Alari blogi

SRC 2009 IV osa.
Pärast ”Selektsiooni faasi” lõppu suunati meid otsejoonelt veoauto kasti ning kui kast võistlejatest täis sai (alati 16 meest –kummaski poordis 8), hakkasid veoautod vurama reorganisatsioonipaika, mis oli St-Maurice linnakese lähistel mägedes. Sinna sõitsime ligi tunni. Tegemist oli taas sõjaväele kuuluva territooriumiga, kus paiknes pisike baraki tüüpi hoone, kus igale võistkonnale eraldati umbes 6 ruutmeetrit külma betoonpõrandapinda. Puhata seal pinnal oli ebameeldiv, kuid ega selleks eriti aega ei jäänudki. Võtsime esimest korda oma jalad lahti ja väänasime märgi sokke ning sisetaldu.
Meenus meie esimene öö peale kohalejõudmist võistluspaika ja sisse registreerumist Sioni linnas. Õhtuks sõidutati meid Savièsi linnakese ooperiteatri ette ja paluti lahkesti sisse astuda! Nimelt oli ooperiteatri peaukse all teine uks, mis viis maa-alusesse pommivarjendisse! Sinna oli ehitatud väga viisakas kasarm, kuid ööbida tuli akendeta umbes 20 ruutmeetrises ruumis, kus kolmekordsetele naridele mahtus ühtekokku 26 meest. Pilt oli veidi õõvastav, siiski talutav, kui ainult keegi ei norskaksJ
Nüüd kraamisime rakmetest välja priimuse ning Travellunch kuivtoidu, olime olnud katkematus liikumises ühtejärge 16 tundi stardist alates. Tegelikult olime viimati söönud 24 tunni eest õhtul enne avatseremooniat, vahepeal ainult energiabatoone käigupealt põske pistnud. Ise olin vahepeal ka ühe võileiva jaoks hetke leidnud. Mitte ühtegi nn söögipeatust polnud me teinud, see tundus meile ajaraiskamisena. Olime enne starti täpselt planeerinud oma söögikorrad ja leidsime, et sooja toidu valmistamiseks jääb ainult see peatus siin, ka edasisel trassil me sooja toidu valmistamise aega ette ei näinud. Seega tuli Travellunchist ”välja imeda” viimnegi kalor, sest edasi kestis võistlus veel umbes 19 tundi, mille jooksul saime arvestada ainult võileibade, batoonide ja energiageelidega. Olgu veel lisatud, et Swiss Raid Commandol peab olema kogu trassil vajalik varustus, sh toit, kaasas stardist alates. Vahepeal mitte midagi tugimehelt võtta või ära anda polnud võimalik. See tähendas ka seda, et iga ära söödud asi rakmetest, muutis selle kaalu teatud grammide võrra kergemaks. Olles keha kinnitanud, tuli meil minna oma relvi ”sisse registreerima”. See tähendas seda, et kõik 640 võistlejat oli suunatud jalgpalliväljaku suurusele maa-alale, kus kümmekond Šveitsi sõjaväelast jagas välja laserrakmed, kinnitas laseranduri relvale, laadis selle ja abistasid selle sisselaskmisel. Lasersüsteemid anti kõigile võistlejatele, sest järgmises – Taktikalises faasis liitus ka reaalne vastutegevus. Ka neil olid seljas laservestid ja relvadel laserandurid, nagu meilgi. Põhimõte käis nii, et kui tabelvarustuse automaatrelv lasi paukmoona välja, siis samas suunas läks välja ka laserkiir. Kui see sattus anduri alasse vastase kehal või peas, siis vastase andurid hakkasid piiksuma ja relv lakkas töötamast. Pärast sellist vahejuhtumit tuli vastutegevuse masinalt maha kohtunik, võttis allkirja ”haavatud” võistlejalt ja lülitas tema relva ja süsteemi uuesti tööle.
Relvadele andurite paigaldamine oli korraldatud korrektselt ja täpselt, kuid võistlejate hulk ja ühes järjekorras asjaajamine tähendas seda, et meie võistkond seisis püsti järjekorras täpselt 1,5 tundi enne, kui relvad korda said. See tähendab, et enamuse reorganiseerumise ajast seisime püsti. Olime järjekorda läinud paljajalu, et saapad saaksid veidi taheneda, kuid väljas oli siiski septembri lõpp ja pimenedes oli suhteliselt jahe muru peal seista. Vähemalt polnud meil muret, kuidas külmal betoonpõrandal pikutadaJ Kui kell hakkas üheksale lähenema, jättis meie võistkonna kapten Tiit oma relva meie hoolde ja tõttas uuele briifingule, et saada infot viimase – Taktikalise faasi jaoks. Briifingul anti üldine ülevaade, milliste ülesannetega on tegu, mis kell ja kustkohalt on start ning kuhu pärast ülesannet eksfiltreeruda ja koguneda. Briifingu läbiviija julgustas võistkonna kapteneid omal moel – „Teil on võimalus oma taktikaline ülesanne läbi viia hästi või halvasti, kui igal juhul tehke seda!“ Briifingul selgus ka tõehetk, kui hästi sinu võistkonnal siiani läinud oli. Nimelt ei saadud teada täpset järjekorda, kuid võistkonnad olid seni kogutud punktisummade alusel kümne kaupa blokkidesse jaotatud ja ülesannet valima saadeti samade blokkide kaupa järjekorras. Taktikalise faasi alasid oli 13 ning kõik need oli kenasti kirjeldatud pabertahvlitel. Juures oli kaart, kus piirkonnas ülesanne toimus, kui pikk oli distants infiltreerumise ja eksfiltreerumise faasis jms. Trikk oli aga selles, et valiku jaoks oli aega 4 minutit! S.t. aega ei jagunud kõikide ülesannetega tutvumiseks, tuli võtta üks ülesanne ja sellega rahulduda. Ülesanded olid aga väga erineva iseloomuga ja samas ka väga erinevate maksimum punktidega, varieerudes kümnest tuhandest kuni kolmekümne kuue tuhandeni. Tiidu jaoks oli aga ülesanne lihtne, kuna tuli vaadata ainult ühte numbrit – millise ülesande eest anti kõige rohkem punkte. Olime kokku leppinud, et võtame kõige „kallima“ ülesande, ükskõik mis see ka poleks. Tiit pääses ülesannet valima esimeses kümneliikmelises blokis, mis tähendas, et osalesime konkurentsis kõrgetele kohtadele. Etteaimatult oli kõige „kallimaks“ ülesandeks pantvangi vabastamine vaenlase alalt, hoonest. Olime seda ülesannet treeninud läbi kogu suve. Olime saanud parimatelt Afganistani kogemustega Scoutspataljoni instruktoritelt sõjaväelise väljaõppe, kuidas täna ja praegu näiteks Helmandi provintsis eluhooneid puhastatakse. Olime korduvalt osalenud Julgestuspolitsei parimate instruktorite käe all Sisekaitseakadeemia hoonete puhastamisel pantvangivõtjatest. Seega me olime väga tõsiselt just taoliseks ülesandeks valmistunud lootuses, et me oleme selle hetkeni konkurentsis kõrgetele kohtadele ja see ülesanne on taas nagu ka kahe aasta eest suurima punktiarvuga. Siiani oli kõik selles plaanis ülihästi läinud, nüüd tuli ka viimane faas vigadeta läbida. Ülesanne oli lühidalt öeldes järgmine, esiteks anti meile pantvangi vabastamiseks ja vaenlase alal liikumiseks laskemoona automaatidele ja III põlvkonna öövaatlusseade. Võtsime igaüks ainult ühe salve padrunitega, et kaalu madalal hoida. Edasi oli plaan lennata Super Puma kopteritega pilkases pimeduses öövaatlusseadmete abil navigeerides punkti Alfa kuskil mägedes, infiltreeruda vastavalt trassi valikule 15-20 km punkti Bravo, kus pidime kohtuma sissiga, kes pidi meile legendi järgi pantvangi asukoha teatama ja kus meil tuli keeruline päästmisoperatsioon läbi viia. Edasi eksfiltreeruda taas vastavalt trassi valikule ~15 km vaenlase alalt kogunemispunkti Charlie, kust oli plaan meid kopteritega võistluse finišisse toimetada.
Teised taktikalised ülesanded olid seotud näiteks sabotaažiülesannetega, kus tuli vaenlase valvepatrull hävitada ja vaenlase raadiomast õhkida. Ja seda muide päriselt! Tuli niisiis TNT tüüpi lõhkeaine metoodiliselt mastile paigaldada, koos süütenööriga ning ülesanne loeti õnnestunuks, kui masti pärast plahvatust selles paigas enam polnud. Veel kuulsime pantvangi vabastamisest autokolonnist, kus võistkonnal tuli 2 Panzerfaust tankitõrjevahendiga täiskiirusel liikuvad soomukid peatada ning pantvang lahingu abil päästa ja seejärel koos põgeneda jms. Üks Panzerfaust kaalub koos sihikuga ligikaudu 15 kg, mis oli lisakaal oma varustusele.
Meid suunati kopteri ootealale kella 22.30 paiku öösel. Ühte kopterisse mahtus 4 võistkonda. Ootasime pilkases pimeduses, kuni see lõpuks tugeva mürina saatel, samas ilma valgustuseta meie nina ette maandus. Jooksime kopterini ja saime juba jala masinasse, kui meid tagasi käsutati ja pooleks tunniks teadmatusse ootama jäeti. Lõpuks suunati meid taas veokitele ja algas ratastel sõit punkti Alfa. Nimelt tuli info, et mägedes oli paks udu, mis muutis dessandi liiga ohtlikuks. Asjaajamine oli aga täpne nagu Šveitsi kell ja veokid juba valmis seatud, ei mingit peataolekut. Meie jaoks tähendas see umbes tunni-pooleteise võrra ajakadu trassil, see kulus nüüd autokastis sõitmisele. Oma jalgsimatka algusesse, punkti Alfa jõudsime peale keskööd.