15.06
Lennuk Ülemistelt pidi väljuma 17.25, kuid hilines tunnikese. Brüsselis oli meil vastas Indrek ja tundsime ta ära, kuna hoidis käes minunimelist silti. Samas kohtusime ka J1 ülema kolonelleitnant Vahur V-ga (teenis Viljandi Spets. Natsis 86.-88). Õhtul õhtusöök kindrali kodus, kusjuures alustasime viimase tütre Mirjamiga ilma peremeheta, kuna too oli abikaasaga salzatrennis. Õhtu ja pool ööd möödus vennastudes, uni oli ärev.
16.06
Rikkalik ja hubane hommikusöök pannkookidega Laine käe alt. Kell 10.00 saabus Indrek, bussis olid lisaks Mikk M ja Tõnu K. Bussi istudes pidas kindral briifingu päeva tegevusplaanist ja tutvustas inimesi. Pooletunnine sõit läbi tunneli Calaisi ja Doveri vahel la Manche alt möödus märkamatult, mille jooksul me bussist ei väljunud. Edasi Oxfordi 300 km kiirteed mööda juba vasakpoolse liiklusega. Ägedad vihmad vaheldusid päikesepaistega. Majutus Holiday Inn`is ning õhtul tegime jalutuskäigu Oxfordi südalinnas, kus koolilõpetajad eelmise saj alguse rõivais ennast ja teisi lõbustasid. Mõnus õhtusöök koos hea Inglise õllega möödus jutukalt ja lõbusalt.
17.06
Hommikul äratus 6.30, kell 7.00 saime eesti logistikult (kes on siin samuti 6 kuulise teenistusajaga) killuvestid ja kiivrid. Poole tunniga jõudsime Royal Airport Brize Nortonisse, kus tegime armeesööklas riigi kulul hommikusöögi. Edasi Check in, mis nägi välja väga tsiviili moodi, ainult selle vahega, et reisijad olid eranditult mundris kiivrite ja kuulivestidega ning pagasi moodustasid lisaks sõdurikottidele automaatrelvad. Poole meie grupi sissekirjutamise ajal tekkis paus, kuna lennukis osutus tekkima ülekaal. Mõtlesime juba, et oleks pidanud vana nõuka aegadele iseloomulikult ette trügima, kuid õnneks ei poolitatud NATO kindrali saatjaskonda ja hoopis 30 eelnevalt registreerunud sõdurit jäeti järgmist lendu ootama. Usun, et nad ei kurvastanud, kuna nende teenistusaeg ju jookseb ja olukord Oxfordis on siiski veidi rahulikum… Saime aega surnuks lüüa VIP salongis, kus nahkdiivanitel lösutades tasuta karastusjoogid ja kohvi vabalt saadaval. BBC uudistest saime kohe teada, et äsja oli enesetaputerrorist ennast Kabulis koos 30 rahuliku elanikuga Allahi juurde õhanud, kellest 6 olid lapsed.
Saime esimestena lennukis Tristar kohad valida, mille salongist poole võtsid enda alla konteinerid. Lennuki mootoril ilutses RR sümbol (Rolls Royce), mis kahtlemata enesekindlust sisendas. Kuigi sõjaväelennuk, olid sealgi stjuuardid, kes meil 7 tunnise lennu jooksul 2x sooja toitu serveerisid ja andsid veel kaasa väikese pakikese värskendust. Lennu algus hilines 2h. Hea juhina veetis kindral lennukis kõigiga eraldi kümmekond minutit täpsustades ülesandeid eelseisvaks visiidiks. Korrati minugi ülesannet rääkida sõduritega EROKi liikmena ja uurida nende muresid ja arvamusi. Samuti uurida Afg National Army (ANA) väljaõpet ja avaldada arvamust, kuidas oleks Eesti ohvitseridel võimalik praktika saamise eesmärgil juhtida rühma, kompaniid, pataljoni. Põnev oli enne maandumist vastavalt korraldusele selga panna killuvest ja pähe kiiver. Kustutati kogu valgustus ja aknad kaeti katetega. Lennuk laskus alla suhteliselt järsult kuid maandus väga sujuvalt ja turvaliselt Kandahari lennuväljale (KAF). Meid võttis lennujaamas vastu Eesti kontingendi ülem kolonelleitnant Paul Vaha, kes tegi lühikese briifingu meie kavast ning majutas meid konteineritesse. Sõidu ajal vilksatas ka salatehnikat UAV-de näol (Unmanned aerial vehicle).
18.06
Magada oli hea konditsioneeri
sahina saatel ja tekki kurguni tõmmates, et külm ei hakkaks. Kummaline oli siin nüüd olla 22 a hiljem, magada Kandahari konditsioneeritud konteineris reformvoodil linade vahel ja tunda külmavärinaid, kuigi väljas oli isegi öösel üle 20 kraadi sooja. Hommikust sõime Brittide sööklas, mis oli, nagu hiljem selgus, oluliselt tagasihoidlikum amide omast. Sellegipoolest sai siin muna erineval moel, peekonit, puuvilju, putru, helbeid ka kõiksugu jooke. Hommikul 7.50 oli plaanis helikopteriga Camp Bastionisse (CB) lennata, kuid suutsime sellest maha jääda ja nägime vaid tagatulesid. Siirdusime tagasi VIP konteinerisse Eeva ruumi, kus meil oli aega 12.30-ni ja tekkis huvitav vestlus Eesti Kaitseväe värbamise ja moraalse taseme üle. 13.10 startisime transpordilennukiga Hercules C130-ga CB-sse. Lennukid stardivad Kandaharist huvitavalt – pärast õhku tõusmist, kui lennuk on paari km jooksul piisavalt kiirust kogunud, keerab lennuk 180 kraadi tagasi ja jätkab kiirendust ning tõuseb siis nii otse kui saab üles ja püüab maksimaalset kõrgust kohe lennuvälja kohal saavutada.
Kohale saabudes suundusime otse briifingule, kus CB ülem KlnLtn. Bennett andis meile ülevaate laagrist ja senisest tegevusest. Suurimaks saavutuseks lisaks piirkonna oma kontrolli all hoidmisele on uue lennuraja ehitamine ja ANA laagri püstitamine. Kõik ehitustööd on täna 5-10 aastase perspektiiviga, kuigi nad ei tahaks 10 veel sees olla. Tegime ringi Eestlaste telkides. Kummaline oli näha, et kindrali sisenedes ei tõustud isegi voodilt püsti, erinevalt Nõukogude Armee (NA) aegadest, kui kivid ja puulehed värviti kindrali saabudes meelepärast värvi, rääkimata valveseisangutest ja „vaimustuse võnkeist” sõdurite rinnus. Seega, kõigil oma ühekordne voodi, mille peal vabal ajal istuti ja enamus omas isiklikku sülearvutit, vaadates filmi vms.
Alates 17.00 olin omapäi, kuna ülejäänud suundusid salajasele briifile. Sain vestelda ja ringi sõita koos nooremveebbli..., kes rääkis oma tööst asjaajajana. Veidi häiris, endalegi teadmata miks, et pea kõik nimetasid ainukeseks siinoleku põhjuseks kõrget tasu, mis isegi sõduritel oli netos üle 25000 krooni. Madli, kellega olin varem kahel korral Erna retkel kohtunud, kurtis ainukesena, et tahab „actionit” ja laagris on igav. Naisi oli kokku 4, kellest 3 olid meedikud. Pelgavad hirmsasti palavust, Kpt. Pool väitis, et ükskord olevat 15 meest ära minestanud! Mulle ei meenunud ühtegi juhtumit oma teenistusaja jooksul, kus keegi oleks minu nähes minestanud.
Pool jätkas, et verejanu sõduritel pole ja arvet tapetud vaenlaste üle teadaolevalt ei peeta. Sõdurid on liigutatud, kui külaelanikud kodudesse naasevad ja rahumeelselt põldu saavad harida. Mitmed on Erna retkel osalenud, osad on mitmendat korda missioonil, sh Afganistanis (näiteks meedik 3x, seersant Torn 3x).
Suhted on väga sõbralikud, ainult aasitakse üksteise kallal Pooli sõnul. CB territooriumil tuleb kanda alati relva (allohvitserid ja ohvitseridel on püstol sääre küljes, sõduritel automaadid seljas)
18.30 vestlusring nn „heaolukonteineris” ohvitseride ja allohvitseridega. Mõned killud: maastik dikteerib palju, lahingdistantsid pikad, ka linnalahingute puhul; ei usu, et olukorra kunagi kontrolli alla saab; USA abile ei saa alatiseks lootma jääda; kohalikud harimatud, kerge Talibanil mõjutada; öö- ja päeva vaatlusseadmeid pole piisavalt; haavatutega tegeletakse alati esmajärjekorras, mitte vaenlasega,
nagu õpetati (distantsid pikad, saab seda luksust lubada), seda tuleb väljaõppel rõhutada; vaja laserkaugusmõõturit, IR tulesid Pasidele, med. Telki kondekat. Väljamäe sai oma küsimusel palgarahulolu kohta meeldiva vastuse, et esimest korda missioonide jooksul tuntakse väärikat palka, kuid mure on Eestisse tagasi naastes palgaküsimus, samuti sotsiaalsed garantiid. Kindral käis välja idee, et riik võiks mingi osa eluasemelaenu %-st eeskujulikel sõduritel kinni maksta või siis staažitasu sõduritele siduda erinevate täiendkoolitustega. Kaplan arvas, et planeerimine toimub Afganistanis nagu „jumal juhatab”. Näitena tõi vee saatmist patrulli, mille tõttu ühel korral olevat võitlejad pidanud jooma vett küla kaevust! Kindral arvas seepeale, et planeerimine on vajalik ja hea mõttetreening kuid täitmine lollus, kuna vaenlane dikteerib palju. Kindral arvas ka, et Eestlaste hea teenistus missioonidel annab Eesti poliitikutele MORAALSE õiguse NATOs ja EUs kaasa rääkida lisaks juriidilisele õigusele. 21.00 pidulik õhtusöök kindraliga, kogu Eesti kontingent ligi 100 inimest – uhke tunne on olla Eestlane nende sangarite kõrval. Söögilauas küsisin Pasi juhilt parima ja halvima asja kohta. Pärast pikka mõttepausi arvas, et halvim on siiski palavus ja parim on näha, kuidas pikast patrullist tulev kurnatud sõdur juba paari päeva pärast võitlusvalmilt uuesti „põllule” soovib naasta. 3 paranenud haavatut said mälestusmeeneteks Leathermani noad, ühele saadeti Inglismaale järele. Edasi rikkalik söök, dušš kasarmus (telklinnakus) ja 23.20 magama.
19.06
Magada CB avaras ja õhutatavas telgis oli suurepärane, isegi parem kui Kandahari moodulites, arvas kindral. Pärast rikkalikku hommikusööki valmistusime sõitma Eesti Pasiga ANA laagrisse, kuhu oli läbi kõrbe paar km. Vahetult enne brone peale istumist tuli Madli minuga rääkima, kuigi tal polnudki midagi olulist öelda ega küsida, kuid sellegipoolest oli mul tunne, nagu oleks midagi ütlemata jäänud. Huvitav kas see oli koduigatsus või mingi ärevus/hirmutunne? Õnneks lubati meil sõbraga istuda brone peal, mis võimaldas uuesti läbi elada 22a taguseid kogemusi. Mälestused tulvasid mühinal silme eest läbi, kui Kpt. Pool 12,7mm Browningu taga koha sisse võttis ja toru taamal liikuvale kohalikku tüüpi bussile suunas. Jälle see imepeenike tolm nagu vesi sõiduteel, mis rataste alt välja pritsib ja läbinähtamatu pilve tekitab; kohalikud kaunistatud raskeveokid, kuumus ja brone ebaühtlane rappumine. ANA laager on niisiis loodud kohaliku armee väljaõppe tagamiseks. Laagri ülemaks on Briti Kln.Ltn. Hartley, kes töötab enda sõnul USA maksumaksja raha eest ja arvestab sellega pidevalt (muide Bennett rõhutas, et nemad raha lugema ei pea). Eesmärk on mentorluse korras (üle 100 NATO mentori töötab seal) õpetada ja juhendada ANA allohvitsere üksusi juhtima. Kindral laskus pikkadesse aruteludesse kirjaoskuse puudumise üle ja aega kulus niipalju, et me ANA treeninguid jälgima ei jõudnudki. Tagasiteel mõõtsin kellaga õhutemperatuuriks 44 kraadi, autos näitas termomeeter 46 kraadi, päikese käes tõuseb see isegi kuni 70 kraadini. Seega mu mälu ei petnud mind. Tagasi jõudes harjumuspärane rikkalik lõunasöök ja oligi aeg lennujaama suunduda. Õhkutõus oli väga järsk niisamuti maandumine Kandaharis. Majutusime samades kohtades, kus ennegi ja siirdusime väikesele turutuurile laagri territooriumil. Vaibad…minul suu vett jooksmas – siid, puuvill, segu nendest mõlemast, erinevad toonid, suurused - yess. Ühegi vaiba alghind ei ületa 500 USD. Meenus kohe Türgi, kus tavaline puuvillavaip maksis üle 1000 EUR ja kalleim siidvaip 75 000 USD, tõsi ta oli ka suur. Jätsin seekord vaiba ostmata kindrali soovitusel veel Kabulis hindu võrrelda. Mingi villase salli rabasin ahnusest siiski kaasa. Külastasime ka amide sõjaväekauplust, kus kaupadel puudus käibemaks ja seda oli tunda.
Õhtul sain veidi hoobelda oma lugudega, kui Mikk oma küsimustega Pandora laeka avas. Loodetavasti ma oma kaaslasi väga ära ei tüüdanud. P.s. õhtusöögil toitusime Mikuga peaasjalikult hiidkrabi koibadest, mis maitsesid ülihästi.
20.06
Hiline hommikusöök kell 9.00, mille järel sõitsime soomustatud džiipidega Campi tuurile, alguses ümber laagri, kus nägime kibedat ehitustööd. Afgaanide raskeveokid, kes varustavad laagrit pea kõigega v.a. laskemoon, olid kümnete kaupa suure röntgeniaparaadiga läbivalgustamise järjekorras. Tee ääres oli näha punaseid kolmnurkseid riidetükikesi tähtedega MINES okastraadi küljes rippumas. Nägime hulganisti helikoptereid Black Hawk ja Apache, mis alati lennukite õhkutõusmisel ja maandumisel territooriumi otstes turvasid ja püüdsid võimalikke tulekoldeid kiiresti avastada oma seenekujuliste radaritega. Külastasime ka sõdurite vabaajakeskust, kus hiigelsuur jahe jõusaal täis punnitavate lihastega atleete, piljardilaudu täis saalid, arvutimängud hiigelsuurtel LCD ekraanidel, külm pudelivesi igal sammul tasuta käes – elu nagu paradiisis. Edasi sõitsime polügoonile III korruseliste blokkmajade eest läbi, mis venelased olid ehitanud ja 90-te alguses puruks pommitatud, kuid täis elanikke, loomulikult ilma kütteta ja veeta, kuid seinad ümber ja lagi pea kohal. Lapsed saatsid meid joostes ja palusid bakšiši, jõudsin visata mõned pastakad, enne kui kadusime. Polügoonil nägime kahte Eestlaste Pasi, mis olid Pakistani territooriumil põlema süüdatud transpordi käigus läbi Pakistani. Nüüd olid nad märklaudadeks ja täiesti auklikuks tulistatud. 6 miljonit krooni maksumaksja raha oli vähemalt mingi rakenduse leidnud. Kole oli tõdeda, kui lihtsalt enamus relvi soomust läbistavad. Peatusime ka vene tehnika surnuaial, kus vene tankid kümnete kaupa perfektselt rivis seisid, samas ka „Grad`id” (Katjuušad) ning „Urogan`id” – milline raiskamine, iga tank oma 80 tonni kvaliteetset metalli! Laagrisse naastes otsustasin vaiba siiski ära osta (nagu hiljem selgus oli see õige, kuna Kabulist naasesime alles öösel). Ostsin Pešhawarist pärit puuvilla -siidiseguse vaiba 5x8 jalga 400 USD-ga (alghind 450), need olevat kvaliteetsemad kui Afgaani omad. Edasi briifing olukorrast ja plaanidest, siin võttis kindral suure tüki ajast omi tekkinud mõtteid avaldades. Kiirustasime lennuväljale, et Kabuli lennule jõuda. Lend kestis täpselt 1h ja Kabulis võttis meid vastu Kln-Ltn Mart Vendla, kes meile kiirelt ja selgelt visiidi kava briifis ja edasi väga konkreetselt ja otsustavalt meid masinatesse paigutas. Olime sõbraga väga rahul, sest olime sellisest konkreetsusest viimastel päevadel veidi puudust tundnud. 4 soomustatud džiibist koosnev konvoi sõitis turvareegleid järgides, mis tähendab, et ühtegi kõrvalist autot ei tohtinud vahele lasta. Seega trügiti agressiivselt ja lausa ohtlikult autosid ešelonist välja nagu õelad mesilased. Meid majutati ISAF HQ (International security Assistance Force) territooriumil kahekorruselistesse kivimajadesse. Saime sõbraga ühte tuppa, kuigi seal oli juba ees üks Saksast pärit Hollandis elav NATO ametnik. Õhtul oli õllejoomine Sakslaste majas (Kabulis oli nn „kahe õlle seadus” alates 19.30). Lasime end mõnusalt võõrustada ja jutt voolas. Ei olnud ka ise kitsi oma ammuste kogemuste jagamisel 22 a eest. Oli lõbus.
21.06
Pärast hommikusööki 7.30 vaba aeg laagris, kuna teised salajasel briifil. Jalutasime Ltn Marek Miiliga territooriumil ringi, samuti tema töökohal CIMIC`us (Civil and Military Co-operation). Nägin NATO propaganda masinaid ja lehti, külastasime ka territooriumi kauplusi. Pärast lõunat riietusime kevlarisse ja suundusime 4 soomustatul džiibil linnatuurile. Peatusime kuningalossi varemete juures ja Miil oli ette valmistanud suurepärased ajaloolised ülevaated sellest ja ka järgnevatest vaatamisväärsustest. Selgus, et kuningaloss hävis 90 tel kohalike väepealike Hekmatyari, Dostumi ja Masoodi omavahelise võimuvõitluse perioodil. Edasi Baburi aed, mis oli meeldivalt roheline ja kenasti taastatud. Kabuli keskel asuvalt mäelt, kus asub kuulus hüppetorniga bassein (ehitatud venelaste poolt 1968a, treeningpaigaks Mexico OM jaoks, kuna samal kõrgusel merepinnast - 1800m), kuhu pole aga kunagi vett sisse ei lastud. Edasi sõitsime läbi rikaste linnaku, kus võis näha kohutavaid kontraste – 2 ja 3 korruseluised luksuslikud tuliuued villad oma okastraatidega palistatud rõduäärtega seisid kui ilmutised külatänava ääres, mis oli mägine ja mida ääristasid voolavad solgikraavid seal jalutavate loomade ja lindudega. Samas asus ka noobel Araabiapärane restoran, kus me õhtustama jäime. Supid, riis, lammas, kana, erinevad kastmed, roheline tee, kreeka pähkliga pikitud šokolaadikook, türgi õline hõrgutis. Mõnus. Õhtul hiljem õlu Milano aias ja oligi aeg minna viimasele ööbimisele siin maal. Jutlesime veel veidi oma toakaaslasega ja ei varjanud oma kogemusi siit maalt aastakümnete eest.
22.06
Hommikul duširuumis üllatas Kln. K meid sellega, et oli pesuruumis pidanud pealt kuulama, kuidas kaks ami olid jutelnud, et NATO kindraliga on kaasas kaks endist NA sõdurit, kes kunagi on siin teeninud. Reede on afgaanidel nädala ainuke puhkepäev ja selle rütmi on üle võtnud ka ISAF, seega oli vaba aega kella 11.00-ni. Peagi selgus, et õhtul oli halb vahejuhtum Eestlaste valduses olevate soomukitega. See vahejuhtum häiris Kln. Vendlat silmnähtavalt, kes valmistus järgmisel päeval „vaibale” minema. Edasi sõitsime turule, kus tegime oma põhilised sisseostud ning sõime samas lõunat.
Tagasi jõudes külastasime ka turgu ISAF territooriumil, kuid mul oli selleks ajaks juba „kett maas” ja filmisin- pildistasin niisama ringi. Reis lähenes lõpule ja oli aeg lennujaama sõita. Kuna lend hilines paar tundi, siis rüüpasime õlut Eesti lipu all väikeses pubis. Kandahari jõudsime pärast keskööd ning Brize Nortonisse algas lend 3.55. Tegime veel Dubais vahemaandumise kütuse tankimiseks, kuna maalt välja ei taheta palju kütust vedada. Pardal olid ka mõned lamavad haavatud. Veelgi suurem kurvastus tabas meid maandumisel, kui saime teada, et paari tunni eest oli juhtunud tragöödia meie võitlejatega Šangini orus. Nimelt oldi kogunenud lõunapausiks Med. Pasi kõrvale, kui üks rakett lendas neist üle ja teine tabas täpselt soomukit. Selle tagajärjel hukkus seersant Torn ja Veebel Karuks. 4 said haavata, neist 2 raskelt. See vahejuhtum pani meie reisile raske pitseri, seda enam, et Eestis oli Võidupüha ja Jaanilaupäev. Olime ju samade kenade inimeste seltsis paar päeva varem pidulikku õhtusööki nautinud. Kuidagi paha oli meenutada Madli ärevust, millest eelnevalt kirjutasin. Ta oleks seda justkui ette aimanud…
Sedasi lõppes meie reis 23.06 kell 00.50 Tallinna lennuväljal.
August 2007 a, Tallinn
Alar Nigul
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar