Täiendused raamatule "Võitlus kahel rindel" (1)

Lisasin pisut teksti oma raamatu mõnedele peatükkidele.
Peatükk "Kohtumine seene all",
...Eestlasi oli tegelikult 12. polgus palju, minu hinnangul ligi paarkümmend meest. See fakt, et inimene oli Eestist, ei andnud aga kahjuks automaatset garantiid, et tegemist oli toreda semu ja sõbraga. Näiteks Eestist pärit venelastega polnud meil mitte mingisugust kaasmaalase tunnet, pigem vastupidi. Reeglina nad ei sallinud meid ja otsisid kontakti ikka venelastega. Kord olime Andrusega parajasti reidile minemas, mul oli terav gastriit, nagu hiljem arsti pandud diagnoosist selgus ja ma ei saanud peale tee, suhkru ja valge leiva suurt midagi süüa. Teadsime, et üks meist pool aastat enam teeninud Gunnar V. nimeline eestlane on leivalõikaja, ehk siis kamandab kogu polgu leivamajandust. Küsisime temalt paar pätsi reidile kaasa, kuid ootamatult hakkas ta keerutama, et ei saa anda ja midagi seesugust. Olime jahmunud, sest tema käe alt käis läbi tuhande mehe leivaportsjon ja nüüd ei saanud ta meile kahte leivapätsi anda. Nuputasime parajasti jagamisluugi kõrval, mida edasi teha, kui juurde astus kamp tumedat nahavärvi ajateenijaid. Üks neist käratas korra ja meie kaasmaalane tõi neile lisaks leivale ka võid ja suhkrut. Mehed vajasid seda ainult õhtuseks meelelahutuseks. Selliste eestlastega polnudki nagu rohkem midagi rääkida, ka täna, kakskümmend aastat hiljem pole mul neile midagi öelda.
Samas meenub ka täpselt vastupidiseid näiteid. Muutusin eespool kirjeldatud maohaiguse tagajärjel nii nõrgaks, et palusin ühel eestlasel mulle üheks ööks oma telgis peavarju anda. Tegemist oli meie lennu TPI tudengi Eke K-ga. Tema rood oli täies koosseisus laiali paisatud erinevatesse valvepunktidesse betoonteel Herati ja Šindandi vahel, mida Nõukogude väed oma kontrolli all püüdsid hoida. Tema koos kahe tšurkaga oli I pataljoni I roodu telki valvama jäetud. Mehed püüdsid teda igal sammul kamandada, kuigi kumbki polnud tema ülemus. Nägin seda ülekohut mõnda aega pealt, kuni astusin ühe vennikese juurde ja urisesin madalal ja ähvardaval toonil nagu metsloom, et ta minu kaasmaalase rahule jätaks. Valetasin oma teenistusajale pool aastat juurde ja lubasin tal silma peal hoida, kui mu sõbraga midagi juhtuma peaks. Mõneks ajaks sellest ähvardusest piisas, sain ühe öö I roodu telgis rahulikult puhata, Ekega juttu puhuda ja valget leiba või ja teega süüa ilma, et keegi oleks meie turjal pidevalt kärkinud. Muud me ei vajanudki, kui veidi mõistmist, raasuke abi, head tahet õlg-õla tunnet kaasmaalasega, keda häbenema ei pidanud. Nii tekkis sõprus, mis on kestnud tänaseks aastakümneid...