No nii, taas minu jaoks üks uus lehekülg kaasaegses suhtlemises avanemas. Palju räägitakse blogimisest ja olen isegi erinevatel blogilehtedel uudiseid lugenud, kuid nüüd proovin ka ise midagi toota. Midagi juhtub iga päev, kas sellest aga ka avalikult kirjutada tasub? Vaevalt. Pigem püüan siia vähemalt alguses panna oma kirjatükke, mida olen produtseerinud viimasel ajal. See oleks siis justkui raamaturiiul või -kogu, kuhu oma asju kokku koguda.
Eile sai teist korda elus jahil käidud ajajana. Küll olma püssita, kuna pole jahiluba ja alles püüan aru saada, kas see oleks asi, mida edaspidi harrastama hakata. Esimene jaht oli täpselt nädala eest ja pärast seda tituleerisin end loomade ingliks, sest kogu päeva ja viia aju jooksul ei ytehtud ühtegi pauku, jahisaagist rääkimata. Seekord ole asi palju põnevam, nägin suurt emapõtra paarikümne meetri kauguselt üle põllu pagemas. Luba oli jahimeestele antud aga vasika laskmiseks ja seda ka lõpuks tehti. Üks vasikas lippas emapõdra järel üle tee ja teda haavati kergelt ning siis algas tõsine jaht mööda metsa. Lippasin ühe vintske jahimehega ligi 2 tundi mööda metsi haavatud põtra taga ajades. Algul aitas meid GPS seade, mis oli koera kaelarihma küljes ja mis näitas täpselt kui kaugel koer paiknes, mis suunas ja mida ta parajasti tegi - kas jooksis või haukus uluki kõrval.
Lippasime tihedas võpsikus ilmselt kuni 10 km aga lõpuks ajasime ta siiski kütiliini, kus tema kannatused kiiresti lõpetati. Oli põnev ja viljakas. Tean, et maailmas on kahte sorti inimesi - need, kes jumaldavad jahti ja need, kes vihkavad jahimehi nende tegude pärast. Olen eluaeg olnud pigem nende teiste hulgas, näis, kas vanusega see arvamus muutub?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar