Juba kolmandat aastat järjest osales Eesti Reservohvitseride Kogu (EROK) esindus Soomes Utti Jäägerrügementi poolt korraldataval pikamaa patrullsuusatamisel – kaukopartiohiihtol. Suusatamine on pühendatud Soome kaugluure patrullide tegevusele Talvesõjas.
Kaukopartiohiihto näol on tegemist võistlusega, kus hinnatakse fikseeritud ajaga teatud vahemaa läbimist:
24 tunni jooksul 75 km – pronksmedal
48 tunni jooksul 150 km – hõbemedal
48 tunni jooksul 200 km – kuldmedal
48 tunni jooksul 300 km – tammelehtedega kuldmedal
Suusatada tuleb matkasuuskadega, jalas peavad olema saapad või kummikud. Muid piiranguid korraldajate poolt ei ole.
2004 aasta läbis EROKi meeskond 48 tunniga 200 km, 2005 aastal sama ajaga 300 km ja 2006 aastal 325 km. Kaukopartiohiihto ajaloo jooksul (võistlust korraldatakse alates aastast 1998) oli 2005 aasta seisuga 300 km läbitud kokku 19 korral. Mehi, kes 300 km on läbinud, on arvatavasti veel vähem, kuna osad on kõige pikemat distantsi suusatanud mitmel korral.
Kaukopartiohiihto start anti Eesti Vabariigi aastapäeval 24. veebruaril. Oli väga ülev tunne alustada suusaretke just Vabariigi aastapäeval. Enne starti heiskasime Utti Jäägerrügemendi välikasarmu ees Eesti lipu ning pärast seda asusime teele.
Esimesena läksid rajale rms Alar Nigul (2005: 300 km) ja ltn Kaido Ruul (2005: 300 km). Järgnesid n-ltn Tanel Järvet (2005: 225 km) ja ltn Indrek Reismann (2005: 300 km) eesmärgiga läbida 300 km ning n-ltn Tiit Riisalo (2005: 225 km), Signe Kaplan ja rms Janno Remmelgas eesmärgiga läbida 150 km. Raja ääres oli meid aitamas lpn Anne Must ja ltn Margus Hergauk.
Suusatamine toimus Utti ja Lahti vahelisel ala. Läbi ala kulges kaks erineva pikkusega lumesaanidega kinnisõidetud rada. Üks rada oli 75 km ja teine 100 km. Kohati kattusid 75 km ja 100 km rajad omavahel ning samuti kulges osa distantsi mööda korralikke suusaradasid, kuid valdav enamus distantsist on siiski ilma korraliku jäljeta. Head suusajäljed tekkisid alles pärast esimest päeva. 300 km läbimiseks tuli suusatada 4 korda 75 km, 200 km läbimiseks 2 x 100 km jne.
Kuna olin Alariga juba eelmisel aastal 300 km suusatanud, siis otsustasime sellel aastal proovida enamat. Otsustasime minna esimesel etapil Uttist Lahtisse mööda 100 km rada. Startisin koos Alariga sellele hullumeelsele ettevõtmisele 24.02 hommikul 07:20. Ilm oli suusatamiseks väga soodne, külma oli ca 5 kraadi. Esimesse kontrollpunkti oli 9 km ning nagu ikka algus oli lihtne. Liikusime enamus distantsi paaristõugetega. Punkti jõudes oli kulunud algusest ca 45 minutit. Esimene kontrollpunkt asus RMK tüüpi metsamajas, kus on aastaringi avatud puhvet. Pikka peatust ei teinud, registreerisime punktis olnud vihikusse aja, täiendasime joogivarusid ning asusime teele. Järgmisse kontrollpunkti suusatamisel läks 100 km rada lahku 75 km rajast. Varsti oli meil selge, et olime esimesed suusatajad 100 km rajal, kuna rada kattis ca 5 cm paksune värske lumi. Järgmised 16 km pidime ise läbi värske lumekatte rada lükkama. Teine kontrollpunkt asus jälle metsamajas. Maja ise oli lukus. Tegime lühikese peatuse, registreerisime aja, sõin paar banaani, jõin ja asusime teele. Kuna teises kontrollpunktis vett juurde ei saanud, siis lõppes mul vesi ca 7 km enne kolmandat kontrollpunkti otsa. Õnneks vedeliku lõppemisest midagi hullu ei juhtunud, pigem sain hea õppetunni et 0,75 l veepudelile tuleb võtta lisaks kaasa 0,5 l pudel. Kolmandasse punkti suusatades tegime ca 20 minutise eksirännaku, kuid jõudsime peagi õigele rajale tagasi. Poolel teel kolmandasse punkti jõudsime tagasi 75 km rajale. Kolmas kontrollpunkti oli taas metsamajas, kus oli avatud puhvet. Seal ootas meid tugimeeste soe vastuvõtt. Uuriti, et kus me nii kaua olime, et teised (75 km suusatajad) läksid juba tund aega tagasi sealt läbi jne. Lubasime endid edaspidi parandada. Selleks hetkeks oli meil läbitud ca 50 km. Esimese asjana kontrollpunkti jõudes määrisime suusad. Varasemate aastate kogemusena kasutasime kitsamat tüüpi Madshus matkasuuski (mudel Nordmarka ja Lillehammer). Kitsamat tüüpi matkasuuskade eeliseks on, et neil ei ole keskel kalasaba ning parem libisemine võrreldes laiemat tüüpi suuskadega. Suuskade määrimiseks kasutasime nii libisemiseks kui pidamiseks kiirmäärdeid: Rex Universal Wax&Go (tempvahemik 0 kuni -20 C). Suuskade määrimine kiirmäärdega on väga lihtne: suusapõhi tuli katta õhukese määrde kihiga ning lasta u. 10 minutit kuivada. Kolmandas punktis tegime ca 20 minutise pausi. Sõime, jõime ning tõmbasime hinge.
Kolmandast kontrollpunktist väljudes läks 100 km rada taaskord 75 km rajast lahku. Jällegi olime esimesed suusatajad 100 km rajal. Järgmisel etapil oli suusarada väga kehv. Mitu lumesaanid olid kuidagi üksteise radade ristudes kitsaste puude vahelt läbi ukerdanud. Lumesaanide risti-rästi radade ületused on suusatajale ebamugavad, kuna tekkinud olid rööbaste sarnased moodustised. Neljas kontrollpunkt asus rahvamajas. Kuna rahvamaja oli suletud, siis panime aja vihikusse kirja ja jätkasime teekonda. Edasi kulges rada ca 4 km mööda järve. Järvelt ära keerates sattusime varsti keelusildile. Nimelt oli mingi agar mammi keset suusarada ajanud püsti sildi: „Suusatamine keelatud. Golfi väljak!”. Arutasime seal Alariga mõne minuti, et mis kahju me suusatamine ikka teeb kui golfi väljakut katab poole meetrine lumi. Läksime sildist lihtsalt mööda. Ei läinud palju aega, kui varsti ootas teeületuskohas meid üks tädi, kes kukkus kohe õiendama, et mis me tema golfi väljakul teeme. Alar vabandas inglise keeles. Õnneks tädi eriti inglise keelt ei osanud ja jättis meid rahule. Kuid õnnetuseks kaotasime järgmisel lõigul õige suusaraja. Õigemini usun, et olime õigel rajal kuid raja all oli küntud põld, mille mullavaalud ulatusid läbi lume välja. Rada läks nõnda kehvaks, et otsustasime sellest loobuda ning püüdsime edasi liikuda mööda teed. Kahjuks ei olnud ka tee suusatamiseks hea ning pidime ca 1-2 km käima suusad käes. Siis silmas Alar teeääres kulgevat rada. See ei olnud küll õige rada kuid vähemalt läks õiges suunas. Radasid otsides jõudsime lõpuks järgmisse kontrollpunkti, mis asus maanteeäärses tanklas. Võiks öelda et lõppenud etapp oli meile kaukopartiohiihtol kõige raskem. Tanklasse jõudes olime läbinud 75 km ning kell oli ca 16:45. Teised EROKi liikmed olid tanklast lahkunud ca 1,5 tundi tagasi. Määrisime suusad, registreerisime aja, sõime, jõime ja puhkasime kokku ca 25 minutit ning asusime jälle teele. Järgmine 25 km lõik oli meile hästi teada juba varasematest aastatest. Vahetult enne pöördepunkti tuli meile hämaras vastu Tanel ja Indrek, kes olid asunud tagasiteele. Pöördepunktis määrisime suusad, sõime, jõime, venitasime kokku ca 40 minutit. Seejärel asusime tagasiteele ca 19:30. Tagasitee tundus meile juba lihtsam, kuna enam ei olnud vaja teha lisaks 25 km paunasid.
Rajal tuleb ikka ette, et mõnel hetkel tahaks suusatada natukene aeglasemalt, kuid iga aeglasem liigutus tähendab seal sinu enda une aja vähenemist. Tagasi suusatamisel meil erilisi probleeme ei olnud. Eksimist ei olnud ning jõudsime Uttisse tagasi 25.02 ca 05:20. Sain vaevalt pikali heita kui juba ajasid teised meid uuesti ülesse. Selgus, et kell oli märkamatult 07:00 saanud ning Tanel ja Indrek tegid ettevalmistusi rajale minekuks. Tõusin samuti. Määrsisin suusad. Sõin ja jõin. Puhkasin. Mäletasin eelmisest aastast veel väga hästi kui raske oli järgmisel päeval uuesti liikuma saada. Sellel aastal ei tundunud järgmisel päeval liikuma saamine raskena. Olin üsna kindel, et järgmised 150 km suudan samuti suusatada. Alustasime Alariga viimast 150 km 08:20. Algus läks jällegi väga hoogsalt. Otsustasime teisel päeval loobuda 100 km etapist ja minna mööda 75 km rada. Jõudsime pöördepunkti ca 17:30 paiku. Selleks hetkeks oli meil suusatatud 250 km. Järgnes tavapäevane rutiin: suuskade määrimine, söömine, joomine, venitus. Vahetasime märgasid riideid kuivade vastu. Pidasime plaani tund või kaks magada, kuid tundsin, et mul ei tuleks und ning asusime ca 18:15 viimasele 75 km etapile.
Peab tunnistama, et viimane öö oli päris raske. Samm läks aeglasemaks. Lisandus uni. Kordus sama, mis eelmisel aastalgi, et 30 km enne lõppu tundsin kohutavat und ja väsimust. Mõtlesin juba, et jään Alarist maha, kuna tema jätkas suusatamist endises tempos. Unisena suusatamisest meenub üks huvitav seik, kus rada kulges mööda raudtee äärt. Nimelt kuulsin rongi häält ning nägin ees puudevahel kolme väikest lambikest. Mõtlesin, et rong on veel päris kaugel ja libistasin end laugest mäest paraja hooga alla. Rongi hääl läks aina valjemaks, kuid puudevahelt paistvat rongituled tundusid ikka kuidagi väikesed. Ühel hetkel tabasin, et need väiksed rongituled on ca 3-4 m kaugusel. Tegin järsu põike kõrvale ja suutsin vaevu mööduda vastutulevatest suusatajatest, kes mööda lauget nõlva üles ronisid. See vahejuhtumi ehmatus peletas mõneks ajaks une. Järgnevat suusatamist lihtsustas oluliselt kontrollpunktis joodud kange kohvi, mille mõju kestis ca 20 km. Pärast kohvi joomist saabus selline tunne, et lõpuni suusatamine läheb nagu lennates. Kuid 2 km enne viimasesse kontrollpunkti jõudes tundsin iga sammuga kuidas kohvi mõju kaob. Varsti hakkas minu suusatamine meenutama suuskadega astumist. Kuid teadsin, et tuleb jõuda kuidagi viimasesse kontrollpunkti. Seal saab puhata. Too öö oli tunduvalt külmem (ca -15 C) võrreldes eelmisega (ca -8 C). Hästi enam ei mäletagi kuidas ma viimasesse punkti jõudsin, kuid ühel hetkel olin kohal. Võtsin suusad alt. Suuskade alt võtmine tundus õues nii raske, et kui lasin ennast kükki, et klambreid avada, siis uuesti püsti ajades oli selline tunne nagu oleks kangiga 10 kükki teinud. Jällegi hingeldasin. Koperdasin vaevu tuppa. Uksel tuli vastu Alar, kes asus finishi poole teele. Haarasin tooli. Istusin ja hingeldasin. Kogusin end ca 10 minutit, siis jõudsin tellida suure kohvi. Jõin selle ära. Tunne eriti paremaks ei läinud. Samas teadsin, et väga pikalt ka passida ei ole mõtet, sest enam midagi vaevalt paremaks läheb. Mida varem ma viimase 9 km alustan seda varem saan puhkama. Viimased 9 km eriti pikana siiski ei tundunud. Tunda oli kohvi mõju. Viimast etapil möödusin veel kahest paarist, kes liikusid väga vaevaliselt lõpu poole. Lõpuks jõudsin finishisse ca 04:30. Jällegi oli suuskasid alt võttes selline tunne nagu oleks kangiga kümme kükki teinud. Hingeldasin.
Finishis sain higi ja vaevaga välja teenitud diplomi koos medaliga. Selleks hetkeks oli mul suuskadest juba rohkem kui kõrini, kuid ometi pidin nad veelkord jalga panema ja 800 m kaugusel olevasse kasarmusse suusatama. Tanel ja Indrek jõudsid 300 km läbida ning jõudsid aega üsna napilt kella 07:00 paiku (ehk üle jäi ainult ca 30 minutit). Janno, Tiit ja Signe saavutasid oma eesmärgi ja läbisid 150 km. Tanel ja inderk jõudsid tagasi täpselt õigel ajal. Nad jõudsid endid kiirelt pesta ja pakkida kotid ning istuda autodele, et asuda teele Eestisse.
Läbida matkasuuskadega 325 km ja 45 tunniga tundub täiesti uskumatu. Sellist distantsi on raske ette kujutada, näiteks Tallinnast Riiga on 314 km. Isegi autoga sõites on selline distants üsna väsitav. Veelgi muljet avaldavam on, et 2005 aastal läbis üks soomlane 48 tunniga 350 km. Võib ju tunduda, et kui 300 või 325 või 350 suurt vahet enam ei ole. Kuid arvestama peab sellega, et kõik need lisa 25 või 50 km suusatatakse pärast seda kui 300 km on läbitud.
Eraldi peab ära märkima tugiisikute Anne Musta ja Margus Hergauki ootusi ületava panuse. Pea igas kontrollpunktis ootasid meid rõõmsad tugiisikud. Kord Margus siis jälle Anne seejärel mõlemad koos. Usun, et kõigil suusatajatel on põhjust olla uhked ja tänulikud meid suusatamisel toetanud tugiisikute üle. Tore et on olemas selliseid inimesi, kes aitavad kaasa eesmärkide saavutamisele. Selline teadmine on väga meeli ülendav.
Mis on oluline sellise soorituse puhul ?
Sellistel pikamaa üritustel ei ole niivõrd määrav füüsiline vorm kuivõrd see mis sulle meeldib või mida sa tahad saavutada. Tuleb uskuda, et see on võimalik. Muidugi on vajalik teatud tasemel treenitus. Treenitus on aitab ära hoida võimalikke vigastusi ja lihtsustab pingutust. Kuid tähtsam treenitusest on see mida sa mõtled pingutuse ajal. Selle laadsetel võistlustel olen püüdnud leida alati meeldivaid elemente, mida imetleda. Näiteks Soomes on väga ilus loodus, inimesed kes vastu suusatavad on väga toredad. Näiteks tuli meile vastu talvesõja jaopatrull hallides soome vormides koos soome konedega. Alar, kellega ma koos suusatasin, on väga hea kaaslane. Alar on juba ca 40 aastane ja õppinud ülikoolis suusatamist. Ta õpetas mulle suusatamise ajal väga vajalikku tehnikat. Nimelt kuidas teha matkasuusa tõuget: kepid pikalt ette ning ühe jalaga tõuge, liugled, seejärel uuesti kepid pikalt ette ja teise jalaga tõuge, liugled jne. Sellise suusatamise ajal on kaaslasest väga palju abi. Vahest langeb sinu tempo, siis vaatad natuke aega kaaslase kandasid ning kosud, kuni tuleb sinu kord tempot teha. Väga lahe on öösel suusatamine: pimedas metsavahel, loodus on hoopis teistsugune. Öösel loodus tavaliselt muutub rahulikumaks. Esimesel aastal üllatas mind mitmel korral öösel tõusev külm udu. Koos suusatamine aitab samuti joogipause kontrollida. Üksinda võid joomise ära unustada, mis võib hiljem valusalt kätte maksta.
Varustuse poolelt kasutasime kitsamat sorti Madshus matkasuuskasid (mudel Lillehammer ja Normarka), kuna need libisevad paremini. Väga tähtis on omada kiirmäärdeid eriti pidamist, sest ilma pidamiseta kaua ei suusata (käed väsivad ära ning pidev suusa tagasi andmine hakkab ajudele). Kummikutena kasutasime Soome Nokia talvekummikuid, mille sisse käib poolkõrge vilt ja sokid. Keppide poolelt on tähtis kasutada ümber randmete krõpsudega kinnituvaid sidemeid. Samuti on tähtis, et keppide otsad oleksid teravad, sest muidu mööda jäist teed suusatades ei saa keppidega korralikult hoogu lükata. Jalas olid mul tavalised veekindlad matkapüksid - materjal meenutab pigem Gore Texi. Pükste all võib kanda sooja Brynje pesu, kuid mulle isiklikult ei meeldi. Palav hakkab. Panen soojad püksid jalga alles siis kui temp. on alla -15C. Tähtis on, et püksid oleksid ilma voodrita. Sest tendents on vooder märjaks higistada ja siis see ei kuiva ning ühel hetkel hakkab hoopis külmetama. Jopena kasutasin ilma voodrita GoreTex laigulist jopet. Üks aasta käisin ka võrkvoodriga spordijopega, kuid selle jopega läks täpselt nõnda, et esmalt higistad voodri märjaks ja kui öösel temp langeb -15C kanti, siis muuutb jope selliseks koorikuks. Kui õues on kuni -8 kuni - 10C siis on tavaliselt jope all ainult Brynje soojapesu särk. Kaelas sall. Peas ISC suusamüts. Kui on külmem, siis panen Brynjele peale Helli Hanseni tihedama soojapesu särgi ja sellest piisab. Sellel aastal oli mul kaasas ka Helli Hanseni peamask. Kolme aastaga kogunenud kogemusest oleme kaalunud kasutada ka hingamisteede ette käivat respiraatorit (vt. http://www.psolar.com/). Respiraatorit läheks vaja kui temp langeb alla -15C. Eelmisel aastal oli öösel ca -15C -18C ja selle tagajärg oli, et pärast suusatamist köhisin kopsust selliseid kollaseid tatitükikesi. Kuid köhimine möödub päeva paariga. Pöördepunktides (see on iga 75 km tagant) tuleb vahetada võimalikult palju märgasid riideid kuivade vastu ning panna märjad riided kuivama.
Sellel aastal ei pääsenud ma erinevalt eelmisest aastast füüsilistest vaegustest. Pärast finishit ei olnud erilisi probleeme (muidugi on uni ja väsimus, kuid see ei ole midagi hullu). Nimelt nädal pärast suusatamist muutus vasaku jala kand tuimaks. Kand oli neli päeva tuim. Seejärel hakkas tuimus mööda jalalaba välimist serva päka alla liikuma. Eelmisel teisipäeval (07.03) oli mul selline tunne, et pean hankima kargu, sest tuimus pigem süvenes kui paranes. Seejärel helistasin enamusele oma sportitegevatele tuttavatele ja uurisin, et milles võib probleem olla. Soovitatid magneesiumi tablette. Ostsingi. Kohe järgmisel päeval läks märgatavalt paremaks. See oli vist pigem psühholoogiline efekt. Väga raske oli saada spordiarsti juurde mõistlikku aega. Esimene aeg, mis mulle Audentesest ja Atrost pakuti, oli sellel kolmapäeval (15.03). See tundus mulle täiesti lootusetu. Seejärel kaebasin oma muret Alarile, kes soovitas mulle pöörduda taastusravi arsti Tiit Ilves poole. Käisingi eelmine nädal tema vastuvõtul ning selgus, et on kerge vasaku jala närvikahjustus. Nimelt tuli välja, et probleem on jalalaba tööliigutusest. Paremal jalal liigub jalalaba tööd tehes mööda sääre kujutlevat telge otse üles alla. Kuid vasaku jala laba kaldub teljest sisse poole kõrvale. Seetõttu oli vasaku jala põlvest mööda jala välimist säärt alla kulgev närv pitsunud (vist pingule tõmbunud) ja saanud hulgalisest valest liigutusest kerge kahjustuse mistõttu jalalaba vasak pool muutus tuimaks. Õnneks midagi tõsist ei ole, sest närvi kolm elementi (pindmine tundlikkus, süvatundlikkus ja motoorika) olid kõik säilinud. Edaspidi pean vasakut jalga teipima ja harjutama õiget liigutust. Huvitav on see, et jalg on sedasi tööd teinud juba rohkem kui 15 aastat, sellest 12 aastat võrkpalli mängides ja juba neli aastat orienteerumist ja militaarporti tehes. Täna käisin juba esimest kergemat jooksutreeningut tegemas.
Kaido Ruul
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar