahvaste sõpruseks. Või kõlab rahvusvaheline äri ilusamini? :)
neljapäev, 8. aprill 2010
ISAF tegevus Afganistanis 2010
Päis õõvastavad kaadrid tänapäevastest sõjapidamisvõimalustest.
http://www.youtube.com/watch?v=_CjOG2rJQNE&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=_CjOG2rJQNE&feature=related
teisipäev, 2. märts 2010
Täiendused raamatule "Võitlus kahel rindel" (4)
Peatükk Herati linna tänavail", leidsin netist ja lisasin nende meeste fotod üleriiklikest ajalehstedest, kes rünnakus surm said. Saate võrrelda tekste.
...II
10.–11. juulil 1985. aastal sõitis meie luurerühm reidile nn vanasse Herati. Meie polk kogus lahingukogemusi, sest olime siinmail ju päris rohelised veel. Toimus jõudemonstratsioon Herati linnas, kus tankid ja BTR-id sõitsid kitsastel linnatänavatel elumajade vahel. Kas see tuli ohvitseride kogenematusest või lausrumalusest, kuid selle otsusega anti modžaheedidele ideaalne võimalus lihtsate vahenditega kallist tehnikat ja vaeseid sõdureid hävitada. Kitsal linnatänaval sõites oli ju väga lihtne majade katustelt igasugu vahendeid masinatele heita, alates „Molotovi kokteilist” lõpetades tankitõrje granaadiheitjatega RPG-7. Nii kõik ka juhtus.
Meie polgust sai neil päevil surma tankipataljoni ülem ja seitse sõdurit, haavata sai kolmkümmend kaheksa võitlejat, hävitati neli tanki ja neli BTR-i.
...II
10.–11. juulil 1985. aastal sõitis meie luurerühm reidile nn vanasse Herati. Meie polk kogus lahingukogemusi, sest olime siinmail ju päris rohelised veel. Toimus jõudemonstratsioon Herati linnas, kus tankid ja BTR-id sõitsid kitsastel linnatänavatel elumajade vahel. Kas see tuli ohvitseride kogenematusest või lausrumalusest, kuid selle otsusega anti modžaheedidele ideaalne võimalus lihtsate vahenditega kallist tehnikat ja vaeseid sõdureid hävitada. Kitsal linnatänaval sõites oli ju väga lihtne majade katustelt igasugu vahendeid masinatele heita, alates „Molotovi kokteilist” lõpetades tankitõrje granaadiheitjatega RPG-7. Nii kõik ka juhtus.
Meie polgust sai neil päevil surma tankipataljoni ülem ja seitse sõdurit, haavata sai kolmkümmend kaheksa võitlejat, hävitati neli tanki ja neli BTR-i.
Täiendused raamatule "Võitlus kahel rindel" (3)
Peatükk "Ševani keretäis" täpsustatud tekst,
...Sidumise ajal oli Zenka saanud kuulitabamuse pähe ja seetõttu surnud. Abdurahmanovi jäänused korjati samuti tee pealt üles, niipalju, kui neid leiti. Ärevaks tegi, et Romas, kes oli mööda põlluäärt jooksnud, ning samuti Uuralitest pärit Dima Ljapitšev olid teadmata kadunud. Dima leiti veidi aja pärast arõkist rohupuhma varjus istumas, ta oli oma kaks automaadisalve välja lasknud, kusjuures automaat oli teise salve laskmise ajal muda tõttu kinni kiilunud ning ühe F-1 granaadi vastase suunas visanud. Nüüd istus vaene mees külmast ja hirmust värisedes, viimane granaat F-1 peos ning ootas hetke, kui see pea juures lõhata, et mitte vangi langeda. Õnneks jõudsime meie varem.
Leedukas Romas saadi viljapõllult kätte alles tüki aja pärast. Ta oli duhhide eest viljapõllule jooksnud, pikali visanud ja elu eest roomates püüdnud ennast duhhide eest peita. Duhhid kammisid põllu läbi ja olid enam kui tunni jagu otsimise tulemusena sattunud korra isegi temast paari meetri kaugusele. Romase korjas põllult üles Heiki poolt juhitud BTR. Vaene mees oli vapustusest keeletu, värises üle kere, oli näost hall ja põsed aukus, kuid sellegipoolest terve. Nii kui ta oli masinasse istunud, püüdis pataljoni julgeolekuülem, kes samuti kaasa oli sõitnud, tema käest välja pinnida, kas tollel oli olnud kontakte kohalikega! Romas ainult vabises üle keha, vaatas julgeoleku ohvitserile juhmi arusaamatu pilguga otsa ega vastanud midagi. Võimalik, et ta ei suutnud küsimuse mõttest aru saada, oli ta ju elus ja ühes tükis ainult seetõttu, et TA POLNUD sattunud kontakti vaenulike „elementidega“...
...Sidumise ajal oli Zenka saanud kuulitabamuse pähe ja seetõttu surnud. Abdurahmanovi jäänused korjati samuti tee pealt üles, niipalju, kui neid leiti. Ärevaks tegi, et Romas, kes oli mööda põlluäärt jooksnud, ning samuti Uuralitest pärit Dima Ljapitšev olid teadmata kadunud. Dima leiti veidi aja pärast arõkist rohupuhma varjus istumas, ta oli oma kaks automaadisalve välja lasknud, kusjuures automaat oli teise salve laskmise ajal muda tõttu kinni kiilunud ning ühe F-1 granaadi vastase suunas visanud. Nüüd istus vaene mees külmast ja hirmust värisedes, viimane granaat F-1 peos ning ootas hetke, kui see pea juures lõhata, et mitte vangi langeda. Õnneks jõudsime meie varem.
Leedukas Romas saadi viljapõllult kätte alles tüki aja pärast. Ta oli duhhide eest viljapõllule jooksnud, pikali visanud ja elu eest roomates püüdnud ennast duhhide eest peita. Duhhid kammisid põllu läbi ja olid enam kui tunni jagu otsimise tulemusena sattunud korra isegi temast paari meetri kaugusele. Romase korjas põllult üles Heiki poolt juhitud BTR. Vaene mees oli vapustusest keeletu, värises üle kere, oli näost hall ja põsed aukus, kuid sellegipoolest terve. Nii kui ta oli masinasse istunud, püüdis pataljoni julgeolekuülem, kes samuti kaasa oli sõitnud, tema käest välja pinnida, kas tollel oli olnud kontakte kohalikega! Romas ainult vabises üle keha, vaatas julgeoleku ohvitserile juhmi arusaamatu pilguga otsa ega vastanud midagi. Võimalik, et ta ei suutnud küsimuse mõttest aru saada, oli ta ju elus ja ühes tükis ainult seetõttu, et TA POLNUD sattunud kontakti vaenulike „elementidega“...
Täiendused raamautule "Võitlus kahel rindel" (2)
Peatükk "Kannapööre" III (uus osa)
Dessantvägede tegutsemisviis erines tublisti jalaväe omast, seetõttu tuli meil kohapeal läbida mõnenädalane erialane väljaõpe. Põhiliseks muutuseks meie jaoks oli vaenlase piiramine õhust. Meie transportimiseks kasutati Mi-8 tüüpi koptereid, kuhu mahtus korraga kuni 16 meest. Väljaõppe käigus selgus, et meid valmistati ette põhiliselt kahte tüüpi operatsioonideks. Õppisime sisenema asulasse õhust selliselt, et võimalikult lühikese ajaga hävitada või vangistada mõni tähtis tegelane, naasma kopteritesse ning lahkuma tuldud teed. See oli väga ohtlik operatsioon, kuid õnneks minul seda kasutada ei tulnudki. Teine operatsiooni tüüp oli relvakaravanide püüdmine ja kahjutuks tegemine nii õhust kui maal. Sellest sai peaaegu aastaks meie põhitegevus. Kuna olime värvatud maavägedest, pakkus meie jaoks põnevust väljaõpe kopteritel. Meile õpetati langevarju avamist, kehaasendeid väljahüppel ja maandumisel. Väike pabin oli sees, kui langevarjud seljas 1500 meetri kõrgusele tõusime. Õnneks hüpet tegema ei sunnitud, kuna see oleks olnud olukorda arvestades üpris tragikoomiline. Meie pataljoni poolt turvatud territoorium polnud suurem kui mõned ruutkilomeetrid. Kilomeetri kõrguselt hüppamine ja tasahilju maa poole liuglemine oleks meid seadnud modžaheedi võitlejatele heaks treeningmärklauaks. Lähim vaenulik küla oli linnulennult 6 km kaugusel. Kopteri piloodid kartsid hirmsasti Stinger tüüpi maa – õhk rakette, mis liikusid sihitud märklaua poole kuni 4 kilomeetri kõrgusele ja nende andurid olid tundlikud soojusele. Seetõttu tulistas kopter iga paari sekundi tagant vasakule ja paremale signaalraketi sarnaseid laenguid, mille ülesandeks oli rakett kuumuse mõjul enda peale peibutada. Sama taktikat kasutati ka kõikidel lennukitel.
Mõned korrad tõusime õppustel veel enam kui kilomeetri kõrgusele, mis tekitas sees üpris õõvastava tunde – kõik võitlejad jälgisid pingsalt maapinda kartuses, et kohe lendab kuskilt meie suunas Stinger rakett. See ootus oli rusuv, sest kuigi kandsime langevarje, oleks Stinger raketiga pihtasaamise korral üsna ebatõenäoline olnud tervena kopteri uksest välja hüpata. Peagi muudeti lendamise taktikat ja edaspidi pikeerisime enam kui 200 km tunnikiirusega maapinnast 10 – 20 meetri kõrgusel. Sageli järgisime lendamisel jõeorgude lookeid, ise järsult paremale – vasakule pöördeid tehes nii, et kopter kuni 45 kraadiseid kaldeid võttis. Tunne oli sarnane lunapargi atraktsioonidega. Maapinna lähedal lennates ei näinud me ise samuti eriti kaugele, kuid relvakaravanidele sattudes lisandus alati üllatusmoment, sest ka nemad ei näinud meid enne, kui me neist madalalt üle lendasime.
Harjutasime lisaks relvakaravanide varitsusi maapinnal, mis oli sarnane modžaheedide poolt kasutusel võetud taktikaga. See nägi ette külgmiinide paigaldamist relvakaravani oletatava liikumistee kõrvale. Esimesena püüti käsitulirelvade tule või miini abil peatada ees liikuv masin, siis rivis viimane ja lõpuks keskmised veokid. Kui vastu tulistamine lõppes, tuli karavani kontrollima minna. See oli ühelt poolt põnev kuid teisalt äärmiselt ohtlik, sest haavatud tegid kõik endast oleneva, et mõni Nõukogude sõdur või veel parem - ohvitser – endaga Allahi juurde kaasa võtta. Õppuste ajal oli kõige tüütum endale laskepesa kaevamine. See oli sapöörilabidaga vaevaline külmunud ja kivise maapinna tõttu ning tundus mõttetu higivalamisena. Muutsime oma suhtumist peagi, kui esimestesse tulevahetustesse sattusime. Siis sai kohe selgeks, kui tähtis oli õige varjumine ja kaitsevalli paksus… Siin polnud meil loota turvalisele raskerelvastusele, mis meid jalaväes reeglina pidevalt saatmas oli olnud. Siin tuli oma rühmaga ise hakkama saada, abi saabumiseni kulus tavaliselt tund või enam.
Dessantvägede tegutsemisviis erines tublisti jalaväe omast, seetõttu tuli meil kohapeal läbida mõnenädalane erialane väljaõpe. Põhiliseks muutuseks meie jaoks oli vaenlase piiramine õhust. Meie transportimiseks kasutati Mi-8 tüüpi koptereid, kuhu mahtus korraga kuni 16 meest. Väljaõppe käigus selgus, et meid valmistati ette põhiliselt kahte tüüpi operatsioonideks. Õppisime sisenema asulasse õhust selliselt, et võimalikult lühikese ajaga hävitada või vangistada mõni tähtis tegelane, naasma kopteritesse ning lahkuma tuldud teed. See oli väga ohtlik operatsioon, kuid õnneks minul seda kasutada ei tulnudki. Teine operatsiooni tüüp oli relvakaravanide püüdmine ja kahjutuks tegemine nii õhust kui maal. Sellest sai peaaegu aastaks meie põhitegevus. Kuna olime värvatud maavägedest, pakkus meie jaoks põnevust väljaõpe kopteritel. Meile õpetati langevarju avamist, kehaasendeid väljahüppel ja maandumisel. Väike pabin oli sees, kui langevarjud seljas 1500 meetri kõrgusele tõusime. Õnneks hüpet tegema ei sunnitud, kuna see oleks olnud olukorda arvestades üpris tragikoomiline. Meie pataljoni poolt turvatud territoorium polnud suurem kui mõned ruutkilomeetrid. Kilomeetri kõrguselt hüppamine ja tasahilju maa poole liuglemine oleks meid seadnud modžaheedi võitlejatele heaks treeningmärklauaks. Lähim vaenulik küla oli linnulennult 6 km kaugusel. Kopteri piloodid kartsid hirmsasti Stinger tüüpi maa – õhk rakette, mis liikusid sihitud märklaua poole kuni 4 kilomeetri kõrgusele ja nende andurid olid tundlikud soojusele. Seetõttu tulistas kopter iga paari sekundi tagant vasakule ja paremale signaalraketi sarnaseid laenguid, mille ülesandeks oli rakett kuumuse mõjul enda peale peibutada. Sama taktikat kasutati ka kõikidel lennukitel.
Mõned korrad tõusime õppustel veel enam kui kilomeetri kõrgusele, mis tekitas sees üpris õõvastava tunde – kõik võitlejad jälgisid pingsalt maapinda kartuses, et kohe lendab kuskilt meie suunas Stinger rakett. See ootus oli rusuv, sest kuigi kandsime langevarje, oleks Stinger raketiga pihtasaamise korral üsna ebatõenäoline olnud tervena kopteri uksest välja hüpata. Peagi muudeti lendamise taktikat ja edaspidi pikeerisime enam kui 200 km tunnikiirusega maapinnast 10 – 20 meetri kõrgusel. Sageli järgisime lendamisel jõeorgude lookeid, ise järsult paremale – vasakule pöördeid tehes nii, et kopter kuni 45 kraadiseid kaldeid võttis. Tunne oli sarnane lunapargi atraktsioonidega. Maapinna lähedal lennates ei näinud me ise samuti eriti kaugele, kuid relvakaravanidele sattudes lisandus alati üllatusmoment, sest ka nemad ei näinud meid enne, kui me neist madalalt üle lendasime.
Harjutasime lisaks relvakaravanide varitsusi maapinnal, mis oli sarnane modžaheedide poolt kasutusel võetud taktikaga. See nägi ette külgmiinide paigaldamist relvakaravani oletatava liikumistee kõrvale. Esimesena püüti käsitulirelvade tule või miini abil peatada ees liikuv masin, siis rivis viimane ja lõpuks keskmised veokid. Kui vastu tulistamine lõppes, tuli karavani kontrollima minna. See oli ühelt poolt põnev kuid teisalt äärmiselt ohtlik, sest haavatud tegid kõik endast oleneva, et mõni Nõukogude sõdur või veel parem - ohvitser – endaga Allahi juurde kaasa võtta. Õppuste ajal oli kõige tüütum endale laskepesa kaevamine. See oli sapöörilabidaga vaevaline külmunud ja kivise maapinna tõttu ning tundus mõttetu higivalamisena. Muutsime oma suhtumist peagi, kui esimestesse tulevahetustesse sattusime. Siis sai kohe selgeks, kui tähtis oli õige varjumine ja kaitsevalli paksus… Siin polnud meil loota turvalisele raskerelvastusele, mis meid jalaväes reeglina pidevalt saatmas oli olnud. Siin tuli oma rühmaga ise hakkama saada, abi saabumiseni kulus tavaliselt tund või enam.
Täiendused raamatule "Võitlus kahel rindel" (1)
Lisasin pisut teksti oma raamatu mõnedele peatükkidele.
Peatükk "Kohtumine seene all",
...Eestlasi oli tegelikult 12. polgus palju, minu hinnangul ligi paarkümmend meest. See fakt, et inimene oli Eestist, ei andnud aga kahjuks automaatset garantiid, et tegemist oli toreda semu ja sõbraga. Näiteks Eestist pärit venelastega polnud meil mitte mingisugust kaasmaalase tunnet, pigem vastupidi. Reeglina nad ei sallinud meid ja otsisid kontakti ikka venelastega. Kord olime Andrusega parajasti reidile minemas, mul oli terav gastriit, nagu hiljem arsti pandud diagnoosist selgus ja ma ei saanud peale tee, suhkru ja valge leiva suurt midagi süüa. Teadsime, et üks meist pool aastat enam teeninud Gunnar V. nimeline eestlane on leivalõikaja, ehk siis kamandab kogu polgu leivamajandust. Küsisime temalt paar pätsi reidile kaasa, kuid ootamatult hakkas ta keerutama, et ei saa anda ja midagi seesugust. Olime jahmunud, sest tema käe alt käis läbi tuhande mehe leivaportsjon ja nüüd ei saanud ta meile kahte leivapätsi anda. Nuputasime parajasti jagamisluugi kõrval, mida edasi teha, kui juurde astus kamp tumedat nahavärvi ajateenijaid. Üks neist käratas korra ja meie kaasmaalane tõi neile lisaks leivale ka võid ja suhkrut. Mehed vajasid seda ainult õhtuseks meelelahutuseks. Selliste eestlastega polnudki nagu rohkem midagi rääkida, ka täna, kakskümmend aastat hiljem pole mul neile midagi öelda.
Samas meenub ka täpselt vastupidiseid näiteid. Muutusin eespool kirjeldatud maohaiguse tagajärjel nii nõrgaks, et palusin ühel eestlasel mulle üheks ööks oma telgis peavarju anda. Tegemist oli meie lennu TPI tudengi Eke K-ga. Tema rood oli täies koosseisus laiali paisatud erinevatesse valvepunktidesse betoonteel Herati ja Šindandi vahel, mida Nõukogude väed oma kontrolli all püüdsid hoida. Tema koos kahe tšurkaga oli I pataljoni I roodu telki valvama jäetud. Mehed püüdsid teda igal sammul kamandada, kuigi kumbki polnud tema ülemus. Nägin seda ülekohut mõnda aega pealt, kuni astusin ühe vennikese juurde ja urisesin madalal ja ähvardaval toonil nagu metsloom, et ta minu kaasmaalase rahule jätaks. Valetasin oma teenistusajale pool aastat juurde ja lubasin tal silma peal hoida, kui mu sõbraga midagi juhtuma peaks. Mõneks ajaks sellest ähvardusest piisas, sain ühe öö I roodu telgis rahulikult puhata, Ekega juttu puhuda ja valget leiba või ja teega süüa ilma, et keegi oleks meie turjal pidevalt kärkinud. Muud me ei vajanudki, kui veidi mõistmist, raasuke abi, head tahet õlg-õla tunnet kaasmaalasega, keda häbenema ei pidanud. Nii tekkis sõprus, mis on kestnud tänaseks aastakümneid...
Peatükk "Kohtumine seene all",
...Eestlasi oli tegelikult 12. polgus palju, minu hinnangul ligi paarkümmend meest. See fakt, et inimene oli Eestist, ei andnud aga kahjuks automaatset garantiid, et tegemist oli toreda semu ja sõbraga. Näiteks Eestist pärit venelastega polnud meil mitte mingisugust kaasmaalase tunnet, pigem vastupidi. Reeglina nad ei sallinud meid ja otsisid kontakti ikka venelastega. Kord olime Andrusega parajasti reidile minemas, mul oli terav gastriit, nagu hiljem arsti pandud diagnoosist selgus ja ma ei saanud peale tee, suhkru ja valge leiva suurt midagi süüa. Teadsime, et üks meist pool aastat enam teeninud Gunnar V. nimeline eestlane on leivalõikaja, ehk siis kamandab kogu polgu leivamajandust. Küsisime temalt paar pätsi reidile kaasa, kuid ootamatult hakkas ta keerutama, et ei saa anda ja midagi seesugust. Olime jahmunud, sest tema käe alt käis läbi tuhande mehe leivaportsjon ja nüüd ei saanud ta meile kahte leivapätsi anda. Nuputasime parajasti jagamisluugi kõrval, mida edasi teha, kui juurde astus kamp tumedat nahavärvi ajateenijaid. Üks neist käratas korra ja meie kaasmaalane tõi neile lisaks leivale ka võid ja suhkrut. Mehed vajasid seda ainult õhtuseks meelelahutuseks. Selliste eestlastega polnudki nagu rohkem midagi rääkida, ka täna, kakskümmend aastat hiljem pole mul neile midagi öelda.
Samas meenub ka täpselt vastupidiseid näiteid. Muutusin eespool kirjeldatud maohaiguse tagajärjel nii nõrgaks, et palusin ühel eestlasel mulle üheks ööks oma telgis peavarju anda. Tegemist oli meie lennu TPI tudengi Eke K-ga. Tema rood oli täies koosseisus laiali paisatud erinevatesse valvepunktidesse betoonteel Herati ja Šindandi vahel, mida Nõukogude väed oma kontrolli all püüdsid hoida. Tema koos kahe tšurkaga oli I pataljoni I roodu telki valvama jäetud. Mehed püüdsid teda igal sammul kamandada, kuigi kumbki polnud tema ülemus. Nägin seda ülekohut mõnda aega pealt, kuni astusin ühe vennikese juurde ja urisesin madalal ja ähvardaval toonil nagu metsloom, et ta minu kaasmaalase rahule jätaks. Valetasin oma teenistusajale pool aastat juurde ja lubasin tal silma peal hoida, kui mu sõbraga midagi juhtuma peaks. Mõneks ajaks sellest ähvardusest piisas, sain ühe öö I roodu telgis rahulikult puhata, Ekega juttu puhuda ja valget leiba või ja teega süüa ilma, et keegi oleks meie turjal pidevalt kärkinud. Muud me ei vajanudki, kui veidi mõistmist, raasuke abi, head tahet õlg-õla tunnet kaasmaalasega, keda häbenema ei pidanud. Nii tekkis sõprus, mis on kestnud tänaseks aastakümneid...
Tellimine:
Postitused (Atom)