Valimised läbi ja stabiilne areng loodetavasti Eestis jätkub. Loodan ka seda, et Reformierakond tulevases koalitsioonis enam oma partnerit kuulda võtab ja sisulist koostööd teeb. Eriti riigikaitse ja haldusreformi küsimustes.
Mul on siiralt kahju Keskerakonna liikmetest. Nad on sattunud nõiaringi, kust välja tulekuks on vaja kollektiivset akti. Aga selle alustamist kardetakse, sest üksikväljaastumisi karistatakse koheselt. Näiteid pole vaja otsida kaugelt (Sepp, Laanet). Savisaarega ei taha võitjad koostööd teha, mis ei tähenda koheselt, et ei võiks koostööd teha Keskerakonnaga. Savisaar korjas häälterekordi peaasjalikult muukeelselt elanikkonnalt. Sellega, koos oma valimiskampaaniaga on ta tekitanud müüri oma valijate ja ülejäänud valijate vahele. Tal pole mingit võimalust enam seda müüri lõhkuda, see tähendaks tema poliitilist laibastumist. Ehk siis Savisaare juhtimisel pole Keskerakonnal mitte iialgi asja valitsusse, samal ajal kogus ta rekordhääli ja erakonna teravamad pliiatsid on relvitud tema vastu. Jääb üle ainult taas opositsioonis jõurata ja endale edumeelsete seast vaenlasi korjata (mida ka ei tahaks) või erakonnast välja astuda. Samas on aastatega endale maine kujundatud, mis ei lase võitjate parteides kõrgetele kohtadele tõusta. Nõiaring. Huvitav, kas hr Savisaar tahab vanadusse surra selle teadmisega, et ta on Eestimaalased tülli pööranud ehk veel mitmekümneks aastaks. Kas ta seda tahab? Kahju, et ei tunne teda isiklikult, saaks temalt otse küsida, mille poole ta püüdleb oma tegudega? MIs on tema siiras ideaal. Praegu kõrvale astues saaks järgmistel valimistel ehk Keskerakonnast koalitsioonipartner, see poleks ju võimatu. Temaga jätkates on laeks Tallinn ja lõputu tüli...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar