Et vana aasta lõpp käest ära ei libiseks planeerisime juba teist aastat järjest Tiiduga suusamatka Norrasse 1. jaanuarist alates. See tähendas seda, et vana aasta õhtul tuli söögile-joogile mõtlemise asemel hoopis seljakoti pakkimisele mõtelda. Lendasime Riia kaudu Oslosse ning juba 1. jaanuari õhtul olime kenasti Trysilisse jõudnud. Ööbisime ühes kämpingus, kus sai veel viimast korda soojas magada ja viimaseid ettevalmistusi hommikuseks väljumiseks teha. Väljas praksus kurjakuulutav pakane, temperatuur oli -20 kraadi ringis. Lisaks muule sagimisele katsetasime ka firma Primus priimuse põletit, mis oli meid eelmisel matkal alt vedanud. Tookord oli probleem selles, et kasutasime bensiini puhul valet düüsi (mis oli nummerdatud, kuid meil polnud infot, mis number millisele kütusele sobib). Tookord tagasi kodus olles proovisime õige düüsiga ja priimus põles väga kenasti. Nüüd taas bensiiniga proovides tekkis väike õõvastus, kuna taas nägime priimusel nõrka kollast leeki, mis tähendas, et midagi oli taas valesti. Priimus ajas välja ka musta suitsu, mis lõpuks tuletõrjeanduri tööle lülitas. Lõpuks andis ta siiski lootust ja võisime uinuda. 
Olime matka planeerinud 4 päevaseks, kusjuures päevateekondadeks planeerisime veidi üle 20 km, mis kogemuse järgi oli jõukohane ja paras. Hommikul alustasime oma matka kella 9.00 paiku, (koitma hakkas 8.30) ja liikusime esmalt 2,5 km mööda suure tee äärt Trysili keskusesse ja sealt edasi juba põhja poole mäest üles. Olime planeerinud oma matkaraja 2001a välja antud Trysili turistikaardi alusel (1:50 000) ja enamus teekonnast olime arvestanud kaardile märgitud matkaradadega. Arvestasime, et vast on enamus rajad korra mootorsaaniga sisse aetud ja märgistus on nähtav. Teelt ära pööranud, leidsime kenasti sisse aetud valgustatud suusaraja, kus 3 km lendas kui tuul. Enamuse esimese päeva matkast oli meil plaan liikuda mööda sinise joonega märgitud märgistatud jalgrada, kuid peagi adusime, et neid radasid pole sisse aetud ja mis kõige hullem, need olid kas märgistamata (vähemalt meie märgistust ei leidnud) ja rada polnud võimalik metsa vahel eristada. Polnud võimalik aru saada milliste puude vahelt see möödus ja metsas avastasime, et saame liikuda ainult kompassi asimuudi järgi. Muidu poleks sellest ju midagi, sest olimegi suusamatkale läinud ja seda saime siin teha suurepäraselt. Ainuke paha asi oli se, et kui me rajal liikusime ligikaudu 5 km tunnis, siis üle põlve lumes mütates ei suutnud me isegi 1,5 km tunnis edasi liikuda ja väsimus tekkis kiiresti. Tiit oli oma 25-30 kg varustust ekspeditsioonikelgule ladunud ja teda takistasid vaid kitsad vonklevad metsarajad või liigjärsk tõusunukk. Minul seevastu oli seljakott, mille kaal esimesel päeval ületas 20 kg ja oli nagu ikka esimesel päeval veidi harjumatu. Olin seekord kaasa võtnud suure peegelkaamera, et hulganisti fotosid teha, kuid juba esimest korda kaamera järgi haarates, et Tiidu rassimistest ilusaid kaadreid tekitada avastasin, et -20kraadi oli fotoka aku tühjendanud ja ligikaudu poolekilone fotokas osutus nüüd kiviks seljakotis. 
Viimased 2,7 km olime olime paksus lumes läbinud 2 tunniga ja olime üpris kurnatud, kuid autoteele jõudes taastus enesetunne kiiresti ja liikusime aeg ajalt peatusi tehes edasi. Kella kolme paiku jõudsime Nylundi küla alla (küla koosnes kahest talust). Oli teada, et kell 16.30 saabub pimedus, seega tuli enne seda peatuspaik telkimiseks välja valida. Väga kummaline oli oma naharetseptoritega kogeda, et õhutemperatuur erines oliliselt isegi poole km lõikes. Sellesama tunnetuse järgi valisime suvalise paiga autotee ääres metsas, kus tundus soojem. Olgu öeldud, et autotee oli marginaalne, seal liikus vast 10-20 autot ööpäevas ja tee oli kaetud tugevaks sõidetud valge lumega. Telgi saime püsti kenasti hämaras, kuid siis selgus, et meie priimus siiski soovis meile taas trääsa näidata. Ta ei hakanud põlema ka seekord. See oli halb uudis, sest nüüd tuli meil elu sees hoidmiseks kindlasti lõke üles seada. Kui väljas on -20 kraadi või enam külma, siis on oluline, et saaks kiiresti vett keeta nii õhtul kuid eriti hommikul. Kui seda teha ei õnnestu, siis pole ka vett päevaks termosesse kuskilt võtta ja olulord võib muutuda eluohtlikuks, rääkimata sellest, et see on ebamugav. Saime lõkke üles ja pikka sussutamise järel ka vee keema ning kõhud täis. Olime Tiiduga mõlemad Nokia kummikutes, kuhu sisse käivad pehmest vildist sokid. Need on väga head matkaks suuskadel, kuna kinnituvad kenasti klambritele ja on veekindlad ning kõrge säärega, kuid jalad hakkavad kiiresti külmetama, kui temperatuur langeb alla -15. Seega lume peal seistes hakkasid lõpuks jalad nii hullusti külmetama, et tegime väikese jooksuotsa enne telki pugemist. Neil laiuskraadidel on talvel ööd pikad, seetõttu on alati häda öise urineerimisega. Magamiskotist välja tulemine on tõeline kangelastegu, sest on külm ja igalt poolt sajab sulle krae vahele härmatist, seega kasutavad matkajad öiseid pissipudeleid. Olin ka ühe suure avaga pudeli selleks otstarbeks hankinud. Öösel hädale hakates pidin ennast tugevasti näpistama mitu korda, et veenduda, kas ma olen ikka ärkvel. Tulid meelde kuskilt sügavalt varasest lapsepõlvest unenäod, kus see oli kurvalt (vabandust, märjalt) lõppenud. Seekord olin siiski ärkvel :) Öösel oli kuulda pakases praksumise ja tuuleiilide sekka ka loomade ulgumist. Loodetavasti oli see mõni koer... Hommikul tuli uuesti lõke üles teha ja saime õnneks oma termosed täita kuuma veega.
Päev oli veidi pehmem, nina järgi vast -17 ringis. Kuna meie poolt planeeritud rada oli liiga aeglane ja meil polnud kiire tule tegemise võimalust, planeerisime oma trassi ümber sedasi, et enamus teest oleks väiksematel autoteedel ja et ööbida saaks mõnes matkamajas või varjualuses, kus saaks kiiresti tuld teha. Võtsime suuna otse põhja Mäe Skard Fjelleti suunas, mille jalamil ilutses kämpingu sümbol. Päev oli ilus ja enamasti paistis päike. Kuigi liikusime mööda kitsast autoteed kiiresti andis tunda teise päeva sündroom. Olime ka varem tähele pannud, et teine päev on erakordselt raske, kuid samas oli ka teadmine ja usk, et järgmistel päevadel on oluliselt kergem. Kämping paiknes meie rajast kuni poole km kaugusel ja jätsime Tiiduga oma asjad rajale, et minna ilma raskuseta onni otsima. Lumi oli vööni ja tuli tõusta järsult mäkke, mis oli kaljuseks muutunud. Olime hädas, et rajatähistusi leida ja imestasime, et kuidas on võimalik matkakämpingut mitte leida? Lõpuks see meil siiski kobamisi õnnestus, kui nägime silti matkaplats, mis oli kalju allservas. Imelik oli aga see, et polnud mingit jälge kämpingust, ainult mingid nooled juhatasi kitsasse kaljuprakku. Pugesime sinna sisse ja mõsitsime, et märk kaardil - Kriegsminne - Hotel sten - tähendaski seda kaljulõhet siin, kus II maailmasõja ajal mingil grupil varjuda õnnestus. Olime kas liiga hellitatud või suuremate ootustega, kuid sinna me ei soovinud jääda. Sumasime läbi luma tagasi oma asjadeni ja liikusime mõne km tagasi kohani, kus oli olnud vana talukoht.
Seal leidsime vana haagissuvila, mida oli möödunud suvel kasutanud ehitaja, kes oma talu ilmselt suviti üles klopsis. Veetsime öö selles haagises ja saime primitiivse ahju abil õhtuks isegi +13 kraadi sisse, kuigi jubeda vingu läbi. Oma fotoka akut põues hoides sain selle taas ellu äratatud. Väljas tõmbus taas külmemaks, kuid meie saime mõnuga magamiskottidesse pugeda. Hommikul ärkasin kell 6.00 paiku hirmsa külma tõttu ja termomeeter näitas haagises -5 kraadi. Leidsin, et und nagunii ei tule ja asusin taas tuld tegema. Saime taas hommikuks kuuma vee termostesse ja alustasime päevateed kella 9.00 paiku. Väljas oli taas enam kui -20 kraadi, kuid olemine oli kerge ja seljakott ei häirinud enam põrmugi. Esimese hooga tuli meil üle 1,5 km läbi metsa ja pehme lume orienteeruda. Veendusime kiiresti, et see on ülimalt aeganõudev kuid üpris põnev tegevus. Jõudnud tee peale, suundusime üles mäkke Hoglandi talu suunas, kus küll tee lõppes, kuid kaart näitas edasi punast suusarada (kaardil kirjas - märgistatud, ettevalmistatud suusarada). Seda aga polnud. Meil tuli seega läbida üle 4 km distants läbi metsa ja üle mägede ainult asimuudi järgi, samal ajal põlvini lumes mütates. 
Iseenesest oli see vahva, vahepeal toimus kiire ilmamuutus ja hakkas sadama tihedat tuisulund. Korra kukkusin kraavi ületades kummuli ja avastasin, et minu all olev lumi oli otse lahtise vee kohal. Tiidu abiga ja õnnelikul kombel jäin kuivaks, kuigi napilt. Märjaks saada vette kukkumise läbi, kui väljas on üle -20 kraadi külma ja sooja ruumi minemise võimaluse puududes on see rängalt eluohtlik. Seda õnneks ei juhtunud. Sumpasime lumes ligikaudu kolm tundi, kuni lõpuks teeni jõudsime. Meie plaan oli oli üle Trysili jõe jää minna, kuna kaardi järgi oli teisel pool jõge matkaonni sümbol. Jõe poole laskudes muutus kurjakuulutav kohin aina valjemaks. Jõe äärde jõudes ilmnes ootamatu tõsiasi, et sellises pakases oli Trysili jõgi, mis oli laiem kui Emajõgi, oma kiire voolu tõttu lahti ja üle jõe ei viinud lähima 6 km jooksul ühtegi silda. Liikusime vastu hämarusele Trysili poole lootuses leida mingi varjualune, kus ööd veeta kuid seda leidmata otsustasime seekordse matka lõppenuks lugeda ja kutsusime juba pilkases pimeduses endale Signe autoga järgi, mis meid turvaliselt suusamajja sõprade keskele viis. Viimase ehk neljanda päeva matka sooritasime juba koos Signega ümber Trysili suusamäe ilma suurte seljakottideta, väljas oli külma -22 kraadi.Mida me siis õppisime? Kõigepealt seda, et Norra pole Rootsi. S.t. kui Rootsis on matkarajad väga selgelt tähistatud ka talvetingimustes ja enamasti ka sisse sõidetud ning matkamajad kaardil on väga korralikud köetavad majad, siis Norra kaartidel suusarada ei pruugi sees olla ja see pole ka märgatavalt tähistatud. Samuti tuleb olla skeptiline matkaonnide suhtes. Teiseks -priimus peab olema lollikindel ja järeleproovitud. Hea, kui oleks ka tagavara variant. Kolmandaks - plaani alati juba ette rada plaan B ja võimalusel isegi C. Neljandaks - talvine suusamtk veidi ekstreemsetes oludes on vahva, see annab ülihea enesetunde just pärast selle sooritust. Selle tunde pärast tasub asja ette võtta igatahes!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar