SRC 2009 II osa.Me alustasime selle võistluse ettevalmistust 2008 aasta sügisel, kui SRC kodulehele ilmus info võistlusala kohta. Seejärel said Kaido ja Tiit alustada topograafiliste 1:20000 kaartide tellimist internetist, mis aitasid võistlustest ülevaadet saada ja mis maksid kokku ligi 3000 krooni. Lennupiletid ostsime ära Stockmanni väljamüügilt. Oleme selles koosseisus -Raul, Tiit, Kaido ja mina ning tugimees Toomas varem korduvalt ja üsna edukalt võistelnud nii Eestis kui väljaspool ja meil on aegade jooksul tekkinud eriline klapp. Leppisime kohe alguses kokku, et võistleme samas koosseisus ka SRC2009 ja me sõnastasime juba tookord, et läheme võistlust võitma! See tähendas oma unistuse sõnastamist, seda, et kõik treenivad vastavalt oma võimalustele läbi aasta ja viivad ennast kõigis alades parimasse vormi. See tähendas automaatselt kollektiivset vastutust võistkonna ees. Me tahtsime justnimelt neljakesi koos võistelda, kuna uskusime, et see sünergia on parim selle formaadi jaoks. Sellest tuli ka pahandusi. Nimelt oleme me aastaid võistlenud uhkelt EROK nime all (oleme kõik Eesti Reservohvitseride Kogu liikmed) ja see MTÜ on ka jõudumööda meid toetanud osavõtumaksude tasumisel jms. Samas ei ole EROK organisatsioonina organiseerinud sellistele võistlustele minekut või meeskondade komplekteerimist, rääkimata kvalifikatsioonivõistlustest. Kõik huvilised on saanud meilt infot, kuidas sinna registreeruda ja kui soovijaid oli rohkem jagus toetussumma mitme võistkonna vahel. Nüüd ilmus välja aga tublisid võitlejaid, kellele tundus, et nad on kõrvale jäetud, neid polnud osalema kutsutud. See tegi meele mõruks, sest tegemist on meeskonnavõistlusega ja olime omale ülikõrge eesmärgi seadnud, liikmete vahetus oleks tähendanud ka eesmärgi muutmist, millega keegi nõus polnud.
Ettevalmistus jätkus sellega, et planeerisime märtsis 2009 samasse piirkonda nädalase mäesuusalaagri, et ümbrusega harjuda ja maastikuga kohaneda. Käisime Kaidoga mööda sõjaväelinnakuid ja lasketiire ning pildistasime ja mõõtsime vahemaid ning planeerisime trasse. Meil polnud täpset infot, kuid oma kogemustest oletasime, kus saaks teha ülesandeid ja tagantjärele võib öel
da, et võistluste käigus väga mitmed kohad olid meile tuttavad ja teada. Maastikuga harjutasime ennast ka kaks päeva enne võistlust kohale minnes ja lihtsalt mööda võimalikke võistluspaiku ringi sõites. Sellega "võtsime piirkonna omaks" ja võisteldes tundus see justkui kodurajal treenimine, me tajusime vahemaid.
Selektsiooni faasile ratastega startides oli väljas juba valgeks läinud ja pealambid võis kotti peita, rajale startisime kümmekond minutit peale seitset. Võistluste korraldajad olid järjekordade leevendamiseks punktides otsustanud vähemalt esimese otsa võistkonnad saata järjekorra alusel vastavalt lõuna või põhja poole, kus nad pidid oma esimese ülesande sooritama. Aigle asus selektsiooni teritooriumi keskosas. Edasi võisid võistlejad ise valida, kuhu poole suundusid. Meid suunati lõunasse ja esimeseks ülesandeks valisime kaljuronimise. Kohtunikud olid üllatunud meid nii varakult kontrollpunktis (KP) nähes. Ilmselt ootasid nad esimesi võistlejaid pisut hiljem.
Ülesande soorituseks oli aega 3 minutit mille me sooritasime veidi üle kahe minutiga. See tundus lihtne, kuna olime seda mitmel korral nii Lasnamäe kui ka Mustamäe ronimisseinal harjutanud. Maksimum 1125 punkti tõstsid veelgi niigi kõrget enesetunnet ja liikusime kiiresti üksteise tuules sõites Montet mäe suunas, mis kõrgus 400m tasapinna kohal. Mägi oli üllatavalt järsk ja kõrge, isegi käe kõrval oli ratast väga raske üles upitada, sest tee keeras ümber mäe ja ei tahtnud kuidagi lõppeda. Lõpuks tippu jõudes olime üpris hingetud ja alustasime väga rasket ala milleks oli kompleks takistusriba. Taas ehmatasime esimese võistkonnana kohtunikke. Aega soorituseks oli 20 minutit ja see ülesanne oli karm sisaldades nii tuletõrjujate pimedates ning kitsastes katakombides orienteerumist-roomamist, kui lae all kõrgustes trapetseid, võrke, palke ja muid vidinaid. Ajast jäi lõpus veidi napiks, kuid saime väga tublid 1100 punkti 1200-st. Samas oli ka teine KP kus pandi proovile meie kõrgusekartus. Sõjaväe lihtsad kuid kindlad rakmed üll, köiega ühendatud, tuli astuda üle barjääri umbes 30 m kõrgusel maapinnast ja lasta ennast alla kukutada. Minut anti aega otsustamiseks, kas on julgust või mitte. Meie ronisime keskendunud nägudega käsipuule ja lasime endid järgemööda alla kukutada, köide rippuma jäädes, teenides sellega kerged 800 punkti. Mäest ratastega pidurite suitsedes laskudes pressisid ennast mäest üles konkurendid Norrakad ja üks tugev Šveitsi võitskond. Lehvitasime neile naeratades - teadsime milline katsumus neid ees ootas.
da, et võistluste käigus väga mitmed kohad olid meile tuttavad ja teada. Maastikuga harjutasime ennast ka kaks päeva enne võistlust kohale minnes ja lihtsalt mööda võimalikke võistluspaiku ringi sõites. Sellega "võtsime piirkonna omaks" ja võisteldes tundus see justkui kodurajal treenimine, me tajusime vahemaid.Selektsiooni faasile ratastega startides oli väljas juba valgeks läinud ja pealambid võis kotti peita, rajale startisime kümmekond minutit peale seitset. Võistluste korraldajad olid järjekordade leevendamiseks punktides otsustanud vähemalt esimese otsa võistkonnad saata järjekorra alusel vastavalt lõuna või põhja poole, kus nad pidid oma esimese ülesande sooritama. Aigle asus selektsiooni teritooriumi keskosas. Edasi võisid võistlejad ise valida, kuhu poole suundusid. Meid suunati lõunasse ja esimeseks ülesandeks valisime kaljuronimise. Kohtunikud olid üllatunud meid nii varakult kontrollpunktis (KP) nähes. Ilmselt ootasid nad esimesi võistlejaid pisut hiljem.
Ülesande soorituseks oli aega 3 minutit mille me sooritasime veidi üle kahe minutiga. See tundus lihtne, kuna olime seda mitmel korral nii Lasnamäe kui ka Mustamäe ronimisseinal harjutanud. Maksimum 1125 punkti tõstsid veelgi niigi kõrget enesetunnet ja liikusime kiiresti üksteise tuules sõites Montet mäe suunas, mis kõrgus 400m tasapinna kohal. Mägi oli üllatavalt järsk ja kõrge, isegi käe kõrval oli ratast väga raske üles upitada, sest tee keeras ümber mäe ja ei tahtnud kuidagi lõppeda. Lõpuks tippu jõudes olime üpris hingetud ja alustasime väga rasket ala milleks oli kompleks takistusriba. Taas ehmatasime esimese võistkonnana kohtunikke. Aega soorituseks oli 20 minutit ja see ülesanne oli karm sisaldades nii tuletõrjujate pimedates ning kitsastes katakombides orienteerumist-roomamist, kui lae all kõrgustes trapetseid, võrke, palke ja muid vidinaid. Ajast jäi lõpus veidi napiks, kuid saime väga tublid 1100 punkti 1200-st. Samas oli ka teine KP kus pandi proovile meie kõrgusekartus. Sõjaväe lihtsad kuid kindlad rakmed üll, köiega ühendatud, tuli astuda üle barjääri umbes 30 m kõrgusel maapinnast ja lasta ennast alla kukutada. Minut anti aega otsustamiseks, kas on julgust või mitte. Meie ronisime keskendunud nägudega käsipuule ja lasime endid järgemööda alla kukutada, köide rippuma jäädes, teenides sellega kerged 800 punkti. Mäest ratastega pidurite suitsedes laskudes pressisid ennast mäest üles konkurendid Norrakad ja üks tugev Šveitsi võitskond. Lehvitasime neile naeratades - teadsime milline katsumus neid ees ootas.
Kuidas see kukutamine käis? Ega ometi nõnda, et 30 meetrit vaba langemist maapinna poole, siis kume mütsatus ja lõpuks vereplekkide koristamine?
VastaKustutaei sugugi mitte :). See oli selles mõttes veidi imelik harjutus, et tavaliselt tuleb ennast ise alla libistada kaheksa" ja trossi abil. Seekord aga ei tulnud ise justkui midagi teha, instruktor lihtsalt libistas sind kenasti köiega alla. Ülesande võlu oli ainult julguseproov - kas sa julged end usaldada teise mehe kätte 30m kõrgusel maapinnast. Päris jäle kõrgus.
VastaKustuta