Peatükk "Kannapööre" III (uus osa)
Dessantvägede tegutsemisviis erines tublisti jalaväe omast, seetõttu tuli meil kohapeal läbida mõnenädalane erialane väljaõpe. Põhiliseks muutuseks meie jaoks oli vaenlase piiramine õhust. Meie transportimiseks kasutati Mi-8 tüüpi koptereid, kuhu mahtus korraga kuni 16 meest. Väljaõppe käigus selgus, et meid valmistati ette põhiliselt kahte tüüpi operatsioonideks. Õppisime sisenema asulasse õhust selliselt, et võimalikult lühikese ajaga hävitada või vangistada mõni tähtis tegelane, naasma kopteritesse ning lahkuma tuldud teed. See oli väga ohtlik operatsioon, kuid õnneks minul seda kasutada ei tulnudki. Teine operatsiooni tüüp oli relvakaravanide püüdmine ja kahjutuks tegemine nii õhust kui maal. Sellest sai peaaegu aastaks meie põhitegevus. Kuna olime värvatud maavägedest, pakkus meie jaoks põnevust väljaõpe kopteritel. Meile õpetati langevarju avamist, kehaasendeid väljahüppel ja maandumisel. Väike pabin oli sees, kui langevarjud seljas 1500 meetri kõrgusele tõusime. Õnneks hüpet tegema ei sunnitud, kuna see oleks olnud olukorda arvestades üpris tragikoomiline. Meie pataljoni poolt turvatud territoorium polnud suurem kui mõned ruutkilomeetrid. Kilomeetri kõrguselt hüppamine ja tasahilju maa poole liuglemine oleks meid seadnud modžaheedi võitlejatele heaks treeningmärklauaks. Lähim vaenulik küla oli linnulennult 6 km kaugusel. Kopteri piloodid kartsid hirmsasti Stinger tüüpi maa – õhk rakette, mis liikusid sihitud märklaua poole kuni 4 kilomeetri kõrgusele ja nende andurid olid tundlikud soojusele. Seetõttu tulistas kopter iga paari sekundi tagant vasakule ja paremale signaalraketi sarnaseid laenguid, mille ülesandeks oli rakett kuumuse mõjul enda peale peibutada. Sama taktikat kasutati ka kõikidel lennukitel.
Mõned korrad tõusime õppustel veel enam kui kilomeetri kõrgusele, mis tekitas sees üpris õõvastava tunde – kõik võitlejad jälgisid pingsalt maapinda kartuses, et kohe lendab kuskilt meie suunas Stinger rakett. See ootus oli rusuv, sest kuigi kandsime langevarje, oleks Stinger raketiga pihtasaamise korral üsna ebatõenäoline olnud tervena kopteri uksest välja hüpata. Peagi muudeti lendamise taktikat ja edaspidi pikeerisime enam kui 200 km tunnikiirusega maapinnast 10 – 20 meetri kõrgusel. Sageli järgisime lendamisel jõeorgude lookeid, ise järsult paremale – vasakule pöördeid tehes nii, et kopter kuni 45 kraadiseid kaldeid võttis. Tunne oli sarnane lunapargi atraktsioonidega. Maapinna lähedal lennates ei näinud me ise samuti eriti kaugele, kuid relvakaravanidele sattudes lisandus alati üllatusmoment, sest ka nemad ei näinud meid enne, kui me neist madalalt üle lendasime.
Harjutasime lisaks relvakaravanide varitsusi maapinnal, mis oli sarnane modžaheedide poolt kasutusel võetud taktikaga. See nägi ette külgmiinide paigaldamist relvakaravani oletatava liikumistee kõrvale. Esimesena püüti käsitulirelvade tule või miini abil peatada ees liikuv masin, siis rivis viimane ja lõpuks keskmised veokid. Kui vastu tulistamine lõppes, tuli karavani kontrollima minna. See oli ühelt poolt põnev kuid teisalt äärmiselt ohtlik, sest haavatud tegid kõik endast oleneva, et mõni Nõukogude sõdur või veel parem - ohvitser – endaga Allahi juurde kaasa võtta. Õppuste ajal oli kõige tüütum endale laskepesa kaevamine. See oli sapöörilabidaga vaevaline külmunud ja kivise maapinna tõttu ning tundus mõttetu higivalamisena. Muutsime oma suhtumist peagi, kui esimestesse tulevahetustesse sattusime. Siis sai kohe selgeks, kui tähtis oli õige varjumine ja kaitsevalli paksus… Siin polnud meil loota turvalisele raskerelvastusele, mis meid jalaväes reeglina pidevalt saatmas oli olnud. Siin tuli oma rühmaga ise hakkama saada, abi saabumiseni kulus tavaliselt tund või enam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar