Šveitsi täpsus

Käisin täna 2009 aastal Swiss Raid Commandol auhinnaks saadud Šveitsi vintpüssi Musket K-31 sisse laskmas.
Laskmise aeg osutus väga kasinaks. Põhjus? Püss oli nii täpne, et polnud vaja midagi sättida. Lasksin Männikul lamades 100m tiirus ning märkleheks valisin väikesed, 50m märklehed. Esimest pauku kartsin, kuna tegemist siiski trofeerelvaga, mis antud alusele kinnitatuna. Võiks arvata (oma nõukogude taustaga), et trofee auhind on kahjutuks tehtud ja ei võimalda lasta. Selle kartusega seoses esimene lask 5 silma kella 12 peal. Teine lask juba kindlamalt ja 10. Kolmas ja neljas taas veidi üles kella 12 peal ning viiendat juba sihtisin tsipa allapoole ning 9 kell kuus. Mis sa oskad paremat tahta. Kokkuvõtteks võib kindel olla, et püss laseb täpselt, kõikumine vaid veidi üles-alla, super:)

augustitorm Vapramäel

08.08.2010 kiire ja tõhus augustitorm liikus üle meie suvituskoha ja jättis endast järele päris korraliku kaose. Kohale, kus me oma abikaasaga omautosid pargime, langes 4-5 suurt mändi. Õnneks olime päeval sealt lahkunud. Nii hästi ei läinud aga meie suvilanaabritel, kellele oli sõber külla sõitnud oma sõiduautoga. Külast tagsi tuli tol õnnetul sõita bussiga ja autost oli järel vaid pannkook, mis läks mahakandmisele. Üks naaber jäi langevate puude taha lõksu ja kulus hulk aega ja energiat, enne kui ta auto välja saeti.
Naabruses on ka Šmigunide perele kuuluv suvila, kus nad aastaid tagasi oma vaba aega veetsid. Sellele langes võimas kuusk ja lõhkus osaliselt katuse, mitu kuuske on murdunud ja kaldu maja poole, kuid toetuvad hetkel teiste puude najale. Kauaks!
Igatahes oli meie perel töökas nädalavahetus ja saime sauna ja kamina jaoks mitme aasta puud. Igal asjal on oma positiivne külg.
Pealegi ei pidanud mitu päeva lisatrenni tegema, üldkehaline koormus puudega rassimisel võttis palavuses kohati lausa pildi eest :)
Järg 21.-22.08.2010
Tööd olid jõudnud puuraiumise, vedamise ja ladustamise faasi. Eesti Taasiseseisvumispäev kinkis meile ühe lisapäeva töödeks, mille jooksul sai kõik pakud raiutud ja talgute korras kuuri tassitud ning riita laotud. Tulemus oli ilus ning kuur maast laeni puid täis:)

Hollandis toimunud militaarvõistluse Two-day Military Performance Trials (TMPT) järelkaja (2osa)

Teine võistluspäev algas väga ebameeldiva ilmaga. Kell 5.45 ärgates oli temperatuur 7 kraadi ja sadas tugevat vihma tinahallist taevast. Kuigi eelmisel päeval magama heites väga suurt väsimust polnud, olid hommikul ärgates jalad väga valusad ja keha kange - päev oli siiski ränk olnud vaatamata linade vahel magamisele soojas kasarmus. Lisaks oli jalgadel kokku 4 hõõrdunud kohta, neist parema jala väike varvas väga pahasti. Uued Lundhags Scoudid kahjuks pole nii sobivad minu jalgadele, kui vanad olid olnud. Startisime Tiiduga kell 6.55 ligikaudu 90km rattaorienteerumisele tugevas vihmasajus vastu tuult. Päev tõotas tulla väljakutsuv. Esimene KP oli 13km kaugusel asuv järveke Zeumeren, kus tuli sooritada kajaki orienteerumine. Olime seda vahetult enne ärasõitu Jägala kiirevoolulisel jõel harjutanud, seetõttu oli siinne järv selle kõrval lihtne. Leidsime oma 4 KP-d suhteliselt kergesti. Konks oli selles, et maha oli märgitud erinevad rajad ja pidi täpselt kaarti jälgima, et mitte valesid KP-d võtta. Iga eksimus oleks olnud +15min ajale. See läks libedalt ja jätkasime ratastel, ise läbinisti külmunud, näpud kangestunult ümber lenkstangi, külma vihma näkku peksmas. Eriti irooniline oli fakt, et jalad sõdurissabastes, mis olid kaetud kahe paari sokkidega, hakkasid korralikult külmetama, kuna vesi, mis peksis läbi vormipükste, voolas mööda säärt saabastesse ja pani jalad lirtsuma. Umbes 30km-l tuli sooritada järgmine katsumus, milleks oli "survival course" ehk siis takistusriba. Aega puhta soorituse jaoks oli 6min (karistus lisaks üldpenaltile oli 1km jooksu 1min ületamisel, 2km jooksu 2min ja 3km kuni 3 min aja ületamisel). Rada oli võrreldav ERNA tavapärase takistusribaga, asja tegi raskemaks vettinud atribuudid ja külmunud näpud. Liikusime Tiiduga üpris edukalt kuni eelviimase alani milleks oli ligikaudu 10m pikkune köis tõusva nurga all mis ulatus maapinnast umbes 4-5m kõrgusele. Käed olid väsinud ja külmunud ning üleminekuks teisele nööriharjutusele tuli üks käsi nöörist laht lasta ja nii juhtuski õnnetus, mida võib ette tulla ilma julgestuseta harjutustel. Tiidu käsi, mis köiest hoidis libises järsku lahti ja mees kukkus selg ees alla vastu maapinda ning jäi sinna liikumatult lamama. Tundus, et meie võistlus oli selleks korraks lõppenud, kõrgus maapinnast oli hirmuäratav. Kohale jooksid kaks kohtunikku Tiitu turgutama, ise jätkasin harjutust lootuses, et kui me ei katkesta ja Tiit on võimeline jätkama, siis on vaja siit mingi aeg kirja saada. Pärast sooritust aitasime Tiidu püsti ja selgus, et tugevale üldpõrutusele vaatamata oli Tiit valmis jätkama. Läksime oma 3km trahviringile, kuid tuju oli siiski hea, et õnnetus oli õnnelikult lõppenud. Tiidul oli küll tõsiseid raskusi algul liikumisega, kuid me siiski liikusime edasi. Ka meie teine paar oli saanud siit 2km trahviringi. Seega oli meil mõlemal üks penalti kirjas - eksida võis veel vaid ühe korra! 6 km rattasõidu järel jõudsime jalgsi orienteerumise alale, mis toimus liigendatud luidete ja hõreda metsaga kaetud alal Beekhuizerzandis. Kaardimõõt 1:10 000, raja pikkus 9km ja KP-d 20. Iga KP puudumine oleks lisanud üldajale 15min. Võtsime asja rahulikult, käisime kogu trassi, paaril korral ekslesime väheke, kuid saime kõik KP-d kätte 2 tunniga. Teine lahingpaar läbis raja pisut alla pooleteise tunniga (parim aeg, nagu hiljem selgus, oli 1.05). Taas rataste selga ja hakkas põnev orienteerumine läbi Leuvenumse parkmetsa suunaga finiši poole. Maastik oli väga ilus külmale vihmale vaatamata, ka kõige suuremas padrikus vonkles sile asfalttee ratturitele. Kulgesime ühtlaselt läbi Gardereni sõjaväelinnakusse Gen Maj Kootkazerne, kus toimus NATO takistusriba koos 16kg padrunikastiga. Rada oli pisut erinev tavapärasest, ka mõned elemendid olid välja jäetud, kuid sellegipoolest tundus 6min norm ülikõrge, kui me takistusi seirasime. Tuli kahel korral 5m kõrgusest takistusest üle saada, rääkimata roomamisest ja erinevate sügavusega aukude ületamisest. Aega raisata polnud mõtet, alustasime koheselt. Jalad olid selleks hetkeks juba väga valusad ja kere kange. Pingutasime Tiiduga kuis jaksasime, pidevalt 16kg kasti endaga kaasa tarides ja vahetades. Lõpujoone ületasime hingetuna, kuid endale üllatusliku 5.39 ajaga. Olime teisest penaltist pääsenud, see tundus uskumatuna. Ka meie teine paar oli raja läbinud puhtalt, täpselt 6 minutiga. Selle eneseületusega tõusis enesetunne taevastesse kõrgustesse ja edasi väntamine tundus hoopis kergem:)Edasi tuli vändata raadiomajaka juurest läbi polügoni 20km kuni kasarmuni. Kohale jõudes oli jäänud veel viimane katsumus - 3km kiirmarssi 19 minutiga. Aega raisata polnud mõtet, startisime trassile koheselt. Joosta oli kahtlemata väga raske, jalad ei tahtnud kuidagi maapinnalt tõusta, kuid läbisime distantsi 17 minutiga seejuures kordagi peatumata. Olime läbinud teise päeva trassi 8h55minutiga ja ühe penaltiga. Samuti ühe penaltiga lõpetas meie teine lahingpaar. Tänane skoor: 90km rattaorienteerumist külmas vihmas, 9km jalgsi orienteerumist liivas, 2x takistusriba (+3km karistjooks), 2km kajakiorienteerumist ning 3km kiirmarssi "kirsina tordil". Olime tulemusega rahul, medal oli ausalt kätte võidetud. Olime veendunud, et sooja päikesepaistelise ilmaga oleks pingutus kergem olnud.
Samal õhtul kell 20.00 viidi läbi kantiinis pidulik lõpetamine, kuhu koguneti paraadvormis. Pika 30 minutilise hollandikeelse kõne lõpus jagati kätte medalid raja nõuetekohaselt läbinud lahingpaaridele. Ürituse muutsid rahvusvaheliseks lisaks meile veel sakslased, taanlased ja prantslased. Järgmisel päeval alustasime ratastel tagasiteed Amsterdami suunas. Pärast 36km sõitu tundsime siiski suurt väsimust ja otsustasime lõpu Shipholisse katta rongiga.
Oli ilus võistlus ilusa lõpuga:)

Hollandis toimunud militaarvõistluse Two-day Military Performance Trials (TMPT) järelkaja (1osa)

Hollandis toimus 11.-12.05.2010 järjekorras 62 rahvusvaheline militaarvõistlus lahingpaaridele: http://www.tmpt.nl/ Tegemist on väga tugevat füüsist nõudva ettevõtmisega, kuhu mütsiga lööma minna igatahes ei tasu. Tegemist ei ole otseselt võistlusega, kuna võitjat välja ei selgitata. Küll aga on sel võistlusel kaotajad. Need on lahingpaarid, kes võistlust ei lõpeta. Seekord oli kaotajaid 112 lahingpaari (registreerinud ~270 lahingpaarist). Osalesime oma tavapärase koosseisuga, kusjuures lahingpaarideks olid Raul Hindov ja Kaido Ruul ning Tiit Riisalo ja mina. Sõitsime kohale paar päeva varem, kusjuures Amsterdamist Harskampi ~90km sõitsime ratastel.
Umbes poolel teel sattusime endale ootamatult Giro d`Italia rattatuuri tunnistajateks, mille trass lausa kahel korral meie omaga ristus ja saime näha tõelisi proffe oma igapäevatöös. See oli muljetavaldav kiirus.
Meie võistluse üldplaan oli järgmine: võistlus toimub kahel päeval. Kummalgi päeval on kuni 10 tundi aega etteantud trass ja ülesanded läbida. Kolmas ebaõnnestumine aja või ülesande nõutava tasemega soorituse suhtes lõpetab lahingpaari jaoks võistluse. Seega eksida võis maksimaalselt kahel alal. Stardiaeg on vabalt valida ajavahemikus 6.30-7.30. Lahingpaarid olid jagatud gruppidesse ja alad sooritati erinevates järjekordades. Sõjaväevorm saabastega rangelt kohustuslik. Enamus trassist toimus ratastel (võidusõiduratas pole lubatud). Olime lootnud sooja ja päikselist ilma, kuid mõlemal päeval oli temperatuur vahemikus 8 kuni 12 kraadi ja teisel päeval sadas enamuse ajast vihma. Meie startisime teisipäeva hommikul kell 6.55 ja esimeseks alaks oli 25km marss. Start anti Harskampi kasarmust ning trass lookles baasist põhja pool Hollandi ainsal metsaga kaetud alal. Teadsime oma kogemusest, et käimine tapab jalad kiiresti, seetõttu sörkisime vahepeal, mis tundus oodatust kergem. Möödusime paljudest varem startinud paaridest, kuigi see polnud eesmärgiks. Esimene lisaala toimus 20 kilomeetril, kus toimus laskeharjutus. Üks paariline pidi valima püstolilaskmise 25m pealt inimfiguuri, teine 100m pealt automaatpüssist. Kummalgi oli 10 lasku 10 sihtmärgi jaoks ja tabama pidi kahe peale kokku 16 sihtmärki. Meil õnnestus pihta saada 18 märgile, kusjuures Tiit lasi lamades puhtalt. Meie teine paar sai hakkama 19 sihtmärgiga. Seejärel jätkasime marssi ja umbes 3 tunniga jõudsime baasi alale tagasi. Meile jagati välja 1:50 000 topokaardid ning andmed koordinaatidega, mis tuli ise kaardile kanda (12 KP-d). Igas punktis oli vaja vastata nõutud küsimusele, mis oli selle punktiga seotud. Iga eksimus oleks lisanud lõppajale 25 minutit. Enne rattaorienteerumist oli vaja sooritada veel 3 km kiirmarss, milleks oli ette nähtud kuni 19 minutit. Kuigi selja taga oli 25km marssi, tundus jooks piisavalt kerge, sooritasime selle ajaga 16.30 ning edasi saime hüpata rataste selga. Tegemist oli valikorienteerumisega ja trassi pikkus ligikaudu 65 km. Rada kulges meie paarile päripäeva Barneveldi ümbruses. Küsimused KP-s nägid välja umbes seesugused: mitu piimapütti on kahel pool alleed; mitu tiiba on veskil; mis number on vasakpoolsel postkastil, mitu km on Barneveldi jne. Külakeses De Glind toimus kauguste hindamine, kusjuures eksimus oli lubatud +/- 20%. Olime selleks otstarbeks käepärased vahendid valmistanud, et mõne km kaugusel asuvaid veokeid hinnata. Tegelikult aga küsiti umbkaudu 55m kaugusel oleva maja täpset kaugust. Mahtusime piiridesse, kuid tegelikku kaugust ei öeldudki meile. Tagasi kasarmusse jõudes oli veel jäänud viimane keskendumist nõudev ala - granaadi täpsusvise. Vaja oli koguda 18 punkti. Kummalgi liikmel oli 5 viset ja valida sai 20m ja 15m vahel. Tuli tabada ringi diameetriga 2m või 4m. 20m kaugusel asuvasse väiksemasse ringi tabamus andis 3 punkti, suuremasse 2 punkti ning lähemal asuvasse väiksemasse ringi 2 punkti ja suuremasse 1 punkt. Olime seda Tallinnas juba harjutanud ja asi tuttav. Viskasin esimesena ja kogusin 14 punkti jning Tiit lisas ülejäänud, mille järel lõpetasime oma päeva Tiiduga kell 15.40 ehk siis 8h45minutiga.
Esimese päeva konto: 66km rattaorienteerumist, 25km marssi, 3km kiirmarssi ehk jooksu, laskmine, kauguste hindamine ja granaadi täpsusvise. Saime läbi "puhaste paberitega" nii ka meie teine lahingpaar.

Võhandu maraton 2010

Photo: JAndrei IMG 9263 111 | 4. Võhandu maraton 2009 album | JAndrei | Fotki.comeile osalesime Tiiduga esmakordselt Võhandu paadimaratonil. Seekord oli sinna registreerunud rekordiliselt 316 paatkonda. Distants on 100 km, see algas Võrus Tamula järvel 5km "prooviringiga", kus hajutati võistlejad ära, et nad jõele ära mahuksid. Prooviringiks kutsusime seda sellepärast, et see oli koht, kus hea oma võimeid hinnata, et kas tasub jätkata või mitte. Kui inimestega rääkisin ja mainisin, et maratoni pikkus on 100km, siis panin tähele oma ämma peal, et see ei avaldanud talle mingit muljet. Reaktsioon oli hoopis midagi seesugust nagu, me omal ajal sõitsime paadimatkal ka sama palju, mis seal siis nii rasket on. Ka ise ei osanud enne starti väga distantsi karta. Olime plaaninud läbida distantsi kahese kanuuga 14-15 tunniga. Kui selle kestvuse peale mõtlesin, siis tundus küll asi väga pikk ja kurnav. Seda kinnitas ka enesetunne, mis oli tekkinud pärast 15km läbimist. Tagumik valutas, õlavöö ja kerelihased olid juba kanged, sõnaga enesetunne oli nigel, kuid sõita oli veel 85km ehk 85% distantsist. Esimene toitlustuspunkt oli 41km stardist. Raske oli juba kanuust välja saada, jalad olid kanged nagu koolnul. Hernesupp rukkileivaga maitses ülihää. Vesi välja ja edasi, tunne oli ülimalt sant, olematud lihased tegid piina, tagmik tulitas, jalad kanged ja pihud rakkus. Õnneks oli ilm nagu tellitud, tuul oli küll tugev, kuid enamasti tagant, see-eest siras päike pilvitus taevas:) Enne starti olime Tiiduga arutanud, et pole juba mõnda aega startinud võistlusele, kus sa ei tea täpselt, mis enesetunne võiks finišis olla. Uuele kestvusspordialale esmakordselt startides on alati teadmatus enesetunde kohta ning finišis reeglina hirmus olla. Nii on see olnud ERNA-l, Xdreamil või Utti 300km suusaretkel. Paistis, et Võhandu maraton polnud erand. Imelik oli vaid see, et enesetunne ei läinud eriti kehvemaks teisel distantsipoolel. Sant nagu ta oli, kestis lõpuni. Olime valmistunud veidi raskemateks kärestikeks, kuid õnneks päris kummuli mineku olukorda ei tekkinudki. Paarist veskitammist alla sõites rüüpas kanuu tublisti vett, mis tuli välja kallata. Tiidu kanuu oli erinevalt teistest tehtud käsitööna metallist Rootsis ja nägi väga uhke välja. Tal oli ka see eelis, et vesi voolas kergesti ja kiiresti välja. Lõppu Peipsile jõudsime alla 12 tunniga, täpsemalt 11h 48min ja olime seega enda ootusi aja suhtes ületanud. Asjade pakkimine ja autole laadimine ning riietumine olid äärmiselt vaevanõudvad ja piinarikkad, keha oli justkui läbi kolgitud. Tagasiteel möödusime vahepunktist, kust finišini oli veel 24km. Seal oli näha mitmeid paate jõel triivimas - kiire arvestus näitas, et neil tuli sõita oma tempot arvestades veel vähemalt 4-5 tundi, see mõte tekitas külmavärinaid. Täna neid ridu kirjutades on küll jube seljavalu, kuid mmeeleolu on positiivne - jälle üks uus ja huvitav kogemus juures.
Pilte ja videosid lisan siia kohe, kui need kodulehele ilmuvad: http://www.vohandumaraton.ee/maraton/finish2010.php

Soome - imedemaa

Olen hetkel lesimas voodis ja ei saa lahti kummastavast tundest, mida üllatustemaa Soome ikka aeg ajalt pakub. Koha nimi on Harjavalta, mis on tegelikult Helsingist veidi üle 200km loode suunas enne Pori, kuid sisuliselt on see "in the middle of nowhere". Siin on väike suusakeskus, kuid kuna lumi on läinud, pole siin hetkel justkui midagi tarka teha. Samas on aga pisike restorani moodi maja, mis on ühtlasi hotelli vastuvõtt ja täna - teisipäeval - on siin elava muusika pidu. Brošüürist võib lugeda, et see toimub nii igal teisipäeval. Esmpilgul paneb õlgu kehitama. Kui aga pilk tantsusaali heita, avaneb justkui mingi kummaline võlumaa. Majaesine parkla on autosid pungil täis, niisamuti tantsusaal. Vanus kõigub 25 ja 85 vahel. Kõik soomlased on õnnelikud, rahulikud, enam-vähem kained ja muudkui tantsivad. Kogu aeg. Ja pidu kestab kella 02.00-ni öösel. Kordan, et on teisipäev ja need peod on IGAL teisipäeval. Vaatan seda ilusat pilti koos 20 Sankt Peterburi ja Moskva venelasega ja püüan selgitada Soomlaste traditsioone ja juuri justkui teaks sellest midagi. Midagi pole parata, tunnen väikest kadedust Soomlaste suhtes, nendel on see mingi ürgne traditsioonide austamine justkui veres. Ilmselt läheks nad ka täna õlg õla kõrval suurest vanusevahest hoolimata vaenlase vastu, kui see peaks vajalik olema, nagu see juhtus pisut rohkem kui poole sajandi eest.
Ise jätkan aga venelaste koolitamist homme. Päris kummaline kompott - eestlane õpetab venemaa venelasi soome agulis vene keeles. Nimetame seda rahvaste sõpruseks. Või kõlab rahvusvaheline äri ilusamini? :)

ISAF tegevus Afganistanis 2010

Päis õõvastavad kaadrid tänapäevastest sõjapidamisvõimalustest.
http://www.youtube.com/watch?v=_CjOG2rJQNE&feature=related