Kirjad inglile, mõtteid filmist

Pidin filmi vaatama minema lisaks huvile ka endale seatud kohustusena. Soov on toetada Eesti filmikunsti ja teema on enda minevikuga tihedalt seotud. Kinost naastes oli tuju sant ja esimese hooga tahtsin tembeldada filmi jamaks. Nüüd, kui filmist on möödas peagi ööpäev, mõtlen ikka veel sellele ja panen oma mõtteid kirja, mis on minu puhul erakordne. Seega pean tunnistama, et film võib meeldida või mitte, kuid tal on väga tugev mõju minu üle ja tähendab ta on teatud eesmärgi täitnud. Ette rutates võin niisiis väita, et meeldivus on sügavalt isiklik asi, kuid ühte ma garanteerin, tuju on mõneks ajaks sant!
Kõigepealt jääb silma näitlejatöö. Väga hästi on kombineeritud erinevate põlvkondade koostöö Rein Oja ja Rain Simmul kõrvuti Mirtel Pohla, Kertel Habakukke, Ragne Pekarevi, Tiina Taurate, Katariina Lauki ja teistega. Ka Kaie MIhkelson teeb põgusa, kuid meelejääva etteaste, millega tõestab taas vana ütlust, et pole olemas väikesi osi, vaid on väikesed näitlejad. Ükskõik mis rollemeie näitlejatele ei anta, ikka mängivad nad selle välja suurelt ja meeldejäävalt. Super.
Stsenaarium tekitab mitmeid küsimusi. Lootsin salamisi, et äkki on mul mingi infokild ajaloost tähele panemata jäänud ja tegemist tõestisündinud looga. Ise küll ei mäleta, et mõni Eeslasest Nõukogude sõdur oleks Mojaheedide poole üle läinud ja seal kohanenud vastupanuvõitlejaks. Niisiis fiktsioon. Filmi üldläbivaks teemaks on narratiiv Eesti ühiskonnast (Lääne) konservatiivse moslemi pilgu läbi. Teravalt tuuakse esile traditsioonide ja peresuhete allakäik koos sinna juurde kuuluvaga. Seda on kohati tehtud vinti üle keerates, mis muudab draama žanri absurdiks või koomiliseks. Samas on see filmitud Eesti kontekstis ja see muutub häirivaks. KIpub juba tavaks saama, et ühes korralikus Eesti filmis peab vähemasti üks kalkuleeritud mõrv olema, muidu jääb asi lahjaks. Nii ka seekord (viimati vaatasin Püha Tõnu kiusamist, ka seal ei saadud sellest kuidagi ümber mindud. Samuti meenub Kaljujärve osa Pangaröövis). Või stseen, kus inimene soovib minna mingisse vanasse sukavabriku hoonesse, mis on pooleldi mahajäetud ja kõle ning väravas tuleb teil ennast paljaks koorida, et metalliotsijast läbi minna! Filmis oli lihtsalt vaja leida sobiv koht metalliotsija jaoks, kuna vaatajale oli vaja selgitada, mürsukildude olemasolust peaosalise ihus. Kõige sandim tunne jäi mulle naistegelaste äng ja ahastus, kus nad nii usutavalt ja võikalt oma ängi välja röökisid. Seda juhtus filmis vähemasti kolm korda, lisaks peaosalise karjetele. Üldse oli filmis suunatud pilk naiste rolli meie elus. Taas oli see parajaks kõverpeegliks painutatud. Naine võtab rikka välismaise mehe ja juba altari ees unistab lahutamisest. Kaunis naine sunnib võimukalt meest endaga sugulisse vahekorda olukorda peensusteni dikteerides. Naine kannab last oma seitsmendat kuud, aga juhib kaluripaati, paneb suitsu ja viina. Naine juhib võimukalt filmivõtteid, kus mängivad vaid alasti naised. Naine juhib motelli jne. Filmis on ka mitmeid sümboolseid stseene, mis on vajalikud vaataja "üles äratamiseks". Suur pakk sularaha, silma järgi üle 100 tuhande euro, keeratatud hooletult ajalehepaberisse; imeilus poolalastus (Mirtel Pohla) räbalate tunkede ja elegantse tšelloga; klišeelik välismaalane, kes on rikas ja ahne, kuid kindlasti paks ja kole hingelt (oma naise vägistamine) ja kes peab surema oma NAISE käe läbi. Ehmatav stseen on ühe noore naise elukoht, mis on kellatorni pööningul, kus ta lõputut võitlust tuvidega peab. Koht on õõvastav ja oma lihtsuses absurdne, lausa õudusttekitavalt ehe.
Filmi peategelasel peab pikemalt peatuma. Mees on teatud mõttes prototüüp Eesti mehele, keda iseloomustab vaikne allaheitlikkus teiste, sageli NAISE tahtele. mees on sattunud nõukogude vägede koosseisus Mojaheedide poolele juhuslikult, kuna väeossa tagasi pöördumine oleks tähendanud sandistuseni peksmist (usutav), ta jäeti ellu, kuid see tähendas 100% moslemiks pöördumist (s.t. see polnud esialgu vabatahtlik otsus). Elu on 21 aasta jooksul meest juhtinud, mitte vastupidi. Temast on saanud sõjard, kes on elab mägedes ja on "väga palju surma pealt näinud ja ise tapnud". Seega võiks öelda, et ta ongi põhimõtteline vastupanuvõitleja. Mehe iseloomust jääb mulje, et see pole taas tema enda soov. Eestisse naastes mängib Rein Oja väga hästi välja moslemiusulise suhtumise igapäevastesse asjadesse, kuid taas ja taas lööb välja allaheitliku eesti mehe natuur. Imekspandav on mehe rahulikkus, kui suurem paat tema oma hooletult ümber ajab. Selle asemel, et eestlase kombel järgi karjuda inetusi, rabeleb ta kiiresti kaldale, et oma kallimat vara- märkmeid päästa. Ei mingit viha. Kui kästakse seksida, siis tuleb seda teha, käib see tema põhimõtete järgi või mitte - kui kästakse siis tuleb teha. Mees vastab küsimustele jah - ei vastuse vormis, pigem siiski esimene, ei räägi midagi, ei küsi midagi, ei kaeble millegi üle, ei joo, ei suitseta, ei ütle halvasti, ei oma arvamust, teeb mis kästakse. Mõnes mõttes oli üllatav ta käitumine uppujat päästma tõtates. Kas taas midagi, mida massitapja, kuid see eest moslem, teeb teisiti kui lääne inimene. Tegelikult on se tore, et massimeedias tapjateks tembeldatud moslemite iseloomustamiseks tuuakse filmis esile inimlikke omadusi, mida vaataja, kes islamismaades pole seljakotituristina rännanud, iialgi ei aduks. Ilus on ka peategelase tulek oma isa matustele, mis setu kommete kohaselt täide víiakse. Samuti oma naise ja oletatava lapse otsingud. Taas eesti mehele omaselt toimub otsing üsna loiult ja mööda naiste juhatusi, kuulujutte ja käsklusi. Ja pealegi lõppevad otsingud edutult. Punkti eesti mehe äpule kuvandile paneb ebaõnnestunud enesetapp, mida segab pisiasi. Krt. nii äpud eesti mehed ju ka pole, et isegi ennast tapetud ei saa, kui asi on otsustatud ja püstolitoru juba suuhu pistetud:). Minu jaoks oli väga häiriv asjaolu, et kaadrid välismaalt, mis pidid justkui Afganistani iseloomustama, olid tehtud loode Aafrikas. Ise pakkusin filmi ajal, et tegu Marokoga, hiljem lugesin, et Mauritaania, seega kant sama. Kes neis maades rännanud, saab poole sekundi jooksul pettusest aru ja see asjaolu jääbki häirima nagu kivike matkasaapas. Afganistanis pole peent kaunist kõrbeliiva, mägede värv on teise tooniga. Afganistanis võib negriidse rassi esindajat näha vaid USA sõjavormis. Afganistanis pole raudteed (mingi jupike põhjas on, aga see on marginaalne ja ei iseloomusta kuidagi rahvaste rännet). Afganistanis on täiesti erinev riietuskultuur kui Aafrikas. Ja kui taheti vaataja uskuma panna, et peategelane sõitis Mauritaania kaudu Afganistani, siis soovitan üks põgus pilk kaardile heita :))). Peategelane kasvatas kasutütart Sofiat Afganistani mägedes. Tüdruk oli teatud mõttes tema elupäästja. Filmis püüti näidata lääne ühiskonna kiiret allakäiku, millega olen vägagi nõus. Võis arutleda, et see oli niisiis vastukaaluks ida tugevatele ehk ka väärtuslikele traditsioonidele. Samas kui see elu viis Sofia - noore tütarlapse- otsuseni hakata enesetaputerroristiks. Ma ei suuda seostada seda otsust millegi heaga, kuhu poole ise tahaks püüelda või oma lapsi kasvatada. Mis on siis õige? Huvitavalt on on püütud peategelaste instinktidel mängida. Asi, mis teda tõsiselt häirib on ere valgus, kuna on kunagi mürsu plahvatust ähedalt näinud. Samas püütakse stereotüüpe luua Kaitseliidu ja Julgestuspolitsei õppustega. Mees ju elab selle sees üle 20 aasta, nüüd tuleb Euroopa Liitu ja püssidega sõjalisi õppusi on filmis rohkem, kui oleks osanud oodata. Peategelane jäi minu hinnangul siin pisut jänni ja ei näidanud välja mingeid usutavaid reflekse. Kas neid saabki õppida? Pisut häiris mind see, et Roman Baskin oli ühes stseenis pandud mängimat hullu, mida ta tegi väga usutavalt. Sama näitleja mängis järgmises stsenis Kaitseliidu koloneli!!! See polnud naljakas, vaid solvav. Looetavasti polnud see taotuslik.
Jah, kes minu arvustuse läbi on lugenud, on palju teada saanud. Kuid väidan, et palju jäi rääkimata:)
Nii et, valik on Teie!

325 km 45 tunniga, on see võimalik?

Juba kolmandat aastat järjest osales Eesti Reservohvitseride Kogu (EROK) esindus Soomes Utti Jäägerrügementi poolt korraldataval pikamaa patrullsuusatamisel – kaukopartiohiihtol. Suusatamine on pühendatud Soome kaugluure patrullide tegevusele Talvesõjas.

Kaukopartiohiihto näol on tegemist võistlusega, kus hinnatakse fikseeritud ajaga teatud vahemaa läbimist:

24 tunni jooksul 75 km – pronksmedal
48 tunni jooksul 150 km – hõbemedal
48 tunni jooksul 200 km – kuldmedal
48 tunni jooksul 300 km – tammelehtedega kuldmedal
Suusatada tuleb matkasuuskadega, jalas peavad olema saapad või kummikud. Muid piiranguid korraldajate poolt ei ole.

2004 aasta läbis EROKi meeskond 48 tunniga 200 km, 2005 aastal sama ajaga 300 km ja 2006 aastal 325 km. Kaukopartiohiihto ajaloo jooksul (võistlust korraldatakse alates aastast 1998) oli 2005 aasta seisuga 300 km läbitud kokku 19 korral. Mehi, kes 300 km on läbinud, on arvatavasti veel vähem, kuna osad on kõige pikemat distantsi suusatanud mitmel korral.

Kaukopartiohiihto start anti Eesti Vabariigi aastapäeval 24. veebruaril. Oli väga ülev tunne alustada suusaretke just Vabariigi aastapäeval. Enne starti heiskasime Utti Jäägerrügemendi välikasarmu ees Eesti lipu ning pärast seda asusime teele.

Esimesena läksid rajale rms Alar Nigul (2005: 300 km) ja ltn Kaido Ruul (2005: 300 km). Järgnesid n-ltn Tanel Järvet (2005: 225 km) ja ltn Indrek Reismann (2005: 300 km) eesmärgiga läbida 300 km ning n-ltn Tiit Riisalo (2005: 225 km), Signe Kaplan ja rms Janno Remmelgas eesmärgiga läbida 150 km. Raja ääres oli meid aitamas lpn Anne Must ja ltn Margus Hergauk.

Suusatamine toimus Utti ja Lahti vahelisel ala. Läbi ala kulges kaks erineva pikkusega lumesaanidega kinnisõidetud rada. Üks rada oli 75 km ja teine 100 km. Kohati kattusid 75 km ja 100 km rajad omavahel ning samuti kulges osa distantsi mööda korralikke suusaradasid, kuid valdav enamus distantsist on siiski ilma korraliku jäljeta. Head suusajäljed tekkisid alles pärast esimest päeva. 300 km läbimiseks tuli suusatada 4 korda 75 km, 200 km läbimiseks 2 x 100 km jne.

Kuna olin Alariga juba eelmisel aastal 300 km suusatanud, siis otsustasime sellel aastal proovida enamat. Otsustasime minna esimesel etapil Uttist Lahtisse mööda 100 km rada. Startisin koos Alariga sellele hullumeelsele ettevõtmisele 24.02 hommikul 07:20. Ilm oli suusatamiseks väga soodne, külma oli ca 5 kraadi. Esimesse kontrollpunkti oli 9 km ning nagu ikka algus oli lihtne. Liikusime enamus distantsi paaristõugetega. Punkti jõudes oli kulunud algusest ca 45 minutit. Esimene kontrollpunkt asus RMK tüüpi metsamajas, kus on aastaringi avatud puhvet. Pikka peatust ei teinud, registreerisime punktis olnud vihikusse aja, täiendasime joogivarusid ning asusime teele. Järgmisse kontrollpunkti suusatamisel läks 100 km rada lahku 75 km rajast. Varsti oli meil selge, et olime esimesed suusatajad 100 km rajal, kuna rada kattis ca 5 cm paksune värske lumi. Järgmised 16 km pidime ise läbi värske lumekatte rada lükkama. Teine kontrollpunkt asus jälle metsamajas. Maja ise oli lukus. Tegime lühikese peatuse, registreerisime aja, sõin paar banaani, jõin ja asusime teele. Kuna teises kontrollpunktis vett juurde ei saanud, siis lõppes mul vesi ca 7 km enne kolmandat kontrollpunkti otsa. Õnneks vedeliku lõppemisest midagi hullu ei juhtunud, pigem sain hea õppetunni et 0,75 l veepudelile tuleb võtta lisaks kaasa 0,5 l pudel. Kolmandasse punkti suusatades tegime ca 20 minutise eksirännaku, kuid jõudsime peagi õigele rajale tagasi. Poolel teel kolmandasse punkti jõudsime tagasi 75 km rajale. Kolmas kontrollpunkti oli taas metsamajas, kus oli avatud puhvet. Seal ootas meid tugimeeste soe vastuvõtt. Uuriti, et kus me nii kaua olime, et teised (75 km suusatajad) läksid juba tund aega tagasi sealt läbi jne. Lubasime endid edaspidi parandada. Selleks hetkeks oli meil läbitud ca 50 km. Esimese asjana kontrollpunkti jõudes määrisime suusad. Varasemate aastate kogemusena kasutasime kitsamat tüüpi Madshus matkasuuski (mudel Nordmarka ja Lillehammer). Kitsamat tüüpi matkasuuskade eeliseks on, et neil ei ole keskel kalasaba ning parem libisemine võrreldes laiemat tüüpi suuskadega. Suuskade määrimiseks kasutasime nii libisemiseks kui pidamiseks kiirmäärdeid: Rex Universal Wax&Go (tempvahemik 0 kuni -20 C). Suuskade määrimine kiirmäärdega on väga lihtne: suusapõhi tuli katta õhukese määrde kihiga ning lasta u. 10 minutit kuivada. Kolmandas punktis tegime ca 20 minutise pausi. Sõime, jõime ning tõmbasime hinge.

Kolmandast kontrollpunktist väljudes läks 100 km rada taaskord 75 km rajast lahku. Jällegi olime esimesed suusatajad 100 km rajal. Järgmisel etapil oli suusarada väga kehv. Mitu lumesaanid olid kuidagi üksteise radade ristudes kitsaste puude vahelt läbi ukerdanud. Lumesaanide risti-rästi radade ületused on suusatajale ebamugavad, kuna tekkinud olid rööbaste sarnased moodustised. Neljas kontrollpunkt asus rahvamajas. Kuna rahvamaja oli suletud, siis panime aja vihikusse kirja ja jätkasime teekonda. Edasi kulges rada ca 4 km mööda järve. Järvelt ära keerates sattusime varsti keelusildile. Nimelt oli mingi agar mammi keset suusarada ajanud püsti sildi: „Suusatamine keelatud. Golfi väljak!”. Arutasime seal Alariga mõne minuti, et mis kahju me suusatamine ikka teeb kui golfi väljakut katab poole meetrine lumi. Läksime sildist lihtsalt mööda. Ei läinud palju aega, kui varsti ootas teeületuskohas meid üks tädi, kes kukkus kohe õiendama, et mis me tema golfi väljakul teeme. Alar vabandas inglise keeles. Õnneks tädi eriti inglise keelt ei osanud ja jättis meid rahule. Kuid õnnetuseks kaotasime järgmisel lõigul õige suusaraja. Õigemini usun, et olime õigel rajal kuid raja all oli küntud põld, mille mullavaalud ulatusid läbi lume välja. Rada läks nõnda kehvaks, et otsustasime sellest loobuda ning püüdsime edasi liikuda mööda teed. Kahjuks ei olnud ka tee suusatamiseks hea ning pidime ca 1-2 km käima suusad käes. Siis silmas Alar teeääres kulgevat rada. See ei olnud küll õige rada kuid vähemalt läks õiges suunas. Radasid otsides jõudsime lõpuks järgmisse kontrollpunkti, mis asus maanteeäärses tanklas. Võiks öelda et lõppenud etapp oli meile kaukopartiohiihtol kõige raskem. Tanklasse jõudes olime läbinud 75 km ning kell oli ca 16:45. Teised EROKi liikmed olid tanklast lahkunud ca 1,5 tundi tagasi. Määrisime suusad, registreerisime aja, sõime, jõime ja puhkasime kokku ca 25 minutit ning asusime jälle teele. Järgmine 25 km lõik oli meile hästi teada juba varasematest aastatest. Vahetult enne pöördepunkti tuli meile hämaras vastu Tanel ja Indrek, kes olid asunud tagasiteele. Pöördepunktis määrisime suusad, sõime, jõime, venitasime kokku ca 40 minutit. Seejärel asusime tagasiteele ca 19:30. Tagasitee tundus meile juba lihtsam, kuna enam ei olnud vaja teha lisaks 25 km paunasid.

Rajal tuleb ikka ette, et mõnel hetkel tahaks suusatada natukene aeglasemalt, kuid iga aeglasem liigutus tähendab seal sinu enda une aja vähenemist. Tagasi suusatamisel meil erilisi probleeme ei olnud. Eksimist ei olnud ning jõudsime Uttisse tagasi 25.02 ca 05:20. Sain vaevalt pikali heita kui juba ajasid teised meid uuesti ülesse. Selgus, et kell oli märkamatult 07:00 saanud ning Tanel ja Indrek tegid ettevalmistusi rajale minekuks. Tõusin samuti. Määrsisin suusad. Sõin ja jõin. Puhkasin. Mäletasin eelmisest aastast veel väga hästi kui raske oli järgmisel päeval uuesti liikuma saada. Sellel aastal ei tundunud järgmisel päeval liikuma saamine raskena. Olin üsna kindel, et järgmised 150 km suudan samuti suusatada. Alustasime Alariga viimast 150 km 08:20. Algus läks jällegi väga hoogsalt. Otsustasime teisel päeval loobuda 100 km etapist ja minna mööda 75 km rada. Jõudsime pöördepunkti ca 17:30 paiku. Selleks hetkeks oli meil suusatatud 250 km. Järgnes tavapäevane rutiin: suuskade määrimine, söömine, joomine, venitus. Vahetasime märgasid riideid kuivade vastu. Pidasime plaani tund või kaks magada, kuid tundsin, et mul ei tuleks und ning asusime ca 18:15 viimasele 75 km etapile.

Peab tunnistama, et viimane öö oli päris raske. Samm läks aeglasemaks. Lisandus uni. Kordus sama, mis eelmisel aastalgi, et 30 km enne lõppu tundsin kohutavat und ja väsimust. Mõtlesin juba, et jään Alarist maha, kuna tema jätkas suusatamist endises tempos. Unisena suusatamisest meenub üks huvitav seik, kus rada kulges mööda raudtee äärt. Nimelt kuulsin rongi häält ning nägin ees puudevahel kolme väikest lambikest. Mõtlesin, et rong on veel päris kaugel ja libistasin end laugest mäest paraja hooga alla. Rongi hääl läks aina valjemaks, kuid puudevahelt paistvat rongituled tundusid ikka kuidagi väikesed. Ühel hetkel tabasin, et need väiksed rongituled on ca 3-4 m kaugusel. Tegin järsu põike kõrvale ja suutsin vaevu mööduda vastutulevatest suusatajatest, kes mööda lauget nõlva üles ronisid. See vahejuhtumi ehmatus peletas mõneks ajaks une. Järgnevat suusatamist lihtsustas oluliselt kontrollpunktis joodud kange kohvi, mille mõju kestis ca 20 km. Pärast kohvi joomist saabus selline tunne, et lõpuni suusatamine läheb nagu lennates. Kuid 2 km enne viimasesse kontrollpunkti jõudes tundsin iga sammuga kuidas kohvi mõju kaob. Varsti hakkas minu suusatamine meenutama suuskadega astumist. Kuid teadsin, et tuleb jõuda kuidagi viimasesse kontrollpunkti. Seal saab puhata. Too öö oli tunduvalt külmem (ca -15 C) võrreldes eelmisega (ca -8 C). Hästi enam ei mäletagi kuidas ma viimasesse punkti jõudsin, kuid ühel hetkel olin kohal. Võtsin suusad alt. Suuskade alt võtmine tundus õues nii raske, et kui lasin ennast kükki, et klambreid avada, siis uuesti püsti ajades oli selline tunne nagu oleks kangiga 10 kükki teinud. Jällegi hingeldasin. Koperdasin vaevu tuppa. Uksel tuli vastu Alar, kes asus finishi poole teele. Haarasin tooli. Istusin ja hingeldasin. Kogusin end ca 10 minutit, siis jõudsin tellida suure kohvi. Jõin selle ära. Tunne eriti paremaks ei läinud. Samas teadsin, et väga pikalt ka passida ei ole mõtet, sest enam midagi vaevalt paremaks läheb. Mida varem ma viimase 9 km alustan seda varem saan puhkama. Viimased 9 km eriti pikana siiski ei tundunud. Tunda oli kohvi mõju. Viimast etapil möödusin veel kahest paarist, kes liikusid väga vaevaliselt lõpu poole. Lõpuks jõudsin finishisse ca 04:30. Jällegi oli suuskasid alt võttes selline tunne nagu oleks kangiga kümme kükki teinud. Hingeldasin.

Finishis sain higi ja vaevaga välja teenitud diplomi koos medaliga. Selleks hetkeks oli mul suuskadest juba rohkem kui kõrini, kuid ometi pidin nad veelkord jalga panema ja 800 m kaugusel olevasse kasarmusse suusatama. Tanel ja Indrek jõudsid 300 km läbida ning jõudsid aega üsna napilt kella 07:00 paiku (ehk üle jäi ainult ca 30 minutit). Janno, Tiit ja Signe saavutasid oma eesmärgi ja läbisid 150 km. Tanel ja inderk jõudsid tagasi täpselt õigel ajal. Nad jõudsid endid kiirelt pesta ja pakkida kotid ning istuda autodele, et asuda teele Eestisse.

Läbida matkasuuskadega 325 km ja 45 tunniga tundub täiesti uskumatu. Sellist distantsi on raske ette kujutada, näiteks Tallinnast Riiga on 314 km. Isegi autoga sõites on selline distants üsna väsitav. Veelgi muljet avaldavam on, et 2005 aastal läbis üks soomlane 48 tunniga 350 km. Võib ju tunduda, et kui 300 või 325 või 350 suurt vahet enam ei ole. Kuid arvestama peab sellega, et kõik need lisa 25 või 50 km suusatatakse pärast seda kui 300 km on läbitud.

Eraldi peab ära märkima tugiisikute Anne Musta ja Margus Hergauki ootusi ületava panuse. Pea igas kontrollpunktis ootasid meid rõõmsad tugiisikud. Kord Margus siis jälle Anne seejärel mõlemad koos. Usun, et kõigil suusatajatel on põhjust olla uhked ja tänulikud meid suusatamisel toetanud tugiisikute üle. Tore et on olemas selliseid inimesi, kes aitavad kaasa eesmärkide saavutamisele. Selline teadmine on väga meeli ülendav.

Mis on oluline sellise soorituse puhul ?

Sellistel pikamaa üritustel ei ole niivõrd määrav füüsiline vorm kuivõrd see mis sulle meeldib või mida sa tahad saavutada. Tuleb uskuda, et see on võimalik. Muidugi on vajalik teatud tasemel treenitus. Treenitus on aitab ära hoida võimalikke vigastusi ja lihtsustab pingutust. Kuid tähtsam treenitusest on see mida sa mõtled pingutuse ajal. Selle laadsetel võistlustel olen püüdnud leida alati meeldivaid elemente, mida imetleda. Näiteks Soomes on väga ilus loodus, inimesed kes vastu suusatavad on väga toredad. Näiteks tuli meile vastu talvesõja jaopatrull hallides soome vormides koos soome konedega. Alar, kellega ma koos suusatasin, on väga hea kaaslane. Alar on juba ca 40 aastane ja õppinud ülikoolis suusatamist. Ta õpetas mulle suusatamise ajal väga vajalikku tehnikat. Nimelt kuidas teha matkasuusa tõuget: kepid pikalt ette ning ühe jalaga tõuge, liugled, seejärel uuesti kepid pikalt ette ja teise jalaga tõuge, liugled jne. Sellise suusatamise ajal on kaaslasest väga palju abi. Vahest langeb sinu tempo, siis vaatad natuke aega kaaslase kandasid ning kosud, kuni tuleb sinu kord tempot teha. Väga lahe on öösel suusatamine: pimedas metsavahel, loodus on hoopis teistsugune. Öösel loodus tavaliselt muutub rahulikumaks. Esimesel aastal üllatas mind mitmel korral öösel tõusev külm udu. Koos suusatamine aitab samuti joogipause kontrollida. Üksinda võid joomise ära unustada, mis võib hiljem valusalt kätte maksta.

Varustuse poolelt kasutasime kitsamat sorti Madshus matkasuuskasid (mudel Lillehammer ja Normarka), kuna need libisevad paremini. Väga tähtis on omada kiirmäärdeid eriti pidamist, sest ilma pidamiseta kaua ei suusata (käed väsivad ära ning pidev suusa tagasi andmine hakkab ajudele). Kummikutena kasutasime Soome Nokia talvekummikuid, mille sisse käib poolkõrge vilt ja sokid. Keppide poolelt on tähtis kasutada ümber randmete krõpsudega kinnituvaid sidemeid. Samuti on tähtis, et keppide otsad oleksid teravad, sest muidu mööda jäist teed suusatades ei saa keppidega korralikult hoogu lükata. Jalas olid mul tavalised veekindlad matkapüksid - materjal meenutab pigem Gore Texi. Pükste all võib kanda sooja Brynje pesu, kuid mulle isiklikult ei meeldi. Palav hakkab. Panen soojad püksid jalga alles siis kui temp. on alla -15C. Tähtis on, et püksid oleksid ilma voodrita. Sest tendents on vooder märjaks higistada ja siis see ei kuiva ning ühel hetkel hakkab hoopis külmetama. Jopena kasutasin ilma voodrita GoreTex laigulist jopet. Üks aasta käisin ka võrkvoodriga spordijopega, kuid selle jopega läks täpselt nõnda, et esmalt higistad voodri märjaks ja kui öösel temp langeb -15C kanti, siis muuutb jope selliseks koorikuks. Kui õues on kuni -8 kuni - 10C siis on tavaliselt jope all ainult Brynje soojapesu särk. Kaelas sall. Peas ISC suusamüts. Kui on külmem, siis panen Brynjele peale Helli Hanseni tihedama soojapesu särgi ja sellest piisab. Sellel aastal oli mul kaasas ka Helli Hanseni peamask. Kolme aastaga kogunenud kogemusest oleme kaalunud kasutada ka hingamisteede ette käivat respiraatorit (vt. http://www.psolar.com/). Respiraatorit läheks vaja kui temp langeb alla -15C. Eelmisel aastal oli öösel ca -15C -18C ja selle tagajärg oli, et pärast suusatamist köhisin kopsust selliseid kollaseid tatitükikesi. Kuid köhimine möödub päeva paariga. Pöördepunktides (see on iga 75 km tagant) tuleb vahetada võimalikult palju märgasid riideid kuivade vastu ning panna märjad riided kuivama.

Sellel aastal ei pääsenud ma erinevalt eelmisest aastast füüsilistest vaegustest. Pärast finishit ei olnud erilisi probleeme (muidugi on uni ja väsimus, kuid see ei ole midagi hullu). Nimelt nädal pärast suusatamist muutus vasaku jala kand tuimaks. Kand oli neli päeva tuim. Seejärel hakkas tuimus mööda jalalaba välimist serva päka alla liikuma. Eelmisel teisipäeval (07.03) oli mul selline tunne, et pean hankima kargu, sest tuimus pigem süvenes kui paranes. Seejärel helistasin enamusele oma sportitegevatele tuttavatele ja uurisin, et milles võib probleem olla. Soovitatid magneesiumi tablette. Ostsingi. Kohe järgmisel päeval läks märgatavalt paremaks. See oli vist pigem psühholoogiline efekt. Väga raske oli saada spordiarsti juurde mõistlikku aega. Esimene aeg, mis mulle Audentesest ja Atrost pakuti, oli sellel kolmapäeval (15.03). See tundus mulle täiesti lootusetu. Seejärel kaebasin oma muret Alarile, kes soovitas mulle pöörduda taastusravi arsti Tiit Ilves poole. Käisingi eelmine nädal tema vastuvõtul ning selgus, et on kerge vasaku jala närvikahjustus. Nimelt tuli välja, et probleem on jalalaba tööliigutusest. Paremal jalal liigub jalalaba tööd tehes mööda sääre kujutlevat telge otse üles alla. Kuid vasaku jala laba kaldub teljest sisse poole kõrvale. Seetõttu oli vasaku jala põlvest mööda jala välimist säärt alla kulgev närv pitsunud (vist pingule tõmbunud) ja saanud hulgalisest valest liigutusest kerge kahjustuse mistõttu jalalaba vasak pool muutus tuimaks. Õnneks midagi tõsist ei ole, sest närvi kolm elementi (pindmine tundlikkus, süvatundlikkus ja motoorika) olid kõik säilinud. Edaspidi pean vasakut jalga teipima ja harjutama õiget liigutust. Huvitav on see, et jalg on sedasi tööd teinud juba rohkem kui 15 aastat, sellest 12 aastat võrkpalli mängides ja juba neli aastat orienteerumist ja militaarporti tehes. Täna käisin juba esimest kergemat jooksutreeningut tegemas.

Kaido Ruul

Šveitsi täpsus

Käisin täna 2009 aastal Swiss Raid Commandol auhinnaks saadud Šveitsi vintpüssi Musket K-31 sisse laskmas.
Laskmise aeg osutus väga kasinaks. Põhjus? Püss oli nii täpne, et polnud vaja midagi sättida. Lasksin Männikul lamades 100m tiirus ning märkleheks valisin väikesed, 50m märklehed. Esimest pauku kartsin, kuna tegemist siiski trofeerelvaga, mis antud alusele kinnitatuna. Võiks arvata (oma nõukogude taustaga), et trofee auhind on kahjutuks tehtud ja ei võimalda lasta. Selle kartusega seoses esimene lask 5 silma kella 12 peal. Teine lask juba kindlamalt ja 10. Kolmas ja neljas taas veidi üles kella 12 peal ning viiendat juba sihtisin tsipa allapoole ning 9 kell kuus. Mis sa oskad paremat tahta. Kokkuvõtteks võib kindel olla, et püss laseb täpselt, kõikumine vaid veidi üles-alla, super:)

augustitorm Vapramäel

08.08.2010 kiire ja tõhus augustitorm liikus üle meie suvituskoha ja jättis endast järele päris korraliku kaose. Kohale, kus me oma abikaasaga omautosid pargime, langes 4-5 suurt mändi. Õnneks olime päeval sealt lahkunud. Nii hästi ei läinud aga meie suvilanaabritel, kellele oli sõber külla sõitnud oma sõiduautoga. Külast tagsi tuli tol õnnetul sõita bussiga ja autost oli järel vaid pannkook, mis läks mahakandmisele. Üks naaber jäi langevate puude taha lõksu ja kulus hulk aega ja energiat, enne kui ta auto välja saeti.
Naabruses on ka Šmigunide perele kuuluv suvila, kus nad aastaid tagasi oma vaba aega veetsid. Sellele langes võimas kuusk ja lõhkus osaliselt katuse, mitu kuuske on murdunud ja kaldu maja poole, kuid toetuvad hetkel teiste puude najale. Kauaks!
Igatahes oli meie perel töökas nädalavahetus ja saime sauna ja kamina jaoks mitme aasta puud. Igal asjal on oma positiivne külg.
Pealegi ei pidanud mitu päeva lisatrenni tegema, üldkehaline koormus puudega rassimisel võttis palavuses kohati lausa pildi eest :)
Järg 21.-22.08.2010
Tööd olid jõudnud puuraiumise, vedamise ja ladustamise faasi. Eesti Taasiseseisvumispäev kinkis meile ühe lisapäeva töödeks, mille jooksul sai kõik pakud raiutud ja talgute korras kuuri tassitud ning riita laotud. Tulemus oli ilus ning kuur maast laeni puid täis:)

Hollandis toimunud militaarvõistluse Two-day Military Performance Trials (TMPT) järelkaja (2osa)

Teine võistluspäev algas väga ebameeldiva ilmaga. Kell 5.45 ärgates oli temperatuur 7 kraadi ja sadas tugevat vihma tinahallist taevast. Kuigi eelmisel päeval magama heites väga suurt väsimust polnud, olid hommikul ärgates jalad väga valusad ja keha kange - päev oli siiski ränk olnud vaatamata linade vahel magamisele soojas kasarmus. Lisaks oli jalgadel kokku 4 hõõrdunud kohta, neist parema jala väike varvas väga pahasti. Uued Lundhags Scoudid kahjuks pole nii sobivad minu jalgadele, kui vanad olid olnud. Startisime Tiiduga kell 6.55 ligikaudu 90km rattaorienteerumisele tugevas vihmasajus vastu tuult. Päev tõotas tulla väljakutsuv. Esimene KP oli 13km kaugusel asuv järveke Zeumeren, kus tuli sooritada kajaki orienteerumine. Olime seda vahetult enne ärasõitu Jägala kiirevoolulisel jõel harjutanud, seetõttu oli siinne järv selle kõrval lihtne. Leidsime oma 4 KP-d suhteliselt kergesti. Konks oli selles, et maha oli märgitud erinevad rajad ja pidi täpselt kaarti jälgima, et mitte valesid KP-d võtta. Iga eksimus oleks olnud +15min ajale. See läks libedalt ja jätkasime ratastel, ise läbinisti külmunud, näpud kangestunult ümber lenkstangi, külma vihma näkku peksmas. Eriti irooniline oli fakt, et jalad sõdurissabastes, mis olid kaetud kahe paari sokkidega, hakkasid korralikult külmetama, kuna vesi, mis peksis läbi vormipükste, voolas mööda säärt saabastesse ja pani jalad lirtsuma. Umbes 30km-l tuli sooritada järgmine katsumus, milleks oli "survival course" ehk siis takistusriba. Aega puhta soorituse jaoks oli 6min (karistus lisaks üldpenaltile oli 1km jooksu 1min ületamisel, 2km jooksu 2min ja 3km kuni 3 min aja ületamisel). Rada oli võrreldav ERNA tavapärase takistusribaga, asja tegi raskemaks vettinud atribuudid ja külmunud näpud. Liikusime Tiiduga üpris edukalt kuni eelviimase alani milleks oli ligikaudu 10m pikkune köis tõusva nurga all mis ulatus maapinnast umbes 4-5m kõrgusele. Käed olid väsinud ja külmunud ning üleminekuks teisele nööriharjutusele tuli üks käsi nöörist laht lasta ja nii juhtuski õnnetus, mida võib ette tulla ilma julgestuseta harjutustel. Tiidu käsi, mis köiest hoidis libises järsku lahti ja mees kukkus selg ees alla vastu maapinda ning jäi sinna liikumatult lamama. Tundus, et meie võistlus oli selleks korraks lõppenud, kõrgus maapinnast oli hirmuäratav. Kohale jooksid kaks kohtunikku Tiitu turgutama, ise jätkasin harjutust lootuses, et kui me ei katkesta ja Tiit on võimeline jätkama, siis on vaja siit mingi aeg kirja saada. Pärast sooritust aitasime Tiidu püsti ja selgus, et tugevale üldpõrutusele vaatamata oli Tiit valmis jätkama. Läksime oma 3km trahviringile, kuid tuju oli siiski hea, et õnnetus oli õnnelikult lõppenud. Tiidul oli küll tõsiseid raskusi algul liikumisega, kuid me siiski liikusime edasi. Ka meie teine paar oli saanud siit 2km trahviringi. Seega oli meil mõlemal üks penalti kirjas - eksida võis veel vaid ühe korra! 6 km rattasõidu järel jõudsime jalgsi orienteerumise alale, mis toimus liigendatud luidete ja hõreda metsaga kaetud alal Beekhuizerzandis. Kaardimõõt 1:10 000, raja pikkus 9km ja KP-d 20. Iga KP puudumine oleks lisanud üldajale 15min. Võtsime asja rahulikult, käisime kogu trassi, paaril korral ekslesime väheke, kuid saime kõik KP-d kätte 2 tunniga. Teine lahingpaar läbis raja pisut alla pooleteise tunniga (parim aeg, nagu hiljem selgus, oli 1.05). Taas rataste selga ja hakkas põnev orienteerumine läbi Leuvenumse parkmetsa suunaga finiši poole. Maastik oli väga ilus külmale vihmale vaatamata, ka kõige suuremas padrikus vonkles sile asfalttee ratturitele. Kulgesime ühtlaselt läbi Gardereni sõjaväelinnakusse Gen Maj Kootkazerne, kus toimus NATO takistusriba koos 16kg padrunikastiga. Rada oli pisut erinev tavapärasest, ka mõned elemendid olid välja jäetud, kuid sellegipoolest tundus 6min norm ülikõrge, kui me takistusi seirasime. Tuli kahel korral 5m kõrgusest takistusest üle saada, rääkimata roomamisest ja erinevate sügavusega aukude ületamisest. Aega raisata polnud mõtet, alustasime koheselt. Jalad olid selleks hetkeks juba väga valusad ja kere kange. Pingutasime Tiiduga kuis jaksasime, pidevalt 16kg kasti endaga kaasa tarides ja vahetades. Lõpujoone ületasime hingetuna, kuid endale üllatusliku 5.39 ajaga. Olime teisest penaltist pääsenud, see tundus uskumatuna. Ka meie teine paar oli raja läbinud puhtalt, täpselt 6 minutiga. Selle eneseületusega tõusis enesetunne taevastesse kõrgustesse ja edasi väntamine tundus hoopis kergem:)Edasi tuli vändata raadiomajaka juurest läbi polügoni 20km kuni kasarmuni. Kohale jõudes oli jäänud veel viimane katsumus - 3km kiirmarssi 19 minutiga. Aega raisata polnud mõtet, startisime trassile koheselt. Joosta oli kahtlemata väga raske, jalad ei tahtnud kuidagi maapinnalt tõusta, kuid läbisime distantsi 17 minutiga seejuures kordagi peatumata. Olime läbinud teise päeva trassi 8h55minutiga ja ühe penaltiga. Samuti ühe penaltiga lõpetas meie teine lahingpaar. Tänane skoor: 90km rattaorienteerumist külmas vihmas, 9km jalgsi orienteerumist liivas, 2x takistusriba (+3km karistjooks), 2km kajakiorienteerumist ning 3km kiirmarssi "kirsina tordil". Olime tulemusega rahul, medal oli ausalt kätte võidetud. Olime veendunud, et sooja päikesepaistelise ilmaga oleks pingutus kergem olnud.
Samal õhtul kell 20.00 viidi läbi kantiinis pidulik lõpetamine, kuhu koguneti paraadvormis. Pika 30 minutilise hollandikeelse kõne lõpus jagati kätte medalid raja nõuetekohaselt läbinud lahingpaaridele. Ürituse muutsid rahvusvaheliseks lisaks meile veel sakslased, taanlased ja prantslased. Järgmisel päeval alustasime ratastel tagasiteed Amsterdami suunas. Pärast 36km sõitu tundsime siiski suurt väsimust ja otsustasime lõpu Shipholisse katta rongiga.
Oli ilus võistlus ilusa lõpuga:)

Hollandis toimunud militaarvõistluse Two-day Military Performance Trials (TMPT) järelkaja (1osa)

Hollandis toimus 11.-12.05.2010 järjekorras 62 rahvusvaheline militaarvõistlus lahingpaaridele: http://www.tmpt.nl/ Tegemist on väga tugevat füüsist nõudva ettevõtmisega, kuhu mütsiga lööma minna igatahes ei tasu. Tegemist ei ole otseselt võistlusega, kuna võitjat välja ei selgitata. Küll aga on sel võistlusel kaotajad. Need on lahingpaarid, kes võistlust ei lõpeta. Seekord oli kaotajaid 112 lahingpaari (registreerinud ~270 lahingpaarist). Osalesime oma tavapärase koosseisuga, kusjuures lahingpaarideks olid Raul Hindov ja Kaido Ruul ning Tiit Riisalo ja mina. Sõitsime kohale paar päeva varem, kusjuures Amsterdamist Harskampi ~90km sõitsime ratastel.
Umbes poolel teel sattusime endale ootamatult Giro d`Italia rattatuuri tunnistajateks, mille trass lausa kahel korral meie omaga ristus ja saime näha tõelisi proffe oma igapäevatöös. See oli muljetavaldav kiirus.
Meie võistluse üldplaan oli järgmine: võistlus toimub kahel päeval. Kummalgi päeval on kuni 10 tundi aega etteantud trass ja ülesanded läbida. Kolmas ebaõnnestumine aja või ülesande nõutava tasemega soorituse suhtes lõpetab lahingpaari jaoks võistluse. Seega eksida võis maksimaalselt kahel alal. Stardiaeg on vabalt valida ajavahemikus 6.30-7.30. Lahingpaarid olid jagatud gruppidesse ja alad sooritati erinevates järjekordades. Sõjaväevorm saabastega rangelt kohustuslik. Enamus trassist toimus ratastel (võidusõiduratas pole lubatud). Olime lootnud sooja ja päikselist ilma, kuid mõlemal päeval oli temperatuur vahemikus 8 kuni 12 kraadi ja teisel päeval sadas enamuse ajast vihma. Meie startisime teisipäeva hommikul kell 6.55 ja esimeseks alaks oli 25km marss. Start anti Harskampi kasarmust ning trass lookles baasist põhja pool Hollandi ainsal metsaga kaetud alal. Teadsime oma kogemusest, et käimine tapab jalad kiiresti, seetõttu sörkisime vahepeal, mis tundus oodatust kergem. Möödusime paljudest varem startinud paaridest, kuigi see polnud eesmärgiks. Esimene lisaala toimus 20 kilomeetril, kus toimus laskeharjutus. Üks paariline pidi valima püstolilaskmise 25m pealt inimfiguuri, teine 100m pealt automaatpüssist. Kummalgi oli 10 lasku 10 sihtmärgi jaoks ja tabama pidi kahe peale kokku 16 sihtmärki. Meil õnnestus pihta saada 18 märgile, kusjuures Tiit lasi lamades puhtalt. Meie teine paar sai hakkama 19 sihtmärgiga. Seejärel jätkasime marssi ja umbes 3 tunniga jõudsime baasi alale tagasi. Meile jagati välja 1:50 000 topokaardid ning andmed koordinaatidega, mis tuli ise kaardile kanda (12 KP-d). Igas punktis oli vaja vastata nõutud küsimusele, mis oli selle punktiga seotud. Iga eksimus oleks lisanud lõppajale 25 minutit. Enne rattaorienteerumist oli vaja sooritada veel 3 km kiirmarss, milleks oli ette nähtud kuni 19 minutit. Kuigi selja taga oli 25km marssi, tundus jooks piisavalt kerge, sooritasime selle ajaga 16.30 ning edasi saime hüpata rataste selga. Tegemist oli valikorienteerumisega ja trassi pikkus ligikaudu 65 km. Rada kulges meie paarile päripäeva Barneveldi ümbruses. Küsimused KP-s nägid välja umbes seesugused: mitu piimapütti on kahel pool alleed; mitu tiiba on veskil; mis number on vasakpoolsel postkastil, mitu km on Barneveldi jne. Külakeses De Glind toimus kauguste hindamine, kusjuures eksimus oli lubatud +/- 20%. Olime selleks otstarbeks käepärased vahendid valmistanud, et mõne km kaugusel asuvaid veokeid hinnata. Tegelikult aga küsiti umbkaudu 55m kaugusel oleva maja täpset kaugust. Mahtusime piiridesse, kuid tegelikku kaugust ei öeldudki meile. Tagasi kasarmusse jõudes oli veel jäänud viimane keskendumist nõudev ala - granaadi täpsusvise. Vaja oli koguda 18 punkti. Kummalgi liikmel oli 5 viset ja valida sai 20m ja 15m vahel. Tuli tabada ringi diameetriga 2m või 4m. 20m kaugusel asuvasse väiksemasse ringi tabamus andis 3 punkti, suuremasse 2 punkti ning lähemal asuvasse väiksemasse ringi 2 punkti ja suuremasse 1 punkt. Olime seda Tallinnas juba harjutanud ja asi tuttav. Viskasin esimesena ja kogusin 14 punkti jning Tiit lisas ülejäänud, mille järel lõpetasime oma päeva Tiiduga kell 15.40 ehk siis 8h45minutiga.
Esimese päeva konto: 66km rattaorienteerumist, 25km marssi, 3km kiirmarssi ehk jooksu, laskmine, kauguste hindamine ja granaadi täpsusvise. Saime läbi "puhaste paberitega" nii ka meie teine lahingpaar.

Võhandu maraton 2010

Photo: JAndrei IMG 9263 111 | 4. Võhandu maraton 2009 album | JAndrei | Fotki.comeile osalesime Tiiduga esmakordselt Võhandu paadimaratonil. Seekord oli sinna registreerunud rekordiliselt 316 paatkonda. Distants on 100 km, see algas Võrus Tamula järvel 5km "prooviringiga", kus hajutati võistlejad ära, et nad jõele ära mahuksid. Prooviringiks kutsusime seda sellepärast, et see oli koht, kus hea oma võimeid hinnata, et kas tasub jätkata või mitte. Kui inimestega rääkisin ja mainisin, et maratoni pikkus on 100km, siis panin tähele oma ämma peal, et see ei avaldanud talle mingit muljet. Reaktsioon oli hoopis midagi seesugust nagu, me omal ajal sõitsime paadimatkal ka sama palju, mis seal siis nii rasket on. Ka ise ei osanud enne starti väga distantsi karta. Olime plaaninud läbida distantsi kahese kanuuga 14-15 tunniga. Kui selle kestvuse peale mõtlesin, siis tundus küll asi väga pikk ja kurnav. Seda kinnitas ka enesetunne, mis oli tekkinud pärast 15km läbimist. Tagumik valutas, õlavöö ja kerelihased olid juba kanged, sõnaga enesetunne oli nigel, kuid sõita oli veel 85km ehk 85% distantsist. Esimene toitlustuspunkt oli 41km stardist. Raske oli juba kanuust välja saada, jalad olid kanged nagu koolnul. Hernesupp rukkileivaga maitses ülihää. Vesi välja ja edasi, tunne oli ülimalt sant, olematud lihased tegid piina, tagmik tulitas, jalad kanged ja pihud rakkus. Õnneks oli ilm nagu tellitud, tuul oli küll tugev, kuid enamasti tagant, see-eest siras päike pilvitus taevas:) Enne starti olime Tiiduga arutanud, et pole juba mõnda aega startinud võistlusele, kus sa ei tea täpselt, mis enesetunne võiks finišis olla. Uuele kestvusspordialale esmakordselt startides on alati teadmatus enesetunde kohta ning finišis reeglina hirmus olla. Nii on see olnud ERNA-l, Xdreamil või Utti 300km suusaretkel. Paistis, et Võhandu maraton polnud erand. Imelik oli vaid see, et enesetunne ei läinud eriti kehvemaks teisel distantsipoolel. Sant nagu ta oli, kestis lõpuni. Olime valmistunud veidi raskemateks kärestikeks, kuid õnneks päris kummuli mineku olukorda ei tekkinudki. Paarist veskitammist alla sõites rüüpas kanuu tublisti vett, mis tuli välja kallata. Tiidu kanuu oli erinevalt teistest tehtud käsitööna metallist Rootsis ja nägi väga uhke välja. Tal oli ka see eelis, et vesi voolas kergesti ja kiiresti välja. Lõppu Peipsile jõudsime alla 12 tunniga, täpsemalt 11h 48min ja olime seega enda ootusi aja suhtes ületanud. Asjade pakkimine ja autole laadimine ning riietumine olid äärmiselt vaevanõudvad ja piinarikkad, keha oli justkui läbi kolgitud. Tagasiteel möödusime vahepunktist, kust finišini oli veel 24km. Seal oli näha mitmeid paate jõel triivimas - kiire arvestus näitas, et neil tuli sõita oma tempot arvestades veel vähemalt 4-5 tundi, see mõte tekitas külmavärinaid. Täna neid ridu kirjutades on küll jube seljavalu, kuid mmeeleolu on positiivne - jälle üks uus ja huvitav kogemus juures.
Pilte ja videosid lisan siia kohe, kui need kodulehele ilmuvad: http://www.vohandumaraton.ee/maraton/finish2010.php