Alari blogi

SRC 2009 V osa
Punkt Alfa, kuhu meid transporditi paiknes mõned kilomeetrid üle mägede järvest Lac de Hongerin kirde suunas. Nagu eelnevalt öeldud, oli ala vaenlase kontrolli all, mis muutis meid ettevaatlikuks liikumisel. Liikumist segas pilkane pimedus ja karjamaade ebaühtlane pinnas koos okastraataedadega. Sellegipoolest oli karjamaal kõndimine turvaline, sest vastutegevus liikus meile teadaolevalt ainult kõva kattega teedel. Minu ülesandeks oli öövaatlusseadmega liikumissuuna jälgimine. Olime mõnda aega vaikselt lehmakellade saatel liikunud ja mõnus liikumisrütm oli juba meeldivaks muutunud, kui nägin öövaatlusseadme abil inimesi meie suunas liikumas. Ehmatus oli asjatu, kuna tegemist oli teise võistkonnaga. Laskusime Hongerini järve äärsele kõvakattega teele ja liikusime südame põksudes mööda seda tammi suunas. See oli suure riski võtmine vaenlasega kontakti sattumise tõttu, kuid mägedest ringi minna oleks tähendanud mitut lisakilomeetrit ja sadu meetreid üles-alla kõrgustevahe läbimist. Peagi liikus meiega sama tee peal ligikaudu 4 võistkonda, mis andis võimaluse kasutada teisi „kahurilihana“ ehk siis, kui oleks ees- või tagapool kontakt vaenlasega toimunud, oleks meil olnud teoreetiline võimalus veel midagi ette võtta. Järvest möödudes pöörasime taas metsarajale ja järgmised kilomeetrid toimus loodusliku takistusraja läbimine, kus matkarajale oli langenud palju meetrise läbimõõduga kuuski, mis üles-alla lookleva raja veelgi raskemaks muutis. Meil oli niigi vedanud, sest kandsime ju ainult oma varustust ja relva, samas seltskonnas liikus ka paar võistkonda, kus nelja mehe kanda oli lisaks oma asjadele ka kaks 15 kg raskust Panzerfausti. Sellega üle okste turnimine oli väga keeruline. Pani aga imestama, kui kergelt mõned vägilased selle „rauast palgijupiga“ hakkama said, nagu oleks karjasekeppi õlal hoidnud. See jättis võimsa mulje. Tegime vahepeal ka puhkepause, kuna väga kiirustama ei pidanud ning meist mööduvate saksakeelsete võistlejate jutt pani muigama. Üks kurtis teisele: „Võtke tempot maha, ma ei jõua nii kiiresti!“ Vastus: „Ma suren ära, kui me veel tempot aeglustame!“ Selline meeleolu teisel magamata ööl oli vägagi tuttav, iga pisiasi, mis on sinu eesmärkidega vastuolus hakkab kurnatud mehi irriteerima. Õnneks oli selline vestlus meie võistkonnale täiesti võõras, see oli kahtlemata üks meie eelis võistkonnana.
Liikusime edasi vahelduvalt mööda kõvakattega teed ja mägiteed edela suunas ja hüppasime iga auto kiirtevihu eest põõsasse, meie eesmärk oli vaenlasega kontakte vältida viimase võimaluseni. Me polnud harjutanud oma treeningutel vaenlase hävitamist soomukitel, see rutiin oli puudulik. Samas nägime järgmisel hommikul ka üht Šveitsi tiimi tee peal liikumas, mis mulle isiklikult äärmiselt sügava mulje jättis. Mehed liikusid malelaua mustri järgi kahel pool teepeenral ja hoidsid väsimusele vaatamata automaatrelvi kogu aeg laskevalmis, näpud päästikupesal. Kõige tagumine mees tegi iga paarikümne sammu järel kohapeal ringi ümber oma telje, et tagalat kontrollida. Hämmastav oli nende rutiinitaluvus ja distsipliin, sest liikusime nende järel paarikümne meetrise vahega mitu kilomeetrit, kuid sellegipoolest tegi tagumine mees pidevalt oma piruette, meie olemasolu ei läinud neile korda, nad ei arvestanud meist tuleneva kaitsekilbiga! Järsku tuli ootamatult kaljunuki varjust välja G-Mercedes, mis oli teatavasti vastutegevuse sõiduk. Kui meie esimene mõte oli varjuda ja seejärel lahing vastu võtta, siis Šveitsi võistkond reageeris hoopis agressiivsemalt. Koheselt võttis iga mees vastavalt oma paigutusele ühe autoukse sihikule ning oli valmis ühe sekundi jooksul tulistama autost väljujaid. Neil polnud mingit šanssi „elusalt“ autost väljuda. Seekord oli aga tegemist ajakirjanikega ja lahing jäi ära. See vaatepilt andis aimu, kuhu suunas oma rutiine treenida. ERNA aastatepikkune kogemus on kahjuks tekitanud meis täiesti vale ja enesehävitusliku instinkti. Kuna ERNA võistlejatel pole ette nähtud muud võimalust oma kaitseks, kui ainult väledad jalad, siis keeratakse selg ja lidutakse jänese kombel nii kiiresti kui võimalik eest ära, isegi lagedatel väljadel. Siin võistlusel oleks see aga tähendanud endast lihtsa märklehe tegemist vaenlasele. Teine oht, mis siin riigis kraavi hüppamisel varitses olid kuristikud. Tavapärane tee kulgeb ümber mägede nii, et ühel pool on kalju ja teisel pool kuristik. Vasta kaljut pole mõtet hüpata, aga kuristikku hüpates pole pimedas aimu, kui kõrge on vabalangemineJ
Jõudsime oma ülesande starti kell kuue paiku hommikul, ülesanne avati kell 7.00 ja järjekord pandi paika selle järgi, mis kell võistkond laekus. Olime neljandad, kahe Norra võistkonna vahel ja meie stardi ajaks märgiti 8.30. Ka siin mägede vahel, kus oli maalilisi metsatukki, näidati meile lintidega märgitud betoonplatsil 10 ruutmeetrine plats, kus tohtisime puhata. Sõime kiiresti võileiva ja meile jäi ligikaudu 1,5 tundi magamisaega niiskes udus. Meie võistkond oli paari aasta eest ERNA võistluse võidu puhul saanud EROK –lt tänutäheks selleks tarbeks CAMP firma vastavad magamiskotid. See kaalus 0,5 kg, oli kokkusurutud asendis saiapätsi suurune ja kannatas isegi paari miinuskraadi. Need kulusid siin marjaks ära – nii kui pea niiskeid rakmeid puutus, olin ma sügavas unes ja ärkasin järgmisel hetkel, kui äratuspiiksud häält tegema hakkasid. See tundus lühikesena, kuid oli see-eest väga kosutav.
Meie ülesanne algas sellega, et tutvusime infoga, mida siss meile teadis rääkida pantvangidraamast. See sisaldas hoone asukohta, maja üldist plaani, „pahade“ arvu jms. Saime teada, et meil tuli liikuda 800m karjamaal mäest alla külani, m meie objekt oli barakk tüüpi maja, kus koridor jooksis maja ühes servas ja majas oli 12 piklikku tuba, mis tuli kõik vaenlasest „puhastada“. Siseneda tuli kolmandast 2 m kõrgusel paiknevast aknast, enamus aknaid olid luukidega kaetud, mis tähendas, et sees valitses pimedus. Meile jagati üpris rasked killuvestid ja 3 Sig Sauer tüüpi püstolit ning üks HK MP-5 tüüpi automaatrelv, mis lasid värvikuule. Meil tuli ka demonstreerida oma oskusi kõrval ülesseatud kilest valmistatud õppehoone peal, kuidas me kavatseme ülesannet täita. Selle tegemata jätmine oleks võinud tähendada karistuspunkte. Kui meie stardini jäi viis minutit, tundsin nagu ikka enne tähtsat starti, et keha vajas kergendamist. Selleks otstarbeks oli metsa alla ehitatud uhke kilega ümbritsetud välikäimla. Sinna suundudes adusin, et ka meie järel startivast Norra võistkonnast oli üks mees sinnapoole teel ja kiirendas silmnähtavalt liigutusi mind nähes, et esimesena kohale jõuda. Lasin ta viisakalt ette, kuid too ei mõelnudki kiirustada, lasi vaid vilet ja kõigutas jalga, minutid aga kulusid. Ei jäänud muud üle, kui loodust väetada. See situatsioon polekski muidu oluline, kuid mulle jäi väike kahtlus, et see oli taktikaline käik meie konkurentide poolt. Nemad teadsid hästi, et me konkureerime kõrgetele kohtadele, olime eelmisel korral mõlemad poodiumile pääsenud. Ette rutates võin öelda, et nad said punkte vaadates ilmselt 2 tabamust sisse, mis neid üldkonkurentsist esimesele kohale kõrvaldas.
