Olen hetkel lesimas voodis ja ei saa lahti kummastavast tundest, mida üllatustemaa Soome ikka aeg ajalt pakub. Koha nimi on Harjavalta, mis on tegelikult Helsingist veidi üle 200km loode suunas enne Pori, kuid sisuliselt on see "in the middle of nowhere". Siin on väike suusakeskus, kuid kuna lumi on läinud, pole siin hetkel justkui midagi tarka teha. Samas on aga pisike restorani moodi maja, mis on ühtlasi hotelli vastuvõtt ja täna - teisipäeval - on siin elava muusika pidu. Brošüürist võib lugeda, et see toimub nii igal teisipäeval. Esmpilgul paneb õlgu kehitama. Kui aga pilk tantsusaali heita, avaneb justkui mingi kummaline võlumaa. Majaesine parkla on autosid pungil täis, niisamuti tantsusaal. Vanus kõigub 25 ja 85 vahel. Kõik soomlased on õnnelikud, rahulikud, enam-vähem kained ja muudkui tantsivad. Kogu aeg. Ja pidu kestab kella 02.00-ni öösel. Kordan, et on teisipäev ja need peod on IGAL teisipäeval. Vaatan seda ilusat pilti koos 20 Sankt Peterburi ja Moskva venelasega ja püüan selgitada Soomlaste traditsioone ja juuri justkui teaks sellest midagi. Midagi pole parata, tunnen väikest kadedust Soomlaste suhtes, nendel on see mingi ürgne traditsioonide austamine justkui veres. Ilmselt läheks nad ka täna õlg õla kõrval suurest vanusevahest hoolimata vaenlase vastu, kui see peaks vajalik olema, nagu see juhtus pisut rohkem kui poole sajandi eest.
Ise jätkan aga venelaste koolitamist homme. Päris kummaline kompott - eestlane õpetab venemaa venelasi soome agulis vene keeles. Nimetame seda rahvaste sõpruseks. Või kõlab rahvusvaheline äri ilusamini? :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar