Võhandu maraton 2010

Photo: JAndrei IMG 9263 111 | 4. Võhandu maraton 2009 album | JAndrei | Fotki.comeile osalesime Tiiduga esmakordselt Võhandu paadimaratonil. Seekord oli sinna registreerunud rekordiliselt 316 paatkonda. Distants on 100 km, see algas Võrus Tamula järvel 5km "prooviringiga", kus hajutati võistlejad ära, et nad jõele ära mahuksid. Prooviringiks kutsusime seda sellepärast, et see oli koht, kus hea oma võimeid hinnata, et kas tasub jätkata või mitte. Kui inimestega rääkisin ja mainisin, et maratoni pikkus on 100km, siis panin tähele oma ämma peal, et see ei avaldanud talle mingit muljet. Reaktsioon oli hoopis midagi seesugust nagu, me omal ajal sõitsime paadimatkal ka sama palju, mis seal siis nii rasket on. Ka ise ei osanud enne starti väga distantsi karta. Olime plaaninud läbida distantsi kahese kanuuga 14-15 tunniga. Kui selle kestvuse peale mõtlesin, siis tundus küll asi väga pikk ja kurnav. Seda kinnitas ka enesetunne, mis oli tekkinud pärast 15km läbimist. Tagumik valutas, õlavöö ja kerelihased olid juba kanged, sõnaga enesetunne oli nigel, kuid sõita oli veel 85km ehk 85% distantsist. Esimene toitlustuspunkt oli 41km stardist. Raske oli juba kanuust välja saada, jalad olid kanged nagu koolnul. Hernesupp rukkileivaga maitses ülihää. Vesi välja ja edasi, tunne oli ülimalt sant, olematud lihased tegid piina, tagmik tulitas, jalad kanged ja pihud rakkus. Õnneks oli ilm nagu tellitud, tuul oli küll tugev, kuid enamasti tagant, see-eest siras päike pilvitus taevas:) Enne starti olime Tiiduga arutanud, et pole juba mõnda aega startinud võistlusele, kus sa ei tea täpselt, mis enesetunne võiks finišis olla. Uuele kestvusspordialale esmakordselt startides on alati teadmatus enesetunde kohta ning finišis reeglina hirmus olla. Nii on see olnud ERNA-l, Xdreamil või Utti 300km suusaretkel. Paistis, et Võhandu maraton polnud erand. Imelik oli vaid see, et enesetunne ei läinud eriti kehvemaks teisel distantsipoolel. Sant nagu ta oli, kestis lõpuni. Olime valmistunud veidi raskemateks kärestikeks, kuid õnneks päris kummuli mineku olukorda ei tekkinudki. Paarist veskitammist alla sõites rüüpas kanuu tublisti vett, mis tuli välja kallata. Tiidu kanuu oli erinevalt teistest tehtud käsitööna metallist Rootsis ja nägi väga uhke välja. Tal oli ka see eelis, et vesi voolas kergesti ja kiiresti välja. Lõppu Peipsile jõudsime alla 12 tunniga, täpsemalt 11h 48min ja olime seega enda ootusi aja suhtes ületanud. Asjade pakkimine ja autole laadimine ning riietumine olid äärmiselt vaevanõudvad ja piinarikkad, keha oli justkui läbi kolgitud. Tagasiteel möödusime vahepunktist, kust finišini oli veel 24km. Seal oli näha mitmeid paate jõel triivimas - kiire arvestus näitas, et neil tuli sõita oma tempot arvestades veel vähemalt 4-5 tundi, see mõte tekitas külmavärinaid. Täna neid ridu kirjutades on küll jube seljavalu, kuid mmeeleolu on positiivne - jälle üks uus ja huvitav kogemus juures.
Pilte ja videosid lisan siia kohe, kui need kodulehele ilmuvad: http://www.vohandumaraton.ee/maraton/finish2010.php

Soome - imedemaa

Olen hetkel lesimas voodis ja ei saa lahti kummastavast tundest, mida üllatustemaa Soome ikka aeg ajalt pakub. Koha nimi on Harjavalta, mis on tegelikult Helsingist veidi üle 200km loode suunas enne Pori, kuid sisuliselt on see "in the middle of nowhere". Siin on väike suusakeskus, kuid kuna lumi on läinud, pole siin hetkel justkui midagi tarka teha. Samas on aga pisike restorani moodi maja, mis on ühtlasi hotelli vastuvõtt ja täna - teisipäeval - on siin elava muusika pidu. Brošüürist võib lugeda, et see toimub nii igal teisipäeval. Esmpilgul paneb õlgu kehitama. Kui aga pilk tantsusaali heita, avaneb justkui mingi kummaline võlumaa. Majaesine parkla on autosid pungil täis, niisamuti tantsusaal. Vanus kõigub 25 ja 85 vahel. Kõik soomlased on õnnelikud, rahulikud, enam-vähem kained ja muudkui tantsivad. Kogu aeg. Ja pidu kestab kella 02.00-ni öösel. Kordan, et on teisipäev ja need peod on IGAL teisipäeval. Vaatan seda ilusat pilti koos 20 Sankt Peterburi ja Moskva venelasega ja püüan selgitada Soomlaste traditsioone ja juuri justkui teaks sellest midagi. Midagi pole parata, tunnen väikest kadedust Soomlaste suhtes, nendel on see mingi ürgne traditsioonide austamine justkui veres. Ilmselt läheks nad ka täna õlg õla kõrval suurest vanusevahest hoolimata vaenlase vastu, kui see peaks vajalik olema, nagu see juhtus pisut rohkem kui poole sajandi eest.
Ise jätkan aga venelaste koolitamist homme. Päris kummaline kompott - eestlane õpetab venemaa venelasi soome agulis vene keeles. Nimetame seda rahvaste sõpruseks. Või kõlab rahvusvaheline äri ilusamini? :)

ISAF tegevus Afganistanis 2010

Päis õõvastavad kaadrid tänapäevastest sõjapidamisvõimalustest.
http://www.youtube.com/watch?v=_CjOG2rJQNE&feature=related