Saanud selga vestid ja kätte püstolid, igaüks 15 padruniga, alustasime jooksu objekti suunas, sissi järel. Meile öeldi, et kogu soorituse jaoks koos liikumisega sinna ja tagasi, on meil aega 90 minutit. See oli piisav. Maja lähedusse jõudes kohtusime instruktoriga, kelle ülesanne oli meid kogu vabastamise jooksul jälgida. Olime harjutanud selliselt, et liikusime ees koos Tiiduga nii, et mina üritasin avada ruume ja Tiit valgustas ülevalt ülitugeva Lupine Betty pealambiga ruumi sisemust, sellega vaenlasi pimestades. Kaido ja Raul liikusid meid turvates tagant ja külgedelt. Majja sisenedes kuulsime väga valju muusikat, milleks oli Rammsteini „Feuer frei!“. See muutis võimatuks häälekasutuse, läksime üle käemärkidele. Esimese kurikaela saime kätte kolmandast toast, kus ta varitses meid nurgas istudes ja ust sihtides – nii kui uks praokile läks, tulid tema suunast lasud. Ja siis läks lahti: „üks, kask kolm, valgus!“ , mille peale sisestas Tiit ülevalt Valguse ja mina alt tulistasin. Kostiks kolksatus, mis tähendas püstoli kukkumist ja vaenlase „laipa“. Tuba puhas liikusime edasi. Teise saime kätte kuuendast toast, kui tema andis alla pärast seda, kui tema suunas tulistasin. Ajas käed taeva poole ja tekitas minus kimbatust. Meenus, et 4 aasta ees, oleksime 1500 miinuspunkti saanud, kui kurikael oleks „ellu jäänud“. Käsutasin ta kõhuli ja käed seljale ning ikka veel võbeles näpp päästikul, et „kuul sisse kihutada“. Siis aga meenus Genfi konventsioonileping ning Tiidu abiga sidusime tõmmitsatega käed seljale ja liikusime edasi.
Vahepeal puhastas Kaido rotatsiooni põhimõttel mõned ruumid, kuni oli jäänud viimane tuba. Järgi oli veel 2 kurikaela ja pantvang. Viimast ust avades algas kohe laskmine ukse suunas ja ma ei saanud aru kust suunast see tuli. Samas enda varjamine koridoris oli võimatu, tuli tegutseda hirmule vaatamata. Otse ees paistis mingi tume kilejas sein, mis lambivalguse endasse neelas. Õnneks adusin ühel hetkel laskmise suunda, mis tuli paremalt nurgast ja Tiiduga kahekesi koos töötades saime mehe kiirest maha. Ruumi sisenedes selgus, et ühte nurka oli kilest sein ehitatud, mis varjas kõigest 4-5 ruutmeetrit põrandapinda, mille taga pidi varjuma kaks inimest. Kiire pilk katte taha andis teada, et pantvang istus maas, käed selja taha ümber posti seotud, mis ulatus maast laeni ning nägu varjas pähe tõmmatud kott. Tema selja taga istus kurikael ja sihtis meid. Teist korda vaadates või lastes oleks ma ilmselt saanud sihitud lasu näkku 1,5 meetri kauguselt, sellega ei saanud riskida. Seega ei jäänud muud üle kui sättisin püstoli seina taga mälu järgi õigesse asendisse, tõstsin ta veidi kõrgemale ja suunasin käe kile taha sooritasin kaks lasku. Kolksatus tähendas, et see oli õnnestunud. Tormasime kileseina taha ja hakkasin pantvangi käsi köidikust päästma, samal ajal, kui Tiit tema jalgu köidikust vabastas. Kui see tehtud, küsisin, kas ta liikuda saab ning positiivset vastust kuuldes ajasin ta püsti. Samal hetkel röögatas Raul Seis! Ta seisis minu suhtes 90 kraadise nurga alla ja oli külje pealt vaadates avastanud lõksmiini. Granaat oli seotud tala ja istmiku vahele, nööri abil randme ümber kinnitatud. Püsti tõustes oleks granaat plahvatanud ja kogu ülesanne meie jaoks fiaskoga lõppenud. Tänu Rauli