Alari blogi

SRC VI osa
Pärast edukat taktikalise faasi sooritamist alustasime rõõmsalt, kuid üsna väsinult viimast jalgsietappi, mis viis meid taas vaenlase alale. Tuli liikuda kas 15 km põhiliselt teed mööda ja seejuures arvestada vastutegevusele sattuda või siis liikuda üle mägede ilma teid kasutamata. Esimesel juhul oli vaja laskuda umbes 600m, teisel puhul oleks vaja olnud tõusta kokku vahest isegi kuni pool kilomeetrit ja siis omakorda kilomeetri laskuda. Meie jalad tegid otsuse meie eest. Kuna tegemist oli kohati suhteliselt järsu langusega ja mõnes mõttes oli ka pinge veidike langenud, siis minul ja Tiidul oli tõsine tegu igat järgmist sammu sooritada oma keharaskust reielihasega hoogsalt peatades. Reied olid nii valusad, et järsemates kohtades keerasin külje ette või proovisin selg ees liikuda, et reied „ei lõhkeks“, sest just niisugune tunne oli kahe ööpäeva jooksul lihastesse kogunenud piimhappesoolade tagajärjel tekkinud. Tiidul oli lisaks lihasvalule jalalabad ära haudunud ja nahk oli liha küljest lahti tulnud. Enam ei saanudki rääkida rakkudest või villidest, kogu tald oli liha küljest lahti. Sellegipoolest pidas mees meeskonnaga sammu ja ei kurtnud kordagi. Selle kogemuse taustal oli järgmise päeva lõpubanketil imelik kuulata lihasvalu tõttu katkestanud võistleja kurtmist, et: „maru raske oli trepist WC-sse laskuda, jalad on ikka päris valusad!“
Paaril korral hüppasime kuristiku suunas põõsasse, vastutegevuse sõidukeid nähes või teiste võistlejate järgi. Õnneks kontakti vaenlasega ei tekkinud.
Milline kergendus oli ühel kaunil hetkel mäeveerult alla orgu vaadates näha kopterite maandumisala märke. See tähendas meie jaoks, et olime sisenenud nn turvaalasse, kus vaenlaste patrulle enam kartma ei pidanud ja rohkem polnud meil enam midagi võimalik teha, et oma võistlustulemust mõjutada. Võistlus oli meie jaoks praktiliselt lõppenud. Me polnud teinud taktikalises – kõige „kallimas faasis“ – mitte ühtegi viga! Kõik oli sujunud ideaalselt! Nüüd jäi oodata ainult teiste võistkondade soorituste tulemusi.
Saime kiiresti kopterile ja juba paari minuti pärast olime turvaliselt tuttavaks saanud linnakese Aigle staadionil ja liikusime rõõmsate nägudega tuule käes pungitava plagu poole, kus seisis kiri: „Ziel! Arrivee!“. Üks telereporter tahtis minult veel teada, et noh kuidas oli kah? Mis ma oskasin vastata, eks ikka „Great“ ja et „seekord oli päris raske, füüsilise faasi pärast peamiselt“. Vahetult pärast finišit suunati meid otsejoones pidulikule lõunasöögile. Kaido ja Tiit olid kopterile joostes karjamaal hooletusest värskete lehmakookide sisse astunud ja olid nüüd põlvini rohelise ja „lõhnava“ massiga koos, viimane takistus söögilaua taha istumiseks. Ise õgisin oma kõhu juba silmadega täis, sest korraliku prae lõhnad ajasid silmanägemise sassi. Trassil tarvitavate energiabatoonide imal maitse ja lõhn olid selleks korraks unustatud. Isegi külma õlut pakuti prae kõrvale. Küll see maitses hästiJ
Meie tugimees Toomas lähenes meie lauale ühe Šveitsi ohvitseriga, kes oli väga õhinas ja soovis meid oma silmaga näha, nagu ta väitis. Tema ähmis oleku põhjustas see, et ta oli olnud Selektsiooni faasi ajal staabitööl ja oli imestades jälginud, kuidas „mingi“ Eesti võistkond järjest suuri punktisaake kogub ja esimeste kohtade eest kuni lõpuni võitles. Tal tekkis suur huvi meid elusast peast näha. Meie küsimuse peale, et mitmendad me olime, vaatas ta luurava pilguga kahele poole ja lausus, et ta tegelikult ei tohiks sellest enne homset lõputseremooniat rääkida. Kuna saladus aga põletas ta huuli, siis lobises ta mittešveitslaslikult välja, et olime väga napilt teisel kohal, esimesest kohast puudu vaid paar millimeetrit, nagu tema käemärgist välja võis lugeda.
Kuna meil oli viimane osa hästi läinud, siis jäi üles vaid üks küsimus – kui hästi oli läinud favoriitidel. See mõte oli nii ärevakstegev, et püüdsin seda jõuga tahaplaanile tõrjuda.
Ka viimane öö oli võimalik prii Šveitsi leiva peal pommivarjendis ööbida. Me otsustasime vabadust ja hommikust vedelemist nautida ning teades, et lõputseremoonia toimub Montreux linnas Genfi kaldal, otsustasime peaväljaku läheduses ööbida. See andis meile võimaluse kella 08.00-ni magada, baasis oli äratus kell 06.00. Montreux linn on ehitatud mäeküljele, mis otse Genfi järve laskub. Meie motell oli mäe otsas, mis tähendas, et alla peateele laskudes tuli meil veel palju lihasvalu taluda alla-üles komberdades. Endal oli lausa naljakas.
Sõime oma võistkonnaga koos tugimeeste Toomase ja Lauriga piduliku õhtusöögi ning lasime külmal õllel hea maitsta. Rääkisime trassist ning püüdsime mitte ennustustega tegeleda, need mõtted ajasid pea pööritama.
Hommikul olid linna keskväljakule katusealusele turuplatsile kogunenud võistlejad juba sootuks teises vormis. Rõhuv enamus neist olid uhketes paraadvormides ja kõlisevate aurahadega rinnas. Kui mehed poolkaares valvel käsutati, oli meeleolu ülev ja vaatepilt võimas. Swiss Raid Commandol on veel üks võistlejaid motiveeriv tava. Nimelt ei saa ükski võistkond kahte auhinda! See tähendab, et kõik auhinnalised kohad on nende maine järgi pingeritta seatud. Esimene ja kõige tähtsam on loomulikult üldkolmik. Kui mõni meeskond on muuseas ka mõnel etapil esikolmikus olnud, siis koht üldkolmikus on tähtsam kui alavõit. See tähendab seda, et alavõidu eest saaks mõni meeskond auhinnaks näiteks toimiva automaatrelva, kuid esikolmiku teise koha eest saab ta nüüd au olla II üldjärjestuses, kuid auhinnaks on „kõigest“ tääk, mis käib automaadi otsaJ Teises järjekorras tuleb taktikalise faasi esikolmik, kolmas tase on selektsiooni faasi kolmik ning viimane oli füüsilise faasi kolmik. Auhindu hakati jagama tagurpidi (esimesena kutsuti välja füüsilise faasi III jne.) Meil oli sel hetkel info, et me lõpetasime füüsilise faasi esimesena ja olime selektsiooni faasis teised.
Šveitsi lipu marss on suurepärane ja kaasakiskuv, sellega algas ja lõppes tseremoonia. Kui välja kuulutati füüsilise faasi võitjad ja meid nende hulgas polnud, hingasime kergendatult (olime ju tegelikult võitnud), kuna selle ala esikoht sai auhinnaks toimivad automaatrelvad, mida aga ei luba omada Eesti RelvaseadusJ. Kui me ka peale Selektsiooni faasi esikolmiku väljakuulutamist veel rivis seisime, oli lootust olla veelgi eespool (olime siin ju teisena lõpetanud). Sama lugu taktikalise faasiga. Olime ikka veel rivis oma kohtadel. See tähendas nüüd, et olime esikolmikus! Pärast üldjärjestuse kolmanda koha ettelugemist hingasin siiralt kergendatult. Kuid nüüd hoidsime hinge kinni juba ülisuures ärevuses, mitte nüüd, mitte nüüd, mitte teine koht! II Šveits, meie suur konkurent nr. 87 Gren Mont/Char! Vaatasin ülierutunult Kaidole otsa, kes kavala näoga nimetissõrme suule asetas, andes mõista vanade Eestlaste kombel: „Ära nüüd ära sõna!“ Ärevus sai olla ainult meie võistkonna südametes, sest mitte kunagi ajaloos polnud ükski välisvõistkond Šveitslasi veel võita suutnud! Küllap ootasid kõik võistlejad huviga, milline Šveitsi võistkond 80 hulgast seekord võidu võttis. Võistluste teadustaja alustas: „I will announce now, the winner of the overall ranking of the Swiss Raid Commando zero nine …“ pidas korraliku kahesekundilise pausi, enne kui jätkas „…is EROK DL, ESTONIA!“ See oli paljudele šokk, sealhulgas meile endile. Sammusime oma rõõmu tagasi hoides pjedestaalile, surudes pjedestaali teise ja kolmanda koha meeste käsi. Mõne mehe käsi olid nagu kiviraiduril, kuhu enda, mitte just väike käsi, lupsti ära kadus. Pärast pidi kätt veidi lõdvestama, et valust vabanedaJ Meie triumfist oli tulnud osa saama ka suursaadik Jüri Seilenthal. Pika aplausi saatel ulatati igaühele auhinnana Mousquet K-31, valmistamisaastaks väärikas 1950. See oli sümboolne ja absoluutselt väärikaim pitser meie võistkonna ühistele pingutustele läbi aastate. Ükskõik mida keegi edaspidi selles plaanis teha kavatses, absoluutne tipp oli saavutatud. Teadaolevalt pole maailmas mitte ühtegi sama taseme ja mainega militaarspordiüritust. See on võrdne Vasaloppeti suusamaratoniga suusamaailmas. Edasi fotografeerisime Eesti lipu taustal ja suundusime reisilaeva pardale, kus toimus lõpubankett. Ka see on SRC raames erinev Eesti võistlustest, et võistlusel on suurepärased „raamid“, pean silmas, et võistlusel oli emotsionaalne ning väärikas algus- ja lõputseremoonia. Samuti lõpubankett. Laeval tekkis huvitav olukord, kus kõik meie võistkonna liikmed olid kui taevased saadikud, kelle ees seisid võistlejad lausa järjekorras ning sõbralike õnnesoovide järel pärisid meilt, kuidas selline edu võimalikuks osutus. Olime ju II kohta võitnud tervelt 3000 punktiga. See tähendas, et meie lähikonkurendid selektsioonifaasi järel olid suurelt eksinud taktikalises faasis. Päriti põhjalikult meie treeningute k0hta ja ka võistluste kohta, mis selles valdkonnas Eestis korraldatakse. Pajatasime Prantsuse, Saksa ja Inglise keeles kümnetele huvilistele väga tugevatest võistkondadest üle Euroopa, kui huvitav ja raske võistlus on ERNA retk. Meil on kõigil aastatega tekkinud palju kontakte, keda võiks kodustele võistlustele kutsuda, kuid siiani pole seda erinevatel põhjustel tehtud. Selleks on põhjuseid, kuid sellest teine kord ja teises kontekstis.
Kokkuvõtteks tahaks ennast korrata – selle võistluse edu võti sisaldub selle
võistluse deviisis. Voloir, croir et oser! (tahta, uskuda ja julgeda). Inimene suudab korda saata uskumatuid asju. Ta peab seda tahtma, ta peab endasse uskuma, ta peab julgema proovida!
Tahan lõpuks tänada kõiki võistkonna liikmeid, sh tugimeest, tänu kellele oleme midagi taolist korda saatnud. See on minu elu parim meeskonnatöö kogemusJ