Teine võistluspäev algas väga ebameeldiva ilmaga. Kell 5.45 ärgates oli temperatuur 7 kraadi ja sadas tugevat vihma tinahallist taevast. Kuigi eelmisel päeval magama heites väga suurt väsimust polnud, olid hommikul ärgates jalad väga valusad ja keha kange - päev oli siiski ränk olnud vaatamata linade vahel magamisele soojas kasarmus. Lisaks oli jalgadel kokku 4 hõõrdunud kohta, neist parema jala väike varvas väga pahasti. Uued Lundhags Scoudid kahjuks pole nii sobivad minu jalgadele, kui vanad olid olnud. Startisime Tiiduga kell 6.55 ligikaudu 90km rattaorienteerumisele tugevas vihmasajus vastu tuult. Päev tõotas tulla väljakutsuv. Esimene KP oli 13km kaugusel asuv järveke Zeumeren, kus tuli sooritada kajaki orienteerumine. Olime seda vahetult enne ärasõitu Jägala kiirevoolulisel jõel harjutanud, seetõttu oli siinne järv selle kõrval lihtne. Leidsime oma 4 KP-d suhteliselt kergesti. Konks oli selles, et maha oli märgitud erinevad rajad ja pidi täpselt kaarti jälgima, et mitte valesid KP-d võtta. Iga eksimus oleks olnud +15min ajale. See läks libedalt ja jätkasime ratastel, ise läbinisti külmunud, näpud kangestunult ümber lenkstangi, külma vihma näkku peksmas. Eriti irooniline oli fakt, et jalad sõdurissabastes, mis olid kaetud kahe paari sokkidega, hakkasid korralikult külmetama, kuna vesi, mis peksis läbi vormipükste, voolas mööda säärt saabastesse ja pani jalad lirtsuma. Umbes 30km-l tuli sooritada järgmine katsumus, milleks oli "survival course" ehk siis takistusriba. Aega puhta soorituse jaoks oli 6min (karistus lisaks üldpenaltile oli 1km jooksu 1min ületamisel, 2km jooksu 2min ja 3km kuni 3 min aja ületamisel). Rada oli võrreldav ERNA tavapärase takistusribaga, asja tegi raskemaks vettinud atribuudid ja külmunud näpud. Liikusime Tiiduga üpris edukalt kuni eelviimase alani milleks oli ligikaudu 10m pikkune köis tõusva nurga all mis ulatus maapinnast umbes 4-5m kõrgusele. Käed olid väsinud ja külmunud ning üleminekuks teisele nööriharjutusele tuli üks käsi nöörist laht lasta ja nii juhtuski õnnetus, mida võib ette tulla ilma julgestuseta harjutustel. Tiidu käsi, mis köiest hoidis libises järsku lahti ja mees kukkus selg ees alla vastu maapinda ning jäi sinna liikumatult lamama. Tundus, et meie võistlus oli selleks korraks lõppenud, kõrgus maapinnast oli hirmuäratav. Kohale jooksid kaks kohtunikku Tiitu turgutama, ise jätkasin harjutust lootuses, et kui me ei katkesta ja Tiit on võimeline jätkama, siis on vaja siit mingi aeg kirja saada. Pärast sooritust aitasime Tiidu püsti ja selgus, et tugevale üldpõrutusele vaatamata oli Tiit valmis jätkama. Läksime oma 3km trahviringile, kuid tuju oli siiski hea, et õnnetus oli õnnelikult lõppenud. Tiidul oli küll tõsiseid raskusi algul liikumisega, kuid me siiski liikusime edasi. Ka meie teine paar oli saanud siit 2km trahviringi. Seega oli meil mõlemal üks penalti kirjas - eksida võis veel vaid ühe korra! 6 km rattasõidu järel jõudsime jalgsi orienteerumise alale, mis toimus liigendatud luidete ja hõreda metsaga kaetud alal Beekhuizerzandis. Kaardimõõt 1:10 000, raja pikkus 9km ja KP-d 20. Iga KP puudumine oleks lisanud üldajale 15min. Võtsime asja rahulikult, käisime kogu trassi, paaril korral ekslesime väheke, kuid saime kõik KP-d kätte 2 tunniga. Teine lahingpaar läbis raja pisut alla pooleteise tunniga (parim aeg, nagu hiljem selgus, oli 1.05). Taas rataste selga ja hakkas põnev orienteerumine läbi Leuvenumse parkmetsa suunaga finiši poole. Maastik oli väga ilus külmale vihmale vaatamata, ka kõige suuremas padrikus vonkles sile asfalttee ratturitele. Kulgesime ühtlaselt läbi Gardereni sõjaväelinnakusse Gen Maj Kootkazerne, kus toimus NATO takistusriba koos 16kg padrunikastiga. Rada oli pisut erinev tavapärasest, ka mõned elemendid olid välja jäetud, kuid sellegipoolest tundus 6min norm ülikõrge, kui me takistusi seirasime. Tuli kahel korral 5m kõrgusest takistusest üle saada, rääkimata roomamisest ja erinevate sügavusega aukude ületamisest. Aega raisata polnud mõtet, alustasime koheselt. Jalad olid selleks hetkeks juba väga valusad ja kere kange. Pingutasime Tiiduga kuis jaksasime, pidevalt 16kg kasti endaga kaasa tarides ja vahetades. Lõpujoone ületasime hingetuna, kuid endale üllatusliku 5.39 ajaga. Olime teisest penaltist pääsenud, see tundus uskumatuna. Ka meie teine paar oli raja läbinud puhtalt, täpselt 6 minutiga. Selle eneseületusega tõusis enesetunne taevastesse kõrgustesse ja edasi väntamine tundus hoopis kergem:)Edasi tuli vändata raadiomajaka juurest läbi polügoni 20km kuni kasarmuni. Kohale jõudes oli jäänud veel viimane katsumus - 3km kiirmarssi 19 minutiga. Aega raisata polnud mõtet, startisime trassile koheselt. Joosta oli kahtlemata väga raske, jalad ei tahtnud kuidagi maapinnalt tõusta, kuid läbisime distantsi 17 minutiga seejuures kordagi peatumata. Olime läbinud teise päeva trassi 8h55minutiga ja ühe penaltiga. Samuti ühe penaltiga lõpetas meie teine lahingpaar. Tänane skoor: 90km rattaorienteerumist külmas vihmas, 9km jalgsi orienteerumist liivas, 2x takistusriba (+3km karistjooks), 2km kajakiorienteerumist ning 3km kiirmarssi "kirsina tordil". Olime tulemusega rahul, medal oli ausalt kätte võidetud. Olime veendunud, et sooja päikesepaistelise ilmaga oleks pingutus kergem olnud.
Samal õhtul kell 20.00 viidi läbi kantiinis pidulik lõpetamine, kuhu koguneti paraadvormis. Pika 30 minutilise hollandikeelse kõne lõpus jagati kätte medalid raja nõuetekohaselt läbinud lahingpaaridele. Ürituse muutsid rahvusvaheliseks lisaks meile veel sakslased, taanlased ja prantslased. Järgmisel päeval alustasime ratastel tagasiteed Amsterdami suunas. Pärast 36km sõitu tundsime siiski suurt väsimust ja otsustasime lõpu Shipholisse katta rongiga.
Oli ilus võistlus ilusa lõpuga:)
Mnjaa. Kui Eestil palju selliseid sõdureid oleks, oleks Venemaal juba põhjust meid karta.
VastaKustutaVäga tublid olete!