tähelepanekule seda ei juhtunud. Välja joosta tuli koos pantvangiga ukse kaudu maja esisele väljakule, kus toimus väike vahekokkuvõte. Meid kontrolliti tähelepanelikult, et kuskil poleks pihtasaamise märke. Seekorf olime puhtalt pääsenud. Iga pihtasaamine oleks tähendanud 1000 punkti kadu. Instruktor kiitis meid osava liikumise eest hoones, nad olid meie sooritust aknaluukide vahelt imetlenud. Ka pantvangivõtjad olid välja rivistunud ja kiitsid meie tegevust. Kõik paistis liigagi ilus, kuni pantvang lausus: „Mulle lasti pähe, ma olen surnud!“ Olin keeletu, püüdsin kinnitada, et see pole võimalik. Õnneks tõttas üks kurikael hoonesse ja tõi koti, mis oli pantvangil peas olnud. Seal polnud ühtegi märki tabamusest, milline kergendus. Kuulid olid nii väikeselt distantsilt lihtsalt nii lähedalt lagipeast möödunud koos järgneva lööklainega, mis jättis tunde pihtasaamisest. Olime sooritusega ka ise väga rahul ja alustasime sörki mäest üles ülesande algusesse. Poole tee peal avastasime, et meil on üle poole etteantud aja alles ning kõndisime kiirkõnnakuga lõpuni. Edasi oli meil vaja eksfiltreeruda ligikaudu 15 km kogunemisalale kopterite juurde läbi vaenlase ala. Kui võistkonna kapten Tiit meie juurde pika aja pärast saabus, selgus, et meie instruktor oli ühe pisikese detaili meile selgitada unustanud. Seda me teadsime, et üldajana oli ette antud 90 minutit, kuid kogu soorituse aeg oli samuti oluline, iga minut trassil röövis punkte vähemaks, kusjuures iga minuti hind oli -10 punkti. Kohtunikud tunnistasid oma eksimust ja olid nõus meie soorituse ajaks märkima kolme kiireima võistkonna keskmise aja. Selle otsusega me võitsime ilmselt 50 punkti ringis, mis meil kõnnakuks kulus. Seekord see pisike võit ei määranud lõppjärjestust, kuid kõik oleks võinud ka teisiti olla. Siit õppetund, ka surmväsinuna tuleb meeled erksad hoida ja võidelda iga detaili eest. Swiss Raid Commando võistlustel on veel üks meeldiv eripära Eesti koduste võistlustega võrreldes. Siin on võimalik saada ka selektsiooni faasis instruktaaži, kui ülesannet ei osata sooritada. See käib küll sinu enda ajast, kuid eesmärk on inimesi õpetada. Samuti öeldakse sulle koheselt pärast sooritust tulemus koos punktisummaga. Võistkonna kaptnen annab sellele allkirjaga nõusoleku ja punktid liiguvad mööda sidekanaleid staapi. Ka protestid lahendatakse kohapeal. Eesti võistlustel on sageli tunne, et kohtunike soov on võistlejatele "ära teha". Pole haruldased olukorrad, kus näiteks meie eliitvõistlused ERNA retk saavad KÕIK võistkonnad 0 punkti. Ja selle peale hõõruvad ala kohtunikud käsi, et "ära tegime, meie võit". Alati on ju võimalik ülesannet niimoodi üles ehitada, et keegi seda läbida ei suuda, pigem näitab see suhtumist ja oskamatust ülesannet üles seada. Või siis olles lindiga piiratud võistlusala ettevalmistusalas üesannet harjutamas, kuhu ei lasta ligi teisi võistlejaid ning avastad äkki, et kohtunikud on võistkonna relvad selja tagant ära varastanud! Sellele järgneb irvitades mingi suvalise hulga miinuspunktide lisamine, mis võistkonna viimaseks jätab. Ja hiljem ei küsi ükski nn "Delfi lugeja", et kust need miinuspunktid tulid, vaid kõlama jääb, et võistkond oli nii vilets, ei saanud ülesannetega hakkama. Sellist olukorda pole mitte kordagi SRC puhul tekkinud.