Alari blogi

“Veregrupp”

Dokumentaalfilm

Autor - Leeni Linna 

Fimi nimi võib tekitada mitmeid küsimusi, seevastu poster kaksipidi arvamusele ruumi ei anna. Kõrbemaastikul liikuvad sama karva, hästi varustatud sõdurid ja taamal tiirutav kopter kõnetavad vaatajat veatult. Film algab huvitavate kaadritega otse tulevahetuselt, kusjuures filmitud on kiivrikaameraga. Sellised kaadrid tekitavad sõjafilmide vaatajatele teatud ootused, et järgmised 67 minutit näeb puhast actionit. Need ootused paraku ei täitu, see pole filmi eesmärk. Filmi esimesed minutid on kokkuvõttes mulle kõige šokeerivamad. Sümpaatne eesti keelt kõnelev vene noormees Andrei, kes ajateenijate jalgsirännakut kaasa tehes kergelt longates enda füüsisest heal arvamusel olevad filmivaatajad õelalt muigama paneb, eemaldab peagi parema jala proteesi, mis üle põlveliigese ulatub. See fakt muudab vaatenurka 180 kraadi. Filmi arenedes näeme ja kuuleme korduvalt sõdureid rääkimast suurimast ohust tänases Afganistanis – isevalmistatud lõhkekehadest. Näeme hulgaliselt invaliide Headley Courti taastusravi keskuses Inglismaal. Minul tekitab see déjá vue tunde - meenub Ivar Heinmaa dokumentaalfilm “Afganistani armid” aastast 2005, kus Nõukogude invasiooni ajal 1980-date lõpus Afganistanis jalaväe miinil jala kaotanud Leino Juhkam püüab tõestada, et ka proteesiga on võimalik noorel mehel elu jätkata. See võrdlus jääb kahjuks kummitama filmi lõpuni. Neil kahel erineva põlvkonna mehel on midagi olulist ühist – nad mõlemad on tegusad, positiivsed, tulevikule orienteeritud ellujääjad. Andrei veel sealjuures naerusuine naljamees.

Selle kahe episoodi erinevus on aga tegelikult see, mis mind Leeni Linna 2013 aasta filmi juures peamiselt paelub – see kuidas suhtub vaba riik ja ühiskond täna oma kangelastesse. Kui Leino püüab oma proteesiga Nõukogude ajal püsti seista ja on õnnelik, et saab sellega edasi liikuda ja koduseid toimetusi teha, siis Andrei suudab enda sõnul 160 000 kroonise (~10 000 €) proteesiga joosta, osavalt jalgpalli mängida, langevarju hüppeid sooritada ning kümnete kilomeetrite pikkusi militaarseid koormusmatkasi läbida. Vahest ongi tänapäeval see teadmine, et haavata saades tuleb abi õhust medevaci (kopteri) näol minutitega, taastusravi keskustes antakse maailma parimat ravi ja ka rahalisest kompensatsioonist jätkub üpris kauaks, et sõdurid vabatahtlikult ning paljud neist korduvalt nn missioonile lähevad. Kõlab paradoksaalselt, aga sellega on tekitatud teatav turvatunne, mis julgustab.

Suurimaks ohuallikaks on muutunud isevalmistatud klõhkekehad ehk IED-d. See on nähtamatu vastane ja varitseb sind reidil ja patrullis olles igal sammul. See lubab meil mõista, miks jõuti humaansele maamiinide keelustamise kokkuleppeni 3. Detsembril 1997 aastal Ottawas.

Filmist võib tähelepanelik vaataja tunnetada sõduri igapäevast rutiini – see on ootamine, võiks isegi öelda “positiivne tegevusetus”. Sõdur on loodud ootama – koju naasmist, lähedastega kohtumist, füüsilisi naudinguid, ka tulevahetust vastasega. Elatakse homsest unistades. See ootamine on minu arvates kõige hullem, kuna on palju aega mõtelda, unistada ja see muserdab. Küüniliselt öeldes võib filmis nähtud suhteliselt turvalist tulevahetust vastasega nimetada teatud mõttes sõduri pidupäevaks. Selleks olukorraks on mitmeid kuid treenitud, tunnetatakse oma üksuste tuleülekaalu, sõduritele on antud licence to kill ehk luba tappa. Südikust lisab teadmine ja usk, et vastast hävitades aidatakse rahulikke külaelanikke, naisi, lapsi. Seda usku on sõdurile väga vaja. Kui see kõikuma lööb, on sõdur kadunud. Igas mõttes. See usk oma tegevuse eesmärki eristab minu arvates jõhkrat retsidivisti üllast sõdurist. Kui siia lisada veel saadav tasu elukutsest, siis vast saamegi universaalse vastuse, miks paljud missioonidele korduvalt suunduvad.

Filmivaatajal soovitan minna kinno või kodus arvutist vaadates ühendada see kvaliteetse helivõimendusega või kasutada kvaliteetseid kõrvaklappe. Sest Sven Grünbergi muusika ja taustahelid on minu hinnangul suurepäraselt õnnestunud, ilma selleta kaotab film suure osa oma mõjust.

Olles ise teeninud võõrriigi kohustuslikus ajateenistuses, paneb mind heldima tõik, et sõdurid saavad omavahel kogu missiooni vältel eesti keeles kõneleda, seda isegi tulevahetuse olukorras vastasele osutades ja haavatuga suheldes. See tundub mulle isiklikult sürrrealistlik. Filmi põhjal jääb mulje, et missioon on parim näide vene rahvusest noormeeste lõimumisest eesti ühiskonda, kuidas saaks seda efekti tsiviilellu rakendada?

Film toob ootamatult välja huvitava poliitilise nüansi. Telesillas küsib Eesti president sõduritelt, kuidas läheb koostöö Briti sõduritega. Milline oleks poliitiliselt korrektne vastus? Kuidas reageerivad filmis sõdurid? Miks? Sellele küsimusele film vastust ei anna.

Filmi lõpuosas kuuleme huvitavat konfrontatsiooni kahe põlvkonna arvamuste vahel täna Afganistanis toimuvast kõneldes. Kui sõduri isa väidab kategooriliselt, et “see on täiesti mõttetu sõda!”, siis poeg samal ajal hoolikalt sõnu valides sellega ei nõustu. Üks toetub ilmselt pigem ajaloolistele faktidele ja erinevatest meediakanalitest nähtule-kuuldule. Teine aga saab rääkida sellest, mida oma silm on näinud, ise omal nahal kogetud. Vaesed külaelanikud oma savionnides ning räbalates paljajalu ringi jooksvad lapsed panevad heldima ka kõige kivinenumad südamed. Ka nemad väärivad paremat elu. ISAF missioon on seda üritanud Afganistani elanikkonnale pakkuda. Kas see on jätkusuutlik? Seda näitavad lähiaastad.

Alar Nigul

26.09.2013

Tallinnas