Pidin filmi vaatama minema lisaks huvile ka endale seatud kohustusena. Soov on toetada Eesti filmikunsti ja teema on enda minevikuga tihedalt seotud. Kinost naastes oli tuju sant ja esimese hooga tahtsin tembeldada filmi jamaks. Nüüd, kui filmist on möödas peagi ööpäev, mõtlen ikka veel sellele ja panen oma mõtteid kirja, mis on minu puhul erakordne. Seega pean tunnistama, et film võib meeldida või mitte, kuid tal on väga tugev mõju minu üle ja tähendab ta on teatud eesmärgi täitnud. Ette rutates võin niisiis väita, et meeldivus on sügavalt isiklik asi, kuid ühte ma garanteerin, tuju on mõneks ajaks sant!
Kõigepealt jääb silma näitlejatöö. Väga hästi on kombineeritud erinevate põlvkondade koostöö Rein Oja ja Rain Simmul kõrvuti Mirtel Pohla, Kertel Habakukke, Ragne Pekarevi, Tiina Taurate, Katariina Lauki ja teistega. Ka Kaie MIhkelson teeb põgusa, kuid meelejääva etteaste, millega tõestab taas vana ütlust, et pole olemas väikesi osi, vaid on väikesed näitlejad. Ükskõik mis rollemeie näitlejatele ei anta, ikka mängivad nad selle välja suurelt ja meeldejäävalt. Super.
Stsenaarium tekitab mitmeid küsimusi. Lootsin salamisi, et äkki on mul mingi infokild ajaloost tähele panemata jäänud ja tegemist tõestisündinud looga. Ise küll ei mäleta, et mõni Eeslasest Nõukogude sõdur oleks Mojaheedide poole üle läinud ja seal kohanenud vastupanuvõitlejaks. Niisiis fiktsioon. Filmi üldläbivaks teemaks on narratiiv Eesti ühiskonnast (Lääne) konservatiivse moslemi pilgu läbi. Teravalt tuuakse esile traditsioonide ja peresuhete allakäik koos sinna juurde kuuluvaga. Seda on kohati tehtud vinti üle keerates, mis muudab draama žanri absurdiks või koomiliseks. Samas on see filmitud Eesti kontekstis ja see muutub häirivaks. KIpub juba tavaks saama, et ühes korralikus Eesti filmis peab vähemasti üks kalkuleeritud mõrv olema, muidu jääb asi lahjaks. Nii ka seekord (viimati vaatasin Püha Tõnu kiusamist, ka seal ei saadud sellest kuidagi ümber mindud. Samuti meenub Kaljujärve osa Pangaröövis). Või stseen, kus inimene soovib minna mingisse vanasse sukavabriku hoonesse, mis on pooleldi mahajäetud ja kõle ning väravas tuleb teil ennast paljaks koorida, et metalliotsijast läbi minna! Filmis oli lihtsalt vaja leida sobiv koht metalliotsija jaoks, kuna vaatajale oli vaja selgitada, mürsukildude olemasolust peaosalise ihus. Kõige sandim tunne jäi mulle naistegelaste äng ja ahastus, kus nad nii usutavalt ja võikalt oma ängi välja röökisid. Seda juhtus filmis vähemasti kolm korda, lisaks peaosalise karjetele. Üldse oli filmis suunatud pilk naiste rolli meie elus. Taas oli see parajaks kõverpeegliks painutatud. Naine võtab rikka välismaise mehe ja juba altari ees unistab lahutamisest. Kaunis naine sunnib võimukalt meest endaga sugulisse vahekorda olukorda peensusteni dikteerides. Naine kannab last oma seitsmendat kuud, aga juhib kaluripaati, paneb suitsu ja viina. Naine juhib võimukalt filmivõtteid, kus mängivad vaid alasti naised. Naine juhib motelli jne. Filmis on ka mitmeid sümboolseid stseene, mis on vajalikud vaataja "üles äratamiseks". Suur pakk sularaha, silma järgi üle 100 tuhande euro, keeratatud hooletult ajalehepaberisse; imeilus poolalastus (Mirtel Pohla) räbalate tunkede ja elegantse tšelloga; klišeelik välismaalane, kes on rikas ja ahne, kuid kindlasti paks ja kole hingelt (oma naise vägistamine) ja kes peab surema oma NAISE käe läbi. Ehmatav stseen on ühe noore naise elukoht, mis on kellatorni pööningul, kus ta lõputut võitlust tuvidega peab. Koht on õõvastav ja oma lihtsuses absurdne, lausa õudusttekitavalt ehe.
Filmi peategelasel peab pikemalt peatuma. Mees on teatud mõttes prototüüp Eesti mehele, keda iseloomustab vaikne allaheitlikkus teiste, sageli NAISE tahtele. mees on sattunud nõukogude vägede koosseisus Mojaheedide poolele juhuslikult, kuna väeossa tagasi pöördumine oleks tähendanud sandistuseni peksmist (usutav), ta jäeti ellu, kuid see tähendas 100% moslemiks pöördumist (s.t. see polnud esialgu vabatahtlik otsus). Elu on 21 aasta jooksul meest juhtinud, mitte vastupidi. Temast on saanud sõjard, kes on elab mägedes ja on "väga palju surma pealt näinud ja ise tapnud". Seega võiks öelda, et ta ongi põhimõtteline vastupanuvõitleja. Mehe iseloomust jääb mulje, et see pole taas tema enda soov. Eestisse naastes mängib Rein Oja väga hästi välja moslemiusulise suhtumise igapäevastesse asjadesse, kuid taas ja taas lööb välja allaheitliku eesti mehe natuur. Imekspandav on mehe rahulikkus, kui suurem paat tema oma hooletult ümber ajab. Selle asemel, et eestlase kombel järgi karjuda inetusi, rabeleb ta kiiresti kaldale, et oma kallimat vara- märkmeid päästa. Ei mingit viha. Kui kästakse seksida, siis tuleb seda teha, käib see tema põhimõtete järgi või mitte - kui kästakse siis tuleb teha. Mees vastab küsimustele jah - ei vastuse vormis, pigem siiski esimene, ei räägi midagi, ei küsi midagi, ei kaeble millegi üle, ei joo, ei suitseta, ei ütle halvasti, ei oma arvamust, teeb mis kästakse. Mõnes mõttes oli üllatav ta käitumine uppujat päästma tõtates. Kas taas midagi, mida massitapja, kuid see eest moslem, teeb teisiti kui lääne inimene. Tegelikult on se tore, et massimeedias tapjateks tembeldatud moslemite iseloomustamiseks tuuakse filmis esile inimlikke omadusi, mida vaataja, kes islamismaades pole seljakotituristina rännanud, iialgi ei aduks. Ilus on ka peategelase tulek oma isa matustele, mis setu kommete kohaselt täide víiakse. Samuti oma naise ja oletatava lapse otsingud. Taas eesti mehele omaselt toimub otsing üsna loiult ja mööda naiste juhatusi, kuulujutte ja käsklusi. Ja pealegi lõppevad otsingud edutult. Punkti eesti mehe äpule kuvandile paneb ebaõnnestunud enesetapp, mida segab pisiasi. Krt. nii äpud eesti mehed ju ka pole, et isegi ennast tapetud ei saa, kui asi on otsustatud ja püstolitoru juba suuhu pistetud:). Minu jaoks oli väga häiriv asjaolu, et kaadrid välismaalt, mis pidid justkui Afganistani iseloomustama, olid tehtud loode Aafrikas. Ise pakkusin filmi ajal, et tegu Marokoga, hiljem lugesin, et Mauritaania, seega kant sama. Kes neis maades rännanud, saab poole sekundi jooksul pettusest aru ja see asjaolu jääbki häirima nagu kivike matkasaapas. Afganistanis pole peent kaunist kõrbeliiva, mägede värv on teise tooniga. Afganistanis võib negriidse rassi esindajat näha vaid USA sõjavormis. Afganistanis pole raudteed (mingi jupike põhjas on, aga see on marginaalne ja ei iseloomusta kuidagi rahvaste rännet). Afganistanis on täiesti erinev riietuskultuur kui Aafrikas. Ja kui taheti vaataja uskuma panna, et peategelane sõitis Mauritaania kaudu Afganistani, siis soovitan üks põgus pilk kaardile heita :))). Peategelane kasvatas kasutütart Sofiat Afganistani mägedes. Tüdruk oli teatud mõttes tema elupäästja. Filmis püüti näidata lääne ühiskonna kiiret allakäiku, millega olen vägagi nõus. Võis arutleda, et see oli niisiis vastukaaluks ida tugevatele ehk ka väärtuslikele traditsioonidele. Samas kui see elu viis Sofia - noore tütarlapse- otsuseni hakata enesetaputerroristiks. Ma ei suuda seostada seda otsust millegi heaga, kuhu poole ise tahaks püüelda või oma lapsi kasvatada. Mis on siis õige? Huvitavalt on on püütud peategelaste instinktidel mängida. Asi, mis teda tõsiselt häirib on ere valgus, kuna on kunagi mürsu plahvatust ähedalt näinud. Samas püütakse stereotüüpe luua Kaitseliidu ja Julgestuspolitsei õppustega. Mees ju elab selle sees üle 20 aasta, nüüd tuleb Euroopa Liitu ja püssidega sõjalisi õppusi on filmis rohkem, kui oleks osanud oodata. Peategelane jäi minu hinnangul siin pisut jänni ja ei näidanud välja mingeid usutavaid reflekse. Kas neid saabki õppida? Pisut häiris mind see, et Roman Baskin oli ühes stseenis pandud mängimat hullu, mida ta tegi väga usutavalt. Sama näitleja mängis järgmises stsenis Kaitseliidu koloneli!!! See polnud naljakas, vaid solvav. Looetavasti polnud see taotuslik.
Jah, kes minu arvustuse läbi on lugenud, on palju teada saanud. Kuid väidan, et palju jäi rääkimata:)
Nii et, valik on Teie!
