24.-26 septembril 2009 toimunud võistlusest Swiss Raid Commando on ka ajakirjanduses räägitud. Tahan lisada ka oma mälestused sellest "sõjaväelaste olümpiamängudest", nagu neid vastavates ringkondades tunnustavalt nimetatakse. www.src.ch
Swiss Raid Commando 2009, toimus Prantsusmaa ja Šveitsi territooriumil, täpsemalt Chablais Valais, Vaud ja Savoy. 160 neljaliikmelist võistkonda, 640 võistlejat, 19 riigist. Taha! Usu! Julge! ehk originaalis Voloire, croire et oser! Need on sõnad, mis 2005 aastal äratasid tähelepanu pigem oma haukuva ja käriseva kõla poolest, kui need ööpimeduses SRC brigaadikindral Michel Chablozi suust kõlasid. Nende sõnade tegeliku tähenduseni jõudsime alles 2009 aasta võistluste stardis. See toimus Prantsusmaa territooriumil La Pantiax küla servas kell 02.30 öösel, kui me Rauliga koos seisime ja startikäsklust üliraskele võistlusele ootasime. Nimelt saime oma teiselt lahingpaarilt teate, et nemad kavatsevad joosta nii kiiresti ja nii kaua esimestega koos, kuni jaksavad ja edasi siis paistab... See oli kõige otsesemas tähenduses usu- ja julguseproov, nii imelik, kui see ka esmapilgul ei tundu. Me teadsime oma varasemast kogemusest, mis meid järgmisel kahel päeval ees ootab, kuid meil polnud aimugi, kuidas 25 km jooksudistants seekord, mida nimetati lihtsalt "füüsiliseks faasiks", meie sooritusi järgnevatel päevadel mõjutab. Kaardiinfo järgi tuli orienteerudes tõusta Alpides seljakotiga umbes 900m, ületada Prantsuse-Šveitsi piir ja laskuda seejärel 1500m ning lipata lõpuspurdina veel 8 km mööda lauget jõekallast Aigle linna, kus toimus üleminek teisele etapile. Kuidas me seda deviisi siis mõistsime? Nimelt oli hirm suur, aga me uskusime, et me peame tempole vastu ning alustasime peale stardipauku jooksuga ja jätkasime niimoodi kõik rajalõigud, kus sai joosta. Vahepeal oli tõusunurk nii järsk, et jooksmine polnud otstarbekas, kuid esimeste hulgas püsides saime sellegipoolsest ise vabalt tempot valida - tagapool mööda jalgrada tõustes tuli ju oma tempo eelkõndijate järgi seada. Seega - väga paljud meeskonnad ei uskunud oma tugevusse, andsid juba enne starti alla ning alustasid "rahulikult", nagu nad väitsid, sest nii pikk võistlus oli ju veel ees. Tegelikult oli aega väga vähe, kui oli soov kõrgete kohtade eest võidelda, kõik on ju suhteline. Asi nimelt selles, et esimene etapp algas kell 03.00 ja järgmise etapi ehk "selektsiooni faasi" võistluspaigad avati kell 07.00, kuid need paiknesid Aigle linnast väljas ja sinna tuli veel jalgratastega sõita. Mäkke tõustes võis pealampide järgi aimata, et me olime esimese kümne võistkonna hulgas ja kui alustasime langust taas joostes, oli läbi külma udu näha paari võistkonda mitusada meetrit allpool kärmelt laskumas. Olime oma tempoga siiski rahul, kuna punkte selle etapi eest ei antud, võistluse korraldaja eesmärk oli meid vaid väsitada enne "päris" võistlust. Kui me eelviimase KP läbisime ja jäi veel viimased 8km tasast pinda küsisin, mitu võistkonda enne meid KP on läbinud. Minu üllatuseks ainult kaks, kusjuures üks lahingpaar oli meie nägemisulatuses saja meetri kaugusel. Seega mõned võistkonnad siiski eksisid orienteerudes ja olid seega meist tahapoole jäänud.
Meil õnnestus kell 06.50 oma teise lahingpaariga kokku saada ja I etapp esimesena lõpetada (!) Meenus ühe tiimi pealiku küsimus briifingul, kui taheti teada, et mis siis saab, kui nad esimese etapi palju enne kella seitset lõpetavad. Selle peale kõrge ohvitser ainult muigas kavalalt ja kordas ennast, et siis tuleb kella seitsmeni oodata kuni järgmise etapi punktid avatakse. Nüüd oli vastus tema muigele selgeks saanud - nemad teadsid, millise katsumusega oli tegu. Infoks niipalju, et l etapi mediaanaeg oli kell 8.30! Seega pooled lõpetasid I etapi veelgi hiljem (ja osa jäid sööma -puhkama). Meie saime alustada Šveitsi armee jalgrataste ettevalmistust. Tuli sadulaid kõrgemale tõsta, kumme pumbata, kaardialus lenksu külge sättida ja relvad raami külge kinnitada - ees ootas siiski ligi 60 km rattasõitu 11 tunni jooksul, mille jooksul tuli valida endale sobiv maršruut võistluspaikade vahel. Tuli lahendada keeruline ülesanne, kus oli vaja otsustada, mida oskasid sooritada ja samas ka maksimaalselt punkte koguda. Võistluse võitja selgus lõpuks selle järgi, kes kõige rohkem punkte kogus. Sooritused olid erineva punktiskooriga varieerudes 200-1500-ni. http://src.ch/live/ See ülesanne oli seekord Tiidu kanda, millega ta suurepäraselt hakkama sai.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar