Alari blogi

SRC 2009 III osa.
Neljanda alana valikalade ehk selektsiooni faasis otsustasime minna lõunapoolseimasse punkti, mis paiknes St-Maurice lõunaküljel ja oli komplekspunkt. Tegemist oli publikule avatud punktiga ja kuna see oli lõunapoolseim punkt, siis olid korraldajad otsustanud premeerida kõiki võistkondi, kes selles komplekspunktis kõik kuus ülesannet täidavad 1000 lisapunktiga. Esimeses KP-s tuli igal mehel lasta ~300m kaugusel asuvat kahte langevat märklehte 5,6mm kuulipildujaga, mis oli varustatud punatäpp sihikuga, Aega selleks oli 10 sekundit ja kõik mehed said sellega kenasti hakkama. Järgmine laskmisharjutus oli vintraua alla kinnituvast 40mm granaadiheitjast. Tabada tuli akna- ja ukseavasid. Kõikides KP-des oli võimalik infot ülesande kohta saada kas prantsuse, saksa või inglise keeles. Selle poolest on SRC võistlus väga hariv, et kohtunike eesmärk on võistlejaid vajadusel õpetada. Samuti sai punktisumma teada kohe pärast sooritust, mille võistkonna kapten signeeris. Seekord tekkis aga väike kommunikatsiooniprobleem, kuna kohtunik õpetas joonise järgi, et sihtida tuleb märklaua alla äärde. Tegelikult oli see aga viga, mistõttu kaotasime ühe lasu. Õige oli sihtida ikka keskele. Järgmisena oli tankitõrjevahendi Panzerfausti laskmine, mis eeldas kõigepealt veidi naljakate Šveitsi kiivritega ning 14 kg Panzerfaustiga roomamist paarkümmend meetrit ja seejärel tankimaketi laskmist väljalendava mulaažiga. Saime ka sellega kenasti hakkama. Edasi tuli 300m laskmine kahest relvast. Üks oli 5,5mm kaliibriga Šveitsi armee kunagine lahtise sihikuga tabelrelv K-31 ja teine sama kaliibriga automaatrelv. Ning viimane laskmine selles kompleks KP-s oli 25m tiirus püstoliharjutus, kus tuli 5 lasku 30 sekundi jooksul märki tabada. Olin lasknud neli kümmet ja viiendat lasku ei paistnud algul üldse märklehes olevat, siis aga osutasin ühele, minu arvates suuremale augule ja arvasin kõheldes, et seal on kaks lasku ühes augus. Selle peale oli kohtunik koheselt nõus: "Aus mäng - viis kümmet!" Jah, neli kümmet on piisav argument, et kohtunikuga säärast vestlust alustada :). Viimane harjutus selles KP-s oli NATO takistusriba. Kes sellega kursis teab, mis katsumust see endast kujutab liiati veel väsinud meestele nagu me ennast tundsime. Selle läbinuna hingeldasin röötsakil olles paar minutit, et hingamisrütmi taastada - see oli mind päris ära kurnanud. Sellega olime siin komplekspunktis lisaks kogutud punktidele veel preemiaks 1000 punkti teeninud. Kell oli 11.00 saanud ja hüppasime taas ratastele, et suund põhja poole võtta. 10 ala oli meie jaoks osavust nõudev takistusriba, kus meeskond pidi väga keerulise ronimis-pugemis-turnimisharjutuse sooritama, endaga kahte lauajuppi kaasa tarides. Üks neist oli umbes 5m ja teine 3 m pikkune. Lauad olid jämedad ning raskem neist kaalus paarkümmend kilo. Ülesanne läks ladusalt ja võtsime ette ka järgmise ülesande samas kõrval, mis kujutas endast raadio- ning käemärgiharjutust. See oli meile midagi uut, meid jaotati ringile ligikaudu 150m vahedega nii, et kõikide meeste vahel silmsidet polnud. Tiit sai ülesande ja näitas mulle käemärkidega, millest pidin info välja lugema ja raadiosaatja teel Raulile edastama, kes omakorda käemärkide abil minult saadud info Kaidole täpselt edastas. Maksimumpunktid rõõmustasid meid väga. Harjutus oli väga lihtsasti koostatud ja samas väga hariv. Kuidas annaksid Sina lugeja edasi teate 2 minuti jooksul: "Two enemy planes are doing lowflight in Nord direction!" Järgmisena sõitsime lääne poole ja saime ülesandeks lasta soomuki sisemuses laskekohal istudes 12,7mm simulaatoriga vaenlase liikumisvahendeid, milleks olid soomukid, kopterid ja sõidukid. Päris põnev harjutus. Taas ratastel ja kihutasime põhja poole, jäänud oli veel pisut alla kuue tunni valikfaasi. Meie ühe lemmikala - takistriba kõrval paiknes vibulaskmise KP ja pidasime mõistlikuks "jooksult" ka mõned nooled lasta, kuna järjekorda polnud. See oli aga viga, me polnud seda kordagi harjutanud ja palju ei puudunud, et oleksime oma senikogutud punktisaaki lausa vähendanud, kuna siin anti miinusmärgiga punkte möödalaskude eest. Tulemus - raiskasime 15 minutit ja 0 punkti. Kobisime kärmesti takistusrajale, kus taas prisked 1000 maksimumpunkti noppisime. Seekord oli lisaks seinaronimisele, köiel enda edasi libistamisele ja paralleelköite ületamisele ka meeskonnatööd nõudev "suusatamisharjutus", kus neli meest pidid samamaegselt suuskadel koos astuma. See kõik oli teadagi limiteeritud ajaga. Taas põhja poole ning järgmisena tuli põnev pantvangi vabastamine automaatpüstolist HK MP-5. Ülesanne seisis selles, et algul tuli kahel võitlejal 3 sekundi jooksul hävitada esimesed kaks valvurit ilma, et püssi oleks saanud enne märgile sihtida. Saime sellega napilt hakkama, kuna Raul jõudis tabada vaenlast kolmanda lasuga, siiski pihtas. Seest võttis õõnsaks, sest möödalasuga oleks harjutus lõppenud ja prisked 800 punkti kadunud. Edasi tuli teises faasis 10 sekundiga kõigil neljal mehel lasta ühtekokku 10 vaenlast, kusjuures mõni neist oli VIP (pantvang, keda ei tohi lasta) õla taga varjul. Ülesanne õnnestus ja saime sooritada ilma järjekorrata samas ka teise harjutuse, milleks oli taas Mousquet K-31 lahtise sihikuga 300m laskmine. Kui meilt küsiti abivalmilt, et kas me vajame õpetust relva sihiku ja laadimise kohta, saime uhkusega vastata, et abi pole vaja, kuna meil on kõigil kodus need püssid olemas. "Meil ka!" vastas naerusuine Šveitslane. Olime 2007 aastal need püssid saanud auhinnaks missiooni faasi võitmise eest. Ülesanne õnnestus ja suundusime taas põhja poole. Järgmine ülesanne oli meie jaoks juba 17-s ja selle nimi oli haavatule abi andmine ja maastikul kandmine. Kohtunik arvas, et meil tuleb oodata kuni 15 minutit ja otsustasime siiski ootama jääda, mille jooksul oleks ka võileiva jõudnud põske pista. Mõne minuti pärast kutsuti meid aga välja ja ülesanne algas. Esmalt osutas kohtunik ühele meie võistkonna liikmele ja ütles, et ta sai haavata, kusjuured läbi on lastud õlavars ja reieluu. Panime jalale lahase ja õlavarrele tugeva sideme. Kahjuks nullis õlavarre sideme punktid ära sideme asetamine Crafti sooja pesu peale. Olime pisut pahased, et meile sedasi "ära tehti", sest õige oleks olnud sellisel juhul 600 kroonine särk ribadeks rebida, mis tundus absurdne. Takistusriba läbimiseks pidime 60 kg inimkujulise liivakoti kanderaamile siduma ja ettevaatlikult läbima ülipika ja keerulise teekonna, ilma kanderaami maha pillamata. Maksimumsoorituse oleks andnud 10 min aeg, kuid meie aeg oli 15 minutit ja saime sellelt ülesandelt kõigest 250 punkti 800-st kusjuures olime totaalselt kurnatud ja kubemeni märjad ja porised. See ülesanne oli ilmselgelt valesti planeeritud, sest maksimaalne punktisumma, mis sel päeval saadi oli 550(!) ning meie oma kehva saagiga olime kuuendad. Kuna meie jaoks oli aega järele jäänud vähe, siis me ei hakanud saapaid veest tühjaks kallama ega sokke väänama - 10 minutit sellele kulutada tundus liiga pikk aeg. See otsus maksis aga valusalt kätte 12 tunni pärast järgmisel etapil, kui haudunud jalad hõõrduma ning purunema hakkasid. Järgmisena jäi meie teele relvade lahtivõtt-kokkupanemine. Kuna järjekorda polnud, siis suundusime sinna. Neli erinevat relva tuli "elementaarosadeks" jagada ;) ja seejärel tuli need siis taas kokku panna 3 minutiga. Ühe saime kokku, kuid endal oli päris piinlik, et MG-3 oli paari aastaga täiesti ununenud ja sinna see jäigi. Samas oli teinegi ülesanne, kus tuli igal mehel teleobjektiiviga suurekaliibrilisest relvast märki tabada. See läks taas libedalt.
Ka põhja pool oli võimalik teenida 1000 preemiapunkti, kui vastavad viis ala läbida. Olime nõuks võtnud maas lebavad punktid kindlapeale üles korjama. Veelgi põhja poole liikudes valisime vahva ülesande, milleks oli Willys tüüpi džiibil kõik 5 velge (koos tagavararattaga) vahetada nii, et tuli auto toestada, velg eemaldada, selle asemele uus paigaldada ja nii teha ring kogu masinale. Aega selleks oli 5 minutit. Maksimum aega ei saanud, kuid 700 punkti taas „kotis“ ja liikusime edasi juba lausa Genfi järve kallastele. Seal tuli meil ühes angaaris sooritada lennumasinate tundmise test, millega saime peamiselt tänu Kaido teadmistele kenasti hakkama. Hoopis põnevam oli aga järgmine harjutus, kus tuli kaks objekti metoodiliselt õige koguse lõhkeainega varustada, ehitada süütenöör pikkusega min 30 sek ja seda kõike limiteeritud aja jooksul. Seekord linnarahva seas objekti päriselt lõhkama ei pidanud, seda oli rakendatud varasemast kogemusest missioonifaasis. Taas maksimumpunktid. Nüüdseks oli kell juba peaaegu 16.00 saanud ja võtsime suuna Aigle poole. „Koduteele“ jäi järgmisena elustamisharjutus, mis tuli teha paaris ja nuku peal. Nukk oli varustatud elektroonikaga, mis näitas, kas 5 minuti jooksul sooritatud elustamine oleks tulemusi andnud. Meie nukkudel vedas, nad „jäid ellu“J Järgmine KP oli taas üks takistusrada, kus meeskond kaheks jagati ning erinevaid ülesandeid sooritama suunati. Olin juba üsna läbi ja valisin veidi kergema. Tiit ja Kaido läbisid pikema ja keerulisema harjutuse, mida sain ka ise lõpuosas jälgida. Olime juba ligikaudu 14 tundi pidevas liikumises ja magamata olnud ning see andis tunda. Sellegipoolest saime siit väga kõrged 900 punkti. Nüüdseks oli kell juba viis läbi, olime läbinud 24 KP-d üsna edukalt, väga suuri prohmakaid polnud, tuju oli hea ja suundusime oma viimasele harjutusele, mis oli meile täiesti uus. Selleks oli BMX ratastel krossiraja läbimine, milleks oli aega 45 sekundit. Jala mahapanek oleks tähendanud 0 punkti. Küngastel perutamine oli vahva, kuid ohtlik just tasakaalu kaotamise hirmus. Läbisime raja veidi alla minutiga ja saime kahjuks ainult 320 punkti priskest 800-st, mida olime lootnud. Mis seal´s ikka, aega oli veel pool tundi, kuid rohkem KP-sid läheduses polnud ja saime rahulikult vahefinišisse vurada. Aigles andsime ära rattad ja registreerisime end sisse. Reeglite järgi oleks iga minut üle 18.00 sulatanud meie punktiarvet 100 punkti võrra. Karm värk. Päevi hiljem saime teada, et olime kokku läbinud 25 KP-d ja saavutanud 13317 punkti maksimaalsest 17025-st, mis nende ülesannete kogusumma andis. Sinna lisandus siis vastavalt kogutud 2000 preemiapunkti. Ka seda saime hiljem teada, et olime selle punktisummaga teisel kohal, kaotades esimesele kohale 124 punktiga. Sisetunne ütles meile, et olime selle etapi üpris edukalt läbinud, kuid kas sellest piisas, et esimestega rinda pista, seda me ei võinud kuidagi teada. Kui meid veoauto kasti suunati, istusime koos ühe Šveitsi võistkonnaga, kes oli kõhutunde pealt veendunud, et nad on ilmselt parima punktiskooriga sellelt etapilt. Mina ei suutnud väsinud peaga mõista, et kuidas nad saavad midagi seesugust arvata, kui neil polnud mitte mingisugust infot teiste võistkondade sooritusest. Aga olgu pealegi, kui see neile lisajõudu andis. Teiste võistkondadega suhelda puhkehetkedel oli sel võistlusel äärmiselt huvitav, kohal oli ju siiski kõigile teada-tuntud eliitüksuste esindused. Näiteks autokastis füüsilise faasi starti sõites jutustas Briti SAS üksuse võitleja, et on kahel korral osalenud missioonil Iraagis ja Afganistanis ja nädal pärast võistlust suundub taas Afganistani. Või siis lõpubanketi ajal Genfi järvel laevaga sõites, kui sinu juurde tuleb sirge selja, tugeva lõua ja sihikindla pilguga ning hallinevate juustega väga heas vormis ohvitser ja teatab, et ta on Swiss Raid Commando võistlust 4 korda võitnud (!) ning sel aastal ei osalenud esimest korda, kuna on liiga vana - 51 aastane. Mis sa oskad kosta.