15.02.1989 a. – Nõukogude Liidu piiratud kontingent väljus Afganistani Demokraatlikust Vabariigist.
1989 aasta alguseks olid Eestimaal vabaduse värsked tuuled jõudsasti puhuma hakanud. Ei peljatud enam sini-must-valget lippu lehvitada, õhus oli tunda suurte muutuste algust. Tartu Ülikooli tudengitena olime saanud ühise magusa võidu Sõjalise kateedri üle, mis arvati kohustuslikust õppeprogrammist välja. Veebruari alguses olin koos kahe armeekaaslasest sõbraga saanud Rahvarinde juhtidelt põneva ülesande. Tuli lennata Venemaale Siberisse ja tuua küüditatud ja tapetud eestlaste ühiskalmudelt seljakotitäis mulda. Muld plaaniti puukirstukestes Eesti 15-sse maakonda jagada. Umbes samal ajal - 15. veebruaril tõmmati Nõukogude väed viimse meheni Afganistani Demokraatlikust Vabariigist välja. See oli meie kolme jaoks ülioluline fakt, kuna olime kõik kolmekesi koos 1985-86 aastal Afganistanis 20 kuud järjest sõdinud. Sõda, mis väga äkitselt ja veriselt oli alanud 1979 aasta jõulude ajal, oli veidi üle üheksa aasta möödudes lõppenud, kui viimane BTR sümboolselt koos vägede ülemjuhataja kindralleitnant Boriss Gromoviga üle piirisilla Nõukogude Liitu Termezi sõitis. Oleks vale öelda, et Nõukogude väed kaotasid sõja, nad lihtsalt ei võitnud seda. Selle aja jooksul hukkus hinnanguliselt 15 000 Nõukogude sõdurit (mitteametlikel andmetel kuni 40 000, Postimees 6.07.07), s.h 16 eestlast. Afganistani elanikke hukkus hinnanguliselt ligi miljon, neist kuni 80% tsiviilelanikke.
Miks saadeti piiratud väekontingent Afganistani? See oli seotud väga keerulise poliitilise olukorraga Afganistanis 70 –tel aastatel, kuis käis võimuvõitlus kommunistliku Afganistani Rahvademokraatliku Partei (AHDH asutatud 1965 a. Kabulis) juhtide Nur Muhhamad Taraki ja Hafizullah Amini vahel. Amini kõrvaldas võimult Taraki ja lasi viimase tappa. Moskva kartis, et Amin pöördub abi saamiseks ja koostööks USA poole, mistõttu oleks Moskva oma mõjuvõimu ja investeeringud oma lõunapiiril kaotanud. Paradoksaalselt oli ka Taraki palunud Moskvalt korduvalt sõjalise abi saatmist Afganistani, millest Moskva oli keeldunud.
Moskvale oli vajalik hõivata Kabul ja riigi võtmepiirkonnad, teha maa juhtkonnas vajalikud “kaadrimuudatused”, mis lõpetaksid “parteisisese lõhe”, nii et uus juhtkond suruks opositsiooni kindlakäeliselt maha ning “normaliseeriks” olukorra Afganistanis. Moskva otsustas Amini kõrvaldada ja upitada Afganistani presidendiks Moskvameelse Babrak Karmali. Viia Nõukogude väed garnisonidesse – see annaks Afganistani armeele võimaluse valitsusvastane mäss maha suruda – ja siis Nõukogude väed riigist uuesti välja tõmmata. Seega oli invasiooni vaja, et hoida Afganistani edasi NSV Liidu mõjusfääris. Millal ja kuidas sündis NSV Liidu tippjuhtkonna otsus sõjaväega Afganistani minna, sellele on raske üheselt vastata. Üldpoliitiliselt jäi otsuse aluseks nn Brežnevi doktriin, mille kohaselt Moskval oli õigus takistada mis tahes Nõukogude mõju all oleva riigi poolevahetust. Plaan toimis enam-vähem täisulikult ühe olulise erandiga – vägede riigist väljatõmbumine jäi venima…
Miks ei tõmbutud tagasi pärast võimuvahetust? See olukord on ajaloos taas ja taas kordunud. Uus valitsus vajas kaitset kuna ei saavutatud rahva laialdast poolehoidu, vastupanu kasvas suuremaks, selle mahasurumiseks oli vaja üha suuremaid jõude. Olukord sarnanes legendiga Tallinna linnast, mis kunagi valmis ei saavat. Millal siis oli „riik valmis saanud“, millisel hetkel oleks võinud kõrvale tõmbuda kindel olles, et riik toimib „nii nagu vaja“? Vastus on otsapidi tänases päevas.
Kuidas oli see sõda meile paistnud ja mida me sõduritena pidasime taandumise põhjuseks?
Esimene viga, millega Nõukogude Liit ei osanud arvestada, oli Afganistani elanike kultuur ja usk, nende surmapõlgus ja veritasu seadus. Nende motivatsioon oma maad või provintsi ja seal elavat perekonda kaitsta ning vaenlast kasvõi veidikene häirida oli mõõtmatult suurem Nõukogude sõdurite omast. Viimaste peamine motivatsioon minu silma järgi oli kohustuslik teenistusaeg läbida ja ellu jääda. Sõdurite poolne initsiatiiv oli üldiselt olematu, ülemate käske täideti leigelt võimaluste piirides. Eriti teravalt on kõikidele Afganistanis teeninud noorsõduritele isiklikult meelde jäänud lokkav „dedovšina“, mis üldjoontes tähendas seda, et pea pooled Nõukogude Armee sõdurid, kes olid vähemteeninud, pidid orjama vanemteenijaid. Sisuliselt tähendas see seda, et kogu ärkveloleku ajal tuli neil mingeid tööülesandeid täita. Need võisid olla baasi ülesehituse või korrastusega seotud, kuid võisid olla ka isiklikku laadi, mõnd enamteeninud sõdurit teenindades. Ka kõik valved ja vahipidamised nii päeval kui öösel tuli noorsõduritel täita. Selle tulemusena langes nii moraal üldiselt kui ka võitlusvõimekus. Nõukogude sõdurite moraali kohta annab ilmeka pildi seegi, et eesotsas mõnede ohvitseride ja allohvitseridega müüdi ja vahetati afgaanidele NL Armee varustust nii raha kui narkootikumide vastu. Kaubaks kõlbasid nii tsement, tööriistad, autorehvid-veljed kui ka tagatipuks laskemoon ja granaadid.
Teine viga, mille võib lugeda kogemuste puudumiseks, oli sõja taktikaline külg. Viimane suurem sõda Nõukogude Liidule oli II Maailmasõda, kus vaenlasteks olid konkreetsed riigid oma Armeede ja valitsustega. Armee löömise ja valitsuse kukutamise järel loeti sõda võidetuks. Afganistanis oli sõda alanud valitsuse kukutamisega ja kohalik Armee oli abiks liitlasväena. Vaenlasega puudus rindejoon, puudus „korralik“ vaenlase figuur, keda hävitada. NA-l oli parimatel aegadel Afganistanis korraga ligikaudu 115 000 sõjaväelast ja selle massiga suudeti kontrollida Afganistani põhilist maanteed, mis kulges kaarena Kuškast läbi Herati - Šindandi - Farahi - Kandahari ja Kabuli kaudu Kunduzi ning sealt edasi Termizi ja Feyzabadi. Kabulist itta oli betoontee Jalalabadini samuti NA kontrolli all.
Vaenlast püüti hävitada suurte reidide käigus, mille jooksul Nõukogude rasketehnika ja lennuvägi ründas mõnd vaenlase kontrolli all olevat mäekuru või relvaladusid. Lahing võidetud, tõmbuti tagasi oma baasidesse ning modžaheedid valgusid samuti tagasi oma perede juurde. See oli nagu võitlus lohega, kus iga pea maharaiumise järel tuli kohe kaks tükki asemele. Selleks et sõda võita, oleks tulnud piltlikult öeldes kogu meessugu Afganistanis hävitada. Olgu öeldud, et Afganistanis oli elanikke 1972 aasta andmetel hinnanguliselt 17 miljonit.
Kolmandaks kurnas see sõda Nõukogude Liitu oluliselt ka majanduslikult. Sõda kujunes pikemaks planeeritust. Odavamaks peeti kogu eluks vajalik varustus NLiidu territooriumilt oma tehnikaga kohale vedada selle asemel, et kohalikku tööhõivet rakendada. Sellega seoses liikusid pidevad autokolonnid NLiidu ja Afganistani vahel, vedades peamiselt laskemoona, toiduaineid ja kütust. Kuna Nõukogude sõduri toidulaud oli väga kesine, sealt puudusid puuviljad, siis oli marodöörlus igapäevane nähtus, millega külvati viha enda vastu. Sõja tõttu oli kohalike kaubavahetus raskendatud, tekkis surnud ring. Kokkuvõtteks selle asemel, et osta kohalikelt toiduaineid ja kütust, andes neile tööd võitmaks poolehoidu raskendati hoopiski äritegevust ja sageli laostati majapidamine jättes talupoegadele ainsa pääsetee – astuda modžaheedide ridadesse. Kolonne rünnati regulaarselt, põhimagistraali kraavides vedeles tuhandeid auto- ja sõjatehnika vrakke. See kadu koos laskemoonaga ja muude sõjakuludega oli kahtlemata oluline majanduslik kulu Nõukogude Liidu abipakettide kõrval sotsialismimaadele. Hinnanguliselt maksis 1987 aastal iga päev sõda Afganistanis NSVLiidule 14,7 miljonit rubla (inflatsioonieelne „tugev“ rubla), kusjuures keskmine palk N Liidus jäi samal ajal 150 rubla piiresse. Samuti oli 1985 aasta „kuiva“ seaduse tagajärjel kõrvaldatud NLiidu üks kasumlikumaid majandusharusid läbi aegade – alkohol. Tšernobõli tuumajaama katastroof 1986 aastal lasi omajagu aadrit Liidu majandussoontest.
Neljandaks heitis sõda Afganistanis NLiidule halba valgust arenenud Lääne riikide silmis. USA tõhus propagandamasin töötas täiel võimsusel vastava maine loomiseks. Maailma avalikkus oli jõuliselt selle agressiooni vastu, mis kokkuvõtteks vähendas NLiidu rahvusvahelist autoriteeti ja mõjuvõimu. Mõnevõrra hämmastavana tundub tagantjärele, et eesti soost sõdurid ei kippunud avalikkusele kuulutama, et olid Afganistanis sõdinud. Sellega polnud võimalik tolle aja kontekstis uhkustada. Poisikeste kombel laiamist tuli ette ainult tudengite pidude käigus ja loomulikult neidudele kõrva sosistades. Oma kogemusest mäletan, et Jaan Kaplinski artiklid `87 aasta kevadel, kus ta heitis halba valgust kõne all olevale sõjale ja eelkõige seal sõdinud noormeestele. See jättis minu hinge tugeva jälje - kogu õudus, kannatus ja ebaõiglus meie vastu teenistuse jooksul ei leidnud üldsuse silmis mingit kaastunnet, pigem vaikivat põlgust. Esialgu oli tugev solvumine, mis peagi asendus mõistmisega, et tegu oli sarnase okupatsiooniga Eesti Vabariigis 1939 aastal.
Lisaks propagandale oli Afganistan USA-le ka heaks „polügooniks“ uute relvade katsetamisel. Kui NLiit oli sõja alustades peamiselt kasutanud tanke ja muud raskerelvastust, siis aduti peagi, et „kirvega on kurge raske püüda“. Kaheksakümnendate alguses hakati kasutama rohkem õhuväge, eriti koptereid Mi-24. Viimane oli eriti tõhus relv mägedesse tõmbunud modžaheedide vastu ning käsirelvade tuli oli nende vastu jõuetu. Kaheksakümnendate keskel hakkas USA saatma Afganistani Stinger tüüpi õhutõrjerakette, mis tõi modžaheedidele kiirelt tulemusi. Stinger rakett lendas soojuse suunas ning sellega võis hõlpsasti koptereid ja lennukeid tabada kuni 4 km kõrguselt. Relv oli nii tõhus, et mäletan oma luurerühma komandöri lauset 1985 aasta suvel Herati linna kammides: „Sellele, kes leiab Stinger raketiseadeldise, garanteerin Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse!“
Kas Nõukogude Liit oleks suutnud selle sõja võita? Minu hinnangul oleks olnud vähemalt kaks teoreetilist võimalust. Esiteks (huumoriga pooleks) Afganistani NSVLiidu Vabariigiks muutmine. See oleks tähendanud täielikult Nõukogude Valitsuse moodustamist koos massilise migratsiooniga provintsidesse.
Teine võimalus oleks olnud kogu maa „järeleaitamine“. Teatavasti oli Afganistanis tervikuna kirjaoskus alla 10%, maapiirkondades alla 5%. Nende inimeste maailm koosnes ainult sellest, mida kohalik mulla neile maailma asjade kohta rääkis. Vaevalt oli neil inimestel ettekujutus kes oli (Kabulis) võimul, milline riigikord valitses või kuidas võis välja näha nende jaoks ideaalne valitsemisviis. Järeleaitamise all pean silmas kirjaoskuse olulist parandamist koos koolihariduse süsteemi loomisega; maa elektrifitseerimist; teedevõrgustiku loomist eriti maapiirkondades kaubavahetuse soodustamiseks; arstiabi kindlustamist (iga viies laps suri enne 5 aastaseks saamist); seadusandluse loomist koos järelvalvega jms. See oleks tähendanud väga pikaajalist kohal viibimist, teiste arenenud riikide kaasamist ja tegelikku huvi Afganistani, kui rahva ja riigi abistamise vastu. Ilmselt polnud Nõukogude Liidul iialgi oma ajaloos niivõrd altruistlikke eesmärke, kuigi osaliselt eespool nimetatud abi ka anti. Seega oli sõja taoline lõpp kogu riigi allakäigu taustal vältimatu.
Huvilistel soovitan lisaks lugeda detailset uurimust, mis ilmus Küllo Arjakase sulest septembrist novembrini 2007 aastal Eesti Päevalehes.
Neile, kes soovivad ülevaadet sõduri igapäevasest elust NLiidu Armees Afganistanis, soovitan lugeda artikli autori sulest 2008 aastal ilmunud raamatut „Võitlus kahel rindel ehk eestlase juhtumised Nõukogude armee päevil Afganistanis“. Kirjastus Grenader.
Alar Nigul
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar